Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

mil toimub vaidlus nõude või selle sissenõutavuse aluste üle. TsÜS § 160 lg. 2 p. mõtteks on peatada aegumistähtaja kulgemine perioodiks, mil õigusvaidluse tõttu on nõude maksmapanek takistatud. Sellise takistusena tulebki käsitleda kostja Märt Velleste hagi käenduskirjade tühisuse tuvastamiseks.

pidamist, vaid kostjate olukorra ärakasutamist hageja eelkäija poolt. Hageja viited läbirääkimiste osas kostjatega kuni 31. augustini 2004. a. ei vasta tõele. 2009. aastal hageja ja AS-i Baltreiler poolt esmakordselt väidetud nendevaheline nn. läbirääkimiste pidamine võla tasumiseks on vale. Käendajat informeerimata tehtud võlga uuendavad võlatunnistused ja läbirääkimised halvendasid potentsiaalselt kostjate kui käendajate olukorda, mistõttu selline kahjutekitav käitumine on seadusvastane ja tühine. Hageja väidetud pankrotiavaldus Aivi Velleste pankroti väljakuulutamiseks võeti menetlusse 21. septembril 2007. a. Märt Velleste vastu suunatud pankrotiavaldus võeti menetlusse 13. septembril 2007. a. Seega olid mistahes hageja nõuded kostja Aivi Velleste vastu pankrotiavalduse ja käesoleva tsiviilasja algatamiseni aegunud. Ainetu on käsitleda A. Velleste tasaarvestust võlatunnistusena, sest juba eksisteerivat nõuet ei ole õiguslikus mõttes vaja uuesti tunnistada. Pealegi on kohtud leidnud, et

Esimese astme kohtu otsus

Kui hageja oleks soovinud anda kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks, oleks tulnud seda selgelt kostjale esitatud tahteavalduses väljendada. Hageja seda ei teinud. TsÜS § 167 lg. 1 alusel peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Läbirääkimiste puudumist poolte vahel tõendab poolte käitumine vaidlusalusel perioodil, mis on tõendatud OÜ Collect poolt Harju Maakohtule hagi tagamise avalduse esitamisega Märt Velleste vastu 25. juunil 2004. a., 29. juulil 2004. a. esitatud pankrotiavaldusega Märt Velleste suhtes ja Märt Velleste poolt 30. augustil 2004. a. Harju Maakohtusse esitatud hagiavaldusega käenduslepingute tühistamiseks. Tunnistajate T. A. ning I. P. ütlused läbirääkimiste toimumise kohta sügiseni 2004. a. on vastuolulised ja ei ole usaldusväärsed. Ka tunnistaja I. P. ütlustest nähtub, et OÜ Collect esitas pärast läbirääkimiste lõppemist pankrotiavalduse Märt Velleste vastu. Pankrotiavaldus esitati aga juba 2004. a. juulis. Samas eelnes sellele veel hagi tagamise taotlus enne hagi esitamist. Asjaolu, et kostjad olid võlgnike AS-i Baltreiler ja OÜ Vanaküla Farm juhtorganite liikmeteks samaaegselt tunnistajate I. P. ja T. A.ga, ei tõenda iseenesest läbirääkimiste toimumist võla tasumise üle.

Märt Velleste poolt hagi esitamine kohtule ei ole hageja hagi aegumise peatumise aluseks, kuivõrd aegumise peatumise aluseks saab olla õigustatud isiku – hageja – poolt hagi esitamine tema nõude rahuldamiseks. 30. augustil 2004. a. esitas Märt Velleste hagi OÜ Collect vastu käenduskirjade tühisuse tunnustamiseks. Vastavas hagis esitas Märt Velleste nõude Apteekide Infotehnoloogia OÜ, OÜ Alfred Holding, OÜ Computing, OÜ Holofernes, OÜ Hortense, OÜ Reval Pharma, OÜ Solaron Trade, OÜ Välimeri ja OÜ Walter Kaubandus kasuks antud käenduskirjade tühisuse tunnustamiseks pettuse motiivil. OÜ Collect eriõigusjärglasena astus sellesse menetlusse kostjana OÜ Kurik&Partnerid ning vastav nõue oli erinevate kohtuastmete menetluses kuni 17. septembrini 2007. a., mil Tallinna Ringkonnakohus jättis Märt Velleste hagi rahuldamata. Hagejal oli võimalik esitada kohtule hagi oma nõude rahuldamiseks ja see oleks peatanud hagi aegumise. Samuti oleks peatanud hagi aegumise hageja poolt vastuhagi esitamine tema nõude rahuldamiseks. Hageja seda ei teinud. TsÜS § 160 lõikest 1 tulenevalt ei olnud hageja nõuete aegumine kõnealuse menetluse tõttu Tallinna Ringkonnakohtu lahendi jõustumiseni 23. oktoobril 2007. a. peatunud. Ka Riigikohus on otsuses nr. 3-2-1-63-08 asunud seisukohale, et selleks, et vältida nõude aegumist, tuleb see esitada kohtule aegumistähtaja jooksul sõltumata sellest, kas enne või pärast nõude aegumist tehakse tuvastusotsus õigussuhte puudumise või olemasolu kohta. Ka ei peata hagi aegumist hageja poolt pankrotiavalduste esitamine kostjate vastu, kuivõrd nimetatud avalduste läbivaatamisel ei toimu sisulise vaidluse lahendamist hageja nõude üle, vaid see toimub väljaspool pankrotimenetlust. Vastavalt TsÜS § 160 lg. 2 punktile 1 on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses, hageja esitas aga avalduse kostjate pankroti väljakuulutamiseks. Kostjate pankrotti välja kulutatud ei ole ja seetõttu ei ole ka esitatud nõudeid pankrotimenetluses pankrotiseaduses (PankrS) ettenähtud korras. Usaldusväärsed ei ole tunnistaja K. T. ütlused võla tasumise üle põhivõlgniku ja hageja vahel väidetavalt peetud läbirääkimiste toimumise ja läbirääkimiste protokollide koostamise ja säilitamise kohta. Tunnistaja ütluste kohaselt kohtus ta kohtuistungile eelneval õhtul hageja esindajatega, kes tuletasid talle meelde toimunut. Samas ei osanud tunnistaja vastata konkreetsetele küsimustele läbirääkimiste toimumise koha ja üksikasjade kohta, samuti ei osanud tunnistaja usaldusväärselt selgitada läbirääkimiste protokollide säilitamist ja originaalide puudumist. Tunnistaja ütluste kohaselt allkirjastas ta läbirääkimiste protokollide eksemplarid, mille oli ette valmistanud hageja esindaja Tarmo Friedenthal ja millest üks eksemplar jäi talle. Seega pidi teine eksemplar jääma hagejale. Hageja on aga menetluse kestel väitnud, et originaaleksemplari ei ole tal kunagi olnudki, kuna AS Baltreiler tunnistas võla olemasolu. Kohtu hinnangul ei ole selline väide usutav ega majandustegevuses tavapärane, kuivõrd võla tunnistamine kohustatud isiku poolt on õigustatud isiku huvidest lähtudes olulise tähendusega, millest tulenevalt on oluline ka vastavate nõuet tõendavate originaaldokumentide omamine ja säilitamine äriühingu dokumentide hulgas. Lisaks eelnevale on läbirääkimiste protokollide punktis 4 märgitud, et protokoll on lahutamatuks lisaks protokolli punktis 1 nimetatud võlatunnistuste juurde. Ka eelnevast lähtudes oleks igati põhjendatud