Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

kuuluvast Vetla Jõujaama kinnistust registrinumbriga 11143002 ja kostjatele kuuluvast Kiige kinnistust registrinumbriga 10982502 tulenevate naabrusõigussuhete olemasolu ning kohustada kostjaid taluma Vetla Jõujaama kinnistust ja sellel asuvast hüdroenergia jaamast tulenevaid mõjutusi Kiige kinnistu maa niiskusrežiimile hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel ehk vee taseme tõus paisutamise tagajärjel + 61, 5 meetrit +/- 15 cm mõõdetuna AS-i Vetla Jõujaamad hüdroelektrijaama paisregulaatori ülemise nivoo kohalt. Samuti palus hageja asendada kohtulahendiga kostjate nõusolek hagejale vee erikasutusloa andmiseks Vetla Jõujaama kinnistul Jägala jõe tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri tootmiseks veetaseme paisutamisega Vetla paisregulaatori ülemises biefis veetaseme kõrguseni kuni 61, 5 meetrit +/- 15 cm. Jägala jõel Anija vallas Vetla külas on olnud ligi 300 aasta jooksul veski või muud vee jõul töötavad rajatised. Tänasega sarnane paisregulaator rajati 1930. aastatel ja veejõudu kasutati kuni 1970-ndate aastateni. Hageja esitas 17. septembril 2003. a. Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistusele avalduse sooviga väljastada vee erikasutusluba paisregulaatori rekonstrueerimiseks ja hüdroelektrijaama rajamiseks. Avaldus rahuldati ja hagejale väljastati vee erikasutusluba. Hageja rekonstrueeris 2003. a. veetõkke ja taastas seal kuni 1970-ndate aastateni käigus olnud hüdroelektrijaama. Anija Vallavalitsus ning asjast puudutatud maaomanikud andsid nõusoleku hüdroelektrijaama rajamiseks. Vee erikasutusloa tähtaja lõppemisel esitas hageja taotluse vee erikasutusloa uuendamiseks. Loa uuendamisel selgus, et uuesti tuleb taotleda kohaliku omavalitsuse ja nende maaomanike nõusolekut, kelle maade niiskusrežiimi vee tõkestusrajatis mõjutas. Vee erikasutusloa uuendamiseks ja hüdroelektrijaama tegevuse jätkamiseks andsid nõusoleku kohalik omavalitsus ja puudutatud maaomanikud, kuid mitte kostjad. Hageja hüdroelektrijaama tegevus lõpetati seoses vee erikasutusloa lõppemisega 2009. a. juulis. Hagejale ei väljastatud uut vee erikasutusluba. Hageja pöördus Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni poole, kuid tulemusteta. Hageja kannab hüdroelektrijaama seiskamise tõttu iga päev kahju, mis seisneb elektrienergia müügist saamata jäänud tulus. 2008. a. majandusaasta aruande kohaselt oli 2008. aasta elektrienergia müügist saadav tulu 529.518 krooni. Hageja ja kostjate kinnistu näol ei ole tegemist ühist kinnistu piiri omavate naaberkinnistutega, vaid naabrus avaldub ühise veekogu kaudu. Hagejale kuuluva Vetla Jõujaama kinnistu ja kostjatele kuuluva Kiige kinnistu vaheline kaugus on ca 800 meetrit. Hüdroelektrijaama rajamiseks tellis hageja hinnangu hüdrotehnika insenerilt Rein Kitsingult. 14. augustil 2003. a. hinnati märgasid ja liigniiskeid alasid nende seisundi ja kasutamise võimaluste läbi normaalveepinna 61, 5 m juures. Hinnangu kohaselt pidi olema liigniiske kostjate kinnistul aiaga külgnev põllulapp, mida varem kasutati kartulimaana. Jõe paisutamisega tõuseb ka pinnasevee tase. Pinnasevee kiireks ärajuhtimiseks soovitas hindaja kaevata madala kuivenduskraavi kuni jõeni. Vetla paisjärve näol oli tegemist loodusliku veekoguga, millele on tekkinud selgelt äratuntav kaldajoon ja väljakujunenud vee-elustik. Liigniiske ala näol ei ole tegemist elamumaaga. Kostjad ei ole põllumajandustootjad ega tegele muu majandustegevusega. Kostjate tegelikuks elupaigaks on Tallinna linn. Liigniiske ala ei ole põllumaa ning sellel ei toimu ega ole toimunud majandustegevust. Ainuke kahju kostjatele seisneb selles, et nad on kartulite kasvatamiseks rentinud maad naabritelt, s. o. kahju seisneb renditava kartulimaa hinnas või äärmisel juhul kartulite hinnas. Nimetatud kahjud on hageja valmis kostjatele hüvitama. Kostjate põhjused vee erikasutusloa väljastamiseks vajaliku nõusoleku andmisest keeldumiseks on väljamõeldud ja praktiliselt kostjatele kahju ei teki. Hageja on aga kostjate ja teiste maaomanike nõusolekute alusel investeerinud Vetla hüdroelektrijaama rajamisse ligi 3 miljonit krooni. Maaomanike poolt varem antud kooskõlastustes oli selgelt märgitud, kui kõrgele tõuseb vesi paisjärves normaaltasemel ja milline on maksimaaltase. Vee erikasutusloa uuendamisel sõlmis hageja teiste maaomanikega kokkulepped ning on tasunud viimastele kokkulepete alusel kompensatsioone.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 143 kohaselt on kostjatel kohustus taluda Vetla Jõujaama kinnistust tulenevaid mõjusid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg. 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse tahteavaldust andma. Antud vaidluse lahendamisel tuleb arvestada, et kostjad ei ole vastu mitte hüdroelektrijaama töötamisele, vaid vee paisutamisele. Hagejale väljastatud vee erikasutusloa lõppemise ajal oli vesi paisutatud kõrgusel 61, 5 meetrit ja seda ei ole langetatud vastava vee erikasutusloa puudumise tõttu. Riigikohtu praktika AÕS § 143 tõlgendamisel (3-2-1-141-04) on aegunud. Asjaõigus peab edasi arenema ja arvestama tööstuse ning keskkonnakaitse arenguga. Kostjad ei saa nõuda naabrite avalike käitiste sulgemist. AÕS-i muudeti 2004. a., õiguslik olukord on seega muutunud ja hageja saab tugineda AÕS §-le 143. Hagi on võimalik rahuldada hea usu põhimõtete rikkumise tõttu. Kostjad kuritarvitavad oma õigusi, kuna samades oludes 5 aastat hiljem hakkavad nad varasemast erinevalt käituma ja tekitavad hagejale olulist varalist kahju. Hageja ei saa kasutada oma kinnistut sihipäraselt. Kostjate väited selle kohta, et nad ei saa oma kinnistut kasutada, on paljasõnalised. Kostjate kinnistust on ligikaudu 2 ha üle ujutatud. Kostjate ettepanek kompromissi sõlmimiseks ei ole vastuvõetav. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjad ei ole vastu hüdroelektrijaama tööle, kui vesi paisutamise tulemusena ei välju sängist ja kevadel suurvee ajal toimub vaid lammi ajutine üleujutamine. Selleks tuleks hüdrosõlm ümber ehitada tööks madalama veetaseme juures, mis on tehniliselt lihtsasti teostatav. Kostjate talu juurde kuuluv jõeäärne mets on paisutuse tulemusena hävinud ja kostjad ei saa oma kodutalus enam rahulikult puhata. Hageja on kostjate maade hävitamise tulemusena aastate jooksul teeninud elektri müügist suuri kasumeid, millest vabalt piisab jõujaama töö ümberehitamiseks. Kostjlta Eevi Mikiverilt võeti allkiri paisutamist lubavale dokumendile pettuse teel, sest arendaja kinnitas, et isegi maksimaalsel paisutuskõrgusel vesi ei välju jõesängist ja kostjate maid üle ei ujuta. Vee erikasutusloa taotlemisel 17. septembril 2003. a. esitas hageja Harjumaa Keskkonnateenistusele eksitavaid andmeid, märkides, et paisutuse normaalkõrgusel 61, 5 m ja maksimaalkõrgusel 61, 65 m jääb paisjärv väljakujunenud Jägala jõe sängi. Tegelikult on vesi pidevalt voolanud üle jõe kallaste ja tekitanud kostjatele olulist kahju. Hagejal tuleb nüüd veetaseme alandamiseks taotleda seda võimaldavat vee erikasutusluba, mille saamiseks ei ole mingeid takistusi. Hageja taotleb vaid maksimaalse kasumi teenimist ega tee juttugi jõujaama ümberehitamisest, mis väldiks maade uputamist. Vaidlust saab lahendada kompromissiga, mille kohaselt hageja alandab paisjärves veetaseme paisutuse-eelsele tasemele ja ehitab jõujaama ümber tööks madalamal veetasemel. Kostjatele kuuluv kinnistu on teistega võrreldes madalam ning asub jõekääru sees. Kinnistu on aastaringselt üle ujutatud. Vee all on umbes 2 - 3 hektarit maad, lisaks sellele on liigniisked alad. Liigniisket maad kasutada ei saa. Kaevuvett ei saa kasutada joogiveena, sest vesi on seisev ja sisaldab helbeid. Vesirotid on tulnud. Silla koht on vee all. Talu ujumise kohta kasutada ei saa. Selliseks on olukord muutunud 2003. aastast ega ole paranenud. Esimene nõusolek anti kostjate poolt enne, kui vett paisutama hakati. Kostjatele öeldi, et veetase jääb samaks ja nad uskusid seda. Kostja Eevi Mikiver on vastanud kõigile hageja kirjadele. Hageja tegi ettepaneku kompenseerida rahaliselt ehk maksta 2000 krooni kuus, kuid sellega kostjad nõus ei ole. Kostjad tahtsid minna tallu püsielanikeks ja kasvatasid seal vilja kuni 2003. aastani. Kinnistu suurus on 19 hektarit. Enne paisutamist sai jõelammil teha heina. Esimese astme kohtu otsus

