2-08-68510/20 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 17.10.2008 esitas hageja kohtule hagiavalduse V. S. vastu, milles palus kostjalt välja mõista tema poolt tekitatud kahju 70 618 krooni, millele lisandub viivis hagi esitamise seisuga summas 2 554,80 krooni ja viivise seadusjärgses ulatuses alates 17.10.2008 kuni põhinõude täitmiseni ning menetluskulud jätta kostja kanda. Pooled sõlmisid 02.08.1999 töölepingu, alates 01.03.2000 asus kostja tööle valveosakonnas valvuri ametikohale. Ettevõttesiseselt kehtestatud turvaosakonna patrullauto kasutamise korrast, S. AS valvuri ametijuhendist, mehitatud- ja valvurvalve turvatöötajate tegevusjuhendist ja valveosakonna direktori kinnitatud ekipaažide paiknemise skeemist oli kostja teadlik. 17.06.2008 kohustus kostja täitma tööülesandeid Muuga objektil. Kostja lahkus ilma loata ja keskust teavitamata objektilt ning põhjustas väljaspool tööülesandeid hagejale kuuluva sõidukiga avarii, mille tagajärjel muutus sõiduk täielikult kasutuskõlbmatuks. Kostja ületas sõidukit juhtides kiirust ning avarii toimumise ajal viibis autos kõrvaline isik, kellel ei olnud õigust autos viibida. 31.05.2008 seisuga oli sõiduki jääkväärtuseks 70 618 krooni. Kuna kostja süüd tunnistas, tegi hageja 18.06.2008 kostjale ettepaneku sõlmida kirjalik kompromiss, et kahjunõuet vähendatakse 24 500 kroonini ning tasumine toimub igakuiselt osamaksete kaupa. Kostja on kokkuleppe kätte saanud, kuid ei ole omapoolset aktsepti andnud ega lepingut täitma asunud. Alates 21.06.2008 kostja tööle ei ilmunud (viibides esmalt haiguslehel, siis puhkusel ning alates 31.08.2008 isapuhkusel). 05.09.2008 esitas kostja hagejale avalduse töölepingu lõpetamiseks ning 13.09.2008 tööleping lõpetati. 25.09.2008 ja 07.10.2008 pöördus hageja uuesti kostja poole ettepanekutega kahju hüvitamiseks ja kohtuvälise kompromissi saavutamiseks, kostja käesoleva ajani hagejaga ühendust võtnud ei ole. Tulenevalt mehitatud- ja valvurvalve turvatöötajate tegevusjuhendist kohustub turvatöötaja mitte lahkuma valvepostilt ja mitte jätma valvatavat objekti valveta ilma juhtimiskeskuse vahetusülema sellekohase loata. Turvatöötajatel on keelatud töögraafikus omavolilisi muudatusi teha ning lahkuda töölt enne uue vahetuse või asendaja saabumist. Arvestades, et kostja tegevuse tagajärjel toimus avarii ning süüd välistavaid asjaolusid ei esine, on kostja avarii toimumises süüdi. Kuivõrd Laagna teel autoga sõitmine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega, on kahju tekkinud väljaspool tööülesannete täitmist ning kostja on hagejale tekitanud süüliselt kahju summas 70 618 krooni. Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud, väites, et hagi on alusetu, põhjendamatu ning tõendamata. Kostja oli hageja töötaja, tema käsutuses oli hageja auto, millega juhtus töö ajal liiklusõnnetus. Kuna tegemist oli liiklusõnnetusega ehk liiklusohu realiseerumisega, puudus kostja tahtlus teisele autole otsa sõita ja hagejale kahju tekitada. Tegemist oli suurema ohu allikaga ja see oht realiseerus juhuslike asjaolude kokkusattumise tõttu. Kostja ei purustanud hageja vara tahtlikult, seega puudus tal süü kahju tekitamises, tegemist on töötaja ja tööandja vahelise vaidlusega kahju tekitamise üle. Kostjat ei ole väidetava süüteo eest distsiplinaarkorras karistatud. Käesolevaks ajaks on töölepingus ettenähtud tähtajad süü kindlakstegemiseks möödunud. Pooled ei lõpetanud töölepingut tööandja algatusel, seega ei esitatud töölepingu lõpetamisel mingeidki pretensioone. Hageja heidab kostjale ette mitte töötaja süüd, vaid süüd liiklusõnnetuse põhjustamises. Süü liiklusõnnetuse põhjustamises ei ole hõlmatud käesoleva vaidlusega ja on hagi piiridest väljaspool. Liiklusõnnetuse põhjustamise tagajärgede hüvitamiseks on ettenähtud liikluskindlustus ja selles osas on asjaolud selged. Kuivõrd töötaja süü tööandja ees on jäänud tõendamata, peab tööandja oma kahju ise kandma. Hageja ei ole kahju suurust välja selgitanud ning on omaks võtnud, et kahju suuruseks oli 24 500 krooni, hiljem on ta asunud nõudma 70 618 krooni, mis on auto raamatupidamislik jääkväärtus. Kostja arvates võib hageja oma raamatupidamises kajastada autot niisuguse jääkväärtusega nagu soovib ning sellest meelevaldsest numbrist ei saa tekkida iseenesest kahju tegelik suurus. Põhjendamatu on auto täielikku jääkväärtust arvestada kahju suuruseks – auto ei hävinud, vaid mõningad detailid said kahjustada. