Võlaõigus › Alusetu rikastumine

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue AS K. esitas 12.04.2007 kohtusse hagi K. V. vastu hagejale tekitatud kahju ja alusetult rikastumise teel saadud 377 834,71 krooni saamiseks. Kostja töötas hageja juures raamatupidajana alates 27.09.1999 kuni 18.11.2003. Poolte vahel oli sõlmitud 27.09.1999 tööleping, mille kohaselt kostja põhipalk oli 6 500 krooni kuus ja lisatasu 3% töötaja poolt leitud kliendile müüdud seadmete hinnast. Töölepingu tingimusi ei olnud muudetud ega sõlmitud kokkulepet suurema töötasu kohta. Tulenevalt tööülesannetest oli kostjal õigus teostada iseseisvalt hageja pangaülekandeid. Kostja kasutas ära oma ametiseisundit ja tegi hageja pangakontodelt perioodil november 1999 – september 2003 enda pangaarvetele ülekandeid suuremates summades, kui pooled olid kokku leppinud. Kokku kandis kostja oma pangaarvele nr XXXXXXXXXXXX kokkulepitust suuremat töötasu summas 79 009,19 krooni perioodil 1999-2002. 2003. aastal kandis kostja oma pangaarvele kokkulepitust suuremat töötasu summas 67 484,55 krooni. Kostjal ei tekkinud õigust lisatasule, kuna kostja hagejale kliente ei leidnud. Realisatsiooni protsenti (5%) olid õigustatud saama tegelikud töö tegijad. Kostja on laost kaupa välja andes arvestanud realisatsiooni protsendist 1% ebaseaduslikult endale ja 4% töötajatele. Laoarvestuse pidamine oli kostja töölepingujärgseks kohustuseks ja ei olnud eraldi tasustatav, mida kostja on ka ise kinnitanud. 01.02.2000 muudeti tasustamise aluseid, kuid need muudatused ei puudutanud raamatupidaja tasu. Kuna hageja käive ja töötajate arv vähenes iga aastaga, vähenes ka raamatupidamistöö maht, mida on kinnitanud kostja ka Tallinna Halduskohtu 28.12.2005 kohtuistungil haldusasjas nr 3-793/2005. Ebaõige on kostja väide, et ta tegi ka tegevjuhi tööd. Äriühingus jagas tööülesandeid juhatuse liige R. K... Hageja ei ole kokku leppinud autokompensatsiooni osas 300 krooni, mis tõusis 500 kroonini ja hiljem 2 000 kroonini. Autokompensatsioonis ei saanud kokku leppida, sest autkompensatsioon ei ole käsitletav palga osana. Kostja on segamini ajanud oma töötasu ja maksuvaba autokompensatsiooni, mida on tööandjal võimalik töötajale maksta. O. P. kandis kostja üle kokkulepitust suurema töötasu summas 149 206,82 krooni. Kostja poeg O. P. ei olnud hageja põhikohaga töötaja, vaid töötas töövõtulepingu alusel tasuga 35 krooni tunnis, seega ei saanud O. P. asendada nelja hageja töötajat. O. P. ei nõustunud tegema tööd põhikohaga, kuna töötas teises äriühingus. Kostja maksis oma pojale 35 krooni tunnis nagu oleks O. P. teenindanud kliente iga päev 8 tundi. Kuna hageja tegeles Xerox masinate hooldusega, siis Xerox toonereid ja varuosasid sai hageja tasuta. Kostja tuletas neile hinnad ja maksis tasuta kaubale antud hindade alusel oma pojale realisatsiooni eest töötasu. Töövõtulepingus neid lisatasusid ette nähtud ei olnud. Kostja tegi ajavahemikus 10.11.2000-17.09.2001 hageja pangaarvelt ülekandeid AS-ile Sampo Liising summas 15 750 krooni oma isiklike liisingumaksete tasumiseks. Kostja tasus 18.02.2003 hageja pangaarvelt oma isikliku elektriarve summas 3 690,60 krooni ja oma isikliku koduse telefoni arveid ajavahemikus 05.02.2003-03.09.2003 summas 4 536,10 krooni. Alusetu on kostja väide, et tal oli kokkulepe R. K. isiklike maksete tasumiseks palga arvel. Kostja tegi endale hageja kassast sularaha väljamakseid kokku 53 815,70 krooni. Revisjoni käigus tuvastati sularahaarved, mille kostja on tasunud hageja rahaga, kuid mille eest kaupu või teenuseid hageja ei ole saanud ega tellinud ning mille kohta ei ole kassa väljamineku ordereid koostatud. Kostja töötab renditud ruumides, kus hoone omanik on paigaldanud radiaatorid ja

