Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue FIE Arvo Talts esitas 30.04.2009 maakohtule hagi AS EMTO vastu, milles palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 264 208 krooni, seisuga 30.04.2009 sissenõutavaks muutunud viivised 48 401 krooni ja edasise viivise 9,5% aastas põhinõudest (ehk seaduses sätestatud määras) kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja ajavahemikus 26.04.2007 - 29.04.2007 kostjale värsket räime, mille eest väljastas kostjale arve nr 01 summas 15 330 krooni, maksetähtajaga juuni, jättes maksetähtpäeva lahtiseks eeldusel, et kostja tasub arve hiljemalt 30.06.2007. Sarnaselt väljastas hageja arve nr 02 summas 146 122 krooni 2007. mais müüdud räime eest (tähtaeg juuli), arve nr 03 summas 88 292 krooni juunis müüdud räime eest (tähtaeg august) ning arve nr 04 summas 14 464 krooni juulis müüdud räime eest (tähtaeg september). Arved on kostjale üle antud allkirja vastu. Kõigil hageja koostatud arvetel puudus märge viivise suuruse kohta. Arvestades asjaolu, et kostja on hagi esitamise seisuga 30.04.2009 viivitanud arve nr 01 tasumisega 670 päeva, arve nr 02 tasumisega 639 päeva, arve nr 03 tasumisega 608 päeva ja arve nr 04 tasumisega 578 päeva, nõuab hageja tähtaegselt tasumata arvetelt viivist seaduses sätestatud määras summas 48 401 krooni. Hageja väidetel pöördus ta korduvalt kostja poole palvega arvete tasumiseks, millele vastuseks lubas kostja iga kord arved peagi tasuda, viimaseks lubaduseks oli arvete tasumine 2009. algul, kuid arved on senini tasumata. Tõendamaks, et hageja müüs kostjale värsket ja kvaliteetset räime, mille kostja vastu võttis, on hageja esitanud kala esmakokkuostukviitungid. Kviitungid on täidetud kostja poolt, v.a hageja allkiri, kusjuures värskuskategooriaks on märgitud vastavas lahtris „V“. Poolte vahel oli kokkulepe, et 1 kg kala hinnaks on 2 krooni (2007. kevadine räime kokkuostu hind), mis kajastub nii arvetel, kui ka juuni ja juuli esmakokkuostukviitungitel. Kostja ei esitanud ühtki pretensiooni kala kvaliteedi kohta kuni kohtumenetluseni ning hageja hinnangul ei saa kostja sellele ka enam tugineda. Arved müüdud kauba eest esitati mitte koos esmakokkuostukviitungite koostamisega, vaid iga kuu lõpus. Kostja ei oleks allkirjastanud hageja esitatud arveid, kui ta ei oleks kauba kvaliteediga rahul olnud. Hageja püüdis kala 10-15 minuti mereteekonna kaugusel kala vastuvõtu kohast ning eluskala riknemine sellise ajakuluga ei ole võimalik. Kogu kostjale müüdud kaup oli eluskala, seega on kostja hilinenud vastuväited kala kvaliteedi suhtes alusetud ning põhjendamatud. Hageja andis vande all seletuse asjaolude kohta, mis puudutavad kala hoiutingimusi, üleandmist, kvaliteeti ja kokkulepet hinna osas. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt töötles kostja hagejalt ostetud kala ja müüs selle edasi. Hagejale juba töödeldud kala eest ei tasutud, sest kala osutus ebakvaliteetseks. Soe ilm ja kala püüdmisest kuni kostjale üleandmiseni kulunud aeg mõjutavad kala säilimist ja kvaliteeti oluliselt ning pooled ei olnud kokku leppinud, et kostja peaks maksma hagejale 2 krooni ebakvaliteetse kala kilo eest. Hageja viivisenõue ei ole põhjendatud, sest hageja füüsilisest isikust ettevõtjana peaks teadma arve-saatelehe kui raamatupidamisdokumendi vorminõuetest ning kui hageja ei pidanud vajalikuks märkida ühelegi haginõude aluseks olevale arvele konkreetset maksetähtaega, vaid piirdus kalendrikuu märkimisega, ei saa viivisenõuet rahuldada. Hageja teadis nii kala müümisel kui hagi esitamisel, et kala kvaliteedinõudeid pidi tähistama asja välise vaatlusega Euroopa Liidu õigusele (kostja viitas EÜ Nõukogu määrusele nr 2496/96), tuginedes kala esmakokkuostukviitungis tähistusega "E" (ekstra), "A" (hea), "B"(rahuldav) ja kala kvaliteedi osas vaidluse korral ei saa tugineda väljendile "värske räim".

