2-08-17776/25 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Kostja tegevuse tulemusena kaotas hageja osaku garaažiühistus turuväärtusega 95.000 krooni, pidi hüvitama J. S. tasutud riigilõivu ühisvara jagamise hagi esitamisel 4250 krooni ja õigusabikulu 5000 krooni; kaja esitamisel tasus hageja kautsjoni 2250 krooni ja määruskaebuste esitamisel kaja rahuldamata jätmise ja menetluskulude kindlaksmääramise määruste peale 200 + 200 = 400 krooni; uuele esindajale maksis hageja tasu 14.160 krooni. Isegi kui asuda seisukohale, et nimetatud vallasvara ei olnud jagatud A. S. ja J. S. suulise kokkuleppe alusel, ei olnud J. S. ühisvara jagamise ettepanek turuväärtuse järgi õiglane, kuna osaku turuväärtuseks on 95.000 krooni ja eksperdi T. N. hinnangu kohaselt oli sõiduauto turuväärtuseks 10.000 krooni. Sellisel juhul oleks hageja kahjuks 68.500 krooni ((95.000 + 10.000) : 2 – 10.000 + 26.060 = 68.560 krooni). Menetluse käigus auto hinna kohta koostatud täiendava ekspertiisiakti kohaselt oli auto turuväärtus 2006. a. seisuga 12.000 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole märkinud faktilisi asjaolusid, millise tegevusega kostja põhjustas hagejale väidetava kahju. Kohtuotsus, millega kohus jagas hageja ja tema endise abikaasa ühisvara tsiviilasjas 2-06-18395, on tehtud 1. detsembril 2006. a. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 410 kohaselt teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel tagaseljaotsuse, kui kostja ei ilmu asja arutamiseks määratud kohtuistungile. TsMS § 413 lg. l järgi, kui hageja taotleb kohtuistungile ilmumata jäänud kostja vastu tagaseljaotsuse tegemist, kohus teeb otsuse tingimusel, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Perekonnaseaduse (PkS) § 19 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. J. S. hindas nii auto kui garaažiühistu osaku väärtuseks 40.000 krooni. Järelikult oli hagi J. S. hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Hageja ei ole selgelt esile toonud, milles seisneb kostja süü ja avalduses puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Põhjendamata ja tõendamata on hageja menetluskulude nõue. Menetluskulude suuruse määrab kohus ja uuele esindajale adv. Nišajevile maksab hageja osutatud teenuste eest käsunduslepingu alusel. Kostja ei nõustunud ka auto hindamisaktiga. Auto hind on välja toodud tagaseljaotsuses. Esimese astme kohtu otsus

määruskaebused jäeti rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt rikkus kostja oma VÕS §-st 620 tulenevaid kohustusi ja ei tegutsenud üldiselt tunnustatud juristi kutseoskuste tasemel. Kostja juristina pidi olema teadlik ajaolust, et tal on kohustus esitada kohtule nõuetekohane arstitõend istungilt puudumise kohta. Samuti pidi kostja olema teadlik, et istungile põhjuseta mitteilmumisel võib kohus teha tagaseljaotsuse. Kostja ei teavitanud ka A. S. oma istungile mitteilmumise asjaoludest. VÕS § 115 lg. l kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg. 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lõike 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kostja tegevuse (tegevusetuse) ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kui käsundisaaja oleks ilmutanud vajalikku hoolt käsundi täitmisel, ilmunud kohtuistungile, ei oleks tehtud tsiviilasjas 2-06-18395 tagaseljaotsust hagis toodud asjaoludel. Jagatava vara väärtus detsembris 2006. a. oli järgmine: garaaži osak 95.000 krooni ja 1988. a. sõiduauto 12.000 krooni. Tagaseljaotsuses on kohus lähtunud hageja poolt esitatud hinnast - garaažiühistu osaku väärtusest 40.000 krooni ja sõiduauto väärtusest 40.000 krooni. Kostja ei ole esitanud tõendeid osaku ja sõiduauto väärtuse kohta. Kostja on avaldanud seisukohta, et osaku ja sõiduauto hind on kindlaks tehtud tsiviilasjas 2-06-18395 tagaseljaotsuses ning seda pole tühistatud. VÕS § 127 lõike 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Tahtluse või raske hooletuse olemasolu ei ole tõendamist leidnud. Kostja juristina pidi olema käsunduslepingu (otsuses ekslikult käenduslepingu) sõlmimisel teadlik võimaliku kahju tekkimisest kliendil juhul, kui kostja lepingut rikub, ning pidi seda ette nägema. Siinjuures ei ole oluline, kas kostja nägi ette ka kahju rahalist suurust. Kostja tegutses oma kutsealal ja seega tuleb talle omistada teadmine, mida nägi ette või pidi ette nägema keskmine mõistlik