2-10-5669/22 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Viru Maakohus rahuldas 11.06.2010 otsusega Einike Seiko hagi osaliselt ning mõistis OÜ-lt Hansamets Einike Seiko kasuks välja 63 360 krooni ning alates 12.06.2010 kuni põhinõude tasumiseni viivise VÕS § 113 sätestatud määras tasumata põhinõudelt päevas. Sama otsusega määras maakohus hageja menetluskuludeks 17 500 krooni ja mõistis selle kostjalt välja. Ülejäänud osas jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjenduste järgi on kostja väljendanud õigeksvõttu eelmenetluses saadetud kirjalikus vastuses ja jätkuvalt võlgnevuse tasumisega. Seega on põhjendatud hagi rahuldada veel tasumata summa osas, milleks on 60 000 krooni. Hageja on taotlenud kostjalt välja mõista viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni 3 360 krooni VÕS § 113 lg 1 alusel ja jätkuvalt alates otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni viivis protsendina tasumata põhinõudelt päevas VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja ei ole viivise nõudele ega ka viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Seega kulub hagi rahuldamisele ka viivise nõudes ning tervikuna tuleb kostjalt välja mõista 63 360 krooni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja on oma kirjalikus vastuses pakkunud kompromissi ja seda ka täitnud. Kompromissi kohtule ei esitatud. Kuigi hageja esitas ka kompromissi omapoolse pakkumise, nähtub sellest, et kompromiss sai seisneda vaid hageja ettepaneku vastuvaidlematus korras täitmiseks võtmises. Seega tuleb järeldada, et mõlema poole huve arvestava kompromissi sõlmimiseks puudus hagejal valmisolek. TsMS § 163 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus leidis, et menetluskuludest tuleb hageja tasutud riigilõiv jätta kohtukuluna kostja kanda tervikuna summas 17 500 krooni, kuna kostja on nõutava summa osaliselt tasunud pärast hagi kohtule esitamist. Muus osas tuleb hageja menetluskulud jätta hageja enda kanda, kuna kostja on hagi koheselt õigeks võtnud, ta on kohe pakkunud kompromissi, mistõttu olnuks võimalus asi poolte vahel lahendada kompromissiga või muul viisil kokkuleppel ilma kohtusse pöördumiseta ja sellega täiendavate kulude põhjustamiseta. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis on põhjendatud jätta kõik muud menetluskulud poolte enda kanda.

8.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 163 lg 2, mille kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Asja materjalidest nähtuvalt esitasid esmalt hageja ja seejärel kostja kohtule ettepaneku võimaliku kompromissi sõlmimiseks. Pooled jäid eriarvamusele menetluskulude jaotuse osas ning kompromissi ei sõlmitud. Hageja esitatud kompromissist (t.l 23) nähtuvalt oli ta nõus loobuma viivise nõudmisest ning sellega oli nõus ka kostja (t.l 31). Vaidlustatud kohtuotsusega hageja viivisenõue rahuldati ning kostjalt mõisteti viivised välja. Sellest tulenevalt on ekslik maakohtu seisukoht, et mõlema poole huve arvestava kompromissi sõlmimiseks puudus hageja valmisolek. TsMS § 163 lg 2 kohaldamine eeldanuks hagi rahuldamist sellesarnases ulatuses, mida pakkus välja kostja. Kostja vaidles viivisenõudele vastu ning põhinõude osas pooltel eriarvamusi ei olnud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuigi kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt rahuldati hagi osaliselt, oli sisuliselt tegemist hagi täieliku rahuldamisega. Hageja nõudis kostjalt põhivõlgnevuse 170 000 krooni väljamõistmist ning hagimaterjalide kättesaamisega samal päeval tasus kostja hagejale põhivõlgnevuse katteks 50 000 krooni. Pärast kostja poolt 50 000 krooni tasumist esitas hageja kohtule taotluse (t.l 22) hagist loobumiseks põhinõude 50 000 krooni ulatuses. Kohtu e-kirjast (t.l 28) nähtub, et kohus hageja hagist loobumist 50 000 krooni ulatuses vastu ei võtnud. 23.03.2010 tasus kostja hagejale põhivõlgnevuse katteks veel 60 000 krooni. Olukorras, kus kostja on pärast hagi esitamist põhinõude osaliselt rahuldanud ja kohus ei ole hageja hagist osalist loobumist vastu võtnud ning kohus on kostjalt välja mõistnud tasumata põhinõude ja viivised, on tegemist sisuliselt hagi täieliku rahuldamisega ning kohaldamisele kuulub TsMS § 162 lg 1. Maakohtu otsuse vastuolulisust kinnitab ka see, et kinnitades hagi osalist rahuldamist, on ta riigilõivu täies ulatuses kostjalt välja mõistnud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 173 sätteid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest kandma peab, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Seetõttu ei olnud maakohtul seadusest tulenevalt võimalik kohtuotsuses kostjalt hageja kasuks välja mõista viimase poolt tasutud riigilõivu. Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine toimub TsMS §-s 174 ettenähtud korras ning TsMS § 175 lg 1 kohaselt hüvitatakse õigusabikulud üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses.