Harju Maakohus
Kohtunik
Krista Kirspuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.10.2010.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-07-45209
Tsiviilasi
AS SP hagi TJSTOÜ ja RSAS vastu nõudes
Hagi hind
1 061 929,80 krooni
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja – AS SP (reg.kood XXX) Hageja lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kersti Kägi ja Elise Vasamäe Kostja – TJSTOÜ (reg.kood XXX), seaduslik esindaja AM Kostja - RSAS (reg.kood XXX) Kostja RSAS lepinguline esindaja VL Kolmas isik RSAS poolel - AM (isikukood XXX)
Asja läbivaatamise kuupäev
20.09.2010.a. kohtuistungil
Istungil osalenud isikud
Hageja lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kersti Kägi ja Elise Vasamäe Kostja TJSTOÜ seaduslik esindaja ja kolmas isik kostja AS RSAS poolel AM Kostja AS RS lepinguline esindaja VL
Resolutsioon
Hagi rahuldada osaliselt. Mõista välja solidaarselt TJSTOÜ-lt ja RSAS-ilt AS SP kasuks 13 188,80 (kolmteist tuhat ükssada kaheksakümmend kaheksa krooni ja 80 senti) krooni. Hageja menetluskulud tuleb jätta 20 % ulatuses solidaarselt
kostjate kanda ja kostjate menetluskulud tuleb jätta 80% ulatuses hageja kanda. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb kaebuse esitamisel menetlusabi peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Edasikaebamise kord
Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt kandis O.W. BE hageja eest kostja TJSTOÜ-le (edaspidi ka kostja I) 200 000 krooni, mille hageja O.W. BE 01.07.2005.a tagastas. 15.11.2006.a saatsid hageja ja O.W. BE kostjale I ühise kirja, milles palusid käsitleda O.W.BE poolt kostjale I ülekantud rahasummat hageja poolt kostjale I antud laenuna. 13.08.2007.a saatis hageja kostjale I vastavasisulise saldoteatise, mille kostja I allkirjaga kinnitas. 24.08.2007.a ütles hageja laenulepingu üles ja palus kostjal I tagastada rahasumma hiljemalt 1. novembriks 2007.a. Kostja I tagastas nimetatud ajaks laenusumma 200 000 krooni, kuid jättis tasumata seadusjärgse intressi. Hageja on arvestanud intressi summas 13 188,89 krooni ajavahemiku 01.07.2005.a- 01.11.2007.a eest. 10.02.2004.a sõlmisid hageja ja kostja I müügilepingu nr 12/02-04, mille kohaselt hageja müüs ja kostja I ostis kaupa s.o. naftasaadusi. Perioodil oktoober 2004 kuni november 2006 tellis kostja I eelnimetatud lepingu alusel hagejalt korduvalt diiselkütust ning vastavalt lepingule toimetas hageja kauba so. diiselkütuse kostja I poolt näidatud aadressile kus kostja I kauba vastu võttis. Vastavalt eelnimetatud müügilepingu punktile 8.1 oli ostja kohustatud arve tasuma 60 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest. Kostja I jättis korduvalt ja süstemaatiliselt arved õigeaegselt tasumata, rikkudes sellega pidevalt 10.veebruari 2004.a sõlmitud müügilepingut. Müügilepingu kohaselt on tasumisega viivitamisel ostja kohustatud maksma viivist 0,05% tasumata summalt. Hageja on arvestanud viivisevõlgnevuseks summa 1 048 741 krooni. Hageja palub kostjalt I välja mõista 1 061 929,8 krooni. Solidaarselt kostjaga I palub hageja 1 061 929,8 krooni välja mõista ka RSAS-ilt (edaspidi ka kostja II), kuna kostja I sõlmis 09.11.2007.a. kostjaga II kinnistu müügilepingu, koos sellel asuva seadmete ja varaga. Hageja on seisukohal, et eelnimetatud tehingutega toimus sisuliselt ettevõtte üleminek ning kostjate I ja II vahelist tehingut tuleb käsitleda ettevõtte omandamisena kostja II poolt.
