Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kostjaga käenduslepingu, mida on 17.11.2005 muudetud. Võlgnik ei täitnud lepingut korrektselt, mistõttu hageja esitas talle meeldetuletuskirjad. 10.07.2008 ütles hageja tarbijakrediidilepingu üles. Hageja nõuab käendajalt lepingulise kohustuse täitmist. Kostja vastus Kostja ei vaidlusta lepingute sõlmimist ja seda, et põhivõlgnik on lepingut rikkunud. Kostja ei ole aga tahtlikult menetluses kõrvale hoidunud. Hagist ei nähtu, millal põhivõlgnik kohustust rikkus, samuti ei ole tõendatud, et hageja on põhivõlgnikku lepingu ülesütlemisest teavitanud. Samas ei vaidle kostja, et hagejal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda. Riigikohus on leidnud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahv on tühine. Intress ei tohi olla suurem kui põhivõlg. Hageja ütles lepingu üles 10.07.2008. NS tegi viimase makse 10.08.2009. Tasumata intress tuleb välja mõista alates viimase makse laekumisest. Kohtu seisukoht Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes. Hageja ja AS(edaspidi võlgnik) vahel on 22.07.2005 sõlmitud tarbijakrediidileping (muudeti 17.11.2005) krediidisummaga 34 393,58 krooni, intressiga 27,03% aastas (t lk 11-22). 22.07.2005 sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu, mida on 17.11.2005 samuti muudetud (t lk 23-25). Kostja võttis endale käenduslepinguga kohustuse käendada kõigi hageja ja võlgniku vahelisest krediidilepingust tulenevate nõuete täitmist vastutuse rahalise maksimumsummaga 115 161 krooni. Võlgnik jättis tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse täitmata. Kostja ei vaidlustanud, et hagejal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda. 10.07.2008 kirjaga on hageja tarbijakrediidilepingu üles öelnud (t lk 28). Lepingu ülesütlemisest alates on NS tasunud võlga 15 664 krooni. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Kohus kvalifitseerib pooltevahelise suhte käendussuhteks. Vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja 2 „käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.“ Kooskõlas VÕS § 143 „tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.“ Tuginedes VÕS § 34 „tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.“ Pooltevaheline käendussuhe on tarbijakäendus ning pooled on kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 115 161 krooni. Pooltevaheline käendusleping on kehtiv. Vastavalt VÕS § 145 lg 1 „kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.“ Käendaja solidaarset vastutust kokkulepet käendusleping ei sisalda ning hagejal on õigus oma nõue kostja vastu pöörata. Hageja on ka lisanud, et põhivõlgnik on surnud.

Kooskõlas VÕS § 145 lg 2 „käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.“ 10.07.2008 tarbijakrediidilepingu ülesütlemise kirjas on hageja märkinud põhivõla suuruseks 24 639,42 krooni. Kostja on väitnud, et pärast ülesütlemist on NS teinud viimase makse 10.08.2009. Kohtuistungil jõudsid pooled ühisele seisukohale, et NS on tasunud 15 664 krooni. Selle summa tasumist on hageja oma nõudes ka arvestanud, kuna nõuab kostjalt tagastamata krediidisummat (24 639,42 – 15 664) 8 975,42 krooni. Hageja on vastanud ka kostja väitele, et põhivõlgnik on lepingut ebakorrapäraselt täitnud kogu lepinguperioodi vältel. Kohus leiab, et põhivõla arvestus on õige. Tarbijakrediidilepingu järgi oli algne intressimäär 29,2% aastas, 17.11.2005 muudatuse järgi aga 27,03% aastas. Sellest määrast on hageja ka lähtunud. Hageja nõuab kostjalt intressi 10 879,84 tasumist. Kostja väidab, et intress ei või olla suurem kui põhivõlg. Kohus leiab, et intressi ei ole arvestatud rohkem kui põhivõlg, sest see intress on arvestatud põhivõlalt 24 639,42 krooni ning see nähtub 10.07.2008 kirjast. Asjaolu, et võlgniku eest on põhivõlga tasutud, ei tähenda seda, et intress muutuks automaatselt väiksemaks. Hageja pidigi põhinõude suurust vähendama. Kohus peab intressi suurust õigeks. Kohus ei nõustu kostjaga, et tasumata intress tuleb välja