vastaval tegevusalal tegutsev jurist. VÕS § 127 lõike 2 kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Poolte vahel sõlmitud käsunduslepingust (otsuses ekslikult käenduslepingust) tuleva kohustuse rikkumine ei laiene kohustustele, mis tekkisid hagejal kolmandate isikute (tsiviilasjas 2-06-18395 hageja) ees menetluskuluna 9250 krooni, samuti selle summa vaidlustamise kulutused. Ka on selliste kulutuste tegemine tõendamata. Väljamõistmisele kuulub kahju, mida hageja kandis kulutuste tõttu, mida hageja pidi tegema kostja soorituse parandamiseks. Siia hulka kuuluvad summad, mille hageja maksis uuele esindajale uue käsunduslepingu (otsuses ekslikult käenduslepingu) alusel, s. o. 14.160 krooni, kautsjon 2250 krooni, tasutud riigilõiv määruskaebuse esitamise eest 200 krooni. Väljamõistmisele kuulub ka kahju 41.500 krooni, mida hageja sai ühisvara jagamisel tagaseljaotsusega ((95.000 + 12.000) : 2 - 12.000 = 41.500). Kokku kuulub kostjalt väljamõistmisele 58.110 (41.500 + 14.160 + 2250 + 200 ) krooni. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas tühistada ja jätta uue otsusega hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas hagile vastuväite, et tagaseljaotsuse teeb kohus TsMS § 413 lg. 1 kohaselt ilmuma jäänud kostja kahjuks hageja taotlusel tingimusel, et hagi on hagiavalduses märgitud

ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jätab kohus hagi rahuldamata. Maakohus ei ole seda kostja vastuväidet analüüsinud. Kohus jõudis millegipärast järeldusele, et kostja tegevuse (tegevusetuse) ja kahju tekitamise vahel on põhjuslik seos ning et kostja oma käitumisega mõjutas maakohut tegema hagejale kahjulikku otsust. TsMS § 410 esimesest lausest ega § 413 lõikest 1 ei tulene kohtu kohustust teha kostja istungile ilmumata jätmise korral igal juhul tagaseljaotsus. Otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida menetluses ei arutatud. Tsiviilasjas 2-06-18395 on ringkonnakohus 14. märtsi 2007. a. määruses märkinud, et nii kaja kui määruskaebuse kohaselt ei ilmunud kostja eelistungile, kuna tal oli kokkulepe esindajaga, et eelistungil osaleb vaid kostja esindaja, sellega võttis aga kostja endale riski, et esindaja ilmumata jätmisel võib kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldada; lepingulise esindaja kohtuistungilt puudumine ei ole poole enda kohtuistungile ilmumata jätmise mõjuvaks põhjuseks TsMS § 422 lg. l tähenduses. Maakohus tegi järelduse, et pooltel puudub vaidlus asjaolus, et neil oli sõlmitud käendusleping. Poolte vahel puudub vaidlus selles asjaolus sellepärast, et mingit lepingut ei olnud. Kohus ei selgitanud välja, kas pooltel üldse oli mingi leping. Hageja ei ole selle fakti kinnitamiseks esitanud kohtule ühtegi kirjalikult koostatud lepingut. Kui kohus jätab tuvastamata asjaolu, millele tugineb kohtuotsuses, siis ei saa ta ka järeldada, et kostja on hagejale kahju põhjustanud. Seetõttu kuulub otsus tühistamisele. Hageja pöördus augustis 2006. a. kostja poole palvega aidata koostada kirjalik vastus kohtule, kuna tema vastu esitas hagi ühisvara jagamiseks tema endine abikaasa. Nende abielu oli lahutatud ja sõlmitud oli abieluvaraleping ühisvara jagamiseks. Auto ja garaažiühistu osak jäid hageja sõnul jagamata, kuna temal ei olnud nii palju raha, et maksta kinni notari teenused lepingu vormistamise eest ning hageja ja J. S. leppisid kokku, et auto ja garaažiühistu osak jäävad hagejale. Lähtudes hageja selgitustest ja tema tahtmisest, et auto ja garaaž peavad kuuluma temale, oli koostatud kirjalik vastus kohtule, kus hageja ei väljendanud oma tahtmist läbi viia ekspertiis ja välja selgitada, milline oli auto turuväärtus ja palju maksis garaažiboks. Hageja põhjendas oma seisukohta sellega, et tema ostis endisele abikaasale korteri, mille hind ületab poole ühisvarast, mis oli fikseeritud abieluvaralepingus. Kostja ja hageja vahel mingit lepingut sõlmitud ei olnud. Hageja oli väga mures ja kartis minna kohtuistungile sellepärast, et auto oli peaaegu kohe pärast lahutust müüdud endise abikaasa nõusolekuta ja hageja sai auto eest hea raha. Auto hindamisaktides ja eksperthinnangus ei ole esitatud auto tehnilist passi, kus oleks märgitud auto omaniku nimi. Kohtuistungist osavõtuks hageja asemel vormistasid pooled volituse ja kostja sai hagejalt hagile kirjaliku vastuse koostamise eest ja kohtuistungitel osalemise eest 5000 krooni.

