Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-12-12 Tartu, 14. märts 2012. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu AS-i Nordea Finance Estonia hagi solidaarselt Hanno Värgi ja Rain Allika vastu 23 845 euro 70 sendi saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-5441 AS-i Nordea Finance Estonia kassatsioonkaebus 23 845 eurot 70 senti Hageja AS Nordea Finance Estonia (registrikood 10237140), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja Hanno Värk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Heldur Otti Kostja Rain Allikas (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Heldur Otti 20. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-5441 ja jätta jõusse Harju Maakohtu 17. detsembri 2010. a otsus samas tsiviilasjas.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud solidaarselt Hanno Värgi ja Rain Allika kanda.
4.Tagastada AS-ile Nordea Finance Estonia kassatsioonkaebuselt 26. oktoobril 2011 tasutud kautsjon 238 (kakssada kolmkümmend kaheksa) eurot 46 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Nordea Finance Estonia (hageja) esitas 3. veebruaril 2010 Harju Maakohtule Hanno Värgi (kostja I) ja Rain Allika (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 23 845 eurot 70 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 18. septembril 2008 liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto Audi A6 (edaspidi sõiduauto). Hageja ja kostja II sõlmisid 17. septembril 2008 käenduslepingu hageja ja kostja I sõlmitud liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks. Liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto osutus varastatuks ja selle kohta alustati kriminaalmenetlust. Kostja I jättis tähtajaks tasumata liisingulepingust tulenevad maksed ega tasunud liisingueseme jääkmaksumust ja põhiosamakseid liisingulepingu lõpuni. Seetõttu ütles hageja 1. aprillil 2009 liisingulepingu kostjale I üles ja kohustas teda tasuma liisingulepingu ülesütlemise ajaks tekkinud võla 21 235 krooni 5 senti. Kostjad ei ole võlga tasunud. Kostjate võlg on kokku 373 104 krooni 9 senti, sh põhiosamaksete võlg liisingulepingu ülesütlemise päeva seisuga 21 235 krooni 5 senti ning
vara jääkmaksumus ja põhiosamaksed liisingulepingu tähtaja lõpuni 351 869 krooni 4 senti. Oluline ei ole, millal liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto varastati. Sõltumata liisingulepingu ülesütlemise põhjusest, peab kostja I liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama hagejale kõik kulud, mida viimane kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Liisinguleping ja käendusleping ei ole tühised. Liisingulepingu p 8.2.3 järgi, kui vara läheb liisinguvõtja valdusest välja liisinguvõtja tahte vastaselt, kohustub liisinguvõtja liisinguandjale hüvitama vara jääkmaksumuse ja põhiosamaksed arvestatuna liisingulepingu tähtaja lõpuni. Hageja andis kostjale I krediiti. Kostjal I on sõltumata liisingulepingu eseme kasutamise võimatusest kohustus tagastada hagejale liisingulepingu alusel antud krediit. Liisinguese on liisingusuhtes tagatisvara, mille omand on liisinguandjal vaid liisinguvara võõrandamise hõlbustamiseks. Kui liisinguvõtja ei täida liisingulepingut nõuetekohaselt, peab liisinguandja krediidi tagasisaamiseks ütlema liisingulepingu üles. Käenduslepingu järgi vastutab kostja II käendajana kostja I liisingulepingu kohase täitmise eest.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjate vastuväidete kohaselt said nad pärast liisingulepingu ja käenduslepingu sõlmimist teada, et sõiduauto on varastatud enne seda, kui selle omandas heauskselt kriminaalmenetluses seni tuvastamata isikult liisingulepingus sõiduauto müüjana nimetatud isik, kes omakorda müüs sõiduauto hagejale. Kuna hagejale sõiduauto müünud isikul ega hagejal ei saanud tekkida omandiõigust sõiduautole koos õigusega sõidukit käsutada, on kõik sõiduautoga tehtud kohustus- ja käsutustehingud tühised. Seega on tühised liisingulepingus sätestatud sõiduauto kasutamise, selle eest hagejale tasumise ja sõiduauto tulevikus kostjale I üleandmise kokkulepe ning käendusleping, sest kostjal I ei tekkinud käenduslepingus nimetatud käendatavaid kohustusi.