originaaldokumendi omamine hageja poolt vaidlusaluste võlatunnistuste lahutamatu lisana. Samas ei võimaldanud originaaldokumentide puudumine ekspertiisi määramist dokumentide ehtsuse kontrollimiseks, mis oleks olnud oluline, kuivõrd kostja vastuväidete kohaselt ei olnud hageja neid pooltevahelistes varasemates rohketes kohtumenetlustes kunagi esitanud ega nende olemasolule viidanud, millest tulenevalt võis kostja väitel olla tegemist tõendite kunstliku loomisega. Eeltoodud vastuolude ja ebausaldusväärsuse tõttu ei ole leidnud tõendamist viidatud läbirääkimiste pidamine hageja ja AS-i Baltreiler kui põhivõlgniku vahel. Läbirääkimistest nende toimumise korral oleks heas usus käitumise korral tulnud teavitada ka kostjaid kui käendajaid, kuivõrd see puudutab otseselt ka nende kohustusi hageja ees. Hageja ega põhivõlgnik seda teinud ei ole. TsMS § 230 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega

peab hageja tõendama, et tema hagi ei ole aegunud. Hageja esitas kohtule hagi 27. augustil 2007. a. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud kohtule asjaolusid, millest võiks teha järelduse hagi aegumise peatumise või katkemise kohta, siis on hagi esitatud pärast aegumistähtaja möödumist. Kohus kohaldab hageja nõudele TSÜS § 146 lg. 1 alusel lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega, milleks on kolm aastat. Hageja poolt hagiavalduses esitatud nõuded on aegunud ja kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb rahuldada ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus OÜ Kurik & Partnerid palub tühistada Harju Maakohtu otsuse, jätta taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja saata asi menetluse jätkamiseks maakohtule. Maakohus on ebaõigesti jätnud asjas kohaldamata VÕS § 82 lõiked 3 ja 7 ning tuvastanud valesti hageja nõuete aegumistähtaja alguse. VÕS § 82 on erinormiks TsÜS § 147 lõikest 2, millele on tuginenud maakohus, reguleerides muuhulgas olukorda, kus võlausaldaja poolt ei ole võlgnikule täitmise tähtaega kindlaks määratud. Hageja õiguseelneja OÜ ICE Credit Solutions (endise ärinimega OÜ Collect) on võlatunnistused punktile 5 tuginedes üles öelnud selliselt, et kohustuse täitmise tähtaega võlgnikele määratud ei ole. Võlasuhte (põhivõlgnike ja käendajate solidaarkohustuse) tekkimise aluseks on ülesütlemisteatest tulenev solidaarvõlgnike kohustus võlatunnistustest tulenevad võlgnevused tasuda. Arvestades VÕS § 82 lõikes 3 sätestatuga ja kohustuse olemusega (s. o. märkimisväärselt suure rahasumma maksmise kohustus), ei saa solidaarvõlgnikele mõistlikult vajalik aeg tasumiseks valmistuda olla lühem kui üks kuu. Tuginedes analoogia alusel VÕS § 398 lõikele 1, võiks täitmiseks antav tähtaeg kohustuse olemust arvestades olla isegi kaks kuud. Igal juhul peaks mõistliku tähtaja tuvastama kohus. VÕS § 82 lõiked 3 ja lg. 7 kehtestavad koosmõjus erinormina reegli, mille kohaselt muutub võlausaldaja nõue, mille täitmise aega ei ole kindlaks määratud, sissenõutavaks kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku tähtaja möödumisel. Seega tekkis põhivõlgnike ja käendajate solidaarvastutus võlatunnistustest tulenevate kohustuste täitmise eest küll alates ülesütlemisteadete ning võlgnevuse tasumise nõude kättetoimetamisest, kuid võlausaldaja nõue muutus sissenõutavaks kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku tähtaja möödumisel. Maakohtu seisukoht, et aegumise peatab nõude esitamine pankrotimenetluses, mitte pankrotiavalduse