arvestada ega teinud kostjale ettepanekut ekspertiisi läbiviimiseks. Sellega on kohus pooli kohelnud ebavõrdselt, mis on viinud ka ebaõige otsuse tegemiseni. Kui hageja on kohustatud tõendama kahju tekkimist, siis sai kostja sellisest kohtu küsimusest aru selliselt, et asjas on kaks vastuolulist tõendit ning eelkõige oleks hagejal mõistlik oma positsiooni tõendamiseks esitada taotlus kohtuliku ekspertiisi läbiviimiseks. Asjas oli esitatud kaks vastuolulist arvamust ja kohus ei saanud mõjuva põhjuseta ja motiveerimata eelistada ühte tõendit teisele. Kuna hagi aluse (kostja poolt oma kohustuse rikkumine ja kahju põhjustamine) tõendamise koormis lasub hagejal, siis pidi hageja esitama täiendavad tõendid. Vastuapellatsioonkaebus Vastuapellatsioonkaebuses palub hageja hagi täielikult rahuldada. Apellatsioonkaebuse palub hageja jätta rahuldamata. Hageja on kostja tegevuse tulemusena maakohtus esitatud asjaolude kohaselt saanud kahju vähemalt 68.560 krooni, mille kostja peab hagejale hüvitama. Maakohus rikkus kohustust, kui jättis hageja tähelepanu pööramata J. S. tasutud riigilõivu 4250 krooni ja õigusabikulu 5000 krooni tasumist kinnitavate dokumentide esitamise vajadusele. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, otsus tuleb kooskõlas TsMS § 656 lg. 1 punktiga 5 ja lõikega 2 ning § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, tsiviilasi saata aga uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus on otsuses ekslikult nimetanud pooltevahelist lepingut aeg-ajalt käenduslepinguks, siiski on viitest VÕS §-dele 619 ja 620 ja kohtu käsitlusest ühemõtteliselt selge, et kohus pidas kogu otsuses silmas käsunduslepingut. Kolleegium leiab, et õige on maakohtu järeldus selle kohta, et pooled olid sõlminud käsunduslepingu, mille kohaselt kostja pidi esindama hagejat tsiviilasjas 2-06-18395. Käsunduslepingule ei ole seaduses sätestatud vorminõudeid, seega võisid pooled selle lepingu sõlmida mistahes vormis. Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et kohtuistungist osavõtuks vormistasid pooled volituse ning kostja sai hagejalt hagile kirjaliku vastuse koostamise ja kohtuistungitel osalemise eest 5000 krooni. Nendest kostja poolt omaksvõetud asjaoludest nähtub poolte kokkulepe selle kohta, et kostja osaleb tsiviilasjas 2-06-18395 toimuval istungil hageja esindajana. Kirjeldatud asjaolud vastavad aga VÕS §-s 619 sätestatud käsunduslepingu mõiste tunnustele, milleks on poolte kokkulepe käsundisaaja poolt käsundiandjale teenuse osutamises ja käsundiandja poolt selle eest käsundisaajale tasu maksmises. Nii nähtub ka kostja enda poolt esiletoodud faktilistest asjaoludest käsunduslepingu sõlmimine ja tema apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu ei oleks pooltel mingit lepingut olnud, on alusetu. Ka asjaolu, et käsundi täitmiseks pidi kostja osalema 20. novembril 2006. a. kell

apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid esitanud. Seega rikkus kostja oma käsunduslepingust tulenevaid kohustusi. VÕS § 101 lg. 1 p. 3 kohaselt võib võlausaldaja võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist. Taolise nõude ongi hageja esitanud. Oma kahjuks on hageja vastavalt menetluse kestel täpsustatud lõplikule nõudele pidanud 68.560 krooni, sealhulgas: 42.500 krooni, mille saamiseks on hageja liitnud tsiviilasjas 2-06-18395 endiste abikaasade vahel jagada taotletud garaažiühistu osaku väidetava turuväärtuse 95.000 krooni ja sõiduauto väidetava turuväärtuse 10.000 krooni, jaganud tulemuse kahega ja lahutanud sellest sõiduauto väidetava turuväärtuse 10.000 krooni; 4250 krooni riigilõivu, mille J. S. tasus tsiviilasjas 2-06-18395 hagi esitamisel ja mille hageja on nimetatule hüvitanud; 5000 krooni J. S. tsiviilasjas 2-06-18395 osutatud õigusteenuse tasu, mille