laualambid. Hageja töötajad töötavad siseruumides ega vaja kombinesoone. Vaadeldaval ajal toimus ühine aastalõpuüritus, kuid teenuseid ei tellitud OÜ-lt F.. Tehingute mittetoimumist sularahaarvetel märgitud poolte vahel on kinnitanud ka tehingu teised pooled. Kostja on esitanud hageja raamatupidamisse oma eelmise töökoha M. OÜ 18.09.2001 kassa sissetuleku orderi summas 4 000 krooni, kuid selliseid sissetuleku ordereid siis ei kasutatud, seega on kostja võltsinud M. OÜ kassa sissetuleku orderit, et omastada hageja raha. Pooled oli kokku lepitud, et kostja annab hagejale protsendita lühiajalist laenu. Laenu tagasimaksmisel kandis kostja endale alusetult üle rohkem 4 251,75 krooni. Maksu- ja Tolliamet alustas 20.04.2004 hageja suhtes revisjoni ning 20.01.2005 koostati revisjoniakt ja 11.03.2005 tehti maksuotsus nr 12-5/123, milles käsitleti kostja poolt omastatud summasid hageja poolt tehtud tehingutena ning määrati tasumisele riiklikud maksud koos intressidega. Hageja sai nimetatud rikkumistest teada alles 2005 jaanuaris, misjärel viidi läbi dokumentaalrevisjon. Pangaülekannetega tegeles kostja ja hageja juhatusel ei olnud vajadust kontrollida nende õigsust. Kostja tõi R. K. pabereid allkirjastamiseks, kes uskus kostjat ja allkirjastas paberid neid kontrollimata. Teistele töötajatele ülekantud summad vastasid töölepingutele ja tehtud töödele. Eksitav oli kostja väide, et R. K. oli mõlemas pangas oma interneti kasutajakonto. Isiklik konto ei võimalda vaadata ettevõttele kuuluvat Telehansa kontot, kuna selleks on vaja Telehansa programmi ja koodilehte, mis olid raamatupidajal. Samuti olid ainult raamatupidajal paroolid arvuti kasutamiseks arvutivõrgus ja palgaarvestuse teostamiseks. Kostja esitas elektrooniliselt deklaratsioone alates 2001 märtsist, seega sai kostja ilma juhataja allkirja küsimata korrigeerida ka 1999 ning 2000 paberkandjal esitatud versioone. Hageja juhataja allkirjastas tõepoolest aastatel 2000-2003 töötajatele antud õiendeid töötasu ja kinnipeetud tulumaksu kohta. Kostjale anti viimane õiend 2000. aasta töötasu kohta, mis allkirjastati 31.01.2001 kostja poolt. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja töötas hageja juures alates 11.10.1999 - 18.11.2003. Kirjalikku töölepingut pooled ei ole sõlminud. Kostja tööleasumist 11.10.1999 kinnitab tõend maksuametile, millele on alla kirjutanud hageja seaduslik esindaja. Tööleping on ilma kostja allkirjata, samuti erineb see kõigist teistest hageja juures vormistatud töölepingutest. Töötasuks leppisid pooled kokku 6 500 krooni, katseajal 5 000 krooni. 2002. aastal kostja palk hageja juures tõusis. Samuti leppisid pooled kokku lisatasus 3% seadmete, varuosade, tarvikute ja toonerite müügihinnast ning autokompensatsiooni 300 krooni, mis varsti tõusis 500 kroonile ja hiljem 2 000 kroonile. Kuna paljud töötajad lahkusid hageja juurest, suurenes ka kostja müügist saadav tasu. 2000 veebruaris tõusis läbimüügilt teenitav tasu vastavalt R. K. korraldusele nr 18-k 5%-le, mis kehtis kõigile töötajatele. Kostja ei ole arvestanud ega rohkem maksnud 2001. augustis töötasu oma pojale O. P.. Hageja tegi O. P. ettepaneku korrastada hageja koduleht ning ettepanek vormistati ühekuulise tähtajalise lepinguga. O. P. tegi töö vastavalt lepingule ja sai kokkulepitud tasu. Peale lepingu lõppemist jäi O. P. edasi tööle hageja nõudmisel, kuna digitaalkoopiamasinate hooldusmeister lahkus töölt. Suuliselt lepiti kokku palgatingimused, mis pidid saama hiljem vormistatud ka kirjalikult. Samuti võeti tööle E. M., kes saadeti koos O. P. Xerox Ltd. poolt korraldatud kursustele Soome Vabariiki. Sealt naastes said E. M. ja O. P. töölepingud, kus oli kirjas 500 000 kroonine võlg

läbitud kursuse eest. Noormehed ei nõustunud töölepingut allkirjastama ja jätkasid tööd suuliselt kokkulepitud tingimustel. Kostja ei eitanud, et ta tegi hageja pangaarvelt ülekandeid oma isiklike kohustuste katteks AS-ile Sampo Pank, kuid ta tegi seda hageja nõusolekul. Kõik ülekantud summad olid kostja poolt kassasse sisse makstud või hageja palgast kinni peetud. Kuna hagejal olid pidevad majandusraskused maksti juhatajale ja raamatupidajale töötasu viimasena, aga kostja liisingumaksed pidid olema tasutud kindlaksmääratud kuupäeval. Peale tegevjuhi lahkumist tõsteti kostjale makstavat tasu 4 000 krooni võrra, mis osaliselt kompenseeriti autokompensatsiooniga 