Muud › Muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad

tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda vaid kuni menetluse jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Hiljem esitatud taotlust lahendades, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist, ei saa ka kohus lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasust hinnata. Riigilõivu tasus hageja hagiavalduse esitamise eest põhinõudelt 25 750 krooni, täiendavalt kõrvalnõuete eest 15 500 krooni ning apellatsioonkaebuse esitamise eest 85 000 krooni. Hageja tasus hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu maksmise ajal kehtinud seaduse alusel ja vastavalt seadusega ettenähtud suuruses. Pooled võivad põhiseaduse (PS) § 15 lõike 1 teise lause alusel taotleda kohtult asjassepuutuva seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Lisaks on ka kohtul PS § 15 lõikest 2 ja § 152 lõikest 1 tulenevalt õigus ja kohustus tunnistada asjassepuutuv seadus, muu õigusakt või toiming põhiseadusvastaseks ning see kohustus on kohtul ka siis, kui menetlusosalised ise sellist nõuet oma kohtuasja arutamisel ei ole esitanud. Kuna kohus ei algatanud põhimenetluse jooksul tasutud riigilõivu põhiseaduslikkuse kontrolli ega ka kostja ei esitanud riigilõivu suurust ettenägeva õigusnormi põhiseadusele vastavuse vaidlustamise taotlust selleks ettenähtud tähtaja jooksul põhivaidluse ajal, siis ei ole hiljem põhiseaduslikkuse kontrolli teostamine võimalik, ega ka esitatud taotluse läbivaatamine menetluskulude kindlaksmääramise menetlusstaadiumis vastuväidete raames lubatav. Eeltoodust tulenevalt ja eelpool märgitud riigilõivukulu on hageja kandnud, seega kuulub riigilõiv kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele kui põhjendatud menetluskulu. Menetlusdokumentide kättetoimetamiseks tegi hageja kohtule ettemaksu 36 eurot. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte kohtutäituri vahendusel. 31.01.2013 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse alusel on kohtutäituri seaduse § 48 lg-st 2 tulenevalt kohtutäiturile välja makstud 36 eurot. Seega lisandub avaldaja menetluskuludele kohtutäituri tasu dokumendi edastamise eest ning see kuulub Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-lt hageja kasuks väljamõistmisele kui põhjendatud menetluskulu. Kohtule esitatud kulude nimekirjas nähtub, milliseid erinevaid õigusalaseid toiminguid esindaja oli avaldaja huvides teinud ja kui palju tööaega oli teenuste osutamisele kulunud. Menetlus tsiviilasjas nr 2-07-45209 kestis 26.10.2007 - 08.08.2012. Antud ajavahemikul kehtis menetluskulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise osas Vabariigi Valitsuse