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis V. S. välja 70 618 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Otsuse põhjendustel töölepingust nr 06/99 nähtub, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud tööleping. Kostja töötas hageja juures esmalt valvesüsteemide osakonna elektriku ja hiljem valveosakonna valvurina. Töötajale oli allkirja vastu tutvustatud tööks vajalikke hageja siseeeskirju - turvaosakonna patrullauto kasutamise korda, S. AS valvuri ametijuhendit, mehitatud- ja valvurvalve turvatöötajate tegevusjuhendit, AS S. turvaosakonna ekipaažide asukohtade skeemi. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et kostja kasutas 17.06.2008 hageja patrullautot Tallinnas Laagna teel ning põhjustas kella 20.00 ajal liiklusõnnetuse. Kostja on kohtuistungil omaks võtnud, et ta ei kasutanud sõidukit väljakutsele reageerimiseks. Poolte vahel on vaidlus sõiduki liiklusõnnetuse eelse väärtuse üle ning sõiduki kahjustuste ulatuse üle, samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja vastutab hageja ees ning millises ulatuses. Kohus leidis, et hageja ja kostja vahel oli töösuhe, järelikult vastutab kostja hageja ees Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 48 p 1, 2 ja 3 alusel. Hageja ja kostja on töölepingu p-s 6.3 kokku leppinud, et hageja sisemised õigusaktid on kostjale täitmiseks kohustuslikud. Kostjale on tutvustatud patrullauto kasutamise korda, mis sätestab, et patrullautot on lubatud kasutada häiretele reageerimiseks. Kohtuistungil leidis kostja omaksvõtuga tõendamist, et kostja ei reageerinud liiklusõnnetuse ajal häirele. Kuna kostja häirele ei reageerinud, leidis kohus, et ta ei täitnud liiklusõnnetuse hetkel tööülesandeid. Järelikult rikkus kostja poolte vahel sõlmitud töölepingut ja sellega ka TLS § 48 p 1, 2 ja 3 sätestatud kohustusi. Õige ei ole hageja väide, et kostja omavoliline töölt lahkumine on rikkumine, mis põhjustas hagejale kahju. Omavoliline lahkumine tööpostilt oleks olnud kahju

põhjuseks, kui hagejal oleks jäänud täitmata mõni kohustus, mille täitmise oleks pidanud tagama kostja. TööK § 125 järgi kannavad töötajad materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju korral. Otsese kahju alla kuuluvad ka kahju tekitamisega seoses kantud kulud. Sellise kahju eest vastutavad töötajad TööK § 126 järgi üldjuhul mitte rohkem, kui nende keskmise kuupalga (ametipalga) ulatuses. TööK § 128 lg 1 p 7 sätestab, et töötaja vastutab tööandjale põhjustatud kahju eest täies ulatuses, kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Kohus asus seisukohale, et kostja vastutab hagejale liiklusõnnetusega tekkinud kahju eest täies ulatuses. Hageja nõudis kostjalt liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki liiklusõnnetuse eelse väärtuse ja jääkväärtuse hüvitamist. Kohus leidis, et tegemist on otsese kahjuga, mis kuulub kostja poolt hüvitamisele. Kahju suuruse tõendamiseks esitas hageja raamatupidamise väljavõtte sõiduki maksumuse kohta, sõiduki vigastuste kohta koostatud akti ja väljavõtted interneti automüügi portaalidest. Raamatupidamise väljavõtte järgi oli sõiduki soetamismaksumus 209 215 krooni ja väärtus enne liiklusõnnetust 70 618 krooni. Automüügikuulutustest nähtub, et sama marki sõidukite väärtus on näiteks 89 000 krooni, 187 000 krooni, 207 000 krooni, 175 000 krooni, 180 810 krooni, 186 195 krooni ja 97 300 krooni. Kahjustuste aktist nähtub, et sõidukil on lõhutud kaitseraud, esisild, kapott, tuuleklaas, tiib, peeltala, parem latern, parem uks, parem lävekarp, udulaternad, parema ratta kilp ja rattavõll, paremad hoovad, roolivarras, roolimehhanism ja parem tahavaate peegel, samuti on kahjustunud käigukast, nihkunud parem esi- ja keskpost ning katus, nihkunud tagasild, kahjustunud on armatuurlaud ning tööle hakkasid turvapadjad. Kohtule esitatud fotodest nähtub, et sõiduk on olulisel määral vigastada saanud. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milline oli kahjustada saanud sõiduki jääkväärtus. Ka avariilisel sõidukil on olemas jääkväärtus, näiteks saab selle purunemata detaile kasutada varuosadena. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Sama sätte lõige 3 kohaselt kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Kohus leidis, et kostjalt tuleb välja mõista sõiduki raamatupidamises kajastatud jääkväärtus 70 618 krooni, sest sõiduk on olulisel määral hävinenud ning selle taastamise või asendamise kulud võivad olla 70 618 krooni. Kostja väited selle kohta, et tegemist on liiklusriski realiseerumisega ja hageja oleks pidanud oma vara kindlustama, ei ole asjakohased. Kostja ei oleks tohtinud patrullautot kasutada ning liiklusriski realiseerumine ei oleks saanud üldse toimuda, kui kostja poleks sõitma läinud. Hageja poolt töösuhte ajal pretensioonide esitamata jätmine või distsiplinaarmeetmete rakendamine või mitterakendamine ei piira hageja õigust pärast töösuhte lõppemist kohtu

kaudu oma õigusi kaitsta. Hageja esitas kostjale vahetult pärast töösuhte lõppemist kompromissettepaneku. Kostja oli alates 21.06.2008 kuni töösuhte lõpetamiseni haige ning puhkusel, seega oli tema töösuhe hagejaga peatunud ning töösuhtest tulenevate pretensioonide esitamine hageja poolt oleks olnud raskendatud. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldamata jätta ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. TsMS § 436 lõikes 1 sätestatu kohaselt peab kohtotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on seda menetlusnormi rikkunud, sest kohtuotsus ei ole põhjendatud, on vastuoluline ja ebaselge. Maakohus tuvastas, et apellant kasutas 17.06.2008 vastustaja patrullautot Tallinnas Laagna teel, kus kell 20.00 toimus liiklusõnnetus, ning leidis, et patrullauto kasutamise kord sätestab, et patrullautot on lubatud kasutada häiretele reageerimiseks. Kuivõrd apellant häirele ei reageerinud, leidis kohus, et apellant ei täitnud liiklusõnnetuse hetkel tööülesandeid. Kohus tugines otsuses üksnes patrullauto kasutamise korra ühele lauseosale. Turvaosakonna patrullauto kasutamise kord sätestab, et patrullauto ülesanneteks on lisaks objektidelt saabunud häiretele reageerimisele ka patrullteenuste osutamine vastavalt sõlmitud lepingutele. Apellant osutas patrullteenust ja seda võimaldas osundatud kord, seega oli tegemist korraga kooskõlas ja tööülesandega seotud toiminguga. Korra kohaselt on patrullauto tööaeg ööpäevaringne. Patrullauto põhiline parkimiskoht on XXXXXXXX XXX XX/X ja patrullimist teostatakse valvatavatel objektidel ning reklaami mõttes võib perioodiliselt asuda Lasnamäe turu, Idakeskuse, Mustakivi kaupluse ja Vikerlase parkla piirkondades. Kohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et apellant ei täitnud liiklusõnnetuse hetkel tööülesandeid. Turvaosakonna patrullauto kasutamise kord, millega kohus arvestas, oli koostanud 2000. aastal endise turvaosakonna direktori A. F. poolt. Sellel aastal kasutati ainult ühte autot, mis paiknes XXXXXXXX XXX XX/X (XXXXX X) ja selle patrullautoga teenindati kõik objektid linnas ning ei olnud vaja koostada asukohtade skeeme. 