Kõigis hageja poolt kohtule esitanud kala esmakokkuostukviitungites on kala värskuskategooria jäetud määramata (lahtrisse on tehtud „linnuke“, mitte V-täht värsket tähistavana, nagu hageja väidab) ning seda poolte kokkuleppel, mida kinnitab mõlema poole allkiri kviitungil. Seega kala kvaliteedi jätsid pooled kala üleandmisel-vastuvõtmisel määramata. Ka ei leppinud pooled kokku kala müügihinda. Hagi aluseks oleva kala kvaliteediga olid probleemid ja hageja neid kostja esindajatega kohtumistel ei eitanud. Kala kiiret riknemist põhjustas asjaolu, et hageja ei võtnud ette hädavajalikke abinõusid kala kvaliteedinõuete säilimiseks kuni kala ostjale üleandmiseni (nt jää kasutamine konteineris). Esmakokkuostukviitungite täitmine on nii müüja kui ostja ühine kohustus tulenevalt Vabariigi Valitsuse 31.03.2003 määrusega nr 104 kehtestatud „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ § 3 lg 1, § 57 lg 1 ja § 59 lg 5 sätetest. Kostja seadusliku esindaja Sergei Kovaljovi seletuse kohaselt teatas ta mõistliku aja jooksul hagejale kala ebakvaliteetsusest ning hageja teadis/pidi teadma, et müüdud kala ei ole ebaõigete kvaliteedinõuete tõttu hinnale vastav. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja AS-ilt EMTO põhivõlgnevuse 264 208 krooni ja viivise 48 401 krooni ning viivise arvestatuna võla põhiosalt alates 30.04.2009 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras FIE Arvo Taltsi kasuks ning jättis menetluskulud täies ulatuses AS EMTO kanda. Otsuse põhjendustel VÕS § 208 lg 1 järgi kohustub müüja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva (või valmistatava või omandatava) asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostja valdusse (VÕS § 209 lg 4). Antud juhul selgitasid pooled vande all kohtuistungil sarnaselt, et hageja püüdis oma püünistega merest välja kalakoguse, mille kostja oli varasemalt (harilikult telefoni teel) tellinud ning toimetas selle kokkulepitud maabumispaika, kus see tõsteti paadist välja ja anti kostja valdusesse – laeti kostja konteineritesse. Edasi tegutses kalaga kostja ja asjas ei ole tõusetunud vaidlust selles, et hagejal olnuks hilisem võimalus müüdud kaupa käsutada. Merelt randa jõudes ja kostja konteinerisse kala ümber ladudes oli hageja müüjana oma kohustuse asja üleandmiseks täitnud ning müügilepingust jäi täitmata kostja kohustus ostjana müüdud kauba eest tasuda. Sisuliselt oli poolte vahel müügilepinguline suhe ja kostja seadusliku esindaja poolt kohtuistungil tõstatatud väited kalade „ühisest realiseerimisest hagejaga“ või et „meie olime ühel pool kaluritega ja ostja oli Venemaal“ ei ole õiguslikus mõttes tõsiseltvõetavad. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tegemist oli nt omandireservatsiooniga müügiga, s.t kalad jäid ka pärast üleandmist müüja omandisse. Asjas puudub vaidlus müüdud kalade koguse üle, vaidlus on nii hinna kui kvaliteedi osas. Kvaliteedi osas märkis kohus, et VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab müüdud asi vastama lepingutingimustele, sh kvaliteedi osas. Värske räim peab olema piisavalt kvaliteetne, võimaldamaks teda vajadusel säilitada ja töödelda ning hageja ei eita, et kostja pidas silmas kala töötlemist (suitsetamist). VÕS § 218 lg 1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui see esineb asja üleandmisel, seda isegi juhul, kui see avastatakse hiljem. Samas ei vastuta müüja selle eest, kui ostja lepingu sõlmimisel sellest mittevastavusest teadis või pidi teadma (VÕS § 218 lg 4). Kuivõrd kostja kala esmakokkuostjana tegutses oma majandus- ja kutsetegevuses (selles puudub vaidlus), pidi ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma (VÕS § 219 lg 1). Kui ostja puudused avastab, peab ta müüjale neid puudusi piisavalt täpselt kirjeldama (VÕS § 220 lg 2). Kui ta seda ei tee või teatab müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistlikku tähtaega mööda lastes, kaotab ta õiguse tugineda asjaolule, et temale müüdi ebakvaliteetne asi (VÕS § 220 lg 1 ja 3). Mõistliku tähtaja osas on

