Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-12-11 Tartu, 19. aprill 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jüri Põld AS-i Vetla Jõujaamad hagi Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese ja Veiko Pääsukese vastu naabrusõigussuhte tuvastamiseks, mõjutusi taluma kohustamiseks ja vee erikasutusloa saamiseks vajaliku nõusoleku asendamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-67270 AS-i Vetla Jõujaamad kassatsioonkaebus 1597 eurot 79 senti (25 000 krooni) Hageja AS Vetla Jõujaamad (registrikood 10874881), esindaja vandeadvokaat Madis Kiisa Kostjad Eevi Mikiver (isikukood xxxxxxxxxxx), Raimo Pääsuke (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Veiko Pääsuke (isikukood xxxxxxxxxxx), ühine esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais 14. märts 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-67270 osas, milles jäeti läbi vaatamata AS-i Vetla Jõujaamad haginõue Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese ja Veiko Pääsukese kohustamiseks taluma hageja kinnisasjalt tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja niiskusrežiimile, samuti osas, milles määrati tsiviilasja hinnaks 75 000 krooni ja tagastati hagejale riigilõivu 113 000 krooni ning jäeti menetluskulud osaliselt hageja kanda (s.o ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 4, 7 ja 8). Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.
Jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles jäeti läbi vaatamata AS-i Vetla Jõujaamad haginõue naabrusõigussuhete tuvastamiseks (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3) ja saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks haginõue kostjate nõusoleku asendamiseks (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5) ning tühistati nende nõuete osas Harju Maakohtu 1. aprilli 2010. a otsus samas tsiviilasjas.
3.Määrata asja hinnaks ringkonnakohtus 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti).
4.Sõnastada ringkonnakohtu otsuse resolutsioon hinna määramise ja nõuete lahendamise osas alljärgnevalt: "1. Tsiviilasja hinnaks ringkonnakohtus määrata 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti).
2.Tühistada Harju Maakohtu 1. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-67270.
3.Jätta läbi vaatamata AS-i Vetla Jõujaamad tuvastushagi Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese ja Veiko Pääsukese vastu naabrusõigussuhte tuvastamiseks.
4.Saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule AS-i Vetla Jõujaamad haginõue Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese ja Veiko Pääsukese kohustamiseks taluma hageja kinnisasjalt
5.Saata maakohtule uueks läbivaatamiseks AS-i Vetla Jõujaamad hagi kostjate Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese ja Veiko Pääsukese nõusoleku kohtuotsusega asendamiseks hagejale vee erikasutusloa andmiseks kinnistul nr 11143002."
5.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Tagastada AS-ile Vetla Jõujaamad (konto nr 221019688991, Swedbank AS) 23. novembril 2010 tasutud kassatsioonikautsjon 500 krooni (31 eurot 96 senti).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Vetla Jõujaamad (hageja) esitas 11. detsembril 2009 Harju Maakohtule hagi Eevi Mikiveri (kostja I), Raimo Pääsukese (kostja II) ja Veiko Pääsukese (kostja III) vastu. Hageja palus tuvastada talle kuuluvast Vetla Jõujaama kinnistust (nr 11143002) (hageja kinnisasi) ja kostjatele kuuluvast Kiige kinnistust (nr 10982502) (kostjate kinnisasi) tulenevate naabrusõigussuhete olemasolu ning kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hageja kinnisasjast ja sellel asuvast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja maa niiskusrežiimile hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel: vee taseme tõus paisutamise tagajärjel 61,5 m +/- 15 cm mõõdetuna hageja hüdroelektrijaama paisregulaatori ülemise nivoo kohalt. Samuti palus hageja asendada kostjate nõusolek hagejale vee erikasutusloa andmiseks hageja kinnisasjal Jägala jõe tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri tootmiseks veetaseme paisutamisega Vetla paisregulaatori ülemises bjeffis (bief) veetaseme kõrguseni kuni 61,5 m +/- 15 cm. Hagiavalduse kohaselt on Jägala jõel Anija vallas Vetla külas olnud ligi 300 a veski või muud vee jõul töötavad rajatised. Praegusega sarnane paisregulaator rajati 1930-ndatel aastatel ja veejõudu kasutati kuni 1970-ndate aastateni. 1970-2002 oli paisutus juhuslik, kuid lähiajaloos on seal kogu aeg olnud veetõke ja seetõttu on välja kujunenud alaline paisjärv koos oma ökosüsteemiga, millele on tekkinud selgelt äratuntav kaldajoon ja väljakujunenud vee-elustik. Hageja esitas 17. septembril 2003 Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistusele avalduse väljastada vee erikasutusluba paisregulaatori rekonstrueerimiseks ja hüdroelektrijaama rajamiseks. Anija Vallavalitsus ja asjast puudutatud maaomanikud (sh kostja I) andsid jaama rajamiseks nõusoleku. Avaldus rahuldati ja hagejale väljastati vee erikasutusluba. Hageja rekonstrueeris 2003. a-l veetõkke ja taastas hüdroelektrijaama. Vee erikasutusloa tähtaja lõppemisel esitas hageja loa uuendamise taotluse. Loa uuendamiseks ja jaama tegevuse jätkamiseks andsid nõusoleku kohalik omavalitsus ja teised puudutatud maaomanikud, kuid mitte kostjad. Hageja sõlmis teiste maaomanikega kokkulepped ja on tasunud neile kompensatsiooni. Kostjad ei ole hageja ettepanekutele kohtuda ja arutada võimalikke lahendusi vastanud. Hageja elektrijaama tegevus peatati vee erikasutusloa lõppemise tõttu 2009. a juulis. Hagejale ei väljastatud uut vee erikasutusluba, kuna kostjad selleks nõusolekut ei andnud. Hageja pöördus tulemusteta Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni poole. Hageja kannab elektrijaama seiskamise tõttu iga päev kahju, mis seisneb elektrienergia müügist saamata jäänud tulus. 2008. a-l elektrienergia müügist saadav tulu oli hagejal 529 518 krooni. Kohalikud elanikud on elektrijaama tegevuse jätkamist toetanud. Hagejale
väljastatud vee erikasutusloa lõppemise ajal oli vesi paisutatud kõrgusel 61,5 m ja seda ei ole langetatud vee erikasutusloa puudumise tõttu. Hageja ja kostjate kinnisasjadel ei ole ühist piiri ja kinnisasjade vaheline kaugus on ca 800 meetrit, kuid naabrus avaldub ühise veekogu kaudu. 2003. a hinnangu kohaselt on liigniiske kostjate kinnisasjal aiaga külgnev põllulapp, mida varem kasutati kartulimaana. Jõe paisutamisega tõuseb ka pinnasevee tase. Pinnasevee kiireks ärajuhtimiseks soovitas hindaja kaevata madala kuivenduskraavi kuni jõeni. Liigniiske ala ei ole elamu- ega põllumaa ja sellel ei toimu ega ole toimunud majandustegevust. Kostjad ei ole põllumajandustootjad ega tegele muu majandustegevusega, nende elukohaks on Tallinn. Kostjate ainus kahju seisneb selles, et nad on rentinud kartulite kasvatamiseks maad naabritelt, s.o kahju seisneb renditava kartulimaa hinnas või äärmisel juhul kartulite hinnas. Selle kahju on hageja valmis kostjatele hüvitama. Hageja on kostjate ja teiste maaomanike nõusolekute alusel investeerinud elektrijaama rajamisse ligi 3 000 000 krooni. Maaomanike varem antud kooskõlastustes oli selgelt märgitud, kui kõrgele tõuseb vesi paisjärves normaaltasemel ja milline on maksimaaltase. Hagejale on vajalik kostjate nõusolek vee erikasutusloa saamiseks ja selle saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel kohtuotsusega asendada, kuna kostjatel on asjaõigusseaduse (AÕS) § 143 järgi kohustus taluda hageja kinnisasjalt tulenevaid mõjutusi. Riigikohtu praktika AÕS § 143 tõlgendamisel (lahend nr 3-2-1-141-04) on aegunud. Asjaõigus peab edasi arenema ning arvestama tööstuse ja keskkonnakaitse arenguga. Kostjad ei saa nõuda naabrite avalike käitiste sulgemist. Hagi on võimalik rahuldada ka hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Kostjad kuritarvitavad oma õigusi, kuna nad hakkavad samades oludes viis aastat hiljem varasemast erinevalt käituma ja tekitavad hagejale olulist varalist kahju. Hageja ei saa kasutada oma kinnisasja sihipäraselt. Hüdroelektrijaama ümberehitamisel kostjate soovitud madalama veetaseme juures ei ole jaamal võimalik majanduslikult tasuvalt töötada, investeeringud läheksid liiga suureks.