Hageja II astme menetluskulud jäeti 95% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning 5% ulatuses kostja I kanda. Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 kohaselt saaks maksimaalselt hüvitatav summa olla 195 000 krooni (12 462,77 eurot). Toimiku materjalidest nähtub, et tsiviilasja menetlus kestis 4,75 aastat, läbis kolm kohtuastet, lisaks teisel korral menetlus ringkonnakohtust Riigikohtuni; menetluse raames on toimunud 6 kohtuistungit; esitatud, koostatud, analüüsitud dokumente 5 toimiku ulatuses (toimikumaterjale kokku 1145 lehte). Kohtuvaidluse jooksul tehtud aeganõudvaid menetlustoiminguid, nagu näiteks erinevate tõendite hankimine (lepingud, arved), paikvaatuse teostamine, tunnistaja kaasamine kohtumenetlusse, kostja ja kolmanda isiku kaasamine kohtumenetlusse. Menetluse jooksul on nii hageja kui ka kostja esitanud apellatsioonkaebused ja kassatsioonkaebused. Asja keerukus nähtub ka sellest, et Riigikohus on asja ringkonnakohtule tagasi saatnud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et tegemist oli tavalisest keerukama, materjalimahukama ja aeganõudvama vaidlusega ning seepärast on põhjendatud hageja esindaja kulu hüvitamine kõrgendatud piirmääras, s.o 195 000 krooni (12 462,77 eurot) ulatuses. Eeltoodust tulenevalt teise nõude menetluses kantud esindaja kulu tuleks hagejale hüvitada 12 462,77 euro ulatuses ja Vabariigi Valitsuse määrusega sätestatud esindaja kulu sissenõudmise maksimaalpiirmäära ületatavat osa 6887,56 eurot (107 766 krooni) sisse nõuda ei saa. Kuna I kohtuastmes on kantud ~64 % esindaja kuludest ja II kohtuastmes on kantud ~36 % esindajakuludest, siis maksimaalselt saaks I kohtuastme esindaja kuludest antud juhul hüvitada 12 462,77*64%= 7976,17 eurot (64% ulatuses) ja II kohtuastme esindaja kuludest saaks hüvitada 12 462,77 *36%= 4486,60 eurot (36% ulatuses). Seega tuleb jätta I astme hüvitatav esindaja kulu 7976,17 eurot solidaarselt kostjate kanda ja II astme hüvitatav esindajakulu 4486,60 eurot - 95% ulatuses solidaarselt kostjate hüvitada s.o 4262,27 eurot ning 5% ulatuses Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ hüvitada – s.o 224,33 eurot. AS-i Saurix Petroleum määruskaebuse põhjendused Hageja palub tühistada maakohtu määruse ulatuses, millega jäeti osaliselt rahuldamata AS-i Saurix Petroleum taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja uue määrusega rahuldada hageja taotlus täies ulatuses. Määruskaebuse esitaja ei nõustu maakohtu seisukohaga nagu tuleks kostjatelt hageja poolt kantud õigusabikulude sissenõudmisel arvestada üksnes varasemalt, s.o kuni 11. septembrini 2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005 määruses nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ toodud piirmääradega. AS-i Saurix Petroleum poolt kantud õigusabikulud olid kokku 20 160,75 eurot. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et AS-i Saurix Petroleum nõude II, mis oli 1 061 929,80 krooni, korral saab hageja kasuks väljamõistetavate esindajakulude maksimaalseks määraks olla 150 000 krooni ja 1,3 koefitsiendi korrutis, mis on üksnes 195 000 krooni (so 12 462,77 eurot). Maakohus ei ole võtnud arvesse asjaolu, et valdav enamik menetlustoiminguid tehti tsiviilasjas alates 12. septembrist 2008 kehtima hakanud Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise

piirmäärad“ kehtivuse ajal. Sealhulgas toimusid käesolevas kohtuasjas kõik kohtuistungid viimasena nimetatud määruse kehtivuse ajal. Tsiviilasja menetlus kestis kokku ligikaudu 4,75 aastat. Vabariigi Valitsuse määruse nr 137 § 1 kohaselt on tsiviilasja hinnaga kuni 1 500 000 krooni puhul maksimaalne menetlusosalise lepingulise esindaja kulu sissenõudmise piirmäär 300 000 krooni (kehtiva määruse redaktsiooni kohaselt vastavalt 96 000 eurot ja 19 200 eurot). Kostja AS Ragn-Sells kaasati hageja 19.02.2009 taotlusel menetlusse 11.03.2009, seega ajal, mil oli juba jõustunud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137, millega kehtestati uued lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Seega said kõik menetlusosalised AS-i Ragn-Sells menetlusse kaasamise ajal 11.03.2009 ning pärast AS-i Ragn-Sells menetlusse astumist kogu kohtumenetluse vältel lähtuda ja arvestada