3.Harju Maakohus rahuldas 17. detsembri 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhiosamaksete võla 21 235 krooni 5 senti ning vara jääkmaksumuse ja põhiosamaksed 351 869 krooni 4 senti. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid 18. septembril 2008 liisingulepingu, mille esemeks on sõiduauto. Hageja ja kostja II sõlmisid 17. septembril 2008 käenduslepingu liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks. Liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto varastati enne, kui hageja selle omandas. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt põhiosamakseid ja vara jääkmaksumust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja määratud müüjalt liisingueseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest liisinguandjale tasu. Liisingulepingu järgi oli kostjal I kohustus tasuda maksegraafikus kokkulepitud makseid. Kostja I on rikkunud liisingulepingus sätestatut ja jätnud tähtajaks tasumata liisingulepingust tulenevad maksed, sõiduauto jääkmaksumuse ja põhisosamaksed. Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi õigus nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. Hageja on tõendanud nõude aluseks oleva kohustuse olemasolu ja kohustuse
täitmise tingimusi. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja ütles 1. aprillil 2009 liisingulepingu üles, sest kostja I ei täitnud liisingulepingu tingimusi, jättes lepingus kokkulepitud maksed tasumata. Seega on kostja I kohustatud hüvitama hagejale kõik kulud, mida viimane kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei olnud kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto oli varastatud enne, kui selle omandas heauskselt kriminaalmenetluses seni tuvastamata isikult liisingulepingus sõiduki hagejale müünud isik. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3 kohaselt ei toimu asja omandamist, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Kui omanik oli kaudne valdaja, kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Liisingulepingu p 8.2.3 järgi kohustub liisinguvõtja liisinguandjale hüvitama vara jääkmaksumuse ja põhiosamaksed arvestatuna liisingulepingu tähtaja lõpuni, kui vara läheb liisinguvõtja valdusest välja liisinguvõtja tahte vastaselt. Sõltumata liisingulepingu ülesütlemise põhjusest liisingulepingu ülesütlemise korral, peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vaatamata sellele, et varastatud sõiduautole ei teki heauskset omandit, ei ole sõiduauto kohta sõlmitud võlaõiguslikud finantseerimisja käendusleping tühised. Hageja andis kostjale I krediiti ning kostjal I on, sõltumata liisingulepingu eseme kasutamise võimatusest, kohustus tagastada hagejale liisingulepingu alusel antud krediit. VÕS § 401 lg 2 järgi on liisinguleping krediidileping. Sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja sõiduk oleks ostetud laenuga, st müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja vahel ning sõiduk panditud laenu tagamiseks. Kostjal I on kohustus tagastada hagejale viimase antud krediit, sest lepingust tulenevalt oli poolte tahteks see, et müüja müüb hagejale sõiduauto ning kostja I kohustub hagejale tema kasutusse antud asja eest tasuma lepingumakseid. Liisingulepingu eesmärk on see, et liisinguandja omandab liisinguvõtja määratud müüjalt liisinguvõtja välja valitud asja ning annab selle liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja täitis liisingulepingust tuleneva kohustuse, andes kostjale I krediiti. Seega on hagejal liisingulepingut rikkunud kostja I vastu kohustuse täitmise nõue. VÕS § 142 lg 1 alusel vastutab käendaja käenduslepinguga põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kuivõrd
kostja I ei täitnud põhivõlgnikuna liisingulepingust tulenevaid kohustusi, vastutab kostja II käendajana liisingulepingu kohase täitmise eest. Käenduslepingu p 2 kohaselt vastutab käendaja liisinguandja ees liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad liisingulepingust, ning kohustused hõlmavad liisingulepingust tulenevaid lepingumakseid, viivist, trahvi ning muid liisinguvõtja poolt liisingulepingu alusel liisinguandjale tasutavaid makseid ning liisinguvõtjalt võla sissenõudmiseks tehtud kulutusi. Kuna hageja lepingu täitmise nõue kostja I vastu on põhjendatud ja kostja I ei ole liisingulepingut täitnud, vastutab kostja II liisingulepingu täitmise eest kostjaga I solidaarselt. Kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista põhiosamaksete võlg liisingulepingu ülesütlemise päeva seisuga, vara jääkmaksumus ja põhiosamaksed liisingulepingu tähtaja lõpuni.