2 000 krooni. Kui kostja hakkas lisatasu nõudma, tegi hageja kostjale ettepaneku maksude vältimiseks maksta isiklikke Eesti Energia ja Eesti Telefoni arveid hageja pangakontolt. Kostja ei ole teinud hageja pangakontolt endale sularaha väljamakseid summas 53 815,70 krooni. Sularahatehinguid tegi R. K.., millega seoses tekkisid kassasse puudujäägid. Kostja tööle asumisel oli kassas sularaha puudujääk 18 000 krooni, mille kohta on koostatud ka akt kostja esindaja R. K.. ja E. T. vahel. Sularahas maksis R. K.. oma sõiduautode remondid summas 8 000 krooni ja 7 000 krooni, millega tekitati kassasse 15 000 kroonine puudujääk. Samuti maksis hageja iga aasta lõpul sularahas oma töötajatele preemiat 1 000 krooni, 1999-2002 kokku 27 000 krooni. 28.12.2001 F. OÜ poolt väljastatud arve on koosviibimise kulu, mis erisoodustusmaksu vältimiseks vormistati „saali üürina“. Enne kostja tööleasumist ja kostja töötamise ajal ajas R. K.. äri oma sõbra N. A.. N. A. müüs OCE toonereid ja mastereid hageja arvetega Eesti Meditsiiniraamatukogule, Tallinna Pedagoogikaülikooli Raamatukogule ja Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogule. N. A. viis ise kauba kohale. Enamikul juhtudel tasuti arved ülekannetega, vahel harva ka kostja poolt väljakirjutatud sularahatšekiga N. A.. Müügist saadud raha võeti pangast välja ja jagati R. K. ja N. A. vahel. Pärast kliendi arve laekumist tõi R. K.. pangast kassasse umbes sama koguse sularaha ning need tehingud tekitasid hageja kassasse suure puudujäägi (aastate jooksul kokku vähemalt 100 000 krooni), mis tuli katta kuludokumentidega. Osaliselt on kassa puudujääk kaetud F. AS tšekkidega, millede saamiseks vormistas R. K.. isiklikult firmale F. AS-i kliendikaardi. Samuti osteti sularaha eest 2001 või 2002 osta.ee-st printer-koopiamasin Toshiba 2060, mis võeti arvele põhivahendina 15 000 krooniga. Kattearve sularaha kassast väljavõtmise kohta tõi R. K... R. K.. võltsis ka dokumente „lõika-kleebi" meetodil. M. OÜ arve summa ühtib ostetud koopiamasina arvelevõtmise hinnaga ning lisas selle algselt raamatupidamisse ja hiljem kõrvaldas. Puudujääke kassasse tekitasid ka ostetud tee, kohv ja suhkur ning vastuvõtud. 19.09.2002 laenas kostja hagejale Xerox Ltd. arve maksmiseks raha. Kostja kandis hagejale ülekandega 10 000 krooni ja sularahas 11 000 krooni. Samuti kandis kostja hagejale 200 EUR ja 120 USD. Kokku laenas kostja hagejale 26 051,72 krooni ja tagasi sai 25 251,75 krooni. Kostja töötas hageja juures raamatupidajana. Tema tööülesannete hulka ei kuulunud kauba toomine ega autode remondi korraldamine. H. AS-ist tõid kaupa tol perioodil põhiliselt H. P. ja R. K.. Kõik autode remondid olid korraldatud kas auto kasutaja või R. K. poolt. Kuna H. AS oli firma üks põhilisi hankijaid ja O. OÜ põhiline autode remontija, ei pidanud kostja vajalikuks kontrollida esitatud arvete autentsust. Väide, et hageja ei teadnud firmas toimuvast, on vale. R. K. nõudmisel prinditi mitu korda nädalas välja pankade kontoväljavõtted. Samuti oli R. K. mõlemas pangas oma interneti kasutajakonto, mida ta sai kasutada kostjast sõltumatult. Hageja pangakaardid olid R. K. käes ja

sularaha tõi pangast ainuisikuliselt tema. Kuni e-maksuameti kasutuselevõtuni 2001 märtsis, esitati kõik deklaratsioonid kirjalikult paberkandjal R. K. poolt allkirjastatuna. Kostja ei teinud ühelegi töötajale, kaasaarvatud R. K., takistusi raamatupidamise arvuti kasutamiseks ning paroole arvutisse sisenemiseks teadsid kõik firma töötajad. Vale on hageja väide, et seoses käibe vähenemisega vähenes ka raamatupidamistöö maht, kuna aruannete koostamine ja nende hulk ei sõltu käibest. Käibe vähenedes töömaht suurenes. Rahaliste vahendite nappuse tõttu ei hangitud kaupu enam partiidena, vaid vastavalt hädavajadusele, mis suurendas ostuarvete ning käibe- ja laoandmikesse tehtavate kannete, samuti pangaülekannete hulka. Raamatupidamistööga tegeles kostja tööpäevast umbes tunni. Ülejäänud tööpäeva tegeles kostja müügitööga. 