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjad ei ole vastu hüdroelektrijaama tööle, kui vesi ei välju paisutamise tulemusena sängist ja kevadel suurvee ajal toimub vaid lammi ajutine üleujutamine. Kostjate talu juurde kuuluv jõeäärne mets on paisutuse tulemusena hävinud ja kostjad ei saa oma kodutalus enam rahulikult puhata. Hageja on kostjate maade hävitamise tulemusena aastate jooksul teeninud elektri müügist kasumit, millest piisab jaama töö ümberehitamiseks. Kostjalt I võeti allkiri paisutamist lubavale dokumendile pettuse teel, sest arendaja kinnitas, et isegi maksimaalsel paisutuskõrgusel ei välju vesi jõesängist ja kostjate maad üle ei ujuta. Vee erikasutusloa taotlemisel 2003. a-l esitas hageja Harjumaa Keskkonnateenistusele eksitavaid andmeid, märkides, et paisutuse normaalkõrgusel 61,5 m ja maksimaalkõrgusel 61,65 m jääb paisjärv väljakujunenud Jägala jõe sängi. Tegelikult on vesi pidevalt voolanud üle jõe kallaste ja tekitanud kostjatele olulist kahju. Kostjate kinnisasi on teistega võrreldes madalam ja asub jõekääru sees. Kostjate kinnisasja suurus on 19 ha, millest vee all on umbes 2-3 ha, lisaks sellele on osa alasid liigniisked, mida ei saa kasutada. Kostjad tahtsid minna tallu püsielanikeks ja kasvatasid seal vilja. Enne paisutamist sai jõelammil teha heina. Kaevuvett ei saa kasutada
joogiveena, sest vesi on seisev ja sisaldab helbeid. Kinnisasjale on tulnud vesirotid. Silla koht on vee all, talu ujumise kohta kasutada ei saa. Selliseks on olukord muutunud alates 2003. a-st ega ole paranenud. Hageja tegevusele on vastu ka teisi maaomanikke. Kostjad on hageja kirjadele vastanud. Vaidlust saab lahendada kompromissiga, mille järgi hageja alandab paisjärves veetaseme paisutuseeelsele tasemele ja ehitab elektrijaama ümber tööks madalamal veetasemel. Hageja tegi ettepaneku maksta kostjatele 2000 krooni kuus, kuid sellega ei ole kostjad nõus.
3.Harju Maakohus jättis 1. aprilli 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on kostjate kinnisasi selle tõttu, et hageja on vett paisutanud, osaliselt (ca 2 ha ulatuses) üle ujutatud ja osaliselt liigniiske. Seetõttu ei saa kostjad oma maad kasutada selliselt nagu varem. Kostjad ei andnud hagejale vee paisutamiseks nõusolekut pärast vee erikasutusloa kehtivuse lõppemist 15. detsembril 2008. Hagejal ei õnnestunud kostjatega vee paisutamiseks kokkulepet sõlmida. Seega puudub hagejal kostjate kinnisasja mõjutamiseks nende nõusolek. Kostjad ei pea oma kinnisasjal taluma hageja tegevusest tulenevaid mõjutusi, mis lähtuvad vee paisutamisest. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks tuvastada kostjate kohustuse anda hagejale nõusolek, et viimane saaks taotleda vee erikasutusluba jõe tõkestamiseks ja vee paisutamiseks. Vee paisutamise ja veetaseme tõstmise puhul ei ole kohaldatav AÕS § 143, mida on leidnud ka Riigikohus. Voolava vee paisutamisega ja sellest tulenevate mõjutustega seotud õiguslikke küsimusi reguleerib veeseadus (VeeS). Kooskõlas VeeS § 8 lg-ga 1 peab kasutajal olema vee erikasutuseks tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolek. Veeseaduse § 8 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5, § 17 lg-st 4, § 21 p-st 2 ja §-st 34 tuleneb, et vee erikasutusluba sooviv isik peab võõra maa niiskusrežiimi mõjutamisel küsima selle maa omanikult nõusolekut. Kostjad ei ole hagejale nõusolekut andnud ja hageja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mistõttu peaksid kostjad nõusoleku andma. Kostjate kinnisasja materiaalse mõjutamise näol (kinnisasja osaline üleujutamine ja maa niiskusrežiimi mõjutamine) on tegemist kostjate omandiõiguse rikkumisega. Sellega vähenevad kinnisasja omanike võimalused kinnisasja vallata ja kasutada. Põhjendatud ei ole hageja arusaam, nagu ei oleks kostjate omandiõiguse riive märkimisväärne, kuna kostjad ei tegelenud oma kinnisasjal majandustegevusega ega ela seal alaliselt. Kostjatel on endil õigus määrata, millega nad soovivad oma kinnisasjal tegeleda, ja kuivõrd kinnisasi on osaliselt üle ujutatud, on kostjate õigused maa kasutamisel paratamatult piiratud. Seega on kostjatel õigus mitte nõustuda oma omandiõiguse rikkumisega ja mitte anda hagejale vee erikasutusloa väljastamiseks nõusolekut. Hageja ei saa eeldada, et tema omandiõiguse teostamine on olulisem kostjate õigusest oma omandit vabalt kasutada ja vallata. Hageja õigused paisutada oma kinnisasjal vett on piiratud teiste kinnisasjade omanike õiguste ja veeseadusest tulenevate nõuetega. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hagejale kuuluvast hüdroelektrijaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasjale, mis seisneksid veetaseme tõusus vee paisutamise tagajärjel. Samuti tuleb rahuldamata
jätta hageja nõue asendada kostjate nõusolek hagejale vee erikasutusloa andmiseks hageja kinnisasjal vee tõkestamiseks ja paisutamiseks. Ka hageja nõue tuvastada poolte kinnisasjade vahel naabrusõigussuhete olemasolu tuleb jätta rahuldamata. Hagiavaldusest ei nähtu, milline on hageja arvates tuvastusliku nõude rahuldamisel selle iseseisev õiguslik tähendus hageja jaoks. Poolte kinnisasjad ei ole naaberkinnisasjad ja AÕS § 143 alusel ei ole kostjad kohustatud taluma materiaalseid mõjutusi oma kinnisasjale, mis tulenevad vee paisutamisest. Hageja nõuete rahuldamine ei ole võimalik ka tulenevalt väidetavast hea usu põhimõtte rikkumisest. Kostjad ei ole rikkunud hea usu põhimõtet. Nende keeldumine anda hagejale nõusolek vee erikasutusloa saamiseks on olnud seaduslik. Keeldumise eesmärgiks on lõpetada hageja tegevusest lähtuv oma kinnisasja materiaalne mõjutamine. Hea usu põhimõtet ei ole rikutud pelgalt seetõttu, et kostjad andsid enne vee paisutamist hagejale nõusoleku vee erikasutusloa saamiseks. Vee erikasutusluba väljastati hagejale pärast kostjate nõusoleku andmist ja seega nähtusid kostjatele vee püsivast paisutamisest tulenevad tegelikud tagajärjed alles pärast loa väljastamist 19. detsembril 2003. Järelikult ei andnud kostjad 2002. a-l oma nõusolekut samades oludes, nagu nad olid pärast vee erikasutusloa kehtivuse lõppemist. Lisaks soovis kostja I juba 2003. a-l muuta oma 14. aprillil 2002 antud kooskõlastust. Kostja I on vastanud hageja pöördumistele ja esitanud ka omapoolseid ettepanekuid kokkuleppe sõlmimiseks, kuid kokkuleppeni ei ole jõutud. Kostjad on teavitanud hagejat korduvalt, miks nad ei soovi nõusolekut anda.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda, või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus samuti määrata hagihinnaks 25 000 krooni ja tagastada maakohtus enam tasutud riigilõiv.