Kostja I hagi ei tunnista. 30.06.2005.a O.W.BE poolt kostjale I ülekantud 200 000 krooni eest, mille kostja I tagastas hagejale, ei ole hagejal õigus intressi nõuda. Laen ei olnud antud majandus-ja kutsetegevuse raames ning kokku ei ole lepitud intressimääras, mistõttu nimetatud laenuleping on intressivaba. 10.02.2004.a hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügilepingu järgi ei saa hageja kostjalt viiviseid nõuda, kuna hagejal puudub nõudeõigus. Hageja on hagiavalduses märkinud, et 27.oktoobril 2006.a sõlmiti AS Hansa Liising Eesti, hageja ja kostja I vahel faktooringuleping. Hageja on jätnud märkimata, et sama faktooringulepingu p 1 kohaselt loovutas hageja kui faktooringu klient AS-ile Hansa Liising
Eesti nõudeõiguse kostja I kui faktooringvõlgniku rahaliste kohustuste kohta, mis tulenevad hageja ja kostja I vahel 01.veebruaril 2004.a sõlmitud lepingust. Seega on nimetatud faktooringulepinguga hageja loovutanud 1.veebruari 2004.a müügilepingust tulenevad nõuded kostja I vastu AS-le Hansa Liising Eesti. Asjaolu, et hagejal puuduvad kostja I vastu 01.02.2004.a sõlmitud müügilepingust tulenevad nõuded nähtub hageja poolt asja materjalide juurde esitatud 13.08.2007.a saldoteatisest, mille kostja kinnitas 17.08.2007.a. Nimetatud saldoteatise järgi on kostja võlgnevus 31.07.2007.a. seisuga põhisumma 800 000 krooni, millele lisanduvad intressid 60 123 krooni. Seega ei ole kostjal hageja ees võlgnevust 01.02.2004.a müügilepingu alusel. Isegi juhul, kui lugeda kehtivaks hageja viivisenõue kostja vastu, taotleb kostja viivise vähendamist. Hageja, kostja ja AS Hansa Liising on faktooringulepingu sõlminud 27.10.2006.a s.o juba rohkem kui aasta enne hagiavalduse esitamist ning kostja on faktooringulepingu juurde kuuluva maksegraafiku alusel AS-le Hansa Liising juba tasunud 2 383 333, 42 krooni. Lähtudes faktooringulepingu sõlmimisest ning hageja poolt varasemalt igasuguste kõrvalkohustustest tulenevate nõuete mitteesitamisest on hageja poolt taotletav viivisesumma ebamõistlikult suur.
