Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Toomas Talviste
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
31. märts 2010.a Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-09-19616
Tsiviilasi
FIE A. T. hagi AS EMTO vastu rahalise kohustuse täitmise ja viivise nõudes summas 312 609 krooni ja lisanduva viivise nõudes
Tsiviilasja hind
264 208 krooni
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja FIE A.T. lepinguline esindaja Kaire Aus Kostja AS EMTOlepinguline esindaja Suido Västra
Kohtuistungi toimumise aeg
12. märts 2010.a
Rahuldada FIE A. T. hagi. Välja mõista AS-lt EMTO põhivõlg 264 208 (kakssada kuuskümmend neli tuhat kakssada kaheksa) krooni ja viivis 48 401 (nelikümmend kaheksa tuhat nelisada üks) krooni FIE A.T. kasuks. Välja mõista AS-lt EMTO viivis arvestatuna võla põhiosalt alates 30.04.2009.a kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras FIE A. T. kasuks.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud täies ulatuses kostja AS EMTO kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse.
Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid Hagejate nõuded, väited ja tõendid
Tsiviilasi nr 2-09-19616
Kohtule esitatud hagiavalduse (tl 1-6), muude esitatud menetlusdokumentide (tl 51-53, 113-115 ja 128-129) ning kohtuistungil väidetu kohaselt müüs hageja, FIE A. T., ajavahemikus 26.04 29.04.2007.a kostjale AS EMTO värsket räime, millise kauba eest väljastas ta kostjale arve nr 01 summas 15 330 krooni (tl 8). Maksetähtajaks märkis hageja juunikuu, jättes makse tähtpäeva lahtiseks eeldusel, et kostja tasub arve hiljemalt 2007.a. juuni kuu viimasel päeval, so 30.06.2007.a. Sarnaselt väljastas hageja arve nr 02 summas 146 122 krooni 2007. mais müüdud räime eest (tähtaeg juuli), arve nr 03 summas 88 292 krooni juunis müüdud räime eest (tähtaeg august) ning arve nr 04 summas 14 464 krooni juulis müüdud räime eest (tähtaeg september). Arved (tl 8-11) on kostjale üle antud allkirja vastu. Kõigil hageja poolt koostatud arvetel puudus märge viivise suuruse kohta. Arvestades asjaolu, et kostja on hagi esitamise seisuga 30.04.2009.a viivitanud arve nr 01 tasumisega 670 päeva, arve nr 02 tasumisega 639 päeva, arve nr 03 tasumisega 608 päeva ja arve nr 04 tasumisega 578 päeva, nõuab hageja tähtaegselt tasumata arvetelt viivist seaduses sätestatud määras, s.o kokku summas 48 401 krooni (arvestus tl 12). Hageja on kostja poole pöördunud korduvalt nii suuliselt kui ka telefoni teel palvega arvete tasumiseks, millele vastuseks on kostja lubanud iga kord arved peagi tasuda. Viimasele hageja palvele arvet tasuda vastas kostja, et tasub arve 2009.a algul, kuid arved on senini tasumata. Tõendamaks, et hageja müüs kostjale värsket ja kvaliteetset räime, mille kostja vastu võttis, on hageja esitanud ka vastavad kala esmakokkuostukviitungid (tl 54-95). Kviitungid on täidetud kostja poolt, v.a hageja allkiri, kusjuures värskuskategooriaks on märgitud vastavas lahtris „V“. Poolte vahel oli kokkulepe, et 1 kg kala hinnaks on 2 krooni (2007.a kevadine räime kokkuostu hind), mis kajastub nii arvetel kui ka juuni- ja juulikuu esmakokkuostukviitungitel. Ühtki pretensiooni müüdud kala kvaliteedi osas kostja ei esitanud ega ole teinud seda kuni kohtumenetluseni ning hageja hinnangul ei saa kostja sellele ka enam tugineda. Kuivõrd arved müüdud kauba eest esitati mitte koos esmakokkuostukviitungite koostamisega, vaid iga kuu lõpus, ei oleks kostja allkirjastanud hageja poolt esitatud arveid, kui ta ei oleks kauba kvaliteediga rahul olnud. Hageja püüab kala 10-15 minuti mereteekonna kaugusel kala vastuvõtu kohast ning eluskala riknemine sellise ajakuluga ei ole võimalik. Kogu kostjale müüdud kaup oli eluskala, seega kostja hilinenud vastuväited kala kvaliteedi suhtes on alusetud