4.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus asja lahendamisel oluliselt menetlusnorme, sest jättis põhjendamatult rahuldamata kostjate esitatud taotlused koguda tõendeid, ei andnud kostjatele võimalust esitada vastuhagi, ei tuvastanud sõiduauto varguse faktilisi asjaolusid ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kostjate vastuväidetega. Maakohus kohaldas valesti liisingulepingu sätteid. Kuna sõiduauto hagejale müünud isikul ega hagejal ei saanud tekkida omandiõigust, on kõik selle sõiduautoga tehtud tehingud tühised. Hageja ei täitnud VÕS § 362 lg 3 p-s 2 sätestatud hoolsuskohustust, sest ei kontrollinud enne liisingulepingu sõlmimist, kas sõiduautot on võimalik omandada. VÕS § 362 lg 3 esimene lause ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) §-dega 9-14, mistõttu tuleb VÕS § 362 lg 3 esimene lause jätta kohaldamata. Liisinguandja vabastamine vastutusest liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest rikub põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt krediidisuhte poolte võrdse kohtlemise ja ausa kaubanduse põhimõtteid.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. septembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis nii esimese kui ka teise astme kohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kohustub liisinguandja VÕS § 361 järgi omandama liisingulepinguga liisinguvõtja määratud müüjalt liisingueseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid 18. septembril 2008 liisingulepingu, mille p 1.1 alusel kohustus hageja omandama müüjalt kostja I välja valitud sõiduauto ning andma selle kostja I valdusesse ja kasutusse. Kostja I kohustus maksma hagejale sõiduauto kasutamise eest tasu. Kostja I kohustused olid tagatud kostja II käendusega. Pooled ei vaidle ka selle üle, et liisinguesemeks olnud sõiduauto osutus varastatuks ning see võeti kriminaalmenetluse käigus kostja I valdusest ära. Enne sõiduauto kostja I valdusest äravõtmist täitis kostja I liisingulepingut nõuetekohaselt. AÕS § 95 lg 3 kohaselt ei toimu asja üleandmisega asja heauskset omandamist, kui asi on omaniku
valdusest välja läinud varguse tõttu. Kuna hageja ei saanud liisingueseme omanikuks, ei olnud tal võimalik liisingulepingut täita. Lisaks liisingulepingu p-st 1.1 tulenenud kohustusele sõiduauto omandada ja anda see kostja I kasutusse oli hageja jaoks võimatu täita ka lepingu p-s 1.2 sätestatud kohustust anda kostja I kohustuste täitmise järel sõiduauto omandiõigus üle kostjale I. Liisingulepingu jätkamise võimatus ei sõltunud varguse selgumise järel kostjast I. Asjaolu, et liisingueseme valis välja kostja I, ei anna hagejale õigust nõuda kostjalt I liisingulepingu täitmise jätkamist olukorras, kus hageja ei saa täita oma kohustusi kostjale I. Asjas ei kohaldu VÕS § 362 lg 3, kuna see säte peab silmas olukordi, kus liisinguese ei vasta ebakvaliteetsuse tõttu liisingulepingu tingimustele. Sätte eesmärk ei ole vabastada liisinguandjat lepingujärgsetest põhikohustustest, milleks on liisinguese omandada, võimaldada liisinguvõtjal seda tasu eest kastuda ning kapitalirendilepingu korral anda lepingu täitmise järel liisingueseme omand liisinguvõtjale üle. Liisingulepingust tulenev liisinguandja kohustus sõiduauto omandada, võimaldada liisinguvõtjal seda kasutada ning kapitalirendilepingu korral lepingu täitmise järel anda liisingueseme omandiõigus