esitamine võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, ei vasta TsÜS § 160 lg. 2 p. 1 mõttele ja on vastuolus Riigikohtu poolt sarnasele regulatsioonile antud tähendusega, mille kohaselt pankrotiavaldust tuleb käsitleda võrdsena hagiavaldusega (3-2-1-107-96). Pankrotiavalduse läbivaatamisel toimub tegelikult sisuline vaidlus nõude olemasolu üle ja muuhulgas peab võlausaldaja tõendama nõude olemasolu ja nõuet põhistama. Kostjadki on 7. juuli 2008. a. menetlusdokumendi punktis B 2) möönnud, et pankrotiavalduse esitamine peatab aegumise. Maakohus on ignoreerinud hageja väiteid selle kohta, et 25. juunil 2004. a. hagi tagamise avalduse esitamisega OÜ ICE Credit Solutions (endise ärinimega OÜ Collect) poolt Märt Vellestele kuuluvale kinnistule kohtuliku hüpoteegi seadmiseks peatus aegumistähtaeg avalduse esitamise ajal kehtinud TsÜS § 160 lg. 2 p. 2 alusel Märt Velleste vastu esitatava nõude suhtes. Et Tallinna Linnakohus on hagi tagamise avalduse enne hagi esitamist rahuldanud, tuleb lugeda tuvastatuks nõuete aegumistähtaja peatumine Märt Velleste suhtes alates 25. juunist 2004. a. Menetlus selles asjas on kestnud 25. oktoobrini 2004. a., selleks ajaks oli OÜ ICE Credit Solutions poolt 29. juuli 2004. a. pankrotiavalduse esitamisest tulenevalt nõuete aegumine Märt Velleste suhtes peatunud alternatiivsel alusel (TsÜS § 160 lg. 2 p. 1). Leidnud, et Märt Velleste poolt hagiavalduse esitamine tema solidaarvastutuse aluseks olevate käenduskirjade tühisuse tuvastamiseks ei peatanud nõuete aegumist, jättis kohus tähelepanuta, et nõude rahuldamiseks on OÜ ICE Credit Solutions 29. juulil 2004. a. esitanud kohtule vaidlusaluste nõuete alusel Märt Velleste vastu pankrotiavalduse (tsiviilasi

2/1-967/04). Vastuseks pankrotiavaldusele esitas Märt Velleste 30. augustil 2004. a. kohtule hagi käenduskirjade tühisuse tuvastamiseks ning selle vaidluse tõttu jättis kohus algatamata Märt Velleste pankrotimenetluse. Seega oli õigustatud isik esitanud pankrotiavalduse oma nõuete maksmapanekuks. Tsiviilasjas 2-04-2035 toimus poolte vahel vaidlus hageja nõudeõiguse olemasolu üle ja see välistas nõuete maksmapaneku vaidluse ajal. Ei ole mõistlik eeldada, et hageja oleks oma nõuete aegumise vältimiseks pidanud veelkord pöörduma hagiga (või vastuhagiga) kohtusse olukorras, kus üks avaldus oli kestva vaidluse tõttu nõuete kehtivuse üle jäetud rahuldamata. Hagi esitamise ajal kehtinud TsÜS § 160 lg. 1 eesmärgi seisukohast ei oma tähtsust, kas vaidlus nõude tunnustamiseks põhineb võlausaldaja või võlgniku avaldusel, tähtsust omab nõude üle peetav kohtuvaidlus. Seega oleks maakohus pidanud lugema nõuete aegumise Märt Velleste suhtes peatatuks ka tsiviilasja 2-04-2035 menetluse ajaks, see kestis kuni Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni 23. oktoobril 2007. a. Maakohtu loogikast lähtudes oleks hageja pidanud aegumise vältimiseks esitama hagi nõude tunnustamiseks või rahuldamiseks, teadmata, kas kohus tema nõuet üleüldse tunnustab. Kuidas on maakohus jõudnud tõdemuseni, et Aivi Velleste 26. augusti 2004. a. kuupäeva kandev ja 31. augustil vastaspooleni jõudnud tasaarvestuse avaldus on nii vormilt kui sisult vastav VÕS §-le 198 ja tähtsust ei oma see, et hilisemas kohtumenetluses on tuvastatud Aivi Velleste poolt tasaarvestamiseks esitatud nõude puudumine. Avalduse tegemise hetkel oli Aivi Velleste seisukohal, et omab nõuet OÜ ICE Credit Solutions vastu ning kuna viimane omab kehtivat nõuet tema vastu, saab ta nõuded