Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Kohtule esitatud ja menetlusse võetud hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista kostja ja hageja vahel sõlmitud krediidilepingust tuleneva põhivõla summas 3 000 krooni, intressi 1 020 krooni, leppetrahvi 500 krooni ja viivise 3 497,40 krooni. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivis mis ei olnud hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, lepinguga sätestatud määras, st 0,75% päevas. Menetluse käik Kohus loeb kostjale hagimaterjalid kättetoimetatuks TsMS § 322 lg 1 alusel, milline asjaolu on tõendatud toimikus oleva väljastusteatega. Kostja kohtu poolt määratud tähtajaks kirjalikku vastust ei esitanud, hagile vastu ei vaielnud. Kohtuotsuse põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuivõrd hagi on hagiavalduses märgitud asjaoludega osaliselt õiguslikult põhjendatud, kostja hagile kohtu määratud tähtaja jooksul vastanud ei ole ning hageja on taotlenud tagaseljaotsuse tegemist, tuleb hagi tagaseljaotsusega osaliselt rahuldada. TsMS § 444 lg 4 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 on tagaseljaotsus tagatiseta viivitama täidetav. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 alusel tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 401 lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Hageja taotleb kostjalt välja mõista leppetrahv 500 krooni. Hagiavalduses kirjeldatud ja hagi aluseks olevatest faktilistest asjaoludest järelduvalt on leppetrahvi nõue seotud kostja poolt krediidi tagastamise ja intresside ning viivise maksmise kohustuse rikkumisega. Kohus leiab, et tarbijakrediidilepingu rikkumise puhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus tühine. Lepingus, mille pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Käesoleval juhul on leppetrahvi suurus kindlaks määratud ja ei sõltu kahjustatud lepingupoole tegelikust kahjust. Eeltoodust tulenevalt on leppetrahvi kokkulepe tarbijakrediidilepingus tühine. Riigikohus on

lahendis nr 3-2-1-120-08 õiguse ühetaolise kohaldamise huvides leppetrahvi teemat käsitlenud ning leidnud, et tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärjed on VÕS § 415 lg-s 1 ammendavalt reguleeritud. Viidatud säte ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamisel leppetrahvi, krediidiandja saab võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda tarbijalt üksnes viivist ja kahju hüvitamist. Eeltoodu alusel jätab kohus rahuldamata hageja taotluse mõista kostjalt välja leppetrahv. 17.09.2009.a Pärnu Maakohtu määruse alusel kohustati EL’t tasuma COÜ-le tunnustatud nõude summas 3 000 krooni ja hüvitama riigilõivu 750 krooni. Kuni 01.01.2010.a kehtinud TsMS § 489 lg 2 kohaselt kui võlgnik on vastuväites tunnustanud makseettepanekut osaliselt, teeb kohus maksekäsu tunnustatud osas. Kui asi lahendatakse hiljem hagimenetluses, vaatab kohus asja läbi ka sissenõutud osas ja tühistab selles ulatuses hiljem maksekäsu määruse. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse hagi rahuldamise suurt ulatust ning seda, et kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata kõrvalnõude osas, peab kohus õigeks jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja on kandnud menetluskulu riigilõivude tasumisel summas 1 000 krooni. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele menetluskulu summas 1 000 krooni.

Koidula Laurisaar kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.