27.03.2008 koostati uus ekipaažide asukohtade skeem, kus oli arvestatud nelja patrullekipaažiga linnas. Need kaks dokumenti räägivad üksteisele vastu: ühes on parkimiskoht XXXXXXXX XXX XX/X (XXXXX X), teisel XXXXXXXXX XXX X, kus ei keelata sellest asukohast lahkuda. Uues skeemis puudus teine lehekülg, kus oli linnakaart teenindatavate piirkondade piiriga. See kaart tõendas, et liiklusõnnetus juhtus teenindavas piirkonnas. Liiklusõnnetus toimus tööajal, tööautoga, valverajoonis ja tööülesannete täitmise käigus. Apellant selgitas 30.09.2009 kohtuistungil, et ta oli patrullekipaažis ja ei lahkunud valverajoonist. Pärast sõidudokumentide puudumise avastamist pidi apellant valve üle andma talle vastusõitnud ekipaažile. Kohus kitsendas tööülesandeid liiga kitsalt, kuna tugines üksnes patrullauto kasutamise korra ühele lauseosale. Tööülesannete täitmine ilma sõidudokumentideta ei ole õiguspärane käitumine, seetõttu oli võimalik väljakutsete vahelisel ajal teha vältimatuid toiminguid, mille eesmärgiks oli tööülesannete kohane täitmine. Kohus ei tuvastanud, et kahju tehti väljaspool tööaega või et sõidudokumentide puudumise kõrvaldamiseks ettevõetud toimingud ei oleks seotud tööülesannete täitmisega. Kohus ei tuvastanud õigesti kahju suurust. Kohus nimetas kahjustuste akti, millest nähtus maakohtule, et sõidukil on lõhutud kaitseraud. Apellant seda asjaolu kahjude hulka ei arva.

Kahjustuste akt on dateeritud 20.06.2008 ja sellel puudub apellandi allkiri, kuigi apellandi nime olemasolu viitab, et seda peeti vajalikuks. Aktist ei nähtu, millised eriteadmised ja kogemused olid komisjoni liikmetel auto tehniliste kahjustuste hindamise pädevaks läbiviimiseks. Seega on põhjust kahelda kahjustuste aktis kajastatu tõepärasuses. 30.09.2009 kohtuistungil märkis apellant, et auto sai liiklusõnnetuse paigalt äravedamise käigus kahjustada. Vastustaja ei ole liiklusõnnetuse paigas fikseerinud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjustusi. Kolm päeva pärast liiklusõnnetust ühepoolselt fikseeritud auto kahjustused hõlmavad paratamatult ka transpordi käigus autole tekitatud kahjustusi, mille eest apellant ei vastuta, sest see ei ole hõlmatud liiklusõnnetuse poolt põhjustatud otsese tegeliku kahjuga (TööK § 125). Patrullauto sai löögi külje vastu, seetõttu olid kahjustatud esistange, esi-ja parempoolne tiib ja ratas. Maakohus tugines küll TööK § 128 lg 1 p-le 7, kuid jättis kahju ulatuse tuvastamata. Kohus leidis, et sõiduki raamatupidamises kajastatud väärtus tuleb välja mõista, kuna sõiduk on olulisel määral hävinenud ning selle taastamise või asendamise kulud võivad olla 70 618 krooni. Apellandi arvates ei selgu kohtuotsusest, kuidas kohus jõudis järeldusele, et sõiduk on olulisel määral hävinenud. Ka ei selgu kohtuotsusest, millele tuginedes kohus jõudis järeldusele, et sõiduki taastamise või asendamise kulud võivad olla 70 618 krooni. Kohtuotsuses sisalduvad järeldused on oletuslikud, sest sõiduautot ei ole asjatundjate poolt üle vaadatud, paikvaatlust pole taotletud, taastamise kalkulatsioone ei ole kohtule esitatud. Apellant leiab, et kahju suurus on jäänud välja selgitamata ja kohtuotsus on rajatud oletustele. Kahju suurust on võimalik leida viisil, kus tuvastatakse auto turuväärtus enne liiklusõnnetust ja sellest arvestatakse maha avariilise auto jääkväärtus. Kohus on õigesti leidnud, et vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milline on kahjustada saanud sõiduki jääkväärtus ja leidnud õigesti, et ka avariilisel sõidukil on olemas jääkväärtus. Apellandile teadaolevalt on tehniliselt korras sama auto uuesti registreeritud eraisiku nimele. Registreerimine toimus enne hagi esitamist kohtusse. Vastustaja esitas valeväite, kui märkis, et sõiduk sai liiklusõnnetuses nii tugevalt kahjustada, et seda ei olnud võimalik taastada. Kohus on nimetanud vastustaja esitatud automüügikuulutusi, millest apellandi arvates ei nähtu konkreetse auto turuhind. Turuhinda on võimalik määrata konkreetse auto ülevaatuse käigus ja seda võib teha ka pärast liiklusõnnetust. Turuhinna määramise puhul on vajalik hinnata auto kulumit, seisukorda, vanust, varasemaid vigastusi, lisavarustust, hooldust jne. Sobilikult valitud müügihinnad ei kajasta ostuhinda, veel vähem turuhinda ega keskmist harilikku väärtust kohalikul turul. Raamatupidamise andmetest on õige üksnes soetusmaksumus. Raamatupidamislik väärtus 70 618 krooni saadi soetamismaksumusest iga aastase amortisatsioonieraldise mahaarvamise kaudu raamatupidaja poolt, kes eeldatavalt ei oma eriteadmisi auto turuväärtuse hindamise alal ja ilmselt polnud konkreetset autot näinudki. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. TsMS § 436 lg 1 järgi kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud, mis tähendab ka seda, et otsuse põhjendavas osas tuleb TsMS § 442 lg 8 järgi põhjendada, miks kohus ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ning otsus ei