Voolava vee paisutamisega ning sellest tulenevate mõjutustega seotud õiguslikke küsimusi reguleerib veeseadus (VeeS), mille § 1 lg. 2 kohaselt reguleerib see vee kasutamist ja kaitset, samuti maaomanike ja veekasutajate vahelisi suhteid. Kooskõlas VeeS § 8 lõikega 1 peab vee erikasutuseks kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolek. Vee erikasutusluba peab isikul muuhulgas olemas olema siis, kui toimub veekogu tõkestamine, paisutamine, veetaseme alandamine või hüdroenergia kasutamine (VeeS § 8 lg. 2 p. 5). Kooskõlas VeeS § 17 lõikega 4 peab vee paisutamist kavandav isik saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. VeeS § 21 p. 2 kohaselt on veekasutaja kohustatud hoiduma teiste maaomanike õiguste rikkumisest ja § 34 sätestab, et maaomanik ei tohi muuhulgas põhjustada üleujutust. Viidatud sätetest tuleneb, et vee erikasutusluba sooviv isik on kohustatud võõra maa niiskusrežiimi mõjutamisel küsima selle maa omanikult nõusolekut. Kostjad hagejale nõusolekut andnud ei ole. Kostjate kinnistu materiaalsel mõjutamisel (kinnistu osalisel üleujutamisel ning maa niiskusrežiimi mõjutamisel) on tegemist kostjate omandiõiguse rikkumisega. Omand on AÕS § 68 lg. 1 järgi isiku täielik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumisest hoidumist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Kinnistu materiaalsel mõjutamisel vähenevad kinnistu omanike võimalused oma kinnisasja vallata ja kasutada. Kohus ei pea põhjendatuks hageja arusaama, nagu ei oleks kostjate omandiõiguse riive märkimisväärne, kuna kostjad ei tegelenud oma kinnistul majandustegevusega ning ega ela sellel alaliselt. Kostjatel on endil õigus määratleda, millise tegevusega nad soovivad oma kinnistul tegelda ning kuivõrd kinnistu on osaliselt üle ujutatud, on kostjate õigused üle ujutatud maa kasutamisel paratamatult piiratud. Seega on kostjad õigustatud mitte nõustuma oma omandiõiguse rikkumisega ning hagejale vee erikasutusloa väljastamiseks loa andmisega. Hageja ei saa eeldada, et tema omandiõiguse teostamine on olulisem kostjate õigusest oma omandit vabalt kasutada ja vallata. AÕS § 68 lg. 2 sätestab, et omaniku õigused võivad olla kitsendatud seaduse või teiste omanike õigustega. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et Riigikohtu poolt AÕS §-le 143 antud tõlgendus on aegunud. AÕS § 143 redaktsioon on püsinud muutumatus sõnastuses alates

seetõttu, et kostjad andsid 2002. a., enne hageja poolt vee paisutamist, hagejale nõusoleku vee erikasutusloa saamiseks. Vee erikasutusluba väljastati hagejale pärast kostjate poolt nõusoleku andmist ning seega nähtusid kostjatele reaalselt vee püsivast paisutamisest tulenevad tagajärjed alles pärast vee erikasutusloa väljastamist. Järelikult ei andnud kostjad 2002. a. oma nõusolekut samades oludes, milles nad olid pärast vee erikasutusloa kehtivuse lõppemist. Lisaks nähtub Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse

Kostjad ei ole esitanud usaldusväärseid selgitusi, et neil üldse mingid kahjulikud tagajärjed eksisteeriksid. Kostjad ei ole esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, et paisutamisest tingitud mõjutused niiskusrežiimile ulatuksid kinnistu majandatavale alale või et neil üldse mingi majandustegevus eksisteeriks. Kostjate näol on tegemist Lasnamäel ja Mustamäel elavate inimestega, kes Anija vallas Vetla külas ei ela ja Kiige kinnistul majandustegevuse ega muude tegevustega ei tegele, külastades kinnistut vaid suviti. Kiige kinnistu 19, 14 hektarist katastrisse kantud maast ongi 1, 2 ha veealune maa (Jägala jõe alune maa). Sellest ka mõjud nende kinnistu niiskusrežiimile, kuid tegemist on loodusliku mõjutusega. Hagejast tingitud mõju on üksnes osaline. Paratamatult aga annab asjaolu, et Jägala jõgi Kiige kinnistut läbib, kostjatele võimaluse hageja kiusamiseks ja temaga manipuleerimiseks. Kostjad ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit neile kahju tekkimise kohta ega selle kohta, et vee püsiva paisutamisega kaasneksid neile mingid tagajärjed. Lisaks on hageja kestvalt pakkunud kostjatele kõikvõimalikke hüvitisi, mis võivad seisneda nii perioodilistes hüvitistes, ühekordses hüvitises, Kiige kinnistule uute maastikuarhitektuuriliste lahenduste pakkumises, kinnistule uute ehitiste rajamises. Kostjad on kokku leppimast keeldunud, tuues ettekäändeks muutlikke ja asjakohatuid