mõista alates viimase makse laekumisest, sest intress on tasu raha kasutamise eest ning intress määratakse vaid laenulepingu kehtivuse perioodil. Viimane makse laekus aga pärast lepingu ülesütlemist. Seetõttu ei tule selle makse laekumisest intressi arvestada. Kostja leiab, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahv on tühine. See väide ei oma aga käesolevas vaidluses tähendust, sest hageja leppetrahvi kostjalt ei nõua. Hageja nõuab kostjalt viivist tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressi määras 27,03% aastas. VÕS § 415 lg 1 ja 113 lg 1 järgi on lepingujärgne intressimäär viivisemäärana lubatav. Hageja nõuab kostjalt viivist seisuga 29.04.2010 summas 7 151,50 krooni (t lk 30). Kostja väidab, et ta ei ole tahtlikult menetlusest kõrvale hoidunud. Kohus leiab, et viivis tuleneb mitte kostja, vaid võlgniku poolt kohustuse täitmisega viivitamisest ning kostja käitumine antud juhul viivise suurust ei mõjuta. Kohus peab viivist põhjendatuks. Alates 30.04.2010 palub hageja kostjalt välja mõista viivis 27,03% tagastamata krediidisummalt. Aluse selliseks nõudeks annab Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367, mille kohaselt viivise väljamõistmist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, saab nõuda protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagi on esitatud kohtule 28.04.2010. Hageja nõuab kostjalt võlgnikule ja kostjale saadetud kirjade kulude hüvitamist summas 250 krooni. Kirjade saatmise tasu tuleneb hageja hinnakirjast. Hageja on lisanud hagile 4 kirja võlgnikule ja kostjale (t lk 26-29). Samas märgib hageja, et kostja võlgneb 250 krooni, mille hageja on riigilõivuna maksekäsu kiirmenetluses tasunud ning hageja on esitanud ka vastava maksekorralduse (t lk 35). Kohus lähtub sellest, et hageja nõuab kostjalt maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu hüvitamist võla sissenõudmise kuluna. Kohtu hinnangul on selle kahju väljamõistmine võimalik. VÕS § 415 lg 1 ei välista kahju hüvitamise nõude

esitamist tarbijalepingu puhul. Samas tuleb täita ka VÕS § 145 lg 2 sätestatud tingimused. Selle sätte järgi pidi hageja kostjale teada andma võla sissenõudmise kavatsusest. Hageja on hoiatuse kohtumenetluse alustamisest märkinud kostjale saadetud 17.06.2008 ja 10.07.2008 kirjades (t lk 27, 29), kostja aga väidab, et ei ole neid kirju kätte saanud. Kohus leiab, et hageja ei ole suutnud tõendada, et viidatud kirjad saab käenduslepingu järgi lugeda kostja poolt kättesaaduks, sest käenduslepingu p 3 järgi tulnuks need kirjad saata tähitud postiga. Sellisel juhul saanuks lugeda kirjad kostja poolt kättesaaduks 3 päeva möödumisel postitamisest. Antud juhul puuduvad tõendid, et kirjad oleksid kostjale saadetud tähitult. Seega ei ole tõendatud, et kostjale oleks antud võimalus võla sissenõudmise kulusid vältida ning VÕS § 145 lg 2 järgi ei kuulu need kulud summas 250 krooni kostjalt väljamõistmisele. Selles osas jääb hagi rahuldamata. Kohus märgib täiendavalt, et kui hageja esitanuks käesoleva hagi ühe kuu jooksul maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmisest, saanuks riigilõivu lugeda TsMS § 144 p 7 järgi hagimenetluses kohtuväliseks kuluks ning see menetluskuludena kostjalt sisse nõuda. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt välja põhivõla 8 975,42 krooni, intressi 10 879,84 krooni ja viivise 7 151,50 krooni, kokku 27 006,76 krooni. Võla sissenõudmisega seotud kulu 250 krooni jääb välja mõistmata. Kohus mõistab välja ka viivise 27,03% tagastamata krediidisummalt alates 30.04.2010 kuni krediidisumma tasumiseni. TsMS § 163 lg 1 järgi jäävad menetluskulud kostja kanda. Kuigi kohus rahuldas hagi osaliselt, jäi rahuldamata osa suurus alla 1% kogunõudest. Seetõttu jätab kohus menetluskulud tervikuna kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hagihind kujunes TsMS § 133 lg 2 järgi. Hagihinna hulka arvestati kõrvalnõudeid põhinõuet ületavas osas.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.