hageja on nimetatule hüvitanud; hageja poolt tsiviilasjas 2-06-18395 kaja esitamisel tasutud kautsjon 2250 krooni; hageja poolt tsiviilasjas 2-06-18395 esitatud määruskaebustelt tasutud riigilõiv 2 x 200 krooni; tsiviilasjas 2-06-18395 uuele esindajale adv. Oleg Nišajevile makstud õigusteenuse tasu 14.160 krooni. Menetluse kestel selgitas hageja, et kuna hageja ja tema endise abikaasa ühisvara oli jagatud, siis puudus ühisvara jagamiseks alus, aga samuti, et isegi kui abikaasade ühisvara ei olnud jagatud, siis on kahju hagejale tekkinud ühisvara ebaproportsionaalsest jagamisest, kuna J. S. ettepanek ühisvara jagamiseks ei olnud õiglane (tl. 27, 59 pöördel). Mingeid täpsemaid põhjendusi selle kohta, miks tuleks lugeda eespoolloetletud summad hageja kahjuks, hageja ei esitanud. Maakohus ei selgitanud iga eespoolnimetatud vaidlusaluse summa kohta välja, millised on need faktiväited, millega hageja põhjendab, et just selle summa osas on talle kahju põhjustanud kostja käitumine, ega juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et hageja poolt esiletoodud asjaolud on selleks ebapiisavad. Seega ei täitnud maakohus täiel määral TsMS § 392 lg. 1 punktis 3 sätestatud eelmenetluse ülesandeid ega arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest, nagu TsMS § 351 lg. 1 seda ette näeb. Maakohus leidis õigesti, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel on asjakohased VÕS §-d 115 ja 127, ei tuvastanud aga nende õigusnormide kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Maakohus pidas võimalikuks rahuldada hagi 58.110 krooni ulatuses, ilma et oleks tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis annaksid aluse teha järeldusi hagejale kahju tekkimise ja selle põhjusliku seose kohta kostja käitumisega. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju 41.500 krooni ühisvara jagamisest tagaseljaotsusega tsiviilasjas 2-06-18395, uuele esindajale makstud tasu 14.160 krooni, kautsjoni 2250 krooni ja määruskaebuselt tasutud riigilõivu 200 krooni ja jättis rahuldamata hagi 10.450 krooni ulatuses, sealhulgas 9250 krooni teises tsiviilasjas vastaspoolele hüvitatud menetluskulu ja selle summa vaidlustamise kulutus, kuid ei põhjendanud otsust ei hagi rahuldavas ega rahuldamata jätvas osas piisavalt kooskõlas TsMS § 442 lg. 8 nõuetega. Otsus ei vasta seetõttu TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele. Kahju hüvitamise alusena on hageja tuginenud asjaolule, et kostja lepingurikkumise tõttu tehti hageja suhtes talle kahjulik tagaseljaotsus. Sellest, et poole poolt istungile ilmumata jäämise tõttu lahendatakse vaidlus tagaseljaotsusega tema kahjuks, võib iseenesest tekkida sellele vaidluse osalisele kahju. Nii ei hinnata tagaseljaotsuse tegemisel tõendeid ning kostja puudumisel tehtud tagaseljaotsuse tegemise eeldusena kontrollitakse üksnes seda, ega hagi rahuldamine ole välistatud hagi aluseks olevate asjaolude õigusliku põhjendamatuse tõttu (TsMS § 413 lg. 1). Sisulise otsuse tegemisel kontrollitakse lisaks sellele, kas hagi alusena esiletoodud asjaolud vastavad nõudenormi abstraktse koosseisu tunnustele, ka seda, kas need asjaolud on tõendatud (TsMS § 438 lg. 1). Seega kontrollitakse hagi põhjendatust tagaseljaotsuse ja sisulise otsuse tegemisel erinevas mahus ning asjaolu, et hagi tagaseljaotsusega rahuldati, ei välistaks iseenesest hagi rahuldamata jätmist või osalist rahuldamist juhul, kui asjas oleks tehtud sisuline otsus. Siiski peab isik, kes väidab, et tagaseljaotsuse tegemisest tekkis talle kahju, muuhulgas esile tooma asjaolud, mis annaksid piisavat alust järeldusele, et hagi lahendamisel sisulise otsusega oleks vaidlus lahendatud