põhjendusi, mis on ka vastuolulised. Tsiviilasja lahendamisel ei ole maakohus nõuet kostjate tahteavalduse TsÜS § 68 lg. 5 alusel kohtuotsusega asendamiseks üldse käsitlenud. Maakohus võttis seisukoha, et AÕS § 143 alusel hagi rahuldada ei saa, kuid ei ole kaalunud, kas hagi rahuldamiseks võib olla mu õiguslik alus. Kuigi AÕS § 68 lg. 2 sätestab üheselt, et omaniku õigused võivad olla kitsendatud seaduse või teiste isikute õigustega, järeldub vaidlustatavast otsusest, et sellised kitsendused koormavad vaid hageja kinnistut ning otsuses ei analüüsita, kas ka kostjate õigused võivad olla kitsendatud. PS §-st 32 tuleneb üheselt, et omandiõigus ei ole absoluutne õigus ning on piiratud teiste isikute õigustega, maakohus on aga käsitlenud seda kui absoluutset õigust. Maakohtu poolt AÕS §-le 143 antud tõlgendus ei ole kooskõlas ka põhiseadusega (PS). PS § 31 esimese lause osa, mille kohaselt Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega, sätestab ettevõtlusvabaduse. See vabadus laieneb PS § 9 lg. 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Riigikohus on leidnud (lahend 3-4-1-3-02), et ettevõtlusvabaduse piiramiseks peab põhjus johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Maakohus ei ole kaalunud, millised on kostjate kaitstavad huvid, milline on nende huvide kaitse vajadus (kas peaks keelama mõjutamise või on huvid kaitstud hüvitise maksmise kohustuse panemisega). Maakohus ei ole võrrelnud, kumb kumma õigusi ja vabadusi tegelikult rohkem piirab, kas hageja kostjate või kostjad hageja. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostjate poolt formaalne talumisest keeldumine viitega AÕS § 68 lõikele 1 on kaalukam kui hageja mistahes õigused ja huvid. Maakohus on rikkunud tõendite hindamise kohustust. Otsusest ei nähtu, et kostjatel talumiskohustuse tuvastamiseks oleks kohus Harjumaa Keskkonnateenistuse korralduses nr. 60 toodud asjaolusid arvestanud ja sellest järeldusi teinud. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et kostjad said kinnistu omanikuks alles 12. juunil 2006. a. Neid kahte tõendit koosmõjus hinnates nähtub üheselt, et kostjad omandasidki kinnistu, mille olemust ja niiskusrežiimi mõjutab eeskätt seda läbiv Jägala jõgi, 800 meetrit eemal asuva kinnistu oluliseks osaks olev ajalooline pais ning hagejale kuuluv hüdroelektrijaam. Seega mõjutused kinnistu niiskusrežiimile eksisteerisid enne kostjatel kinnistu suhtes omandiõiguste tekkimist ning tegelikkuses on nad uute omanikena ise asunud kitsendama naaberkinnistu kasutamise võimalusi. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei pea kinnistu omandaja taluma kinnistu looduslikke ja ajaloolisi eripärasid (analoogiliselt: mererand, mets, suurfarmi ja teede lähedus, raudtee, varemed, elektriliinid, gaasitrass, lähedal asuv kaevandus jne). Maakohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et kostjate kinnistu maa niiskusrežiimi mõjutab Jägala jõgi ning ajalooliselt on Jägala jõgi olnud hageja maaüksuse kohalt ka ülespaisutatud (300 aastat). Otsusest ei nähtu, miks kohus ei ole pööranud tähelepanu sellele,

et keskkonnateenistuse korraldus lükkab ümber kostjate paljasõnalised väited looduskeskkonnale kahjuliku mõju tekkimise kohta. Pärast kostjatele maareformi käigus maade tagastamist ning hageja poolt oma kinnistul Vetla tammi renoveerimist on kostjad asunud hagejale oma kinnistu kasutamise kohta seadma selliseid tingimusi, mis muudab kostjatele kuuluva maa niiskusrežiimi selliseks, milline see ei ole ajalooliselt varem olnud. Seega soovivad kostjad, et hageja lõpetaks oma paisuga kinnistu sihtotstarbelise kasutamise põhjusel, et kostjad soovivad oma maa ajaloolist niiskusrežiimi muuta. Seega tahavad kostjad ise hagejale kuuluvat tammi käsutada. Kostjad ei ole kordagi nõudnud, et veetase viidaks hageja poolt paisutamisele eelnenud veetasemele. Selle asemel nõutakse veetaseme viimist esimese EV aegsele tasemele, ennesõjaaegsele tasemele ja tasemele „nagu see oli omal ajal kompleksi ehitaja Hugo Pärnamäe ajal“. Kostjad eiravad nende nõudmiste juures fakti, et nimetatud aegadel paisutati veetaset sama tasemini kui hageja. Kostjad ei nimeta kordagi ühtegi oma kinnistu kõrgusmärki, milleni nende meelest võiks maksimaalselt veetase