tasaarvestada. Kostjate 24. ja 26. oktoobri 2007. a. vastustes on kostjad avaldanud ühese vastuväite hageja nõudele, mille sisuks on Aivi Velleste poolt tasaarvestusega hageja nõuete tasumine. Tegemist on nõude tunnustamisele suunatud teoga TsÜS § 158 tähenduses (täitmist asendav tehing) ning asjaolu, et tsiviilasjas 2-07-31914 tuvastati, et Aivi Vellestel tegelikkuses puudus nõue, mida tasaarvestamiseks esitada, ei muuda olematuks tasaarvestamise tahtega tehingu tegemist. Kui Aivi Velleste ei oleks tunnustanud tema vastu suunatud võlatunnistustest ja käenduskirjadest tulenevat nõuet, ei oleks tal olnud põhjust esitada tasaarvestuse avaldust, vaid oleks tulnud nõuda oma nõude täitmist. Nii tuvastatud asjaolud kui ka dokumentaalsed tõendid ja tunnistajate ütlused kinnitavad, et läbirääkimiste toimumiseks võlgnevuse tasumise üle oli pooltel motiiv, pooled seadsid kostjate võlgnevuse tasumise sõltuvusse ühise tegutsemise tulemustest, läbirääkimised toimusid, kuid kostjatele soovitud tulemusteta, mistõttu Aivi Velleste tegi 31. augustil 2004. a. ühepoolselt (kehtetu) tasaarvestuse. Nimelt on 3. mail 2004. a. sõlmitud OÜ ICE Credit Solutions ja Aivi Velleste vahel AS-i Baltreiler aktsiate müügileping ja ühiste kavatsuste protokoll, milles pooled leppisid kokku selles, et OÜ ICE Credit Solutions müüb talle Aivi Velleste poolt hinnaga 1 kroon võõrandatud AS-i Baltreiler aktsiad edasi ning edasimüügist saadava tulu ja müügihinna vahe tasaarvestatakse Aivi Velleste kohustustega OÜ ICE Credit Solutions ees. Ühiste kavatsuste protokollist nähtub seega poolte tahe tegutseda ühiselt AS-i Baltreiler aktsiate müümisel ja oli olemas alus eeldada poolte tegevust ühiste kavatsuste realiseerimisel. Kostjate poolt esitatud AS-i Baltreiler 28. oktoobri 2007. a. ainuaktsionäri otsusest nähtub, et peale ühiste kavatsuste protokolli sõlmimist on Märt Velleste 4. mail 2004. a. valitud AS-i Baltreiler nõukogu liikmeks ja I. P. juhatuse liikmeks, mis viitab ühiste eesmärkide realiseerimisele asumisele. Pooltevahelisi läbirääkimisi tõendab ka kostjate lepingulise esindaja poolt OÜ ICE Credit Solutions esindajatele T. A.le ja I. P.le edastatud 2. juuli 2004. a. ettepanek võlgnevuse tasumise ja määratlemise osas. mis viitab ka poolte 30. juuni 2004. a. kohtumisele kui ettepanekute lähtepunktile. Selle dokumentaalse tõendi koostajaks on Mehis Adamson, kes on kostjate lepinguline esindaja ka tänasel päeval, mistõttu puudub põhjus kahelda selles, et 30. juunil 2004. a. OÜ ICE Credit Solutions ja kostjate esindaja ka tegelikult kohtusid ning formuleerisid alused jätkuvaks edasiseks koostööks võlgnevuse kustutamisel. Kostjate lepingulise esindaja pidevad kontaktid OÜ ICE Credit Solutions esindajate I. P. ja T. A.ga nähtuvad ka kostjate lepingulise esindaja 14. augusti 2004. a. tööaruandest Aivi Vellestele. Kostjate poolt 7. juulil 2008. a. esitatud

menetlusdokumendile tõendina lisatud Tallinna Ringkonnakohtu määrusest tsiviilasjas 22/1493/04 nähtub, et nii kostja Märt Velleste kui ka OÜ ICE Credit Solutions on mõlemad menetluses tuginenud omavahelistele läbirääkimistele Märt Velleste võimaliku maksejõuetuse ja võlanõude selgitamise üle. Seega on vähemasti tsiviilasja 2-2/1493/04 läbivaatamise perioodil 25. juunist 2004. a. kuni

aegumine Märt Velleste suhtes peatus 25. juunil 2004. a. kehtinud TsÜS § 160 lg. 2 p. 2 alusel ning oli peatunud kuni Tallinna Ringkonnakohtu määruse tegemiseni 25. oktoobril 2004. a. tsiviilasjas 2-2/1493/04.