liisinguvõtjale üle on vastastikune liisinguvõtja kohustusega maksta liisinguandjale selle eest tasu. Kuna sõiduauto valdus võeti kriminaalmenetluse ajal kostjalt I ära ning hageja ei võimaldanud sellest alates kostjal I sõiduautot kasutada ega saanud tulevikus täita lepingu p-s 1.2 sätestatud kohustust anda kostja I kohustuste täitmise järel sõiduauto omand üle kostjale I, on kostja I põhjendatult lõpetanud hagejale liisingumaksete tasumise. VÕS § 111 lg 1 kohaselt on lepingupoolel vastastikuste kohustuste korral õigus keelduda enda kohustuse täitmisest, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud. Maksete tasumise lõpetamist võib pidada ka kostja I sooviks öelda liisinguleping üles kaudse tahteavaldusega. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, st võimalik on järelduslik ülesütlemine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusega. Pooled ei ole sõlminud kokkulepet lepingu ülesütlemiseks üksnes mingis kindlas vormis. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et kuni sõiduauto varastatuks osutumise selgumiseni täitis kostja I liisingulepingut nõuetekohaselt, ei ole hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel oluline, mis põhjusel lõpetas kostja I liisingumaksete tasumise. Olenemata sellest, kas kostja I keeldus maksete tegemisest soovimatusest täita oma kohustusi, kuni hageja ei täida omalt poolt lepingut, või lepingu ülesütlemise tahte tõttu, ei ole kostjal I hagejale liisingumaksetest või sõiduki jääkväärtuse hüvitamise kohustusest tulenevat võlga. Kostja I võla puudumise tõttu on nõue põhjendamatu ka kostja II vastu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Hageja leiab, et ringkonnakohus tõlgendas valesti VÕS § 362 lg-t 3, kui leidis, et asjas ei ole oluline, et liisinguesemeks oleva sõiduauto valis välja kostja I. Kolmanda isiku nõudeõigus, mida ta saab maksma panna ostja vastu, on asjal esinev puudus VÕS § 217 lg 2 p 4 järgi. Kuigi liisinguesemeks
olnud autol oli kostja I kasutamist takistav puudus, ei vastuta hageja selle puuduse eest VÕS § 362 lg 3 esimese lause alusel, sest liisingueseme valis välja kostja I ja hageja ei teadnud asja puudusest. Hageja ei vastuta sõiduauto õigusliku puuduse ega asjaolu eest, et selle puuduse tõttu on kostjal I võimatu saada asja omanikuks. Samuti ei vastuta hageja selle eest, et kostjal I on võimatu sõiduautot kasutada kolmanda isiku õiguse tõttu. Liisingulepingu p 8.1 alusel vastutab kostja I hageja ees kõigi vara puuduste, sh varjatud ja tulevikus ilmnevate, varaga tekkivate nõuete ja kahju eest. Liisinguandja kui krediteerija ei pea üldjuhul kandma liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja rikkus liisingulepingut, mistõttu oli kostjal I õigus keelduda liisingumaksete tasumisest. Sõiduki müügilepingu rikkumisest hagejale tekkinud kahju on paiknenud ümber kostja I kahjuks, mille hüvitamist saab kostja I nõuda auto müüjalt VÕS § 365 lg 1 järgi. Asjaolu, et kostja I ei saa autot lepingujärgselt kasutada, ei anna talle õigust keelduda liisingumaksete tasumisest, vaid annab õiguse esitada kahju hüvitamise nõue auto müüja vastu. Ringkonnakohus rajas otsuse mh asjaolule, et kostja I on liisingumaksete tasumata jätmisega öelnud liisingulepingu üles kaudse tahteavaldusega. Kuna kostjad ei ole sellele asjaolule tuginenud, rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi.