5.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25. oktoobri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse ja jättis hageja nõuded naabrusõigussuhete tuvastamiseks ja kostjate kohustamiseks taluda hageja kinnisasjalt ja sellel asuvast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja niiskusrežiimile läbi vaatamata. Nende nõuetega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Hageja nõude kostjate nõusoleku kohtuotsusega asendamiseks hagejale vee erikasutusloa saamiseks saatis ringkonnakohus maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus määras tsiviilasja hinnaks 75 000 krooni ja tagastas hagejale 113 000 krooni enam makstud riigilõivu. Ringkonnakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et hageja on alates 2003. a-st käitanud oma kinnisasjal hüdroelektrijaama. Jägala jõe tõkestamiseks, paisutamiseks ja hüdroenergiast elektri tootmiseks väljastas Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus hagejale 19. detsembril 2003 vee erikasutusloa tähtajaga viis aastat. Vetla hüdrosõlme rekonstrueerimise eelprojektile andsid oma nõusoleku paisutuse mõjupiirkonda jäävate kinnisasjade omanikud, sh kostjad. Tuvastusnõude esitamise vastu naabrusõigussuhete tuvastamiseks ei ole hagejal tsiviilkohtumenetluse
seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 tähenduses õiguslikku huvi. Hageja ei ole oma huvi kõrvuti kohustamisnõudega põhjendanud. Tema lõppeesmärgiks on saada kostjate nõusolek, mis võimaldaks hagejal jätkata oma kinnisasjal hüdroenergiast elektri tootmist. Sel eesmärgil on hageja esitanud kostja vastu nõude, mille on sõnastanud kohustamisnõudena ja mille lahendamise käigus tuleb mh tuvastada, kas hageja nõue põhineb pooltevahelisel õigussuhtel, sh, kas see põhineb hageja väidetud naabrusõigussuhtel. Kuna hageja taotleb tegelikult kohustuse täitmist (mõjutuste talumist, nõusoleku andmist), ei ole tal erilist huvi eraldi õigussuhte tuvastamise vastu. Seetõttu tuleb tuvastusnõue jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Teisena esitas hageja nõude, milles taotles kohustada kostjaid taluma hageja kinnisasjalt ja sellel paiknevast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja niiskusrežiimile hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel. Hagiga saavutada soovitavaks eesmärgiks on olukord, kus hagejal oleks võimalik jätkata hüdroenergiajaama tööd kostjate nõusoleku puudumisest olenemata. Selleks on hageja esitanud ka nõude asendada kostjate nõusolek kohtuotsusega. Harju Maakohtu 23. novembri 2009. a määrusest tsiviilasjas nr 2-09-42012 nähtub aga, et ka selles tsiviilasjas on hageja esitanud nõude tuvastada samade kostjate kohustus anda hagejale nõusolek sama kinnisasja kasutamiseks vee erikasutusloa taotluse menetlemisel paisutuse jätkamiseks. Kuigi vaidlusaluses tsiviilasjas ja tsiviilasjas nr 2-09-42012 esitatud nõuded on sõnastatud mõnevõrra erinevalt, taotletakse hagiga sama eesmärki - tuvastada, et kostjatel on kohustus taluda hageja kinnisasjal paikneva hüdroenergiajaama töötamisest tulenevaid mõjutusi ja sellest tulenevalt anda hagejale hüdroenergiajaama töö jätkamise eelduseks olev nõusolek. Kuna tsiviilasjas nr 2-09-42012 on kirjeldatud nõue esitatud 24. augustil 2009, seega enne vaidlusaluses asjas hagi esitamist, oleks maakohus pidanud kostjate kohustamisnõudena sõnastatud nõude jätma TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel menetlusse võtmata. Maakohus võttis hagi ebaõigesti menetlusse, mistõttu tuleb see TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata. Vaidlusaluses asjas esitas hageja ka nõude TsÜS § 68 lg 5 alusel kostjate nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega. Kuna tegemist on nõudega, mis tuleb läbi vaadata ühes kindla sisuga tahteavaldust tegema kohustamiseks esitatud nõudega, tuleb see nõue saata maakohtule uueks läbivaatamiseks ühises menetluses tsiviilasjas nr 2-09-42012 esitatud nõuetega. Hüve väärtust, mida hagejal on eeldatavalt õigus saada õigussuhte tuvastamiseks esitatud tuvastushagiga, ei ole võimalik kindlaks määrata ning TsMS § 125 teise lause alusel tuleb see nõue lugeda mittevaraliseks, mille hind on TsMS § 132 lg 1 järgi 25 000 krooni. Nõudega kohustada kostjaid taluma hageja kinnisasjalt ja sellel paiknevast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi on hageja silmas pidanud kostjate kohustust anda hagejale vee paisutamiseks nõusolek. See nõue on mittevaraline ja selle hinnaks on TsMS § 132 lg 1 kohaselt eelduslikult samuti 25 000 krooni. Kuna kostjatelt taotletava nõusoleku saamine on vaid üks hagejale vee erikasutusloa andmise eelduseks olevatest paljudest asjaoludest, ei oleks õige siduda kostjate nõusolekut tuluga, mida hagejal on oma tegevuse jätkamisest võimalik saada. Ka taotlus kostjate tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega on mittevaraline, mille hinnaks on samuti 25 000 krooni. Kooskõlas TsMS § 134 lg-ga 1 tuleb
hagihinda arvutades ühes hagiavalduses sisalduvad nõuded liita ning hagihinnaks on 75 000 krooni. Nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamise ajal tuli selliselt nõudelt riigilõivuseaduse lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 8500 krooni. Hageja on aga tasunud nii hagiavalduselt kui ka apellatsioonkaebuselt 65 000 krooni ehk kummaltki 56 500 krooni võrra rohkem kui seaduse kohaselt nõutud. Kooskõlas TsMS § 150 lg 1 p-ga 1 tuleb hagejale tagastada hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt enam tasutud riigilõiv, kokku 113 000 krooni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti läbi vaatamata naabrusõigussuhete tuvastamise ja naabrusõigussuhtest tulenevate mõjutuste talumise kohustuse nõuded ja jäeti nende nõuete menetlemisel tekkinud menetluskulud hageja kanda, ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja arvates jättis ringkonnakohus ebaõigesti haginõuded läbi vaatamata. Otsus on ka olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus leidis, et tsiviilasi tuleks liita uuel läbivaatamisel tsiviilasja nr 2-09-42012 menetlusse, ilma et oleks selgitanud välja selle menetlusstaadiumit. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks oli maakohus läinud tsiviilasjas nr 2-09-42012 juba otsust kirjutama ja otsuse tegemise aeg oli enne ringkonnakohtu otsuse jõustumist. 