küündida. Et kostjad 2002. a. kooskõlastasid hüdrosõlme rekonstrueerimise ja andsid nõusoleku Jägala jões vee paisutamiseks, siis on neil kohustus taluda ka sellise paisutamisega kaasnevaid mõjutusi ning anda vajadusel nõusolekuid vee erikasutusloa saamiseks. Tänu sellele kooskõlastusele tegi hageja oma kinnistule heas usus Vetla hüdrosõlme rekonstrueerimiseks 3 miljoni kroonise rahalise investeeringu ning kulutas ajaliselt aasta. Maakohus on üksnes Keskkonnateenistuse korraldusega nr. 60 tutvumisel viidanud, et kostja Eevi Mikiver on soovinud muuta 14. aprilli 2002. a. kooskõlastust, kuid jätnud andmata hinnangu sellele, kas E. Mikiver seda muutis või mitte. Keskkonnateenistuse 19. detsembri 2003. a. korraldust kostja igatahes ei vaidlustanud, millest saab järeldada, et E. Mikiver oma kooskõlastust siiski ei muutnud. Sellest tuleneb ka kostjatel talumiskohustus – taluda oma tahteavalduse tulemusel Vetla tammi sihtotstarbelist kasutamist. Maakohus ei ole analüüsinud, kas see kooskõlastus on kehtiv või mitte. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu kostjate seisukohtade muutlikkusele. Evi Mikiver andis oma sõnul kooskõlastuse põhjusel, et esimese Eesti Vabariigi ajal oli väikene hüdroelektrijaam ja seal oli viljaveski. Kostja oli uskunud, et veetase jääb samaks. Maakohus ei ole hinnanud, kas kostja võis esimese Eesti Vabariigi aegset veetaset valesti mäletada. Praeguse hüdroelektrijaama töösurveks on 2, 9 meetrit. Hüdrotehnikainsener Rein Kitsingu eksperthinnangu punktist 2 nähtuvalt eelviimane, kapitaalne paisu- ja veskihoonete kompleks rajati 1930-dndatel aastatel. Kasutati vertikaalse võlliga turbiine töörõhuga vähemalt 3, 0 m. Veski töötas 1970-ndate aastateni. Rein Kitsingu hinnangul võib 2002. a. taastatud paisregulaator paisutada vett mõnevõrra kõrgemale kui 1930-ndate oma. Kuna aga praegune hüdrojaam on loodud töötama madalama töösurve juures (2, 9 m eelmise 3, 0 vastu), peab praeguse hüdrojaama käitamiseks vett paisutama vähem kui 1930-ndatel aastatel. Toodud faktid tähendavad, et kostja Evi Mikiveri lapsepõlvemälestus ei ole enam täpne ning tegelikult hageja taastaski esimese Eesti Vabariigi aegse veetaseme. Seetõttu on ebaõiged väited, nagu oleks kooskõlastus saadud pettusega vms. Pettuse teel kooskõlastuse saamise välistab ka see, et kostjateks on 3 täiskasvanud inimest, 2 neist 40-ndates täisjõus mehed. Otsusest ei nähtu, et maakohus oleks analüüsinud Anija Vallavolikogu 29. jaanuari 2009. a. otsust nr. 499 vee paisutamisega nõustumise kohta või teiste hageja naaberkinnistu omanike nõusolekuid vee paisutamise kohta. Nendest tõenditest nähtub, et vee paisutamine ei teeni mitte üksnes hageja huvisid, vaid ka Anija valla, Riigimetsa Majandamise Keskuse ja teiste, kostjate ja hageja kinnistute vahele jäävate kinnistuomanike majanduslikke ja miljööväärtuslikke huvisid. Sellest tulenevalt on maakohus ebaõigelt jätnud kaalumata koos hagejaga veel seitsme maaomaniku huvid ja tahteavaldused, kelle huve paisutamine teenib. Tänu paisutamisele on Raldi Vellaul hüvitise näol täiendav sissetulek 2000 krooni kuus ning kokkulepe pinnasetöödeks tema kinnistul, Lembit Alo Kipparile finantseeriti ja teostati AS-i Vetla Jõujaamad poolt heakorratööd paisjärve kaldaalal (kui veetase alla lasta, muutuks

kinnistu miljööväärtus negatiivses suunas paljaks jäänud kaldaosa tõttu), lisaks saab ta paisutuse talumise hüvitist 6000 krooni aastas. Maakohus leidis, et kostjad ei ole kohustatud taluma hageja tegevusest tulenevaid mõjutusi oma kinnistul, mis tulenevad vee paisutamisest. Otsusest ei selgu aga, milliseid mõjutusi maakohus silmas peab ning milliseid mõjutused on need, mida taluma ei pea. Samuti ei selgu, millistele tõenditele tuginedes maakohus veendus, et mingid negatiivsed mõjutused üldse eksisteerivad. Ei selgu ka, mille põhjal maakohus otsustas, et kõik mõjutused on tingitud hagejast. Maakohtu otsusest ei nähtu, millise tõendi põhjal on kohus leidnud, et hageja kinnistust tulenevate mõjutuste talumine kitsendab kostjatel kinnistu majandamist ja kasutamist. Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja kinnistust tulenevad mõjutused oleksid negatiivsed. Samas jättis maakohus aga tähelepanuta Riigikohtu lahendis 3-2-1-141-04 antud juhised, et tuleb selgelt tuvastada, kas hageja kinnisasi on liigniiske või seal esineb üleujutus ning millest see on tingitud. Tuvastatud asjaolude põhjal tuleb otsustada, kas ja millisel alusel peab kostja taluma vee voolamist hageja maatükilt tema maatükile ning leidma selleks korrektse õigusliku põhjenduse. Kokkuvõttes peab kohus otsustama, kas kostja on oma käitumisega rikkunud hageja omandiõigust, kas hageja peab võimalikku rikkumist taluma, kas ja kuidas võimalik rikkumine tuleb kõrvaldada ning kas ja millises ulatuses tuleb hüvitada hagejale väidetavalt tekitatud kahju. AÕS kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et kohus peab kaalutlusõigusele tuginedes otsustama, mis on mõistlik ja proportsionaalne. Mõjutusi peab taluma, kui need ei kahjusta kinnisasja kasutamist või kahjustavad seda mitteoluliselt. Kinnisasja kasutamise kahjustamist tuleb hinnata mitte omaniku seisukohalt lähtudes, vaid arvestades vastava kinnisasja kasutamise otstarvet. Kahjulike mõjutuste juures mängib suurt rolli see, kas mõjutused vastavad maatüki kohalike tavade kohasele kasutamisele või mitte. Kohtu jaoks on oluline ka mõjutatud piirkonna kogukonna arvamus. Kui mõjutused kahjustavad oluliselt kinnisasja kasutamist ning need vastavad kohalikele tavadele ega ole kõrvaldatavad majandusliku kulukuse tõttu, siis ei või mõjutuste kõrvaldamist nõuda. Ükski hageja nõuetest kostjate vastu ei sisalda varaliselt hinnatavat nõuet, mida hageja kostjatelt saaks. Hagi rahuldamisel ja vee erikasutusloa taotluse esitamise järel ei teki hagejale endiselt varalisi õigusi. Vee erikasutusloa taotluse menetlus võib lõppeda ka vee erikasutusloa andmisest keeldumisega sõltumata tehtavast kohtulahendist, põhjus võib olla kostjatest sõltumatu. Kui hagejale vee erikasutusluba siiski väljastatakse, ei teki hagejal ikkagi varaliselt hinnatavaid hüvesid. Hageja omandab üksnes vee erikasutusõiguse vooluveekogu tõkestamiseks ja vee paisutamiseks, see ei ole varaliselt hinnatav õigus. Hagi hinnaks tuleb seega määrata 25.000 krooni ja hagejale tuleb tagastada maakohtus enammakstud riigilõiv 60.000 krooni. Vastustajate seisukoht Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 4 tuleb nõuded naabrusõigussuhte tuvastamiseks ja kostjate kohustamiseks taluma hageja kinnistust tulenevaid mõjutusi jätta läbi vaatamata. Kooskõlas sama lõike punkiga 3 tuleb nõue kostjate nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vaidluse all ei ole, et hagejale kuulub Harju maakonnas Anija vallas Vetla külas asuv kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr. 11143002), millel asub hüdroelektrijaam, mida hageja on alates 2003. a. käitanud. Vaidluse all ei ole ka, et Jägala jõe tõkestamiseks, paisutamiseks ja hüdroenergiast elektri tootmiseks väljastas Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus hagejale 19. detsembril 2003. a. vee

erikasutusloa tähtajaga 5 aastat (kd. I, tl. 35), aga samuti, et Vetla hüdrosõlme rekonstrueerimise eelprojektile andsid oma nõusoleku paisutuse mõjupiirkonda jäävate kinnistute omanikud, teiste hulgas ka Kiige kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr. 10982502) kaasomanikeks olevad kostjad (kd. I, tl. 40). Tähtaja lõppemisel taotles hageja keskkonnaametilt vee erikasutusloa uuendamist. Kostjad selleks nõusolekut ei andnud. Hagiavalduses esitas hageja kolm iseseisvat haginõuet, taotledes, et kohus 1) tuvastaks Vetla Jõujaama kinnistu ja Kiige kinnistu vahel naabrusõigussuhete olemasolu; 2) kohustaks kostjaid taluma Vetla Jõujaama kinnistust ja sellel asuvast hüdroenergia jaamast tulenevaid mõjutusi Kiige kinnistu niiskusrežiimile ning 3) asendaks kostjate nõusoleku vee erikasutusloa andmiseks kohtuotsusega. Naabrusõigussuhete tuvastamiseks esitatud iseseisev tuvastusnõue kujutab endast tuvastushagi. TsMS § 368 lg. 