8.Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostjate arvates ei ole hageja kostjale I krediiti andnud, sest hageja maksis sõiduauto müügilepingu alusel raha välja sõiduauto müüjale. Sõiduauto müüjal ega hagejal ei saanud tekkida sõiduauto omandiõigust, mistõttu on sellega tehtud tehingud tühised. Hageja ei täitnud VÕS § 362 lg 3 p-s 2 ettenähtud hoolsuskohustust, sest ei kontrollinud, kas kostja I saab sõiduauto omandada. Kostjad võisid eeldada, et hageja kontrollis registrikandest sõiduauto ümberregistreerimise õiguspärasust. VÕS § 362 lg 3 esimene lause ei ole kooskõlas PS §-dega 9-14, mistõttu jättis ringkonnakohus õigesti selle sätte kohaldamata. Kuna hageja sõlmis sõiduauto müügilepingu auto müüja, mitte kostjaga I ning kostja I ei ole müügilepingu subjekt, ei kohaldu asjas VÕS § 217 lg 2 p 4.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige tõlgendamise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning poolte apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
10.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja I sõlmisid 18. septembril 2008 liisingulepingu, mille esemeks oli kostja I valitud sõiduauto; hageja ja kostja II sõlmisid 17. septembril 2008 käenduslepingu liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks; kostjale I anti üle sõiduauto valdus; sõiduauto oli enne liisingulepingu sõlmimist omanikult varastatud, mistõttu võeti see kostja I valdusest ära; alates sõiduauto valduse kaotusest ei maksnud kostja I hagejale liisingumakseid;
hageja ütles 1. aprillil 2009 liisingulepingu üles. Hageja palub liisingulepingu ülesütlemise tõttu mõista kostjatelt välja liisingulepingu põhiosamaksed ja liisingueseme jääkmaksumuse. Kostjad leiavad, et hagejal ei ole nõudeõigust, kuna liisinguesemeks olnud sõiduautoga tehtud tehingud on tühised, ning et hageja rikkus VÕS § 362 lg 3 p-s 2 sätestatud hoolsuskohustust. Maakohus rahuldas hagi, mõistes kostjatelt hageja kasuks välja liisingulepingu tasumata põhiosamaksed kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni ja vara jääkmaksumuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata.
11.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et liisinguandja vastutab liisinguvõtja ees liisingulepingust tulenevate põhikohustuste täitmise eest liisingulepingu kehtivuse ajal. Kolleegium on 19. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06 (p 25) selgitanud, et liisinguandja on krediteerija rollis ega pea üldjuhul kandma liisingulepingu eseme ebakvaliteetsuse riski. Seda kinnitab juba liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses. Lisaks kinnitab seda nt VÕS § 401 lg 2, mille järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks. Sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga, st müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja vahel ning auto panditud laenu tagamiseks. Liisinguandja ei vali üldjuhul ostetavat liisingueset ning tal ei ole muud õiguslikku huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumise vastu. VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Kolleegium leiab, et liisingueseme hävimisega on võrdsustatav asja kaotsiminek, st olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoline, mh selle tõttu, et liisinguese ei kuulunud selle müüjale. Selliseks juhuks võib mh olla liisingueseme väljumine liisinguvõtja valdusest kolmanda isiku õiguse tõttu samale esemele. VÕS § 362 lg 1 järgi on liisinguandja kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. Seega on liisinguandja kohustatud tagama liisingueseme õigeaegse üleandmise liisinguvõtjale ning pärast liisingueseme üleandmist piirduvad liisinguandja kohustused kohustusega mitte takistada liisinguvõtjal liisingueset vallata ja kasutada. Ringkonnakohus tõlgendas valesti VÕS § 362 lg 3 p 1, leides et see säte peab silmas üksnes olukordi, kus liisinguese ei vasta ebakvaliteetsuse tõttu liisingulepingu tingimustele. VÕS § 362 lg 3 p-s 1 sätestatakse, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja. Kolleegium leiab, et liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuseks selle sätte järgi on ka see, kui liisinguvõtjal ei ole võimalik omandada liisingueset selle tõttu, et see ei kuulunud müüjale. VÕS § 362 lg 3 p 1 ei sätesta selles osas mingeid soodustusi liisinguvõtjale, kes ise valis välja liisingueseme või selle müüja. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei valinud välja kostjale I liisitud
sõiduautot. Seega leidis maakohus VÕS § 362 lg 3 p 1 järgi õigesti, et hagejal liisinguandjana ei olnud kohustust kontrollida, kas müüja oli liisinguesemeks oleva sõiduauto omanik või mitte, ning et hageja ei vastuta selle eest, et liisinguesemeks olnud sõiduauto müüja ei olnud selle sõiduauto omanik.