10. novembri 2010. a otsusega tsiviilasjas nr 2-09-42012 jättis maakohus hagi kõigis nõuetes rahuldamata, leides, et tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva valdkonnaga ning hagejate nõue kostjate kohustuse tuvastamiseks anda tahteavaldus ja selle asendamiseks kohtuotsusega on ennatlik. Hageja ei nõustu, et selles tsiviilasjas ja tsiviilasjas nr 2-09-42012 on esitatud sama eesmärki kandvad nõuded. Maakohus jättis tsiviilasjas nr 2-09-42012 rahuldamata hageja taotluse hagi eseme muutmiseks põhjendusega, et kahe tsiviilasja asjaolud ja nõuded on liialt erinevad. Tsiviilasjas nr 2-09-42012 hagi rahuldamisel saaks hageja konkreetses haldusmenetluses vee erikasutusloa ega peaks maksma kostjatele hüvitist. Tsiviilasjas nr 2-09-67270 hagi rahuldamisel saaks hageja kostjate nõusoleku igakordsele vee erikasutusloale ning ka kinnistusraamatusse kostjate kinnisasja kitsenduse, mis oleks kohustuslik ka kinnisasja igakordsetele uutele omanikele. Ringkonnakohtu otsuse jõusse jäämisel ei jääks ühegi tsiviilasja menetlusse nõudeid, mille rahuldamisel saaks hageja oma õigused kanda kinnistusraamatusse. Ringkonnakohus on jätnud ulatuslikult faktilisi ja õiguslikke väiteid hindamata, mis tingis kohtuotsuse ebaõiged järeldused. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei ole põhjendanud õiguslikku huvi tuvastada naabrusõigussuhted ja naabrusõigussuhetest tuleneva talumiskohustuse olemasolu. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hagi eesmärgiks on saada nõusolek, mis võimaldaks hagejal jätkata elektrienergia tootmist. Nõusolek, mida ühe nõudena hagetakse, on formaalsus Keskkonnaametist vee erikasutusloa saamisel ja see tagab kohtuotsuse resolutiivosa selguse kohtuotsuse Keskkonnaametis kasutamisel. Hagi eesmärk on koormata kostjate kinnisasja kohtulahendist tuleneva kitsendusega ning tagada tulevikus kitsenduse kinnistusraamatusse kandmine. Ringkonnakohus ei nõudnud, et hageja täiendavalt õiguslikku huvi põhjendaks. Seetõttu oli ringkonnakohtu otsus ka üllatuslik. Tuvastushuvi oli põhjendatud ka seetõttu, et kostjate
kinnisasjaga ühise piiri puudumise tõttu ei pruugi kohustuste olemasolu olla kostjate, kolmandate isikute ja ametiasutuste juures iseenesestmõistetav. Ringkonnakohus käsitab ebaõigesti nõusoleku kohtuotsusega asendamist ja mõjutusi taluma kohustamist sama nõudena. Hagis esitatud naabrusõigussuhetest tulenevat talumiskohustuse nõuet ja nõusoleku kohtuotsusega asendamise nõuet on võimalik rahuldada erineval õiguslikul alusel. Kostjate õiguste kuritarvitamise saab tuvastada ja nõusoleku asendamise taotluse hea usu põhimõttest lähtudes rahuldada, ilma et arutataks muid õiguslikke aluseid. Kostjate kinnisasja koormamine hageja kinnisasja kasuks on võimalik, kui selleks on objektiivsed asjaõiguslikud alused, mis võivad tuleneda ka AÕS § 68 lg-st 2 ning § 143 lg-test 1 ja 2.
8.Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kaevatav ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 5 alusel saata ka tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I). Edasi käsitleb kolleegium hüdroelektrijaama rajamiseks vajalikke eeldusi ja võimalusi hageda vajalikke nõusolekuid (II). Seejärel käsitleb kolleegium hageja tuvastusnõude läbi vaatamata jätmist (III) ja kohustamisnõudeid (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V). I
11.Hageja esitas kostjate vastu kolm haginõuet, paludes: tuvastada hageja kinnisasjast ja kostjate kinnisasjast tulenevate naabrusõigussuhete olemasolu; kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hageja kinnisasjast ja sellel asuvast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja maa niiskusrežiimile hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel: vee taseme tõus paisutamise tagajärjel 61,5 m +/- 15 cm mõõdetuna hageja hüdroelektrijaama paisregulaatori ülemise nivoo kohalt; asendada kohtuotsusega kostjate nõusolek hagejale vee erikasutusloa andmiseks hageja kinnisasjal Jägala jõe tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri tootmiseks veetaseme paisutamisega Vetla paisregulaatori ülemises bjeffis veetaseme kõrguseni kuni 61,5 m +/- 15 cm.
12.Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: hageja on käitanud Jägala jõel oma kinnisasjal hüdroelektrijaama 19. detsembril 2003 väljastatud vee erikasutusloa alusel; hageja hüdrosõlme rekonstrueerimise eelprojektile andsid oma nõusoleku paisutuse mõjupiirkonda jäävate kinnisasjade omanikud, sh kostjad; hageja tegevuse tulemusena paisutati jões vett, mille tulemusena on kostjate kinnisasi ca 2 ha ulatuses üle ujutatud ja lisaks liigniiske; vee erikasutusloa tähtaja möödumise järel 15. detsembril 2008 hagejale uut luba ei väljastatud, kuna
kostjad ei andnud vee paisutamiseks nõusolekut, misjärel peatati 2009. a juulis hageja hüdroelektrijaama tegevus.
13.Hageja põhilised seisukohad on menetluses olnud järgmised: hageja hüdroelektrijaama kohas on juba pikemat aega olnud veejõul töötavad rajatised, mistõttu on rajatud veetõke ja kujunenud välja paisjärv; kostjate keeldumine nõusoleku andmisest elektrijaama tegevuse jätkamiseks takistab hageja kinnisasja sihipäraselt kasutada ja tekitab hagejale jaama seiskumise tõttu suurt kahju saamata jäänud tuluna, ka on hageja investeerinud jaama rajamisse ligi 3 000 000 krooni; elektrijaama tegevuse jätkamisega on nõustunud nii kohalik omavalitsus kui ka teised puudutatud kinnisasjade omanikud; kostjatele ei teki vee paisutamisest ebamõistlikke kitsendusi, kuna kostjad elavad Tallinnas, ei tegele kinnisasjal majandustegevusega, ka ei ole liigniiske ala elamumaa ega põllumaa ning renditava kartulimaa või kartulite hinna on hageja nõus kostjatele hüvitama; kostjate keeldumine nõusolekust on vastuolus ka hea usu põhimõttega, kuna nad andsid varem elektrijaama rajamiseks nõusoleku; elektrijaama ümberehitamisel kostjate soovitud madalama veetaseme juures ei ole jaamal võimalik majanduslikult tasuvalt töötada, investeeringud läheksid liiga suureks.
14.Kostjate põhiseisukohad menetluses on olnud järgmised: sama sisuga hagi on osaliselt juba lahendatud tsiviilasjas nr 2-09-42012; kostjad ei ole vastu hüdroelektrijaama tööle, kuid ei soovi liigniiskust oma kinnisasjal, milleks tuleks alandada paisjärve veetaset ja hüdrosõlm ümber ehitada tööks madalama veetaseme juures; vee paisutamine kahjustab kostjaid, kuna nad ei saa oma kinnisasja üleujutuse ja liigniiskuse tõttu osaliselt kasutada; kostjalt I võeti allkiri paisutamist lubavale dokumendile pettuse teel, sest arendaja kinnitas, et isegi maksimaalsel paisutuskõrgusel ei välju vesi jõesängist ja kostjate maid üle ei ujuta.
15.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata järgmistel põhilistel põhjendustel: kostjad ei ole veeseaduse järgi kohustatud taluma hageja tegevusest tulenevaid mõjutusi oma kinnisasjal, mis tulenevad vee paisutamisest; AÕS § 143 ei ole kohaldatav; kostjad ei ole nõusoleku andmisest keeldumisel rikkunud hea usu põhimõtet.