ning põhjendamatud. Hageja jäi kohtuistungil oma nõude juurde ja andis ise vande all seletuse asjaolude kohta, mis puudutavad kala hoiutingimusi, üleandmist, kvaliteeti ja kokkulepet hinna osas. Arvestades eeltoodut ja juhindudes võlaõigusseaduse VÕS § 76, § 82 lg 1 ja 4, § 91 lg 1, § 94 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, 2 ja 5, § 101 lg 2, § 113 lg 1, § 108 lg 1 palub hageja mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 264 208 krooni, seisuga 30.04.2009.a sissenõutavaks muutunud viivised 48 401 krooni ja edasise viivise 9.5% aastas põhinõudest (ehk seaduses sätestatud määras) kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid Kostja AS EMTO oma kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tl 43-44) ja teistes menetlusdokumentides (tl 98-99, 107, 118-119 ja 123-124) ning kohtuistungil hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Kostja töötles hagejalt ostetud kala ja müüs selle edasi, kuid hagejale selle juba töödeldud kala eest ei tasutud, sest kala osutus ebakvaliteetseks. Soe ilm ja kala püüdmisest kuni kostjale üleandmiseni kulunud aeg mõjutavad kala säilimist ja kvaliteeti oluliselt ning pooled ei olnud kokku leppinud, et kostja peaks maksma hagejale 2 krooni ebakvaliteetse kala 1 kilo eest. Ka ei ole põhjendatud hageja viivisenõue, sest hageja füüsilisest isikust ettevõtjana peaks teadma 2 (5)
Tsiviilasi nr 2-09-19616 oma arve-saatelehe kui raamatupidamisdokumendi vorminõuetest ja kui hageja ise ei pidanud vajalikuks märkida ühelegi haginõude aluseks olevale arvele konkreetset maksetähtaega, vaid piirdus kalendrikuu märkimisega, ei saa ka viivisenõuet rahuldada. Kostja väidab, et hageja teadis nii kala müümisel kui hagi esitamisel, et kala kvaliteedinõudeid pidi tähistama asja välise vaatlusega Euroopa Liidu õigusele (kostja on viidanud EÜ Nõukogu määrusele nr 2496/96) tuginedes kala esmakokkuostukviitungis tähistusega "E" (ekstra), "A" (hea), "B"(rahuldav), ja kala kvaliteedi osas vaidluse korral ei saa tugineda väljendile "värske räim" (sellekohane kvaliteedijuhis tl 100-105, kvaliteedijuhise täistekst esitati kohtuistungil – tl 141-151). Kõigis kala esmakokkuostukviitungites, mis hageja on kohtule esitanud, on kala värskuskategooria jäetud määramata (lahtrisse on tehtud „linnuke“, mitte V-täht värsket tähistavana, nagu hageja seda väidab) ning seda poolte kokkuleppel, mida kinnitab mõlema poole allkiri kviitungil, seega kala kvaliteedi jätsid pooled kala üleandmisel-vastuvõtmisel määramata. Ka ei leppinud pooled kokku kala müügihinda. Probleemid haginõude aluseks oleva kala kvaliteediga olid ja hageja neid kostja esindajatega kohtumistel ei eitanud. Kala kiiret riknemist põhjustas asjaolu, et hageja ei võtnud ette hädavajalikke abinõusid kala kvaliteedinõuete säilimiseks kuni kala ostjale üleandmiseni (nt jää kasutamine konteineris). Kostja on viidanud ka sellele, et esmakokkuostukviitungite täitmine on nii müüja kui ostja ühine kohustus tulenevalt Vabariigi Valitsuse 31.03.2003.a määrusega nr 104 kehtestatud „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ § 3 lg 1, § 57 lg 1 ja § 59 lg 5 sätetest. Kohtuistungil andis vande all seletuse kostja seaduslik esindaja juhatuse liige S. K., kes selgitas, et kostja teatas mõistliku aja jooksul hagejale kala ebakvaliteetsusest ning et hageja teadis/pidi teadma, et müüdud kala ei ole ebaõigete kvaliteedinõuete tõttu hinnale vastav. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Andmaks kala esmakokkuostule õiguslikku hinnangut ja olemata seotud poolte õiguslike väidetega vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 7 sätetele, peab kohus esmalt vajalikuks selgitada müügilepingu põhialuseid. Vastavalt VÕS § 208 lg 1 kohustub müüja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva (või valmistatava või omandatava) asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostja valdusse (VÕS § 209 lg 4). Antud juhul selgitasid pooled vande all kohtuistungil sarnaselt, et hageja püüdis oma püünistega merest välja kalakoguse, mille kostja oli varasemalt (harilikult telefoni teel) tellinud ning toimetas selle kokkulepitud maabumispaika, kus see tõsteti paadist välja ja anti kostja valdusse – laeti kostja konteinereisse. Edasi tegutses kalaga juba kostja ja asjas ei ole tõusetunud vaidlust selles, et hagejal olnuks hilisem võimalus müüdud kaupa käsutada. Seega on kohtu hinnangul üheselt selge, et merelt randa jõudes ja kostja konteinerisse kala ümber ladudes oli hageja müüjana oma kohustuse asja üleandmiseks täitnud ning müügilepingust jäi täitmata veel kostja kohustus ostjana müüdud kauba eest tasuda. Sisuliselt oli poolte vahel müügilepinguline suhe ja kostja seadusliku esindaja poolt kohtuistungil tõstatatud väited kalade „ühisest realiseerimisest hagejaga“ või et „meie olime ühel pool kaluritega ja ostja oli Venemaal“ ei ole õiguslikkus mõttes tõsiseltvõetavad. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tegemist oli nt omandireservatsiooniga müügiga – s.t kalad jäid ka pärast üleandmist müüja omandisse. Asjas puudub vaidlus müüdud kalade koguse üle, küll on aga vaidlus nii hinna kui kvaliteedi osas. Mis puutub kvaliteeti, siis märgib kohus järgmist: • VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab müüdud asi vastama lepingutingimustele, sh kvaliteedi osas. On õige, et värske räim peab olema piisavalt kvaliteetne, võimaldamaks teda vajadusel säilitada ja töödelda ning hageja ei eita, et kala töötlemist (suitsetamist) kostja silmas pidas; 3 (5)
Tsiviilasi nr 2-09-19616 VÕS § 218 lg 1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui see esineb asja üleandmisel, seda isegi juhul, kui see avastatakse hiljem. Samas ei vastuta müüja selle eest, kui ostja lepingu sõlmimisel sellest mittevastavusest teadis või pidi teadma (VÕS § 218 lg 4); • Kuivõrd kostja kala esmakokkuostjana tegutses oma majandus- ja kutsetegevuses (selles puudub vaidlus), pidi ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma (VÕS § 219 lg 1). Kui selline ostja puudused avastab, peab ta müüjale neid puudusi piisavalt täpselt kirjeldama (VÕS § 220 lg 2). Kui ta seda ei tee või teatab müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistlikku tähtaega mööda lastes, kaotab ta õiguse tugineda asjaolule, et temale müüdi ebakvaliteetne asi (VÕS § 220 lg 1 ja 3). Mõistliku tähtaja osas on seadusandja VÕS § 220 1. lõikes pidanud vajalikuks märkida, et tarbijalemüügi puhul on see 2 kuud sellest, kui tarbija müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai; • Kostja ei ole millegagi kohtule tõendanud, et ta oleks hagejale mingilgi viisil teatanud müüdud kala ebakvaliteetsusest. Ainsaks tõendiks selle kohta võiks olla kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlus, kuid see jäi konkreetsete puudustest teavitamiste osas väga üldsõnaliseks, piirdudes vaid väidetega kala hoidmisest päikese käes ja selle ebakvaliteetsusest, mida hageja ei tunnista. Kostja väide, et esmakokkuostukviitungitel värskuskategooria lahtris märgitud „linnuke“ ongi teade kala ebakvaliteetsusest, ei ole kohtule usutav. Kostja viidatud Vabariigi Valitsuse 31.03.2003.a määruse nr 104 § 3 lg 1 kohaselt esitab määruses nimetatud andmeid kas kalapüügiloa omanik, laeva kapten või esmakokkuostja. Määruse 2. peatükis sätestatakse kaluri või tema esindaja kohustus kalapüügiloa alusel toimunud püügi kohta andmete esitamiseks, sellised andmed esitatakse rannapüügipäevikulehel, mida kinnitas ka hageja kohtuistungil vande all seletust andes. Esmakokkuostukviitungi täitmine (määrus 5. peatükk) on oma olemuselt