12.Kostjad leiavad ebaõigesti, et ringkonnakohus jättis VÕS § 362 lg 3 esimese lause kohaldamata, kuna see oli vastuolus PS §-dega 9-14. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata selle tõttu, et ta tõlgendas VÕS § 362 lg 3 esimest lauset hagejast erinevalt. Kolleegium leidis, et ringkonnakohus tõlgendas seda sätet valesti (vt käesoleva otsuse p 11). Kolleegium ei näe selle sätte vastolu põhiseadusega.
13.VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Maakohus tuvastas, et liisingulepingu p 8.2.3 kohaselt, kui vara läheb liisinguvõtja valdusest välja liisinguvõtja tahte vastaselt, kohustub liisinguvõtja liisinguandjale hüvitama vara jääkmaksumuse ja põhiosamaksed arvestatuna liisingulepingu tähtaja lõpuni. Järelikult võttis kostja I liisingulepingu sõlmimisel kohustuse hüvitada hagejale sõiduauto jääkmaksumuse ja põhiosamaksed, kui sõiduauto läheb tema valdusest tema tahte vastaselt välja. Kostjad ei ole väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud, et pooled leppisid liisingulepingus kokku, et kostja I on põhiosamaksete ja jääkmaksumuse tasumise kohustusest vabastatud, kui sõiduauto võetakse kostja I valdusest tema tahte vastaselt ära või kui kostja peab AÕS § 80 järgi loobuma sõiduauto valdusest selle omaniku kasuks. Kuna sõiduauto ei jäänud pärast liisingulepingu ülesütlemist hageja omandisse, ei kohaldu praeguses asjas VÕS § 367 lg 3.
14.Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, kuna rajas otsuse mh asjaolule, et liisingumaksete tasumise lõpetamist saab pidada liisingulepingu ülesütlemiseks kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus ei jätnud hagi rahuldamata sel põhjusel. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et kostjal I oli õigus jätta liisingumaksed tasumata, kuna hageja ei võimaldanud kostjal I sõiduautot kasutada ega saanud anda sõiduauto omandiõigust üle kostjale I. Kuna hageja ei vastuta VÕS § 362 lg 3 p-st 1 tulenevalt liisingueseme puuduse eest (vt käesoleva otsuse p 11), siis ei olnud kostjal I iseenesest õigust liisingulepingut üles öelda. Samuti ei olnud kostjal I õigust esitada hageja täitmisnõudele vastuväidet VÕS § 111 lg 1 järgi, sest hagejal liisinguandjana ei olnudki kohustust tagada kostjale kui liisinguvõtjale liisingueseme kasutamist (küll oli tal kohustus mitte takistada kostjal kasutada liisingueset).
15.Kolleegium märgib, et liisinguvõtja huvide tasakaalustamiseks näeb VÕS § 365 erandina ette võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müüja vastu (liisinguandjale kuuluvaid) müügilepingu rikkumisest tekkinud nõudeid (vt ka Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-60-04, p-d 25-27). Seega võivad kostjad esitada lepingu rikkumisest tulenevad hüvitusnõuded
sõiduauto liisinguandjale müünud isiku vastu.
16.Kuna ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks on see, et ringkonnakohus andis tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, ei pea kolleegium vajalikuks saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus tuvastas vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja kohaldas õigesti materiaalõigust. Kostjate apellatsioonkaebuses nimetatud menetlusõiguse normi rikkumised ei saanud mõjutada asja lahendamise tulemust. Seetõttu saab kolleegium jätta jõusse maakohtu otsuse.
17.TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, jääb jõusse ka maakohtus kantud menetluskulude jaotus, millega maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, muudab kolleegium apellatsioonimenetluse kulude jaotust. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta samuti solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale tasutud kautsjon. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.