Kolleegium leiab, et maakohus ei ole otsuses tuvastanud faktiliste asjaolude kogumit, mis võimaldaks otsustada esitatud haginõuete aegumise üle. Et tegemist on võlaõiguslikest lepingutest tulenevate nõuetega, siis leidis maakohus õigesti, et nõuetele kohaldub TsÜS § 146 lg. 1, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Maakohus leidis õigesti ka, et aegumistähtaja algus tuleb määrata vastavalt TsÜS § 147 lg. 1 lausele 1, mille kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maakohtu otsus ei sisalda aga faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid otsustada vaidlusaluste nõuete sissenõutavuse üle. Et erinevatest õigussuhetest tulenevate nõuete sissenõutavuseks on seaduses sätestatud erinevad alused, tuleb kohtul aegumise kohta TsMS § 449 lg. 3 lause 1 alusel vaheotsuse tegemise eeldusena hagi aegumistähtaja kontrollimiseks pooltevaheline õigussuhe kvalifitseerida. Seda on rõhutanud ka Riigikohus muuhulgas lahendis 3-2-1-63-08 (punkt 14). Maakohus pooltevahelist õigussuhet ei kvalifitseerinud ega põhjendanud otsuses ka oma järeldust, mille kohaselt hageja nõuded muutusid sissenõutavaks võlatunnistuste ülesütlemisteate kostjatele kättetoimetamisele järgnevast päevast. Aegumise kohta tehtud otsus on olulises osas põhjendamata. Jätnud pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimata, on maakohus otsuses siiski sarnaselt hagejaga nimetanud hagiavalduses märgitud ja võlatunnistustena pealkirjastatud dokumente võlatunnistusteks, ilma et oleks nende sisu hinnanud, ometi on taoline hinnang nõuete sissenõutavuse tuvastamiseks olulise tähtsusega. Seaduse kohaselt on kahte liiki võlatunnistusi. VÕS § 30 lg. 1 kohase võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, ning sellise tunnistuse andmisega ei asendata täitmist (konstitutiivne võlatunnistus). Taolise abstraktse võlatunnistuse ülesütlemine ei ole iseenesest võimalik. Küll on aga ka teist liiki võlatunnistusi, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust eesmärgiga lihtsustada võla sissenõudmist (deklaratiivne võlatunnistus). Taolise võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega ja selle põhiliseks tagajärjeks on võlgnikupoolsetest vastuväidetest loobumine ja tõendamiskoormise muutmine. Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele kohaldub põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg (Riigikohtu lahendi 3-2-1-63-08 punkt 15) ja taolise võlatunnistuse andmine katkestab TsÜS § 158 järgi nõude aegumise (3-2-1-21-06 punkt 15). Riigikohus on oma lahendites 3-2-1-21-06 (punkt 15) ja 3-2-1-69-06 (punkt 13) ka märkinud, et sellise deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lõikes 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. VÕS § 396 lg. 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Sel juhul kohaldatakse õigussuhtele laenulepingu kohta sätestatut, muuhulgas VÕS § 398 lõiget 1 tähtajatute laenulepingute puhul ja VÕS 82 lõiget 1 tähtajaliste laenulepingute puhul. Maakohus ei ole välja selgitanud nende võlatunnistusi sisaldavate kokkulepete sisu, mille alusel hageja oma nõuded on esitanud, ja on jätnud andmata neile õigusliku hinnangu, seda tegemata ei ole aga võimalik tuvastada, millal muutusid hageja nõuded sissenõutavaks. Maakohus on otsuses järeldanud, et hageja nõuded on muutunud sissenõutavaks võlatunnistuste ülesütlemisteate kostjatele kättetoimetamisele järgnevast päevast, ilma et oleks märkinud, millistel