Kostja II tema vastu suunatud nõudeid ei tunnista. Kostja II ei ole omandanud kostjalt I ettevõtet ning seetõttu ei oma hageja kostja II vastu ühtegi nõuet. Asjaolu, et kostja II ostis kostjalt I kinnistu koos mõnede seal asuvate vallasasjadega ei tähenda seda, et kostja II on omandanud asjade ja õiguste kogumi omandi või valduse tervikuna. Kostjate vahel sõlmitud lepingute alusel ei läinud kostjale I tervikuna üle kostjale I kuulunud õiguseid, kohustusi ega lepinguid, mis olid seotud kostjale I kuuluva ettevõtte majandamisega. Kostjate vahel sõlmitud lepingu p 2.4 kinnitavad pooled, et tegemist ei ole ettevõtte üleandmisega ostjale. Arvestades seda, et kostjal II ei ole mingisugust puutumust hageja nõuetega kostja I vastu, siis ei oska kostja II ka detailselt hageja väidetavate nõuete olemasolu kohta vastata. Kostja II on seisukohal, et nõue on aegunud. Hageja poolt kohtule esitatud tabeli järgi on hageja esitanud kostjale I arveid alates 2004.aastast kuni 2006.a lõpuni. Seega kõikide nende väidetavate nõuete, mille eest võis hageja kostjale I esitada arve 2004.a aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2005.a kell 00.00. Need nõuded aegusid järelikult 31.12.2007.a kell 24.00. Kõikide nende väidetavate nõuete, mille eest võis hageja kostjale I esitada arve 2005.a, aegumistähtaeg algas 1.jaanuril 2006 ja nõuded aegunud 31.12.2008.a. Hageja on kostja II vastu esitanud nõude alles 19.02.2009.a. Järelikult, isegi kui teoreetiliselt püstitada hüpotees, et kostjale II on üle läinud hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügilepingust tulenevad kohustused, siis on 2004.a ja 2005.a tekkinud nõuded aegunud. Kostja II palub kohaldada aegumist. Hageja peab muuhulgas tõendama, millal ja mis koguses ta täitis omapoolsed müügilepingust tulenevad kohustused kostja I ees. Hageja väidab, et ta toimetas vastavalt kostjaga I sõlmitud müügilepingule kostjale I kätte müügilepingu objektiks oleva kauba e. diiselkütuse. Samas pole selle väite kohta esitatud ühtegi tõendit.
Vastavalt 30.03.2010.a kohtuistungil avaldatud seisukohale toimus hageja poolt kostjale I kütuse tarnimine ja kui 2006.a sattus hageja raskesse olukorda, siis otsustati pöörduda laenu saamiseks pankade poole. See puudutas mitmeid ettevõtteid sh. kostjat I. Eesmärk saavutati ja AS-iga Hansa Liising sõlmiti faktooringuleping. Selle tulemusel sai hageja 6 milj. krooni. Seoses konfliktiga lahkus 3. isik 2006.a. novembris hageja juurest. 3.isiku jaoks oli üllatus see, kui hageja pöördus kostja I poole seoses viiviste nõudega. Sellel ajal kui 3. isik töötas hageja juures oli normaalne, et arvete maksmisega ei kiirustatud, kuna ettevõtte omanikud olid omavahel seotud. 3.isikule teadaolevalt on viivisenõue tegelikult suunatud pahatahtlikult
Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
väljasorteerimist segaolmejäätmetest. Tegevusaruande kohaselt lõpetas tehas oma tegevuse 09.11.2007.a. Töötajad koondati. Kinnisvara ja seadmed müüdi AS-ile RS. (II kd, tlk 292) Audiitori järeldusotsuse (II kd, tlk 304) kohaselt ei ole kostja I jätkuvalt tegutsev, kuna on toimunud ettevõtte müük, mille müügitulu moodustas 100% äriühingu tuludest. Käesolevast asjast nähtuvalt ei vaidle kostja II vastu, et kostjalt I ostetud kinnistul ja seadmetega sorteerib ta jäätmeid. Vaidlus on selles kas tegemist on sama tegevusega, millega tegeles kostja I. Kostja I tegeles taaskasutatavate materjalide väljasorteerimisega segaolmejäätmetest, asjas puudub vaidlus, et kostja II tegeleb kostjalt I ostetud kinnistul eelnevalt sorteeritud jäätmete sorteerimisega. Seega tuleb asuda seisukohale, et kostja II ei jätkanud peale kostja I ja Kostja II vahel sõlmitud müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimist ostetud kinnistul täpselt samasuguse tegevusega. Samas on kohus seisukohal, et ettevõtte ülemineku tuvastamiseks piisab ka asjaolust, et üleminekule eelnev ja sellele järgnev tegevus on sarnane. Asja materjalidele lisatud jäätmelubadest (III kd, tlk 62-82 ja 131-150) nähtuvalt tegeles kostja I ja tegeleb kostja II XXX, Tallinn asuval kinnistul jäätmete käitlemisega. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja II tegevus on sarnane tegevusega millega tegeles kostja I. Käesolevast asjas nähtub, et kostja II on võtnud tööle ka kostja I juures töötanud töötajaid. Asjas ei leidnud kohtu arvates tõendamist, et kostja II poolt tööle võetud töötajatega jätkus töösuhe vahetult peale töösuhte lõppu Kostja I juures, kuid kohtu arvates ei ole veenvaks vastuväiteks ettevõtte ülemineku tuvastamisel asjaolu, et töötajatega sõlmiti töölepingud tehinguliselt kostja II poolt mõni aeg hiljem võrreldes kostja I ja kostja II vahel sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingutega. Suuremat kaalu omab asjaolu, kas immateriaalsete vahendite (töötajate teave ja oskused) kasutamine oli kostja II jaoks tegevuse jätkamiseks oluline. Kuivõrd asjast nähtuvalt võttis kostja II tööle kostja I juures töötanud isikuid, siis tuleb asuda seisukohale, et eelnimetatu oli kostja II jaoks oluline. Arvestades järgmisi asjaolusid: kostja I ja kostja II vahel sõlmitud müügilepingu p-s 1.3 märgitud hoonete, seadmete ja varade loetelu; peale kostja I ja kostja II vahel sõlmitud müügilepingut ei ole kostja I enam tegutsev; kostja II jätkas kostjalt I soetatud kinnisasjal sarnase tegevusega; kostja II võttis tööle kostja I juures töötanud töötajaid; kostja I ja kostja II vahel sõlmitud müügilepingu p-s 2.2.5 kinnitas kostja II, et talle on oluline jäätmelubade ülevõtmine, on kohus seisukohal, et kostja I ja kostja II vahel eelpoolnimetatud tehingute tulemusena anti üle ettevõte.
selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsoonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Poolte vahel on vaidlus selles kas hageja andis kostjale I laenu oma majandus- ja kutsetegevuses. Sisuliselt on poolte vahel vaidlus selles, kas VÕS §-s 397 lg 1 kohaldamiseks piisab sellest, et laenuandja tegutseb laenu andmisel majandus-või kutsetegevuses või on vajalik, et laenuandja majandus- või kutsetegevus seonduks nimelt laenude andmisega. Arvestades VÕS § 397 lg 1 eesmärki, mille kohaselt selles sätestatud laenude puhul eeldatakse intressi maksmise kohustuse olemasolu ning eeldus ei kehti ainult juhul kui laenu sooviti anda intressivabalt, siis leiab kohus, et VÕS §-s 397 lg 1 hõlmab kõiki juhtumeid kus laenuandja sõlmib laenulepingu majandus- või kutsetegevuses sõltumata sellest, kas nimetatud majandus või kutsetegevus seondub laenude andmisega. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja intressinõue on põhjendatud. Intressi arvestusele vastuväiteid esitatud ei ole.
ja TJSTOÜ vahel 10.02.2004.a. sõlmitud lepingust nr 12/02-04 (edaspidi müügileping), p.1.1 kohaselt omandab faktoor lepingu punkti 1 mõistes ainult selliseid nõudeid faktooringuvõlgniku rahaliste kohustuste kohta, mis tulenevad müügilepingus sätestatud faktooringuvõlgniku müügihinna tasumise kohustusest. Tunnistaja MT`i ütlustest nähtuvalt loovutati hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügilepingust tulenevatest nõuetest vaid põhinõuded, st kütuse eest tasumisele kuuluv kaubahinna summa. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostja I väide, mille kohaselt on hageja hagis esitatud viivisenõue loovutatud, ei ole tõendamist leidnud.