esmakokkuostja kohustus, mis nähtub nii määruse üldisest ülesehitusest kui nt määruse § 57 lõikest 3, mis võimaldab esmakokkuostjale ka interneti teel andmete esitamist. Nagu hageja on õigesti märkinud, on esmakokkuostukviitungitel oluline just müüdud kala kogus, sest need andmed peavad olema vastavuses nii püügipäevikus kui esmakokkuostukviitungitel tulenevalt määruse § 60 p 3. Kostja ei ole ka sisuliselt vastu vaielnud sellele, et tema on täitnud vastavad kviitungid. Asjaolu, et tulenevalt EÜ Nõukogu määrusest ja vastavalt kvaliteedijuhisele ja ka viidatud VV määruse § 59 lõikele 5 tulnuks värskuskategooria tähistada teisiti, ei oma kohtu arvates tähtsust müüdud kauba kvaliteedi osas järelduse tegemiseks. Kuivõrd esmakokkuostukviitungi näol on tegemist aga just Põllumajandusministeeriumile esitatava dokumendiga, ei saa sellel märgitu (sõltumata, kuidas anda hinnangut värskuskategooria kohta märgitule) olla tõendiks kala värskusastme kohta. Poolte omavahelise müügilepingu mõttes ei ole kostja kala ebakvaliteetsust tõendanud. Hageja selgitas vande all, kuidas toimus kala väljapüük ja kohene üleandmine ning miks ei olnud vajalik värske kala jahutamine olukorras, kus see randumisel koheselt kostja konteineritesse lossiti. Kohus on seisukohal, et selline käitumine on kutseliste kalurite püügil tavaline ega sea seda kahtluse alla. Kui kala riknes, ja tegi seda pärast kostjale üleandmist, ei saa hageja müüjana selle eest vastutada, sest juhusliku hävimise (või kahjustumise) riisiko on kauba üleandmisega VÕS § 214 lg 2 kohaselt ostjale üle läinud. Kohtule ei ole tõendatud, et hageja oleks hoidnud väljapüütud kala tundide kaupa lauspäikese käes või et see oleks hageja valduses seisnud üle kaheksa tunni (see on kostja esitatud kvaliteedinõuete lk 17 kohaselt maksimaalne aeg, mille jooksul võib kala olla laeval jahutamata). Seega leiab kohus, et kostja väited temale müüdud kala ebakvaliteetsuse kohta ja sellest mõistliku aja jooksul ehk oma majandus- ja kutsetegevuses sisuliselt üleandmise ajal teatamised ei ole tõendatud ning nendele vastuväidetele ta tugineda ei saa. •
4 (5)
Tsiviilasi nr 2-09-19616
Hinna osas viitab kohus VÕS § 29 lg 5 sätetele. Selle järgi tuleks lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Kuivõrd: • pooled kinnitasid vande all, et 2007.a kevadeks lepiti kokku räime kilohinnas 2 krooni; • nimetatud hind kajastub kõigil hageja nõude aluseks olevatel arvetel, millised on kostja allkirja vastu endale saanud ega ole hinna osas pretensioone esitanud. Lisaks on see märgitud ka 2007.a juuni ja juulikuu esmakokkuostukviitungitel; • kvaliteedi seostamine hinnaga ei ole tulenevalt eelpool tuvastatust mõeldav ja seega tuleb eeldada, et hageja müüs värsket ja tavapärastele nõuetele vastavat räime (väljapüügi hetkel eluskala); • avaldust hinna alandamiseks ei ole kostja teinud, siis asub kohus seisukohale, et hageja nõue ja selle arvestuse alus on põhjendatud ning oli olemas poolte kokkulepe räime müügiks just 2-kroonise kilohinnaga kõnealusel perioodil. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue. Kostja vastuväide konkreetse tähtaja märkimata jätmisest ei ole aluseks viivise nõude rahuldamata jätmiseks, sest tegemist on seaduse alusel (VÕS § 101 lg 1 p 6, § 94 lg 1 ja § 113 lg 1) arvutatud viivisega ja seda on arvutatud tähtajaks märgitud kuu lõpust, pealegi ei ole kostja arvutuslikke vastuväiteid esitanud. Kuivõrd hageja nõuab ka pärast hagi esitamist viivise tasumist seaduses sätestatud määras, tuleb sellisena kohtuotsuse resolutiivosa ka sõnastada, jättes konkreetse (muutuva) määra märkimata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatult võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Toomas Talviste Kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.