faktilistel asjaoludel taoline järeldus põhineb. Kohus on aga lisaks jätnud ka tähelepanuta, et hagiavalduses on hageja esile toonud, et nõuded OÜ-ga Vanaküla Farm, AS-iga Baltreiler ja Aivi Vellestega sõlmitud lepingutest (võlatunnistustest) tulenevalt on ta omandanud OÜ-lt Collect, kes omakorda omandas need nõuded äriühingutelt, kellele need algselt olid antud. Hageja on samuti esile toonud, et lepingud OÜ-ga Vanaküla Farm, AS-iga Baltreiler ja Aivi Vellestega ütles üles OÜ Collect, seega isik, kes ei olnud vaidlusaluste lepingute pooleks. Lepingu ülesütlemine on kujundusõigus, mis ei saa nõude loovutamisega võlausaldajalt üle minna teisele isikule. Selline õigus saab üle minna lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 kohaselt (vt. Riigikohtu lahend 3-2-1-35-09 punkt 15), taolisele

lepingute ülevõtmisele ei ole aga hageja tuginenud. Kui OÜ-l Collect ei olnud õigust vaidlusaluseid lepinguid üles öelda, siis ei ole tema ülesütlemisavaldus kehtiv ja juba ainuüksi sellest tulenevalt ei saa hageja nõuete sissenõutavus taolise avalduse tegemisest sõltuda. Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude, tuginedes paljudele erinevate isikute vahel sõlmitud lepingutele, sealhulgas kostjatega sõlmitud käenduslepingutele. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud, kes, millal ja kellega vaidlusalused lepingud sõlmis ning millal iga hageja poolt erinevast lepingust tulenevalt esitatud nõue sissenõutavaks muutus. Nõuete sissenõutavust seoses kostjatega sõlmitud käenduslepingutega, millele kostjate vastutuse alusena põhiliselt on tuginetud, ei ole maakohus otsuses üldse käsitlenud. TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 442 lg. 8 lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Hagi aegumise üle otsustamine ei eelda üldjuhul küll nõude olemasolu või põhjendatuse tuvastamist, kuid eespoolosundatud normide koosmõjust tulenevalt tuli tuvastada asjaolud, mis võimaldaksid teha järeldusi selle kohta, milline on esitatud nõuete alus ja kas sel alusel esitatud nõuded on aegunud. Eespool on kolleegium põhjendanud, et see eeldas pooltevaheliste õigussuhete kvalifitseerimist ning et seda maakohus ei teinud. Lisaks on maakohus jätnud sissejuhatuses märkimata hagi eseme ja tsiviilasja hinna (TsMS § 422 lg. 2 p. 5 ja 51), resolutsiooni põhjal ei ole aga mõistetav, milline hagi on jäetud rahuldamata (TsMS § 422 lg. 5). Eespooltoodud põhjendusel leiab kolleegium, et maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg. 1 p. 5), sest asja lahendamiseks vajalike faktiliste asjaolude kogumist valdava osa tuvastamine esmakordselt apellatsioonimenetluses rikuks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtulahendi peale tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise osas edasi kaevata. TsMS § 646 võimaldab juhul, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses, otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, tühistades otsuse ja saates asja esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kvalifitseerida pooltevahelised õigussuhted ja tuvastada eespooltoodut arvestades faktiliste asjaolude kogum, mis võimaldaks otsustada nõuete aegumise üle. Kui hagi ei ole aegunud, tuleb asi lahendada, arvestades kõiki kohtu ette toodud asjaolusid. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada olenevalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusest.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.