erandlikke asjaolusid, millest järelduvalt ei ole hageja kasutanud heauskselt oma õigust nõuda viivist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, lg 2 kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt, lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Eeltoodu kohaselt ei tohi hea usu põhimõttest tulenevalt lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Käesolevast asjast nähtuvalt leppisid hageja ja kostja I lepingus viivisenõude õiguses kokku, samuti oli hageja poolt esitatud arvetel märgitud viivisemäär, kuid kohtu arvates esinevad käesolevas asjas siiski erandlikud asjaolud, millest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Asjast nähtuvalt esitati ajavahemikul 03.09.2004-22.01.2007.a väljastatud arvete viivitusega tasumise tõttu viivistenõue 02.11.2007 (I kd, tlk 17) esitatud hagiavalduses, kusjuures arve viiviste tasumiseks summas 1 048 741 krooni on hageja esitanud kostjale I alles 22.11.2007.a (II kd, tlk 27). Hageja, kostja I ja AS Hansa Liising vahel sõlmitud faktooringulepingust tulenevalt tasuti hagejale põhivõlg, asja materjalidest ei nähtu, et sellel ajal oleks tõusetunud küsimus viiviste tasumise nõudest. 13.08.2007 (st ajal kui müügilepingust tulenev põhinõue oli juba tasutud) esitatud saldoteatise (I kd, tlk 30) kohaselt oli hageja raamatupidamise andmetel oli kostja I võlgnevus vastavalt laenulepingutele põhisumma 800 000 krooni, millele lisanduvad intressid 60 123 krooni. Viivisenõude olemasolu saldoteatis ei kajasta. Kohus leiab, et hageja väide, mille kohaselt kajastati saldoteatisel vaid laenulepingustest tulenevaid võlgnevusi ei ole veenev. VÕS § 203 lg 1 teise lause kohaselt on saldo võlgnetavate nõuete ja kohustuste vahe. Kuivõrd viivisenõudeid ei olnud esitatud, siis kajastas hageja esitatud saldoteatis kõiki võlgnetavaid nõudeid. Vande all ära kuulatud AM`i seletustest nähtub, et hageja juures oli tavaks praktika, mille kohaselt esitati viivisenõudeid ainult nende äriühingute vastu, kes kuritarvitasid olukorda, st. kui hagejal oli teada, et võlgnikul on tegelikult võimalik võlgnevust tasuda aga ta viivitab siiski tasumisega, siis esitati viivisenõue. Kohus on seisukohal, et selline tava jätkus ka peale A.M lahkumist hageja juhatuse liikme kohalt 2006.a. lõpus (II kd, tlk 225-226), kuivõrd veel 13.08.2007.a esitatud saldoteatises viiviste tasumise kohustust ei nähtu. Kuivõrd tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast, tuleb hageja viivisenõue jätta rahuldamata.
kolmandate isikute suhtes, välja arvatud võlausaldaja suhtes, kes on sellise kokkuleppega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõustunud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kostja II on solidaarvõlgnik ning kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista hageja ja Kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenev intress 13 188,89 krooni.
Käesolevas asjas palub hageja kostja kanda jätta menetluskulud, mis tulenevad sellest, et peale hagiavalduse esitamist tasus kostja I 13.06.2006.a laenulepingust tuleneva võlgnevuse ja kohus võttis nõudest loobumise vastu 16.06.2008.a määrusega (II kd, tlk 51). Asja materjalidest nähtuvalt tasus kostja I 13.06.2006.a laenulepingust tuleneva võla osaliselt enne hagiavalduse esitamist (II kd, tlk 24 ) ja ülejäänud osa 2 päeva peale hagiavalduse esitamist (II kd, tlk 25). Juhindudes TsMS §-st 168 lg 4 ja 5 ning §-st 162 lg 4 leiab kohus, et 13.06.2006.a. laenulepingust tuleneva nõude menetluskulud tuleb jätta poolte enda kanda. Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, hagi rahuldatud osa suurust ja vaidluse asjaolusid leiab kohus, et hageja menetluskulud tuleb jätta 20 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud tuleb jätta 80% ulatuses hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Krista Kirspuu Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.