sellega, et riigilõivu tagastamiseks ei olnud hagejal põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust vajalik algatada, sest põhimenetluse ajal tunnistati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 07.05.2012 otsusega nr 3-4-1-7-12 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks riigilõivuseaduse § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot ja 47 senti tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 5432 eurot 49 senti. Hageja poolt 01.01.2009 kuni 31.12.2010 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 alusel tasutud riigilõiv 85 000 krooni on sama määr, mille Riigikohus tunnistas eelviidatud asjas põhiseadusega vastuolus olevaks riigilõivuseaduse hilisema redaktsiooni kehtivuse ajal 01.01.2011 kuni 30.06.2012, erinev on üksnes vääring. Riigikohus on toonitanud, et kui samas määras riigilõiv on juba tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, siis tuleb vastavatest seisukohtadest lähtuda, sest riigilõivuseaduse lisa 1 järgsed riigilõivud olid alates 01.01.2009 kuni 30.06.2012 põhimõtteliselt samas määras hoolimata vääringust, milles need olid esitatud (RKPJKo 3-4-1-15-12, 3-4-1-14-12). Seega põhimenetluse ajal oli juba hageja poolt tasutud määras riigilõivu nõudmine tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ning uut põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust samadel asjaoludel sama nõudega ei olnudki võimalik ega vajalik uuesti algatada. Kuna hageja maksis riigilõivu, mille määr tunnistati põhimenetluse kestel põhiseadusega vastuolus olevaks, siis oli üksnes hagejal endal võimalus taotleda makstud riigilõivu tagastamist osas, milles see oli põhiseadusega vastuolus. TsMS § 150 lg 4 sätestab sõnaselgelt, et riigilõiv tagastatakse üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Samuti ei olnud kostjal võimalik taotleda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamist. Riigikohus on rõhutanud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa teiselt poolelt välja mõista riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem, sest enamtasutud riigilõivu tagastamist saab TsMS § 150 lg 1 p-i 1 ja lg 4 järgi nõuda üksnes menetlusosaline, kes riigilõivu tasus või kelle eest see tasuti. Hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel 01.11.2010 riigilõivu põhiseaduse vastase riigilõivu määra järgi. Riigikohtu üldkogu 29.11.2011 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-22-11 avaldatud seisukohtade järgi tuleb proportsionaalse riigilõivu määramisel lähtuda enne riigilõivu määrade tõstmist 01.01.2009 kehtinud lõivumääradest (RKÜKo 3-3-1-22-11 p 3134). Seega oli põhiseadusega kooskõlas olevaks riigilõivu suuruseks, mille hageja oleks pidanud apellatsioonkaebuse eest maksma, 39 500 krooni (s.o 2524,51 eurot) ning seda ületavas osas tasus hageja apellatsioonkaebuselt riigilõivu ettenähtust rohkem. Seega saab kostjalt riigilõivu hüvitisena välja mõista 2398,28 eurot (s.o 95 %-i 2524,51 eurolt). Ringkonnakohtu põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hageja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks ja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja määruskaebus välja mõistetud riigilõivu suuruse osas tuleb rahuldada ning maakohtu määrust selles osas muuta. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ja § 659 kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust vaid osas, mille peale on esitatud määruskaebus. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kulude põhjendatuse üle pooltel vaidlust ei ole. Hageja leiab määruskaebuses, et maakohus lähtus kulude väljamõistmisel ebaõigesti Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, mis kehtis kuni 11.09.2008