teisiti, et vaidluse sisulisel lahendamisel oleks tulemus olnud hagejale soodsam, aga samuti, milles hageja kaotus seisnes. See eeldab omakorda nende faktiliste asjaolude esiletoomist, mille põhjal oleks võimalik otsustada teises tsiviilasjas kohtu ette toodud vaidluse sisulise otsusega lahendamise tulemuse üle. Esile tuleb tuua ka faktid, mis võimaldaksid teha järeldusi kahju suuruse kohta. Vaidlusaluses asjas ei ole hageja neid asjaolusid piisavalt esile toonud ning ka kohtuotsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele on maakohus tuginenud, kui on leidnud, et hageja kahju seoses ühisvara jagamisega on 41.500 krooni. Kohus ei ole hinnanud tsiviilasjas 2-06-18395 esitatud asjaolusid ega tõendeid, nagu ka hagi rahuldamise tõenäosust ja ulatust ning asja lahendamise tulemust juhul, kui hagi oleks lahendatud sisulise otsusega, arvestades sealhulgas tsiviilasja 2-06-18395 edasist menetlust eeldusel, et tagaseljaotsust ei oleks tehtud, muuhulgas väiteid, taotlusi ja tõendeid, mida menetlusosalised oleksid suure tõenäosusega selles asjas esitanud. Kohtuotsusest ei nähtu ka faktilisi asjaolusid, mis annaksid alust järeldusele selle kohta, nagu saaks tsiviilasjas 2-06-18395 uuele esindajale makstud tasu lugeda hageja kahjuks, mille tõi kaasa kostja eespoolkirjeldatud lepingurikkumine. Taolise järelduse eeldusena oleks maakohtul tulnud muuhulgas tuvastada, millised olid need hageja poolt tsiviilasjas 2-06-18395 tehtud menetlustoimingud, mille tegemine pärast tagaseljaotsuse tegemist oli sisuliselt põhjendatud ja põhjustatud kostja lepingurikkumisest, aga samuti, millises ulatuses oli nende põhjendatud ja kostja käitumisest põhjustatud menetlustoimingute eest uuele esindajale tasu maksmine põhjendatud. Nii ei saa igasuguste menetlustoimingute tegemist iseenesest, arvestades nende eesmärki ja menetluslikku olukorda tsiviilasjas, pidada taolisteks, millele kulutatu peaks kostja hüvitama. TsMS § 175 lg. 1 kohustab kohut lepingulise esindaja kulude hüvitamisel vastaspoolele hindama nende kulutuste põhjendatust ja vajalikkust, mõistlikult põhjendatav ei oleks olukord, kus kostja peaks taolised kulutused hüvitama suuremas ulatuses, kui oleks kohustatud hüvitama hageja vastaspool olukorras, kui hagi teises tsiviilasjas oleks lahendatud tema kasuks. Selleski osas ei ole maakohus menetlusosalistega asjas olulisi faktilisi ja õiguslikke väiteid arutanud ega teinud hagejale ettepanekut ebapiisavalt esiletoodud asjaolusid täiendada. Ka kajalt ja määruskaebustelt tasutud riigilõivu osas ei sisalda kohtuotsus põhjendust, millest nähtuksid selles osas nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise aluseks olevad faktilised asjaolud ja nende põhjal tehtud järeldused nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Samuti ei ole piisavalt põhjendatud hagi rahuldamata jätmist osas, milles hageti tsiviilasjas 2-06-18395 vastaspoolele tasutud menetluskulude hüvitamist. Eespooltoodust nähtub, et maakohtu otsus ei vasta olulises ulatuses TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud nõuetele, täitmata on eelmenetluse ülesanded ja selgitamiskohustus. Et otsuse ebapiisav põhjendatus seisneb eelkõige vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi tuntavas ulatuses tuvastamata jätmises, siis ei ole otsuse täiendamine apellatsiooniastmes, arvestades kassatsioonimenetluse eripära, võimalik, sest vastasel korral kaotaksid pooled võimaluse kaevata vähemalt ühel korral kõrgemale kohtule faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise peale. Ka ei ole apellatsiooniastmes võimalik täita eespoolkirjeldatud maakohtus täitmata jäänud eelmenetluse ülesandeid ja selgitamiskohustust, sest uute asjaolude esiletoomise võimalused apellatsiooniastmes on seaduse kohaselt olulisel määral piiratud (TsMS § 652). Menetluskulud poolte vahel tuleb kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.