16.Ringkonnakohus jättis läbi vaatamata hageja nõuded naabrusõigussuhete tuvastamiseks ning kostjate kohustamiseks taluda hageja kinnisasjalt ja sellel asuvast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja niiskusrežiimile ning saatis nõude vee erikasutusloa andmiseks vajaliku nõusoleku kohtuotsusega asendamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks järgmistel põhilistel põhjendustel: naabrusõigussuhete tuvastamise nõude esitamiseks kõrvuti kohustamisnõudega puudub hagejal õigustatud huvi; kostjaid mõjutusi taluma kohustamise nõue on sisuliselt sama varem tsiviilasjas nr 2-09-42012
esitatud nõudega; kostjate nõusoleku kohtuotsusega asendamise nõue tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks ühises menetluses tsiviilasjas nr 2-09-42012 esitatud nõuetega.
17.Kassatsioonkaebuses esitab hageja ringkonnakohtu otsusele järgmised põhilised vastuväited: maakohus ei saa asja lahendada ühises menetluses tsiviilasjaga nr 2-09-42012, kuna see asi on juba lahendatud; hageja nõuded praeguses asjas erinevad tsiviilasjas nr 2-09-42012 esitatud nõuetest; hagejal on õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks, hagi eesmärk on koormata kostjate kinnisasja kohtulahendist tuleneva kinnisasja kitsendusega ja tagada tulevikus selle kitsenduse kinnistusraamatusse kandmine; ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ja üllatuslik. II
18.Vaidluse esemeks on sisuliselt küsimus, kas ja millises ulatuses võib hageja oma kinnisasjal kasutada omaniku õigusi, kui ta riivab sellega kostjate omandiõigust.
19.Omand on AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omaniku õigused võivad AÕS § 68 lg 2 järgi olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Seega on igal omanikul põhimõtteliselt õigus vallata ja kasutada oma omandit enda äranägemise järgi ning tema õigusi piiravad üksnes teiste omanike või muude isikute õigused või üldised huvid tervikuna (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p 13; 11. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p 13).
20.Kinnisomandi kitsendused on AÕS § 140 järgi seadusjärgsed või need seatakse kohtulahendi või tehinguga. Seadusjärgse kitsenduse aluseks peab olema seadus ja selline kitsendus võib olla seatud üldsuse huvides (n-ö avalik-õiguslik või avalik kitsendus) või konkreetsete isikute (nt naabrite) huvides (eraõiguslik kitsendus). Seadusjärgne kitsendus kehtib AÕS § 141 lg 1 järgi igakordselt kõigi isikute suhtes kinnistusraamatusse kandmata. Tehinguga võib kinnisasjale kitsenduse seada asjaõigusena, nt reaalservituudina või isikliku kasutusõigusena. Ka eraõiguslikku seadusjärgset kitsendust võib AÕS § 141 lg 11 järgi muuta kinnisasja omaniku ja õigustatud isiku kokkuleppega, kusjuures kokkulepe kantakse kinnistusraamatusse asjaõigusena, eelkõige servituudina. Üksnes võlaõigusliku kokkuleppe sõlmimine kinnisasja omanikuga kinnisasja kasutamise või kasutamisest hoidumise kohta ei koorma kinnisasja, vaid tekitab kokkuleppe sõlmijaile üksnes võlaõiguslikke kohustusi võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 mõttes. Kinnisasja koormamiseks asjaõigusega on AÕS § 641 järgi nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Seda kinnitab ka AÕS § 141 lg 3, mille järgi kehtib tehinguga seatud kitsendus kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Kaasomandis olevat asja võib
AÕS § 74 lg 1 järgi koormata ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel. Kohtulahendiga ei saa kinnisasjale seada eraldi kitsendust, vaid eelkõige tunnustada seadusjärgse kitsenduse olemasolu ja täpsustada selle tingimusi ja/või kohustada omanikku seadusjärgse kohustuse järgi kitsendust taluma või lepingut sõlmima. Ka kohtulahendi järgne kitsendus kehtib AÕS § 141 lg 3 järgi kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud.
21.Naaberkinnisasjadelt (see ei tähenda tingimata ühist piiri kinnisasjade vahel) tulenevaid mõjutusi ja naabritevahelisi suhteid kinnisasjade kasutamisel reguleeritakse nii avaliku kui ka eraõigusega, kusjuures mõlemad regulatsioonid peavad aitama tagada nii naaberkinnisasjade omanike tasakaalustatud õigusi kui ka avalikke huve (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p 10). Veekoguäärsete kinnisasjade omanike vahelisi veekogu kasutamisega seotud suhteid reguleerib asjaõigusseaduse kõrval eriseadusena primaarselt veeseadus (vt VeeS § 1 lg 2).
22.Veeseadus näeb esmalt ette avalikõiguslikud nõuded vee paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks. Nii peab isikul olema selliseks tegevuseks VeeS § 8 lg 1 ja lg 2 p 5 järgi vee erikasutusluba, mis antakse VeeS § 9 lg 7 teise lause järgi kuni viieks aastaks. Vee erikasutusloa taotlejal peab VeeS § 9 lg 3 esimese lause järgi olema mh veekogu omaniku nõusolek, kui vee erikasutus toimub võõral veekogul. Vee erikasutusloa andmisest keeldutakse VeeS § 9 lg 10 järgi mh, kui veevaru ei ole piisav või vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda, suubla või põhjaveekihi seisundit halvendatakse ulatuses, mis muudab need kasutamiskõlbmatuks. Vee erikasutuseks vee-energia saamise eesmärgil ei väljastata VeeS § 16 lg 2 järgi luba, kui erikasutusega kaasnev maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu seisundi muutmine on ökoloogilismajanduslikult põhjendamata.
23.Teisalt näeb veeseadus ette ka vee kasutamisega seotud eraõiguslikud eeldused. Nii peab veekasutajal VeeS § 8 lg 1 järgi olema vee erikasutuseks võõra maa kasutamise korral lisaks vee erikasutusloale ka maaomaniku nõusolek. Veekogu paisutamist kavandav isik peab aga VeeS § 17 lg 4 järgi saama paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Veekasutaja on VeeS § 21 p 2 järgi mh kohustatud hoiduma teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest ning veekasutusega kahju tekitamisest inimeste tervisele, loodusele ja majandusobjektidele. Alates
17.juulist 2010 kehtiva VeeS § 3310 lg 1 p 1 järgi ei tohi maaomanik (maavaldaja) ja veekasutaja oma tegevuse või tegevusetusega põhjustada üleujutust ja p 4 järgi maa soostumist. Enne 17. juulit 2010 tulenesid samad nõuded VeeS § 34 p-dest 1 ja 3.
24.Lisaks sellele, et puudutatud maaomanike nõusolek on VeeS § 17 lg 4 järgi vajalik veekogu paisutamiseks, on see VeeS § 8 lg 1 järgi vajalik ka paisutamisest tingitud kitsenduste talumiseks vee erikasutuse kestel. Kolleegiumi arvates ei saa enne veekogu paisutamist antud omaniku nõusolekut paisu rajamiseks lugeda antuks tähtajatult paisutamisest tingitud kitsenduste talumiseks. Kui selline nõusolek kitsenduse talumiseks on ka antud, kehtib see kitsendusena kolmandate isikute (eelkõige kinnisasja võimalike eriõigusjärgluse alusel omandajate) suhtes AÕS § 141 lg 3 järgi siiski üksnes
juhul, kui see on (asjaõigusena) kinnistusraamatusse kantud. Eelneva tõttu peab veekogu paisutada sooviv maaomanik saama paisutamiseks kogu paisutamise aja kohta nõusoleku kõigilt maaomanikelt, kelle õigusi paisutamisega kitsendatakse. Sisuliselt tähenab see puudutatud maaomanikega vastavate talumiskokkulepete sõlmimist.
