Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

krooni ja viivise 0,2% tasumata põhivõlalt päevas alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. 31.08.1999 sõlmisid M. V. müüjana ning kostja ostjana XXXXXX XXXXXX XXXXXX XXX XX asuva kinnistu müügilepingu. 15.01.2003 sõlmisid hageja ja kostja teeninduslepingu. Selle lepingu punkti 3.2 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale teede, elektrisüsteemide, tänavavalgustuse, turvamise ja asumi kommunikatsioonitrasside üldise korrashoiu eest 506 krooni ja 50 senti kuus. Sama lepingu punkti 5 kohaselt kohustus kostja maksetähtaegade rikkumise korral maksma hagejale viivist 0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Kostja ei ole temale osutatud teenuste eest tasunud ja 30.04.2009 seisuga võlgneb ta hagejale 35 455 krooni. Lisaks võlgneb kostja hagejale viivist 39 545 krooni. Kostjapoolne teeninduslepingu ülesütlemine ei ole seaduslik. Kostja vastuväited

teenust nõuetekohaselt ei ole osutatud. Tunnistaja H. Z. ütlustega on leidnud kinnitamist, et turvateenuse osutamist ei toimunud. Tunnistajate H. Z. ja R. O. ütlustega on tõendatud, et drenaaživõrkude hooldust ei ole hageja nõuetekohaselt teinud. Tunnistajate H. Z. ja A. S. ütlustega on tõendatud, et kostja krundi juures 2003.a tänavavalgustus ei töötanud. Tunnistaja R. O. ütlustega on leidnud kinnitamist, et haljasaladel muru ei niidetud. Asjasse puutumatu on hageja väide, et Viimsi valla heakorraeeskirjade kohaselt on XXXXXX elanike kohustus haljasalasid niita. Kohus asus seisukohale, et poolte omavahelises suhtes on hageja võtnud lepinguga kostja eest kohustuse niita ja hoida korras XXXXXX asumis kostja kinnistu piiridest välja jäävat haljasala. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks osutanud kostjale 2003.a teeninduslepingus sätestatud teenuseid. Eeltoodust tulenevalt, kuna ei ole tõendatud, et hageja oleks kostjale osutanud teeninduslepingus sätestatud teenuseid 2003.a, on kostja poolt lepingu ülesütlemine seaduslik. Hageja on väitnud, et kostja ei ole andnud hagejale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kohus leidis, et kostja poolt 7.04.2003 esitatud avaldust saab käsitleda VÕS § 114 sätestatud täiendava tähtaja andmisena kohustuse täitmiseks. Kuna hageja oma kohustusi ei täitnud, siis oli kostja õigustatud 28.07.2003 avaldusega lepingu üles ütlema. Arvestades, et lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tuli ette teatada kaks kuud, siis tuleb lepingu lõppemise päevaks lugeda 28.09.2003. Kuna kostja on teeninduslepingu üles öelnud, siis puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt teeninduslepingus sätestatud tasu. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud hageja. Apellatsioonkaebus

lõppenuks põhjusel, et 7.04.2003 avaldust ei saa käsitleda rikkumise lõpetamise nõudena ja selle lõpetamiseks tähtaja andmisena ning pealegi ei ole tõendatud selle saamine hageja poolt. Väidetav 7.04.3003 kiri ja 28.07.2003 avaldus ei ole seostatud. 28.07.2003 avalduses soovis kostja lepingu lõpetamist hoopis põhjusel, et uus tee ja uued kommunikatsioonivõrgud ei vaja hooldust ja kostja ei vajanud hageja osutatud patrullteenust. Seega tunnistas kostja kogu teenuse lepingukohast osutatust. Ainsa pretensioonina märkis kostja, et lumekoristust ei tehtud vajalikul määral ja et drenaaživõrgud ei toimi. Nagu kostja tunnistajadki, nii märkis kostja oma avalduses (ka hagi vastuses) ära üksnes 6.04.2003 laupäevaõhtusest lumetormist tingitud erakorralise olukorra, mis oli ka väidetava 7.04.2003 õigusvastase ülesütlemise ajendiks. Isegi kui 28.07.2003 avalduses väidetud lepingurikkumised oleksid olnud, siis ei saanud olla lepingu ülesütlemise aluseks ebapiisav lumekoristus talvel, samuti drenaažiprobleemid lepingu lõpetamine aluseks ilma puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja määramiseta. Hageja leiab, et hagi rahuldamata jätmiseks pidanuks maakohus tuvastama, milles seisnesid kostja poolt hagejale teatatud lepingurikkumised, kas need said olla lepingu ülesütlemise aluseks, kas kostja pidi andma hagejale nende rikkumiste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja, kas ja kuidas kostja selle määras ning millise, kas lepingu ülesütlemisel lasi kostja sellel tähtajal mööduda ja kas ülesütlemisel oli see rikkumine alusena esitatud. Kohus asus seisukohale, et kostja pidi andma hagejale lepingu rikkumiste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja. Samas ei tuvastanud kohus, milliste rikkumistega oli tegemist ega põhjendanud, kas need rikkumised said olla lepingu ülesütlemise aluseks. Kuna kostja ei määranud nende rikkumiste kõrvaldamiseks tähtaega, ei ole ka leping lõppenud. Hageja peab kohtuotsuses kostja poolt esitatud tunnistajate ütluste üldistavaid tõlgendusi ja nende seostamist konkreetse lepingu ülesütlemisega alusetuks ja vääraks ja lepingu kestvuse suhtes ebaoluliseks, sest need ei tõenda lepingu õiguspärast lõpetamist. Võimalik lepingu rikkumine iseenesest ei lõpeta lepingut. Vastus apellatsioonkaebusele

sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus ei ole tuvastanud lepingu lõppemisega seotud asjaolusid ja on hinnanud valesti tõendeid. Kostja on oma vastuväiteid hagile tõendanud, kuid maakohus märkis õigesti, hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale 2003.a aastal teenust osutanud ja seetõttu oli tegemist olulise lepingutingimuste rikkumisega. Hageja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid ja tunnistajate R. R. ja A. L.ütlused puudutasid perioodi peale 2003.a. Kostja on oma vastuväiteid selle kohta, et hageja ei täitnud lepingut ülesütlemisele eelnenud perioodil, tõendanud ja kohus on tunnistajate ütlusi hinnanud kooskõlas seadusega ja ringkonnakohtul puudub alus jõuda tõendeid hinnates maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on õigesti käsitlenud 7.05.2003 avaldust puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja andmisena ning leidnud, et kostja oli õigustatud 28.07.2003 avaldusega teeninduslepingu üles ütlema. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

U.Loonurm

Reet Allikvere

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.