2003 moodustus kostja müükt ca 1/3 firma käibest, kostja hankis kaupu, võttis vastu klientide kõnesid, vahel käis ise klientide juures kaupu viimas. Lisaks sellele tegi kostja valdava enamiku hageja tellitud printimis-, paljundus- ja köitmistööd. Kui Xerox Ltd. ei olnud nõus enam hagejale kaupu hankima, kombineeris kostja vanadest varuosadest kasutuskõlbulikke materjale, et firma saaks täita klientide ees võetud kohustusi garantiimasinate töökorras hoidmisel. Lisatööde eest maksis hageja kostjale kokkulepitud lisatasu. Müügi, sealhulgas paljundus-, printimis-ja köitmistöö eest maksti lisatasu firma kõigile töötajaile, nii R. K., tegevjuht R. R., endisele raamatupidajale E. T. kui ka kostjale. 01.02.2000 muudeti tasustamise aluseid korraldusega nr 18-k. Korralduses on kirjas 5% lisatasu varuosade müügi ja 20% lisatasu paljundus- jms. tööde netomüügilt. See korraldus kehtis firma kõigi töötajate kohta ning erandeid ei olnud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis K. V. välja 23 976,70 krooni AS K. kasuks. Menetluskulud jäid 7% ulatuses K. V. kanda. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse, tsiviilkoodeksi ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust ja sama seaduse § 23 sätestab, et võlaõigusseaduse alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 01.07.2002. Eeltoodu tõttu eristas kohus otsuse tegemisel ajaperioode kuni 01.07.2002 ja alates 01.07.2002 ning kohaldas vastavale ajaperioodile kehtivat seadust. Hageja esitatud 27.09.1999 sõlmitud töölepingul puudub kostja allkiri. Seetõttu ei saa hageja tugineda töölepingus märgitule, kui pooltevahelisele kokkuleppele. Kuna kostja asus hageja juurde tööle ja hageja lubas kostja tööle, siis käsitles maakohus töölelubamist lepingu sõlmimisena. Pooled vaidlesid selle üle, millal kostja tööle asus. Kostja tööle asumise kuupäeva kindlaksmääramisel oli mõistlik juhinduda tõendist maksuametile, mille on pooled isiklikult allkirjastanud. Nimetatud dokument kinnitas, et hageja on tööl alates 11.10.1999. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et kostja asus hageja juurde tööle raamatupidajana kuupalgaga katseajal 5 000 krooni ja pärast katseaega 6 500 krooni ning lisatasuga 3% läbimüügilt. TööK § 125 järgi kannavad töötajad materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju korral. Otsese kahju alla kuuluvad ka kahju tekitamisega seoses kantud kulud. Eeltoodud sätte kohaldamise eelduseks on, et pooled on töölepingus leppinud kokku materiaalses vastutuses. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal pärast tööle asumist tõsteti palka ja kas kostja kasutas ära oma ametiseisundit ja tegi perioodil 1999 november - 2003 september hageja pangakontodelt enda ja O. P. pangaarvetele ülekandeid suuremates summades, kui pooled olid kokku leppinud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks millistel tingimustel on hageja lepingud

sõlminud. Kuna puuduvad kirjalikud lepingud, siis võis eeldada, et poolte vahel olid suulised kokkulepped. Hageja ei eita, et O. P. hooldas arvutiparki ja nende kodulehekülge internetis. Võis eeldada, et hageja seaduslik esindaja oli teadlik töötajatele makstavatest tasudest, sealhulgas ka kostjale ja O. P., kuna kohtule esitatud tõenditest nähtus, et kostja allkirjastas raamatupidamise dokumente, tõendeid maksuametile, sai regulaarselt panga väljavõtteid, milledel oli nähtavad teostatud ülekanded nii kostjale kui ka tema pojale. Seega hageja väide, et ta sai juhtunust teada alles 2005 jaanuaris, on vastuolus teiste esitatud tõenditega, sealhulgas ka kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgituga. Seega hageja ei tõendanud, et ajavahemikus 1999-2003 toimus kostjale ja O. P. tema tahte vastaselt hagis märgitud maksete. Eeltoodu välistas hagi rahuldamise töötasude summas 79 009,19 krooni TsK § 477 lg-de 1 ja 3 alusel ja 67 484,55 krooni ja 149 206,82 krooni nõuetes VÕS § 1037 lg 1 alusel. Kui kostja ei täitnud raamatupidamise dokumente seaduses ettenähtud viisil ja on sellega põhjustanud kahju, on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist töökoodeksis sätestatu alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses, kuna pooled ei ole kokkuleppinud täielikus materiaalses vastutuses, on tegemist piiratud materiaalse vastutusega. Kohus märkis, et O. P. 149 206,82 krooni makstes, ei saanud kostja VÕS § 1037 lg 1 mõtte kohaselt hageja arvel rikastuda. Hageja on leidnud, kostja on tema arvel rikastunud, tehes endale hageja kassast väljamakseid kokku summas 53 815,70 krooni. Hageja arvates on kostja võltsinud M. OÜ 18.09.2001 kassa sissetuleku orderi summas 4 000 krooni. Samas ei ole kohtule esitatud võltsimise kohta tõendeid. Kostja on omakäeliselt kirjutanud pangaorderi taha, millega maksti kassasse sularahas 19.09.2002 120 USD, 200 EUR, 5 000 krooni ja ülekandega 10 000 krooni. Seega ei leidnud tõendamist, et kostja oleks rikastunud hageja vara arvel 53 815,70 krooni võrra, mis välistas hagi rahuldamise nii TsK § 477 lg-de 1 ja 3 kui ka VÕS § 1037 lg 1 alusel. 19.09.2002 laenas kostja hagejale Xerox Ltd. arve maksmiseks raha. Kostja kandis hagejale ülekandega 10 000 krooni ja sularahas 11 000 krooni. Samuti kandis kostja hagejale 200 EUR ja 120 USD. Kokku laenas kostja hagejale 26 051,72 krooni ja väidetavalt sai tagasi 25 251,75 krooni. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud poolte vahel sõlmitud laenulepinguid ning puudusid andmed, kui palju hageja kostjalt laenu sai ja kui palju ta laenu kostjale tagastas, ei ole võimalik hinnata, millises summas on kostja laenu enam tagasi saanud. Eeltoodu põhjal on tõendamata laenu tagastus kokkulepitust 4 251,75 krooni rohkem. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ja hageja ei ole omaks võtnud, et ta oleks andnud kostjale loa isiklike maksete sooritamiseks tema arveldusarvelt. Kohtule esitatud tõenditest nähtus, et kostja tasus ajavahemikus 10.11.2000 - 17.09.2001 hageja pangaarvelt AS-ile Sampo Liising summas 15 750 krooni oma isiklikke liisingmakseid. Kuna eeltoodud tehingud sooritati enne VÕS jõustumist, siis kuulus kohaldamisele TsK § 477 lg-te 1 ja 3 sätted, mille alusel kuulus kostjalt väljamõistmisele 15 750 krooni hageja kasuks. Kostja tasus 18.02.2003 hageja pangaarvelt oma isikliku elektriarve summas 3 690,60 krooni ja koduse telefoni arveid ajavahemikus 05.02.2003 03.09.2003 summas 4 536,10 krooni. Kuna eeltoodud tehingud sooritati pärast VÕS-i jõustumist, kuulus kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele VÕS § 1037 lg 1 alusel kokku 8 226,70 krooni. Apellatsioonkaebus AS K. palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja kohtukulud jätta kostja kanda. Kohus on nõustunud asjaoluga, et kostja töötasu oli katseajal 5 000 krooni ning edaspidi 6 500 krooni kuus ja lisatasude saamise õigust ning töötasu tõusu ei ole tuvastanud. Seega on suuremate summade ülekandmise õigusvastasus tõendatud. Kohus on ebaõigesti jätnud

arvestamata asjaolu, et kostja töötasu suurust ning lisatasude saamise õiguse puudumist kinnitab 27.04.2004 töövaidluskomisjoni otsus töövaidlusasjas nr 9.01-02/754-04. Töövaidluskomisjoni otsusega on töötasu suurus kindlaks määratud. Kuna lisatasude saamise õiguse puudumine on tuvastatud jõustunud otsusega, siis on eelnimetatud asjaolu tõendatud ning kohus pidi sellega arvestama. Töölepingu seaduse ja palgaseaduse kohaselt lisatasude maksmine ja selle nõue saab tuleneda ainult kirjalikust kokkuleppest. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et talle oleks kehtinud 01.02.2000 juhatuse käskkiri, millega muudeti töötajate tasustamise aluseid. Hageja on tõendanud, et eelnimetatud käskkiri kostjale ei laienenud. Kohus on ebaõigesti märkinud, nagu oleks toimunud ka autokompensatsiooni maksmine. Kohus ei ole seisukohta võtnud hageja väite kohta, et autokompensatsioon ei ole palga osa, seda ei ole võimalik maksta töötasuna, vaid autokompensatsiooni makstakse vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale. Kohus on ebaõigesti käsitlenud kostja poolt kahju tekitamist tuginedes TK §-le 125. Töötaja materiaalse vastutuse all on mõeldud kahjusid ja puudujääke, mis tulenevad töötaja kohustuste