seadusandja VÕS § 220 1. lõikes pidanud vajalikuks märkida, et tarbijalemüügi puhul on see 2 kuud sellest, kui tarbija müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale mingilgi viisil teatanud müüdud kala ebakvaliteetsusest. Ainsaks tõendiks selle kohta võiks olla kostja seadusliku esindaja vande all antud seletus, kuid see jäi konkreetsete puudustest teavitamiste osas üldsõnaliseks, piirdudes väidetega kala hoidmisest päikese käes ja selle ebakvaliteetsusest, mida hageja ei tunnista. Kostja väidet, et esmakokkuostukviitungitel värskuskategooria lahtris märgitud „linnuke“ ongi teade kala ebakvaliteetsusest, ei lugenud kohus usutavaks. Kostja viidatud Vabariigi Valitsuse 31.03.2003 määruse nr 104 § 3 lg 1 kohaselt esitab määruses nimetatud andmeid kas kalapüügiloa omanik, laeva kapten või esmakokkuostja. Määruse 2. peatükis sätestatakse kaluri või tema esindaja kohustus kalapüügiloa alusel toimunud püügi kohta andmete esitamiseks. Sellised andmed esitatakse rannapüügipäeviku lehel, mida kinnitas ka hageja kohtuistungil vande all seletust andes. Esmakokkuostukviitungi täitmine (määruse 5. peatükk) on oma olemuselt esmakokkuostja kohustus, mis nähtub nii määruse üldisest ülesehitusest kui nt määruse § 57 lg-st 3, mis võimaldab esmakokkuostjale ka interneti teel andmete esitamist. Esmakokkuostukviitungitel on oluline müüdud kala kogus, sest need andmed peavad olema vastavuses nii püügipäevikus kui esmakokkuostukviitungitel tulenevalt määruse § 60 p 3. Kostja ei ole sisuliselt vastu vaielnud, et tema on täitnud vastavad kviitungid. Asjaolu, et tulenevalt EÜ Nõukogu määrusest ja vastavalt kvaliteedijuhisele ning ka viidatud VV määruse § 59 lg-st 5 tulnuks värskuskategooria tähistada teisiti, ei oma kohtu arvates tähtsust müüdud kauba kvaliteedi osas järelduse tegemiseks. Kuivõrd esmakokkuostukviitungi näol on tegemist Põllumajandusministeeriumile esitatava dokumendiga, ei saa sellel märgitu (sõltumata, kuidas anda hinnangut värskuskategooria kohta märgitule) olla tõendiks kala värskusastme kohta. Poolte omavahelise müügilepingu mõttes ei ole kostja kala ebakvaliteetsust tõendanud. Hageja selgitas vande all, kuidas toimus kala väljapüük ja kohene üleandmine ning miks ei olnud vajalik värske kala jahutamine olukorras, kus see randumisel koheselt kostja konteineritesse lossiti. Kohus on seisukohal, et selline käitumine on kutseliste kalurite püügil tavaline. Kui kala riknes pärast kostjale üleandmist, ei saa hageja müüjana selle eest vastutada, sest juhusliku hävimise (või kahjustumise) riisiko on kauba üleandmisega VÕS § 214 lg 2 kohaselt ostjale üle läinud. Kohtule ei ole tõendatud, et hageja oleks hoidnud väljapüütud kala tundide kaupa lauspäikese käes või et see oleks hageja valduses seisnud üle kaheksa tunni. See on kostja esitatud kvaliteedinõuete lk 17 kohaselt maksimaalne aeg, mille jooksul võib kala olla laeval jahutamata. Kohus leidis, et kostja väited temale müüdud kala ebakvaliteetsuse kohta ja sellest mõistliku aja jooksul ehk oma majandus- ja kutsetegevuses sisuliselt