25.Vee erikasutusluba antakse haldusmenetluses. Loa andmise või sellest keeldumise otsustab haldusorgan, kelle otsus ei sõltu iseenesest sellest, kas taotleja on saavutanud lisaks loale vajalikud eraõiguslikud kokkulepped puudutatud isikutega, st tegemist on eraldiseisvate nõuetega vee erikasutuseks VeeS § 8 lg 1 mõttes. Siiski võib kokkuleppe või nõusoleku saavutamine puudutatud isikuga olla ka avalikõigusliku loa andmise eelduseks. Sel juhul ei saa haldusorgan kokkuleppe või nõusoleku puudumisel taotletud luba anda, kui seadusest ei tulene haldusorganile kaalutlusõigust anda luba ka kokkuleppe või nõusoleku puudumise korral või õigust otsustada kokkuleppe sõlmimisest või nõusoleku andmisest keeldumise õiguspärasuse üle.
26.Veeseadus ei näe ette, et vee paisutamisest puudutatud maaomanik peab paisutamisega või vee erikasutusloa andmisega mingitel tingimustel nõustuma ega veekogu paisutada soovivale isikule nõudeõigust maaomanikult nõusoleku (või kokkuleppe) hagemiseks.
27.Üldised piirid omaniku õigustele asja vallata ja kasutada annab AÕS § 89 (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p-d 12 ja 14). Omanikul on AÕS § 89 esimese lause järgi õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik AÕS § 89 teise lause järgi nõuda rikkumisest hoidumist. Sarnaselt on asja omanikul põhimõtteliselt võimalik nõuda omandi rikkujalt VÕS §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 5 ja § 1055 lg-le 1 tuginedes nii omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist kui ka kahju tekitava tegevuse keelamist. Seega on kostjatel kinnisasja omanikena põhimõtteliselt õigus hagejalt nõuda, et viimase tegevusega ei ujutataks nende kinnisasja üle ega muudetaks seda liigniiskeks, seda tegevust saab lugeda kostjate omandiõigust rikkuvaks (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p 18). Sellest tulenevalt ei saa kostjatel olla iseenesest ka kinnisasja omanikena kohustust oma omandit rikkuvat hageja tegevust taluda ega selleks nõusolekut anda.
28.Kolleegiumi arvates ei tähenda eelnev siiski, et kostjatel oleks absoluutne õigus keelduda hagejale nõusoleku andmisest. Lisaks seadusele võivad omaniku õigused olla AÕS § 68 lg 2 järgi kitsendatud ka teiste isikute õigustega (vt ka otsuse p 19). Kostjate hoidumisnõue ei ole piiramatu. Nimelt on negatoornõue AÕS § 89 kolmanda lause järgi välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. Sarnaselt ei saa VÕS § 1055 lg 2 järgi nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist, kui sellist käitumist tuleb mõistliku arusaama järgi taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu, kuigi ka sel juhul tuleb tekitatud kahju hüvitada. Nimetatud sätted piiravad omaniku nõudeid kolmandate isikute (sh teiste omanike) vastu. Olukorras, kus kostjate nõusoleku andmata jätmise tagajärjeks on hageja hüdroelektrijaama tegevuse seiskamine, on kahjustatud ka hageja õigust kasutada oma kinnisasja sihipäraselt, st elektri
tootmiseks. Selliselt on võimalik lugeda kostjate nõusoleku andmisest keeldumine ka hageja kinnisasja kasutamise õiguse rikkumiseks, mis annab omakorda hagejale AÕS § 89 esimese ja teise lause järgse nõude kostjate vastu rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks, st sisuliselt hageja kinnisasjast tulenevate mõjude talumiseks kohustamiseks.
29.Samuti võib kinnisasja omaniku keeldumist hüdroenergia tootmiseks vajaliku vee paisutamisega nõusoleku andmisest või kokkuleppe sõlmimisest kolleegiumi arvates erandlikult lugeda õigusvastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1043 mõttes. Kõne alla võib tulla nt kostjate õigusvastane käitumine VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hageja omandit rikkuva käitumisena või ehk ka hageja majandustegevuse seiskamisena VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049 mõttes. Sellisel juhul on hagejal võimalik kahju tekitamisest tulenevalt nõuda kahju hüvitamist sel viisil, et nõuda kostjatelt lepingu sõlmimist VÕS § 136 lg-le 5 tuginedes või keelata sama tulemusega kahju tekitamine VÕS § 1055 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 33 ja 34). Kolleegiumi arvates ei saa kostjate keeldumist nõusoleku andmisest vee paisutamiseks, millega kaasneb nende kinnisasja niiskusrežiimi halvenemine, lugeda heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Kostjate keeldumine nõusoleku andmisest võib olla ka vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138), mh oma õiguse kuritarvitamisena (vt ka nt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3507, p-d 18 ja 19). Siiski ei saa lugeda kostjate käitumist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ainuüksi põhjusel, et kostjad nõustusid varem hüdroelektrijaama rajamisega, kui sellega kaasnevad tagajärjed ei olnud neile piisavalt selgelt ettenähtavad.
30.Leides, et kostjad on kohustatud kitsenduse talumiseks nõusoleku andma, saab kohus nõusoleku TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 esimese lause alusel asendada. See kehtib nii veeseaduse järgi hagejale vajaliku kostjate nõusoleku kohta veekogu paisutamise talumiseks kui ka haldusmenetluses vee erikasutusloa saamiseks vajaliku kostjate nõusoleku andmise kohta.
31.Hageja nõue tuleb lahendada esmajoones poolte huvide kaalumise teel, hindamaks, milline on hageja huvi kostjatelt nõusolek saada ja kostjate huvid nõusoleku andmisest keelduda, esmajoones selles kontekstis, kas kostjad on kohustatud taluma hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi oma kinnisasjale (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p 19). Kuigi asja lahendamisel ei kohaldu nõude alusnormina AÕS §-d 143 ja 144 (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p 17), on neid norme võimalik kasutada analoogia alusel AÕS § 89 sisustamiseks koostoimes TsÜS §-ga 138 ning VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §dega 1049 ja 1055 (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p 16; 3. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p-d 20-22). Sellest tuleneb, et kostjate keeldumine nõusoleku andmisest võib olla lubamatu ja nad võivad olla seega kohustatud hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ja ka nõusolekud andma järgmiste tingimuste üheaegsel esinemisel: kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu;
kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega; kitsenduste vältimine või vähendamine (mh hüdroelektrijaama ümbehitamisega kostjate soovitud viisil) on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast; kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele.
32.Eelnev tähendab mh seda, et hagi ei saa rahuldada, ilma et kostjatele määrataks tekkinud või tekkivate kitsenduste eest mõistlik hüvitis. Hüvitis peab olema piisav, arvestades kahju hüvitamise eesmärki, mis VÕS § 127 lg 1 järgi on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hüvitis peab hõlmama vähemalt kostjate mõistlikke kulusid üleujutusest ja liigniiskusest tingitud tagajärgede kõrvaldamiseks või nende vähendamiseks, samuti peab sellega hüvitama kostjate kinnisasja väärtuse vähenemise. Hüvitise ja kitsenduse talumise muude tingimuste (kokkuleppe sisu) määramisel saab kohtus lähtuda mh VÕS §-st 26 lepingu lahtiste tingimuste määramisel ja § 28 lg-st 2 hinna määramisel. Hüvitis peaks hõlmama nii juba tekkinud kahju kui ka tulevikus tekkiva kahju, kusjuures edaspidi on see VÕS § 136 lg 1 järgi mõistlik määrata perioodiliste maksetena. Kuigi hageja ei ole haginõudes palunud kohustada kostjaid kitsendusi taluma hüvitise maksmise vastu ja ka kostjad ei ole esitanud hüvitise väljamõistmiseks vastuhagi, saab kolleegiumi arvates kohus ka sellise hagi menetlemisel poolte huvide kaalumisel hüvitise kostjatele kindlaks määrata analoogiliselt AÕS §-des 156 ja 158 ettenähtule (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p 29; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p 22). See tähendab, et kohus saab hagi ka osaliselt rahuldada ja tunnustada kostjate talumiskohustust raha maksmise ja/või muude hageja kohustuste täitmise vastu. Sel juhul loetakse kostjate nõusolek kui tahteavaldus TMS § 21 lg 1 ja § 184 lg 1 teise lause järgi antuks üksnes juhul, kui kostjatele on pakutud kohustuse täitmist, st hüvitise maksmist, ja kostjad on alusetult keeldunud täitmist vastu võtmast või muul põhjusel vastuvõtmisega viivitanud. Menetluses peab kohus eelnevat pooltele selgitama ja võimaldama neil kujundada seisukohad talumiskohustuse võimalike tingimuste suhtes. Kui kostjad vaatamata kohtu selgitamisele üksnes eitavad talumiskohustuse olemasolu ega esita omapooset seisukohta võimaliku hüvitise suuruse kohta, on võimalik neid kohustada kitsendusi taluma ka hüvitise suurust kindlaks määramata. Sel juhul võivad kostjad nõuda hüvitise kindlaksmääramist hilisemas kohtumenetluses hagiga.