rikkumisest. Antud juhul on tegemist raha tahtliku (süülise) omastamisega kostja poolt. Seetõttu on tegemist kahju tekitamisega VÕS § 1043 alusel ning alusetu rikastumisega VÕS § 1037 alusel. Hageja tugines VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 ning kohus pidi O. P. tasutud summasid käsitlema kostja poolt tekitatud kahjuna. Kohus ei ole hageja väiteid O. P. töötasu kohta analüüsinud, vaid tuginenud ebaõigesti sellele, et pooltel olid suulised kokkulepped. Suulise kokkuleppega ei ole võimalik tõendada tasude suurust ning seda, et O. P. ja AS K. vahel oli töövõtulepinguline suhe. Kostja ei ole tõendanud, et O. P. oli õigus väljamaksete suuruses tasu saada. Kohus on ebaõigesti pannud asjaolude tõendamiskoormuse hagejale. Kostjal on kohustus tõendada, et tal on olnud õigus üle kanda vaidlusalused summad. Äriühingu majandustegevuses on raha väljamaksmiseks ja ülekannete teostamiseks vajalik alusdokument ning juhatuse nõusolek (praktikas juhataja viseering - luba ülekande teostamiseks). Kostja poolt omavoliliselt teostatud ülekannete puhul on tegemist õigusvastase käitumisega ning sellega on vaieldamatult tekitatud kahju äriühingule. Tekitatud kahju ja õigusvastase teo vahel on põhjuslik seos. Kostja ei ole tõendanud, et ta pole vaidlusaluste ülekannete teostamises süüdi. Süü puudumist peab antud asjas tõendama kostja. Ka Riigikohus on korduvalt märkinud, et kahju õigusvastase tekitamise korral vabaneb kostja vastutusest vaid siis, kui ta tõendab süü puudumise. Kohus on ebaõigesti käsitlenud hageja juhatuse tahet ning heakskiitu. See, et hageja esindaja allkirjastas dokumente, sai regulaarselt panga väljavõtteid, milledel oli nähtavad teostatud ülekanded nii kostjale kui ka tema pojale, ei ole asjaoluks, mille alusel saaks väita, et hageja esindajal oli tahe sellises suuruses väljamaksete teostamiseks. Ebaõige on kohtu seisukoht, et hageja seaduslik esindaja oli teadlik tasudest kostjale ja O. P.. Dokumentide allkirjastamine ei tõenda seda, et K. V. oli õigus saada töötasu suuremas summas ning sellega ei ole heaks kiidetud K. V. poolt teostatud ülekandeid. Arvestades äriühingu juhtimise ulatust hing asjaolu, et juhatajal on tegemist paljude dokumentidega, on loomulik, et kõikides dokumentides sisalduvaid arve ei arvutata üle. Ebaõige on kohtu väide, et hageja poolt alles 2005 jaanuaris juhtunust teadasaamine on vastuolus teiste tõenditega, sealhulgas kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgituga. Kohus ei täpsustanud, milliste tõenditega on nimetatu vastuolus ning milles see vastuolu seisneb.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole rikastunud hageja arvel kassast sularaha väljamaksete tõttu summas 53 815, 79 krooni, põhjusel et ÄS § 306 lg 4 kohaselt korraldab juhatus raamatupidamist. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kui kostja ei täitnud raamatupidamise dokumente seaduses ettenähtud viisil ja on põhjustanud sellega kahju, on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist TööK alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses, kuna pooled ei ole kokku leppinud täielikus materiaalses vastutuses, seega on tegemist piiratud materiaalse vastutusega. Kuna tegemist ei ole töökohustuste rikkumisega, vaid kahju tekitamisega, oli kohus kohustatud rahuldama hagi VÕS § 1043 alusel. Kohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata kostja poolt alusetult makstud laenu tagastamise summas 4 251,75 krooni. Alusetult suuremas summas laenu tagastamine on tõendatud revisjoniakti lisaga 4 ning hagile lisatud pangakonto väljavõttega. Vahepealne menetlus 19.06.2009 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. 09.12.2009 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta, jättes resolutsiooni muutmata. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Seega ei kontrolli kolleegium maakohtu poolt hagi osalist rahuldamist. Hageja palus kostjalt välja mõista 377 834,71 krooni. Kuna kostja töötas hageja juures alates 1999. aastast kuni 2003. aastani, siis maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel õigesti nii tsiviilkoodeksi kui ka võlaõigusseaduse sätteid, olenevalt sellest, millal hagi aluseks olevad sündmused aset leidsid. Maakohus on õigesti kohaldanud vaidluse lahendamisel TsK § 477 lg-t 1 ja 3 ja VÕS § 1037 lg-t 1, s.o norme, mis reguleerisid alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid. Riigikohus on selgitanud, et hageja nõue võib tuleneda ka kostja poolt kahju tekitamisest. Maakohus on küll kohaldanud ka töökoodeksi kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid, kuid viide TööK §-le 125 ei ole õige. Hageja nõudele kohaldub TööK § 128 lg 1 p 6, mille kohaselt vastutab töötaja tööandjale tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsust muuta. Apellandi etteheide maakohtule, et nõude lahendamisel oleks tulnud kaaluda ka kahju hüvitamise sätteid, oli õige, kuid see ei anna alust hagi rahuldamiseks. Riigikohus on rõhutanud, et Töök § 128 lg 1 p 6 alusel hagi esitamisel lasub hagejal kohustus tõendada, et kostja tegi talle etteheidetavad teod ilma hageja korralduseta või nõusolekuta. Maakohus on hageja nõude jätnud rahuldamata eelkõige tõendamatuse tõttu. Kostja on kaebuses tuginenud sellele, et maakohus ei ole hinnanud tõendeid ja selle tõttu on ebaõigesti tuvastanud, et kostja ei ole hagejale kahju tekitanud ega alusetult saanud hageja arvel raha. Kaebuse lahendamiseks kontrollib kolleegium kõigepealt, kas kostja on hagejale kahju tekitanud või alusetult omandanud hageja raha.

Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti jätnud välja mõistmata kostjalt 1999-2002 makstud töötasu 79 009,19 krooni ja 2003 makstud töötasu 67 484,55 krooni, kuna ei ole tõendatud, et hageja oleks eeltoodud summade osas alusetult rikastunud või hagejale kahju tekitanud. Kostja töötas hageja juures raamatupidajana ja tema tööülesandeks oli muu hulgas ka töötasude arvestamine ja ülekandmine töötajatele. Hageja pidi TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et kostja kandis endale üle rohkem töötasu, kui oli poolte vahel kokku lepitud. Pooled ei vaielnud selles, et kokku oli lepitud põhipalgas, mis oli katseajal 5 000 krooni ja selle lõppedes 6 500 krooni. Hageja seaduslik esindaja R. K. kinnitas istungil, et kostjal oli õigus saada lisatasu seadmete müügilt, kuid väidetavalt kostja seadmeid ei müünud, muudel alustel kostjal lisatasu saamise õigus puudus. Tunnistaja R. R., kes töötas kuni 2001. aastani hageja tegevjuhina, ütluste kohaselt, tegeles kostja müügiga ja sai ka läbimüügilt protsenti. Tunnistaja I. I. ütluste kohaselt sai kostja tulemustasu. Tunnistaja P. M. ütluste kohaselt sai kostja lisatasu selle eest, kui ta ise töötaja asemel kauba laoarvelt maha võttis. Kõik tunnistajad on selgitanud, et hageja juhatuse liige R. K. omas täielikku ülevaadet sellest, kellele ja kui suurt palka maksti. R. K. viibis pidevalt kontoris ja omas ülevaadet kõigist maksetest. R. R. ja I. I. ütluste kohaselt arutati tulemustasu maksmine iga töötaja osas läbi hageja juhatuse liikme R. K., kes oli kõigi finantstehingutega kursis. Tunnistajate ütlustest järeldab kolleegium, et kostjale väljamakstud palgasummad olid hagejale teada ja väljamakstud hageja korraldusel. Asjaolule, et palk oli välja makstud hageja teadmisel ja vastas kokkulepitule, viitab ka see, et hageja juhatuse liige R. K. on alla kirjutanud maksuametile esitatavatele palgatõenditele (I kd lk 75 ja 76). Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et kostja sai palka hagejaga kokkuleppel ja suuruses, mida hageja oli aktsepteerinud. Hageja palus kostjalt välja mõista O. P. väidetavalt alusetult makstud 149 206,82 krooni. Maakohus on õigesti märkinud, et kostja, makstes O. P. 149 206,82 krooni, ei saanud ise VÕS § 1037 lg 1 mõtte kohaselt hageja arvel rikastuda. Alusetu rikastumise nõue võiks olla hagejal O. P. vastu. Küll aga võib hageja nõuda kostjalt O. P. väljamakstu osas kahju hüvitamist, kuid sellisel juhul saab kahjuna käsitleda ainult seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Hageja nõuet O. P. vastu