üleandmise ajal teatamised ei ole tõendatud ning nendele vastuväidetele tugineda ei saa. Hinna osas viitas kohus VÕS § 29 lg 5 sätetele, mille järgi tuleks lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust ning tavasid ja lepingupoolte vahelist praktikat. Pooled kinnitasid vande all, et 2007. kevadeks lepiti kokku räime kilohinnas 2 krooni; nimetatud hind kajastub kõigil hageja nõude aluseks olevatel arvetel, millised on kostja allkirja vastu endale saanud ega ole hinna osas pretensioone esitanud. Lisaks on see märgitud 2007. juuni ja juuli esmakokkuostukviitungitel. Kvaliteedi seostamine hinnaga ei ole tulenevalt eelpool tuvastatust mõeldav ja seega tuleb eeldada, et hageja müüs värsket ja tavapärastele nõuetele vastavat räime (väljapüügi hetkel eluskala), avaldust hinna alandamiseks ei ole kostja teinud, Kohus asus

seisukohale, et hageja nõue ja selle arvestuse alus on põhjendatud ning oli olemas poolte kokkulepe räime müügiks 2-kroonise kilohinnaga kõnealusel perioodil. Kohus rahuldas ka viivise nõude. Kostja vastuväide konkreetse tähtaja märkimata jätmisest ei ole aluseks viivise nõude rahuldamata jätmiseks, sest tegemist on seaduse alusel (VÕS § 101 lg 1 p 6, § 94 lg 1 ja § 113 lg 1) arvutatud viivisega ja seda on arvutatud tähtajaks märgitud kuu lõpust, ning kostja ei ole arvutuslikke vastuväiteid esitanud. Kuivõrd hageja nõuab ka pärast hagi esitamist viivise tasumist seaduses sätestatud määras, tuleb sellisena kohtuotsuse resolutiivosa ka sõnastada, jättes konkreetse (muutuva) määra märkimata. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant leiab, et ka rannakaluri püütud kala võib osutuda kõlbmatuks ning apellant on suutnud kala kvaliteedi kaheldavuse/kala kõlbmatuse fikseerida piisavalt selgelt. Apellandi viidatud regulatsiooni kohaselt toimub kala värskusastme väljaselgitamine välise vaatluse teel ja sellest tulenevalt on ka hinnakokkulepe ning maksetingimused juhul, kui kalur ei nõua tasu kohe, olulisel määral lahtised ja sõltuvad selle kala realiseerimisest töödelduna. Maakohus kohaldas asja lahendamisel ebaõigesti VÕS § 220 lg 1 ja lg 2 ning § 221 lg 1 ning ei põhjendanud, miks ta ei arvesta apellandi alljärgnevaid väiteid ja tõendeid. Haginõude alusest on 24 esmakokkuostukviitungit kuni 01.06.2007, viimane kviitung nr 078818, raamatu number 003377, määratlemata kvaliteediga ja kokkuleppimata hinnaga kala üleandmisevastuvõtmise kohta. Määratlemata kvaliteediga ja kokkulepitud hinnaga kala üleandmise-vastuvõtmise kohta on 18 kala esmakokkuostukviitungit, kala hind 2 kr/kg, kokku hind 109 956 krooni, kuid selle hinna maksmisest keeldumiseks on apellandil alus kalal ilmnenud varjatud puuduste tõttu, mida ei olnud võimalik tuvastada kala esmakokkuostu käigus. Vastustajalt vastuvõetud kala kvaliteedi kaheldavus oli pooltele selge juba kala apellandile üleandmisel ja see fikseeriti kala esmakokkuostukviitungites, mistõttu vastustaja täiendavaks teavitamiseks 2 kuu jooksul lisaks esmakokkuostukviitungites fikseeritule alus puudus. Vastustajalt vastuvõetud kala varjatud puudused selgusid, kui Venemaa ostja keeldus kõlbmatu kala eest maksmast apellandile ja sellel põhjusel maksmisest keeldumisest sai apellandilt teada ka vastustaja ühe aasta jooksul kala üleandmisest. Miks tuleb kala müüki vastustajalt apellandile käsitleda tarbijalemüügina, kui vaidlust ei ole selles, et vastustaja on kutseline kalur ja apellant oli kala esmakokkuostja, kala töötleja eesmärgiga kala ekspordiks edasi müüa. Maakohtu istungil selgus vastustaja püütud kala riknemise üks varjatud põhjus - kala paadist väljapumpamiseks kasutas vastustaja sooja ja saastunud vett. Maakohus seda asjaolu ei analüüsinud. Apellandi seaduslik esindaja soovib seda asjaolu ringkonnakohtu istungil täiendavalt selgitada. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et kala esmakokkuostukviitungil on tähtsamad ja vähemtähtsamad osad. Maakohtu arvates on kviitung eelkõige merest väljapüütud kala koguse üle arvestuse pidamiseks. Apellandi jõupingutused selleks, et veenda maakohut ka kviitungil kala värskuskategooria määramise kohustuse olulisuses, jäid tulemuseta. Apellant on veendunud, et ilma kala värskuskategooria määramata jätmist arvestamata ei ole võimalik antud asja õigesti

lahendada. Esmakokkuostukviitungid on poolte kokkulepped selle kohta, millistel tingimustel vastustaja apellandile kala müüs. Mõlemad toimisid oma kutsetegevuse käigus, maakohus ei ole poolte võistlevuse printsiipi asja lahendamisel järginud. Vastustajal oli õigus nõuda kala värskuskategooria kohta kviitungitesse selliste andmete kandmist, mis olid vastavuses kehtiva õigusega ja oleksid välistanud hilisema vaidluse selle üle, millise värskusastmega kala vastustaja apellandile üle andis, kuid vastustaja ei teinud seda. Vastustaja sellist käitumist kviitungite koostamisel ja allakirjutamisel pidi maakohus tõlgendama kui vastustaja nõustumist kala kvaliteedi määramatusega, millest saab teha järelduse - ka vastustaja ei olnud kala värskuses kindel ju avaldas oma allkirjaga kviitungil nõustumust võimalike pretensioonidega tulevikus. Apellant ei piirdunud vastustajalt kala kokkuostmisega selle edasimüügi eesmärgil, vaid töötles kala enne edasimüümist. Apellandil olid soetatud vastavad töötlemisseadmed, ta oli huvitatud pikaajalisest kokkuleppest vastustaja ja teiste kaluritega kala saamiseks. Maakohtu järeldus apellandi väidete ebausutavusest on põhjendamatu, puudub alus pidada apellanti ebamõistlikuks ettevõtjaks, sest sellisel juhul ei saaks apellant kalatöötlejana tegutseda. Investeeringud töötlemisseadmetesse ja veterinaarnõuete täitmisse on sedavõrd suured, et kalurite jaoks ebausaldusväärse apellandi majandustegevus oleks võimatu. Apellant rajas oma vastuväited hagile põhimõtteliselt kahele alusele: ebaselgus vastustajalt vastuvõetud kala kvaliteedis kala vastuvõtmise hetkel, mida pooled oma allkirjaga kala esmakokkuostudokumendis ka kinnitasid ning täiendava tõendina selgitus kala Venemaa ostjalt, milles väljendus konkreetselt selle kala kõlbmatus, miks Venemaa ostja jättis selle kala eest apellandile tasumata ja apellant omakorda vastustajale, mis on kokkuvõttes hagi põhjuseks. Venemaa ostja akte apellandilt ostetud kala utiliseerimise kohta maakohus toimikusse ei võtnud põhjusel, et nendes aktides on märgitud kilu, kuid vastustaja müüs apellandile räime. Apellant esitab apellatsioonkaebuse juurde aktide tõlked ja Venemaa ostja selgituse, mille kohaselt alla 13 cm pikkust kala käsitleb tema kiluna. Nii kilu kui räime kasutusviis on sarnane. Läänemerest püütavate kalaliikide mittetundmise ja/või kasutusotstarbest lingitud liikide eristamise ebaolulisuse tõttu ei ole alust seada apellanti tõendamiskoormuse kandmisel raskemasse olukorda, eriti kui apellandi viidatud Euroopa Liidu normide tekstides kalaliik "räim" puudub, kuid kalaliik "kilu" on olemas. Venemaa ostja dokumendid puutuvad vaidlusse sellepärast, et nendega on tõendatud kogu vastustaja püütud kala müügiahel, mis lõppes arvatavasti mõnel Moskva regiooni prügimäel ja tõi kokkuvõttes kahju kõigile selle