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seega tuli selle hagi lubatavuseks tuvastada, milline on hageja õiguslik huvi esitada just tuvastushagi. Hagiavalduses ei ole hageja oma õiguslikku huvi tuvastushagi esitamise vastu põhjendanud ja maakohus ei ole otsuses taolise huvi olemasolu või puudumist käsitlenud. Apellatsioonikohtu istungil ei suutnud hageja pool mõistetavalt selgitada, milles seisneb tema huvi esitada kõrvuti kohustamisnõudega ka tuvastushagi taolise õigussuhte olemasolu tuvastamiseks, millel hageja kohustamisnõue võib põhineda. Kolleegium leiab, et eespoolosundatud tuvastushagi esitamise vastu ei ole hagejal TsMS § 368 lg. 1 tähenduses õiguslikku huvi. Et tuvastusotsust ei saa sundtäitmise teel realiseerida, siis saab osundatud sätte tähenduses õiguslikku huvi jaatada juhul, kui hageja ei taha kostjalt mingit sooritust, vaid soovib kohtult üksnes kinnitust sellele, et tal on tuvastatavast õigussuhtest tulenev õigus ning hagejale piisab üksnes tema õiguse puht deklaratiivsest tuvastamisest. Vaidlusalusel juhul see nii ei ole. Hageja lõppeesmärgiks on saada kostjatelt nõusolek, mis võimaldaks hagejal jätkata oma kinnistul hüdroenergiast elektri tootmist. Sel eesmärgil on hageja esitanud kostja vastu nõude, mille on sõnastanud kohustamisnõudena ja mille lahendamise käigus tuleb muuhulgas tuvastada, kas hageja nõue põhineb pooltevahelisel õigussuhtel, sealhulgas, kas see põhineb hageja poolt väidetud naabrusõigussuhtel. Tuvastushagi on sooritushagi suhtes subsidiaarne. Et hageja taotleb tegelikult kohustuse täitmist (mõjutuste talumist, nõusoleku andmist), siis ei ole tal erilist huvi eraldi õigussuhte tuvastamise vastu. Kostjaid hageja kinnistult tulevate mõjutuste talumise kohustamiseks esitatud nõude lahendamisel tuleb tuvastada muuhulgas, kas hageja nõue võib põhineda naabrusõigussuhtel. Iseseisva tuvastushagi esitamiseks õigusliku huvi olemasolu ei saa seega jaatada. Iseenesest jäetakse põhjendamatult esitatud hagi rahuldamata. Et aga otsust, millega jäetakse rahuldamata tuvastushagi, võib mõista ka kui keeldumist õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamisest, tuvastushagiga taotletava õigussuhte olemasolu või puudumine tuleb aga tuvastada sooritus- või kohustusnõude lahendamise käigus, siis ei ole arusaadavuse huvides jätta tuvastushagi taolisel juhul rahuldamata, vaid see tuleb jätta läbi vaatamata motiivil, et tuvastushagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ning hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (TsMS § 371 lg. 2 p. 2). Vaidlusaluses tsiviilasjas esitas hageja teisena nõude, milles taotles kohustada kostjaid taluma hageja kinnistult ja sellel paiknevast hüdroenergia jaamast tulenevaid mõjutusi kostjatele kuuluva Kiige kinnistu niiskusrežiimile hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel. Taolise nõude esitamist põhjendades märkis hageja, et kostjad on keeldunud hagejale vee erikasutusloa andmise eelduseks oleva nõusoleku andmisest. Hagiga saavutada soovitavaks eesmärgiks on olukord, kus hagejal oleks võimalik jätkata hüdroenergia jaama tööd kostjate nõusoleku puudumisest olenemata. Selleks on hageja esitanud ka nõude asendada kostjate nõusolek kohtuotsusega. Tsiviilasja toimikus on aga Harju Maakohtu 23. novembri 2009. a. määrus tsiviilasjas 2-09-42012, millest nähtub, et selles tsiviilasjas on hageja esitanud nõude tuvastada samade kostjate kohustus anda hagejale

nõusolek sama kinnistu kasutamiseks vee erikasutusloa taotluse menetlemisel paisutuse jätkamiseks (kd. I, tl. 249 – 250). Maakohus ei ole eelmenetluses teinud hagejale ettepanekut selgitada oma erinevates tsiviilasjades esitatud hagide sisu ja nendega taotletavat eesmärki. Samas on maakohus otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et kostjad ei pea andma hagejale nõusolekut vee paisutamiseks, käsitledes seega hageja nõuet kostjate kohustamiseks hagejale vee paisutamiseks luba ehk nõusolekut andma. Ka 23. detsembri 2009. a. määruses on maakohus leidnud, et vaidlusaluses tsiviilasjas hageja poolt esitatud nõuete eesmärgiks on saavutada kostjate nõusolek vee erikasutusloa saamiseks (kd. I, tl. 127). Sama nõusoleku andmise kohustuse tuvastamist on kostja taotlenud aga ka tsiviilasjas 2-09-42012. Apellatsioonikohtu istungil selgitas hageja, et pidas vaidlusaluses asjas hagi esitamist vajalikuks seetõttu, et teises tsiviilasjas ei lubanud maakohus esitatud nõudeid korrigeerida nii, nagu hageja seda soovis. Kolleegium leiab, et kuigi vaidlusaluses tsiviilasjas ja tsiviilasjas 2-09-42012 esitatud nõuded on sõnastatud mõnevõrra erinevalt, taotletakse hagiga sama