tohi olla vastuoluline. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele ning on vastuoluline. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja tekitas hagejale varalise kahju tööajal liiklusavarii tagajärjel. Õiguslik vaidlus on selle üle, millises ulatuses saab hageja kostjalt nõuda kahju hüvitamist, so kas kahju tekkis tööülesannete täitmise ajal või mitte, ning milline on tekkinud kahju suurus. TsMS § 230 lg1 sätestab tõendamise üldkoormise, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kahju hüvitamise nõude esitamisel peab kahjustatud isik tõendama võlgnikupoolset kohustuse rikkumist, kahju olemasolu ja suurust, samuti põhjuslikku seost kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Kostja kohustuseks on tõendada süü puudumist. Hageja tugines kahju nõudes raamatupidamises kajastatud sõiduki jääkväärtusele ja väljavõtetele interneti automüügi portaalidest. Kahju suurusele vaidles kostja vastu, väites, et esitatud tõendid ei saa tõendada vaidlusaluse sõiduki väärtust ega tekkinud kahju ulatust. Maakohus, rahuldades hagi, asus seisukohale, et tekkinud kahju suuruseks on raamatupidamises kajastatud sõiduki jääkväärtus 70 618 krooni, kuivõrd sõiduk on olulisel määral hävinenud ning selle taastamise kulud võivad olla 70 618 krooni. Samas otsuses on kohus asunud aga seisukohale, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks kahjustatud sõiduki jääkväärtus, ka avariilisel sõidukil on olemas jääkväärtus. Seega on otsus vastuoluline ning ei sisalda põhjendust, et kui kohus leidis, et jääkväärtusel on tähendust, siis miks ta seda asjaolu otsuse tegemisel ei võtnud arvesse. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kohus oleks juhtinud eelnimetatud asjaolu tõendamise vajalikkusele hageja tähelepanu. Toimik ei sisalda ühtegi tõendit, millest ilmneks, milline oli sõiduki liiklusavariijärgne väärtus. Hageja väidetel oli sõiduk kasutuskõlbmatu, kuid ühtegi tõendit ei ole esitatud, millest nähtuks, et sõiduk on kasutuskõlbmatuna maha kantud. Õige on ka see apellandi väide, et hageja ei ole esitanud ühegi tõendit, millest saaks teha järeldust, et sõiduki taastamise kulud on 70 618 krooni. Apellandi väidetel on sõiduk võõrandatud. Asjaolu, mis on liiklusavarii tagajärjel kahjustatud patrullautost saanud, ei ole välja selgitatud. Toimiku materjalide kohaselt rahuldati kostja taotlus riigi õigusabi saamiseks Harju Maakohtu 18.03.2009 määrusega. Riigi õigusabi korras määratud kostja esindaja on vastuses hagejale vaidlustanud kahju suuruse ning on juhtinud tähelepanu auto jääkväärtuse tõendamise vajalikkusele (t.lk. 116-117). 30.09.2009 kohtuistungi protokollist ilmneb, et ka hageja soovis esitada tõendit auto väärtuse kohta, mille vastuvõtmisest kohus keeldus (t.lk.163). Kolleegium nõustub apellandiga, et kahju suurus on jäänud maakohtus tuvastamata. Ilma eelnimetatud faktilise asjaolu tuvastamiseta ei ole võimalik võtta seisukohta esitatud nõuete osas. TsMS § 392 sätestab eelmenetluse ülesanded, mis paneb kohtule kohustuse välja selgitada tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Seega kahju suuruse tõendamise vajalikkusele tuli kohtul juhtida hageja tähelepanu juba eelmenetluses. Arvestades eeltoodut tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuivõrd eelnimetatud menetlusnormide olulist rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.