33.Kui kohus leiab, et hageja huvid oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise vastu ei kaalu üles kostjate huvi oma kinnisasja valdamise ja kasutamise vastu, võib hagejal olla võimalik taotleda kostjate kinnisasja sundvõõrandamist kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 1 p 2 alusel, kui hageja tegevus hüdroenergia tootmiseks on avalikes huvides. Kui kinnisasja sundvõõrandamine ei ole otstarbekas, võib KASVS § 6 lg 1 esimese lause järgi kinnisomandit üldistes huvides kitsendada sundvalduse seadmisega. III
34.Kolleegiumi arvates jättis ringkonnakohus põhjendatult läbi vaatamata hageja nõude tuvastada
poolte kinnisasjadest tulenevate naabrusõigussuhete olemasolu.
35.Kohus menetleb TsMS § 3 lg 1 järgi tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hageja võib TsMS § 368 lg 1 järgi esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi.
36.Hageja palus kohtul tuvastada poolte kinnisasjadest tulenevate naabrusõigussuhete olemasolu. Kolleegiumi arvates on tegemist sedavõrd umbmäärase ja konkretiseerimata nõudega, mille rahuldamine ei ole võimalik. Mingit eraldi "naabrusõigussuhet" seadus ei reguleeri. "Naabrusõigustena" on pealkirjastatud AÕS 3. jao "Kinnisomandi kitsendused" 2. jaotis, st AÕS §-d 143-151, mis reguleerivad erinevaid kinnisasja omanike vahelisi suhteid.
37.Hageja väidetest nähtub, et tegelikult soovib ta tuvastada, et kostjatel kui kinnisasja omanikel on kohustus taluda hageja kinnisasjalt tulenevaid mõjutusi, mis seisnevad vee paisutamisest tingitud üleujutuses ja liigniiskuses, tuginedes seejuures AÕS § 143 lg-le 1. Oma õigusliku huvina sellise tuvastamise vastu väidab hageja soovi teha tähtajatult kindlaks, et kostjad ja nende kinnisasja võimalikud hilisemad omanikud ei saaks oma kinnisasja kitsendusena enam vaidlustada vee paisutamist hageja kinnisasjal, samuti soovi tagada tulevikus kitsenduse kinnistusraamatusse kandmine ja vee erikasutuslubade edasine saamine. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ka selliselt puudub hagejal iseseisev tuvastushuvi, kuna sama nõue sisaldub hageja teises nõudes "kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hageja kinnisasjast ja sellel asuvast hüdroenergia jaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja maa niiskusrežiimile hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel". Hageja ei ole esile toonud ühtki aspekti, mida tuvastusnõude rahuldamine annaks talle rohkem kohustamisnõudest.
38.Eelnimetatud põhjustel võis ringkonnakohus jätta hageja tuvastusnõude TsMS § 423 lg 2 p 2 ning § 657 lg-te 3 ja 4 alusel läbi vaatamata, kuna sellega taotletud eesmärgid on kaetud juba esitatud kohustamisnõudega. Hageja väited ringkonnakohtu võimalikust menetlusnormide rikkumisest ei võimalda asuda teistsugusele seisukohale. IV
39.Ringkonnakohus jättis kolleegiumi hinnangul TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel põhjendamatult läbi vaatamata hageja nõude kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hageja kinnisasjast ja sellel asuvast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja maa niiskusrežiimile hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel. Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et seda nõuet juba lahendatakse tsiviilasjas nr 2-09-42012.
40.Tsiviilasjas nr 2-09-42012 on Harju Maakohus kohtute infosüsteemi andmetel teinud
10.novembril 2010 otsuse, mis on jõustunud 16. veebruaril 2011. Selle otsusega jättis maakohus läbi vaatamata hageja nõude kostjate vastu tuvastada, et hageja ei kasuta vooluveekogu tõkestamise tõttu oma kinnisasjal kostjate kinnisasja, kuna tegemist on kostjate kinnisasja mõjutamisega ajalooliselt väljakujunenud tõkestusrajatisega, kinnisasja kaldajoone ja
niiskusrežiimiga. Lisaks jättis maakohus rahuldamata hageja alternatiivse nõude tuvastada kostjate kohustus anda nõusolek vee erikasutusloa taotluse menetlemisel Keskkonnaameti haldusmenetluses nr HJR 7-6/19416-2 paisutuse jätkamiseks endisel kujul või sellest maksimaalselt 0,2 m madalama veetasemega. Hagi alusena esitatud asjaolud on üldiselt samad praeguses tsiviilasjas esitatutega. Esimese nõude läbi vaatamata jätmist põhjendas maakohus sellega, et hagejal ei ole võimalik sellise hagi rahuldamise korral saavutada eesmärki, mida ta hagi esitades soovis, kuna vee erikasutusloa andmisest keeldumise otsust saab ta vaidlustada haldusmenetluses. Alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendas maakohus mh sellega, et poolte vahel ei ole lepingut, millest tuleneks nõusoleku andmise kohustus, ning VeeS § 16 lg 2 alusel kostjate kohustuse olemasolu tuvastamine ei ole tsiviilkohtumenetluses võimalik, kuna maakohus ei saa tuvastada kostjate kohustuse tuvastamise aluseks olevaid asjaolusid, vaid tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva valdkonnaga.
41.Praeguses asjas esitatud nõudes palus hageja kohustada kostjaid taluma hageja kinnisasjast ja sellel asuvast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja maa niiskusrežiimile hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel. Tsiviilasjas nr 2-09-42012 on lahendatud hageja nõue tuvastada kostjate kohustus anda nõusolek vee erikasutusloa taotluse menetlemisel Keskkonnaameti haldusmenetluses nr HJR 7-6/19416-2 paisutuse jätkamiseks endisel kujul või sellest maksimaalselt 0,2 m madalama veetasemega. Kolleegium nõustub, et haginõuded kattuvad osaliselt, kuid siiski on praeguses asjas esitatud nõue laiem tsiviilasjas nr 2-09-42012 esitatust, kuna ulatub jätkuvale talumiskohustusele ega ole seotud vee erikasutusloa andmisega. Seega on võimalik hageja talumiskohustuse nõue lahendada.
42.Menetluslik segadus on aga tekkinud hageja kolmanda nõudega, mille ringkonnakohus saatis uueks läbivaatamiseks maakohtule. Nimelt palus hageja asendada kostjate nõusolek hagejale vee erikasutusloa andmiseks hageja kinnisasjal Jägala jõe tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri tootmiseks veetaseme paisutamisega Vetla paisregulaatori ülemises bjeffis veetaseme kõrguseni kuni 61,5 m +/- 15 cm. Saates selle nõude maakohtule menetlemiseks koos tsiviilasjaga nr 2-09-42012, on ringkonnakohtu juhise täitmine sellisel kujul muutunud võimatuks, kuna viidatud tsiviilasjas on otsus juba jõustunud. Siiski ei takista see iseenesest asja lahendamist maakohtus, kuna ringkonnakohus ei saa anda maakohtule kohustuslikke juhiseid asjade liitmiseks.