ning oleks pidanud lähtuma lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel piirmäärast, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruses nr 137. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, kui hüvitist soovitakse toimingute eest, mis tehti nii määruse nr 306 kui ka määruse nr 137 kehtivusajal, saavad pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis on kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud määrusega (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-10 ja nr 3-2-1-154-09). Seega ei kohaldu asjas määrus nr 137, mis kehtis siis, kui maakohus tegi otsuse, millega määrati kindlaks menetluskulude jaotus poolte vahel, ning siis, kui hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Toimiku materjalide kohaselt esitas hageja nõude Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vastu ning menetluse kestel kaastati kostjaks ka AS RagnSells. Seega ei muutunud menetluskulude ettenähtavus hageja jaoks, kes võis ja pidi ette nägema võimaliku menetluskulu suurust. Seega puudub alus maakohtu määruse muutmiseks lepingulise esindaja tasu suuruse osas. Maakohus on määrust põhjendanud TsMS § 465 lg 2 p 8 nõuet järgides. Kolleegium nõustub maakohtuga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda maakohtu määruses olevaid seisukohti. Kolleegium nõustub Ragn-Sells AS-i kaebusega, et maakohtu määrus riigilõivu väljamõistmises kostjalt kuulub osalisele tühistamisele. Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ ei ole maakohtu määrust vaidlustatud ning tema suhtes on määrus jõustunud. Kolleegium leiab, et maakohus on ekslikult jätnud arvestamata, et apellatsioonkaebuse esitamisel tasus hageja riigilõivu määras, mis tunnistati põhimenetluse kestel põhiseadusega vastuolus olevaks. Nimelt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 07.05.2012 otsusega 3-4-1-7-12 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks riigilõivuseaduse § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot ja 47 senti tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 5432 eurot 49 senti. Hageja poolt 01.01.2009 - 31.12.2010 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 alusel tasutud riigilõiv 85 000 krooni on sama määr, mille Riigikohus tunnistas eelviidatud asjas põhiseadusega vastuolus olevaks riigilõivuseaduse hilisema redaktsiooni kehtivuse ajal 01.01.2011 30.06.2012. Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 13.06.2013 otsusega nr 15 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ka hageja poolt riigilõivu tasumise ajal kehtinud riigilõivumäär 85 000 krooni. Hagejale pidid teada olema riigilõivuseaduse osas tõstatatud taotlused põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Kolleegium nõustub Ragn-Sells AS-iga, et põhiseaduspäraseks saab lugeda riigilõivu 2524,51 eurot (millest 95% on 2398,28 eurot). Et menetlus praeguses tsiviilasjas lõppes Riigikohtu määrusega 08.08.2012, kui kohus keeldus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, oleks hageja olnud õigustatud enamtasutud riigilõivu tagastamiseks pöörduma kohtu poole enne lahendi jõustumist, tuginedes TsMS § 150 lg 1 p-le 1, lg-le 4 ja lg-le 6 (Riigikohtu üldkogu 02.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1140-12). Kuna hageja riigilõivu tagastamist ei taotlenud, jääb selles osas kulu tema enda kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa kohus enamtasutud riigilõivu panna kostja kanda. Seega tuleb selles osas maakohtu määrust muuta ning vähendada väljamõistetava riigilõivu suurust Ragn-Sells AS-i osas. Kostjatelt on välja mõistetud solidaarselt – 990,64 (II nõue, I astme riigilõiv) + 7976,17 (II nõue, I astme esindajakulu) + 5160,86 (II nõue, 95% II astme riigilõiv) + 4262,27 (II nõue, 95 % II astme esindajakulu) = 18389,94 eurot. Kuivõrd Ragn-Sells AS-i suhtes tuleb väljamõistetud riigilõivu vähendada 2762,58 euro võrra ja temalt saab välja mõista menetluskulu 15 627,36 eurot, millest riigilõiv on 2398,28 eurot, siis tuleb kostjatel solidaarselt tasuda 15 627,36 eurot. Tallinna Jäätmete

Sorteerimise Tehas OÜ-l tuleb tasuda tema suhtes jõustunud määrusega välja mõistetud 18 389,94 eurot. Seega kohtu poolt välja mõistetud 18 389,94 eurost tuleb tal tasuda ainuisikuliselt 2762, 68 eurot. Kuivõrd maakohus oli eelnimetatud kostjalt välja mõistnud ka 2 993,68 eurot, siis tuleb Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-l tasuda lisaks kostjatelt solidaarselt väljamõistetud summale veel 5756,36 eurot. Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 1 ja § 178 lg-st 2 saavad menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isik ja menetluskulusid kandma kohustatud isik määruse peale kassatsiooni korras edasi kaevata, kuna kaebuse hind ületab 200 eurot.

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.