ahela lülidele. Apellant on tõendanud, et tema ei saanud vastustajalt ostetud kala arvelt mingit tulu, vaid kahju, sest tegi kulutusi kala töötlemisele ja eksportimisele. Asja saatmisel maakohtule uueks menetlemiseks esitab apellant vastuhagi vastustaja süül saadud kahju hüvitamise nõudes. Apellandi esitatud Euroopa Liidu õigusel põhinev juhendmaterjal püütava kala värskuskategooriate määratlemise kohta haakub Eestis kehtiva õigusega, seetõttu on apellandi väide vastustajalt ostetud kala esmakokkuostukviitungite ebakorrektse täitmise kohta põhjendatud ja tõendatud ka räime kontekstis sõltumata sellest, et Euroopa Liidu regulatsioonis püütavate kalaliikide nimekirjas ei ole räime märgitud. Vastustaja Eesti ja Euroopa Liidu õigusele alluva rannakalurina ja apellant Eesti ja Euroopa Liidu õigusele alluva kala esmakokkuostjana pidid täitma kala esmakokkuostukviitungid vastavalt juhendmaterjalile.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi, menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Maakohus tuvastas alljärgnevad olulised faktilised asjaolud:

Maakohus tuvastas, et esmakokkuostukviitungid täitis kostja, seega on kostja poolt hagejale pretensioonide esitamine nimetatud kviitungite osas arusaamatu ja põhjendamatu. Õige on, et esmakokkuostukviitungid tuli täita Euroopa Liidu poolt kehtestatud nõuete ja Vabariigi Valitsuse 31.01.2003 määruse nr 104 kohaselt, kuid puudused nimetatud dokumendi vormistamisel ei anna kostjale alust lugeda müüdud kala mittevastavaks kokkulepitud tingimustele ega anna õigust keelduda arvete tasumisest. Õige on aga see apellandi seisukoht, et otsuses olev viide tarbijamüügilepingule ei ole asjakohane, kuid see ei mõjuta otsuse lõppjäreldust. Apellandi väited selles, mis põhjusel võis kala rikneda, ei oma tähendust, kuivõrd mõistliku aja jooksul ei ole ostja müüjat teavitanud kala ebakvaliteetsusest. Esmakokkuostukviitungite puuduste kohta kostja vastuväidetele on maakohus otsuses vastanud. Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtu ülejäänud põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu otsuses olevaid seisukohti. Maakohus on vastanud kostja vastuväidetele ka müügihinna kohta ning on põhjendanud, miks kohus jõudis järelduseni, et räime hinnas 2 krooni kg eest oli poolte kokkulepe olemas. Õige on ka see kohtu seisukoht, et avaldust hinna alandamiseks ei ole kostja esitanud. Apellandi väidetel oli hinnakokkulepe lahtine, kuid nimetatud asjaolu tõendamise kohustus lasus kostjal. Selliseid tõendeid esitatud ei ole. Hageja poolt esitatud arvetele, mis sisaldas ka räime hinda 2 krooni kg eest, ei ole kostja vastuväiteid hagejale esitanud. Arved on üle antud kostjale allkirja vastu. Alles võlgnevuse sissenõudmisel on kostja esitanud vastuväite. Arved esitati 2007.a., milles oli märgitud maksetähtajaks juuni-september. Kohtusse pöördus hageja alles 30.04.2009, seega ei ole kostja oma maksekohustust täitnud üle aasta. Mittenõustumisel esitatud arvetega ei ole kostja kasutanud seadusega lubatud õiguskaitsevahendeid. Maakohtu otsus viiviste nõudes on samuti põhjendatud ja seaduslik. Õige on, et esitatud arvetele ei olnud märgitud maksetähtaja aastat, oli üksnes märgitud maksetähtajana vastav kuu. Toimiku materjalidest ilmneb, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et mõeldud oli maksetähtaja aasta osas 2007. aastat. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta muutmata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Ele Liiv

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.