43.Kolleegium näeb kostjate nõusoleku asendamise nõude puhul lisaks suurt kattuvust tsiviilasjas nr 2-09-42012 rahuldamata jäänud alternatiivse nõudega. Maakohus on tsiviilasjas nr 2-09-42012 alternatiivset nõuet rahuldamata jättes põhjendanud seda sisuliselt sellega, et tema pädevuses ei ole nõude rahuldamiseks vajalike asjaolude tuvastamine. Selle seisukohaga kolleegium ei nõustu (vt käesoleva otsuse p-d 28-32). Seega jättis maakohus selle nõude sisuliselt lahendamata, mis juhul olnuks õige jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Selliselt vältinuks maakohus TsMS § 457 lg-st 1, § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2 tulenevaid probleeme, mis puudutavad otsuse siduvust (materiaalset õigusjõudu). Kolleegium leiab, et väära menetlusliku lahendi tegemine tsiviilasjas nr 2-09-42012 ei takista siiski
hageja nõude lahendamist praeguses asjas. Seega ei pea kolleegium õigeks ka asja menetlust TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Kolleegiumi arvates on maakohtul erandlikult võimalik nõusoleku andmise kohustuse nõue lahendada. Sisuliselt on tegemist n-ö suure talumiskohustuse nõude koosseisus oleva väiksema nõusoleku andmise kohustuse nõudega. Ka Ringkonnakohus on leidnud, et seda nõuet saab menetleda, ja selles osas ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud.
44.Harju Maakohus on teinud 23. novembril 2009 tsiviilasjas nr 2-09-42012 määruse (II kd, tl 104105), millega jättis rahuldamata hageja avalduse hagi eseme muutmiseks. Selle järgi soovis hageja muuta selles tsiviilasjas esitatud nõudeid põhimõtteliselt selliselt, nagu need on esitatud praeguses tsiviilasjas, lisaks palus ta kostjate kinnisasja maa niiskusrežiimi muutmise talumise eest määrata hageja makstavaks hüvitiseks 2000 krooni kuus. Põhjendusena hagi muutmisest keeldumiseks on maakohus mh märkinud: "Arvestades esialgse hagiavalduse ja 23.10.2009 avalduse erinevuste mahtu nii asjaoludes kui nõuetes ei ole hagieseme muutmise avalduse rahuldamine põhjendatud." Samuti tegi Harju Maakohus 12. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 2-09-42012 määruse (II kd, tl 103), millega jättis rahuldamata hageja taotluse liita tsiviilasjad nr 2-09-42012 ja nr 2-09-67270. Määrust põhjendas maakohus mh sellega, et hageja püüab asjade liitmisega saavutada sama eesmärki, mida ta ei saavutanud hagi eseme muutmise avaldusega, ning et hageja ei ole endale selgeks teinud, millised nõuded tal kostjate vastu on. Kolleegium märgib, et tsiviilasjast nr 2-09-42012 tuleneva menetlusliku segaduse vältimiseks võinuks maakohus selles menetluses nõustuida TsMS § 376 lg 2 järgi hagi muutmisega (või lugeda hagi muutmise avaldust vähemalt osaliselt hageja nõuete laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes) või asjade liitmisega TsMS § 374 alusel.
45.Kokkuvõttes peab maakohus Riigikohtu seisukohtadest juhindudes (vt eelkõige otsuse II osa) otsustama, kas ja millistel tingimustel on kostjatel kohustus taluda vee paisutamisest tulenevaid kitsendusi ja anda hagejale kitsenduste talumiseks vajalik nõusolek. V
46.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostjate talumiskohustuse ja nõusoleku andmise nõuete hinda ei ole õige siduda tuluga, mida hagejal on võimalik oma tegevuse jätkamisest saada. Küll ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga, et kinnisasja kitsenduse talumise kohustuse nõude puhul teise kinnisasja omaniku kasuks on tegemist mittevaralise nõudega TsMS § 132 mõttes. Kinnisasja kitsendus vähendab selle väärtust ja kitsenduse seadmisel teise kinnisasja omaniku kasuks suureneb eelduslikult teise kinnisasja väärtus. Selle nõude puhul on kolleegiumi arvates analoogselt kohaldatav reaalservituudi kohta käiv TsMS § 127, mille järgi määratakse tsiviilasja hind väärtusega, mida servituut omab valitseva kinnisasja jaoks, ning kui summa, mille võrra servituut vähendab teeniva kinnisasja väärtust, on sellest väärtusest suurem, loetakse hagihinnaks summa, mille võrra servituut vähendab teeniva kinnisasja väärtust. Kolleegium nõustub, et nõue kohustada kostjaid nõusolekut andma, et taotleda vee erikasutusluba, on TsMS § 132 lg 1 tähenduses mittevaraline.
47.Hagihinda arvutades liidetakse TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi ühes hagis sisalduvad
nõuded. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, loetakse TsMS § 134 lg 3 järgi hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. Seega saanuks ringkonnakohtus olla asja hinnaks ringkonnakohtu enda käsitluse järgi 50 000 krooni, mitte 75 000 krooni. Kuigi hagi on esitatud kolme kostja vastu, igaühe eraldi kohustamiseks ja nende tahteavalduste saamiseks, nõustub kolleegium, et hagi hinna mõttes saab nõude lugeda ühtseks nõudeks kinnisasja omanike vastu, mida tuleb käsitleda sarnaselt kinnisasja ainuomaniku vastu nõuete esitamisega. Seejuures saab analoogia alusel kohaldada TsMS § 134 lg-t 2.
48.Kolleegiumi käsutuses ei ole piisavalt tõendeid, mis võimaldaks hageja talumiskohustuse nõude hinna määrata TsMS § 127 alusel (vt otsuse p 46). Seetõttu lähtub kolleegium selle nõude puhul esialgselt hinnast 25 000 krooni, nagu seda tegi ka ringkonnakohus. Kuna tuvastusnõuet hinna määramisel ei arvestata (vt otsuse p 47), on asja hinnaks kassatsioonimenetluses esialgselt 25 000 krooni, apellatsioonimenetluses aga 50 000 krooni. Kuna asi saadetakse uueks lahendamiseks maakohtule, saab maakohus kolleegiumi arvates määrata uue hinna ja TsMS § 137 lg-t 11 analoogselt kohaldades täpsustada vajadusel ka asja hinda apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. Sarnaselt otsustab maakohus asja hinnast lähtudes vajadusel ka hagejale tagastatava riigilõivu suuruse, mis osas tuleb ringkonnakohtu otsus samuti tühistada.
49.Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Kuigi olukorras, kus ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles jäeti läbi vaatamata hageja tuvastusnõue, ja selles osas jõustub otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi, tuleks TsMS § 168 lg 2 järgi iseenesest jätta tuvastusnõudega seotud menetluskulud hageja kanda, ei pea kolleegium vajalikuks seda veel praeguses menetlusstaadiumis otsuses märkida. Menetluse jätkumise korral tekitaks menetluse kestel kulutuste osaline jaotamine segadust ega teeniks menetlusökonoomiat. Seetõttu peab kolleegium võimalikuks tõlgendada seadust selliselt, et tuvastushagi lahendamisega seotud menetluskulud jaotab maakohus koos muude kuludega asja tervikuna lahendamisel. Riigikohtu menetluskulud lahendab maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
50.Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon sõltumata asja hinnast Riigikohtus TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Jüri Põld
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.