eesmärki – tuvastada, et kostjatel on kohustus taluda hageja kinnistul paikneva hüdroenergiajaama töötamisest tulenevaid mõjutusi ja sellest tulenevalt anda hagejale hüdroenergia jaama töö jätkamise eelduseks olev nõusolek. TsMS § 371 lg. 1 p. 5 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Et tsiviilasjas 2-09-42012 on kirjeldatud nõue esitatud 24. augustil 2009. a., seega enne vaidlusaluses asjas hagi esitamist, siis oleks maakohus pidanud kostjate kohustamisnõudena sõnastatud nõude jätma menetlusse võtmata. Et kohus hagi siiski ebaõigesti menetlusse võttis, tuleb see TsMS § 423 lg. 1 p. 4 alusel (kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel) jätta läbi vaatamata. Vaidlusaluses asjas esitas hageja ka nõude TsÜS § 68 lg. 5 alusel kostjate nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega. Et tegemist on nõudega, mis tuleb läbi vaadata ühes kindla sisuga tahteavalduse tegemise kohustamiseks esitatud nõudega, siis tuleb see nõue saata maakohtule uueks läbivaatamiseks ühises menetluses tsiviilasjas 2-09-42012 esitatud nõuetega. Hagi esitamisel määras hageja selle hinnaks 25.000 krooni (kd. I, tl. 1) ja maksis riigilõivu 5000 krooni (19. augusti 2009. a. maksekorraldus nr. 412 – kd. I, tl. 109).

millega maakohus oli hagiavalduse menetlusse võtnud. Apellatsioonikohtu istungil jäi hageja oma hagihinda puudutava taotluse juurde. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse taotlus hagihinda puudutavas osas on põhjendatud. TsMS § 137 lg. 11 kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Hüve väärtust, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama tema poolt õigussuhte olemasolu tuvastamiseks esitatud tuvastushagiga, ei ole võimalik kindlaks määrata, TsMS § 125 lause 2 alusel tuleb see nõue lugeda mittevaraliseks, mille hind TsMS § 132 lg. 1 kohaselt on 25.000 krooni. Eespool on kolleegium põhjendanud, et nõudega kohustada kostjaid taluma hageja kinnistult ja sellel paiknevast hüdroenergia jaamast tulenevaid mõjutusi on hageja silmas pidanud kostjate kohustust hagejale vee paisutamiseks nõusolek anda. Taolist nõuet peab kolleegium mittevaraliseks, mille hinnaks on TsMS § 132 lg. 1 kohaselt eelduslikult samuti 25.000 krooni. Et kostjatelt taotletava nõusoleku saamine on vaid üks hagejale vee erikasutusloa andmise eelduseks olevatest paljudest asjaoludest, ei oleks õige siduda kostjate nõusolekut hageja poolt oma tegevuse jätkamisest võimalikult saadava tuluga. Ka taotlus kostjate tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega on mittevaraline, mille hinnaks on samuti 25.000 krooni. Kooskõlas TsMS § 134 lõikega 1 tuleb hagihinda arvutades ühes hagiavalduses sisalduvad nõuded liita ning et varalisi nõudeid hageja esitanud ei ole (TsMS § 134 lg. 3), siis on hagihinnaks 75.000 krooni. Nii hagi kui apellatsioonkaebuse esitamise ajal tuli taoliselt nõudelt riigilõivuseaduse (RlvS) lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 8.500 krooni. Hageja on aga tasunud nii hagiavalduselt kui apellatsioonkaebuselt 65.000 krooni ehk kummaltki 56.500 krooni võrra rohkem kui seaduse kohaselt nõutud. Hageja on taotlenud enamtasutud riigilõivu tagastamist. Kooskõlas TsMS § 150 lg. 1 punktiga 1 tuleb hagejale tagastada hagiavalduselt tasutud riigilõivust summas 65.000 krooni enamtasutud osa summas 56.500 krooni ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust summas 65.000 krooni enamtasutud osa summas 56.500 krooni, seega kokku tuleb hagejale tagastada enamtasutud lõivu summas 113.000 krooni, makstes selle AS-i Vetla Jõujaamad kontole nr. 221019688991, millelt maksed on tehtud. Menetluskulud, mis pooltel on tekkinud seoses apellatsioonikohtu poolt läbi vaatamata jäetud nõuetega, kannab hageja vastavalt TsMS § 168 lõikele 2. Menetluskulud, mis pooltel on tekkinud seoses kostjate nõusoleku kohtuotsusega asendamise nõudega, jaotatakse maakohtu poolt vastavalt nõude uue läbivaatamise tulemusele.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Osaliselt tühistatud Riigikohtu 19 04 2011 otsusega nr 3-2-1-12-11

RESOLUTSIOON

menetluskulud osaliselt hageja kanda (s.o ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 4, 7 ja 8). Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.