esitanud ei ole ja pole esitanud kohtule ka asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, kas tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuhüvituse nõudest väiksem. Juba eeltoodu annab aluse hageja nõude 149 206,82 krooni saamiseks rahuldamata jätmiseks. Samas leiab kolleegium, et õige on ka maakohtu järeldus, mille kohaselt ei olnud hageja nõue tõendatud. O. P. töötamise kohta on tunnistajad R. R., I. I., P. M. ja K. L. selgitanud, et O. P. töötas hageja juures meistrina täistööajaga. Tunnistajana ülekuulatud O. P. selgitas, et alguses ta tegi hagejale interneti kodulehte ja sellele lisandusid arvutite hooldus ning kohaliku võrgu administreerimine. Meistrina hooldas O. P. klientide koopiamasinaid ning talle laienesid samad töötingimused, kui teistele meistritele. Vaidlust ei ole, et teised meistrid said põhipalka ja tulemustasu. Kuna tunnistajate ütluste kohaselt oli R. K. kursis kõigile makstavate palkadega, siis ei ole tõenäoline, et kostja oleks saanud maksta pikema perioodi vältel O. P. palka, milles ei olnud kokku lepitud. Järgnevalt on hageja kostjale ette heitnud, et kassast on fiktiivsete dokumentide alusel tehtud kostja poolt endale väljamakseid summas 53 815,70 krooni, millega on kostja tekitanud hagejale kahju. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on nõude õigesti tõendmatuse tõttu jätnud rahuldamata. Tunnistaja R. R. on selgitanud, et sularahaarveldusi toimetas hageja juhatuse liige R. K. ise ja kuna firmas oli pidevalt rahapuudus, siis kõiki väljamakseid kontrollis R. K.. R. K. poolt rahaliste tehingute üle kontrolli teostamist kinnitavad ka tunnistajad I. I., P. M. ja K. L.. Kolleegium leiab, et eeltoodu tõttu ei ole usutav, et kostja sai kõrvaldada ilma hageja juhatuse liikme teadmata kassast pikema perioodi vältel sularaha. Kohtule on veenvam kostja selgitus, mille kohaselt oli sularaha vaja hageja juhatuse liikmel ja selle tõttu tehti kassast hagis loetletud dokumentide alusel sularahaväljamaksed.

Samuti on õigesti tõendamatuse tõttu jäetud rahuldamata hageja nõue 4 251,75 krooni, mis oli väidetavalt ebaõigesti tagasi makstud laen, saamiseks. Hageja ei ole tõendanud, millal ja millises summas ta kostjalt laenu sai. Laenulepingut vormistatud ei olnud. Mõlemad pooled kinnitavad, et kostja andis hagejale laenu, kuna hagejal puudusid käibevahendid, kuid poolte poolt avaldatud summad on erinevad. Oma väiteid kostja poolt endale laenu tagasimaksmise kohta suuremas summas, kui oli laenuks antud, ei ole hageja tõendanud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ebaõige on kaebaja käsitlus, mille kohaselt töövaidluskomisjoni otsus tõendab, et kostjal ei olnud õigust lisatasule. Töövaidluskomisjoni otsuses tuvastatud asjaolud ei vabasta hagejat TsMS § 230 lg-st 1 tulenevast tõendamise kohustusest. Samuti on ebaõige, et lisatasude maksmine saab tuleneda ainult kirjalikust kokkuleppest poolte vahel. Vaidlust ei olnud, et hageja oli kinnitanud käskkirjaga lisatasude maksmise korra ja selle alusel maksti töötajatele lisatasu. Vaidlus oli ainult selle üle, kas kostjal oli õigus saada lisatasu. Eelnevalt on kolleegium hinnanud, et maakohtu järeldus, mille kohaselt oli kostjal õigus lisatasule, oli õige. Kolleegium märgib, et lisatasu võib tööandja maksta töötajale ka suulise kokkuleppe alusel. Kaebaja on kaebuses väitnud, et kostjal ei olnud õigust maksta endale autokompensatsiooni. Samas ei ole hageja ise hagiavalduses välja toonud, kui suure summa oli kostja saanud väidetava autokompensatsioonina. TsMS § 363 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi pidi hageja esitama oma nõude ja selle aluseks olevad asjaolud ja kohus menetleb asja hagiavalduses toodud asjaoludest lähtudes. Samuti on ebaõige kaebaja käsitlus, et igaks ülekandeks pidi olema hageja juhatuse liikme kirjalik korraldus. Äriühing korraldab ise oma raamatupidamist ja määrab, kuidas dokumente vormistatakse. Hageja ei ole esitanud kohtule oma raamatupidamise eeskirju ega muid akte, millega oli raamatupidamine äriühingus korraldatud. Tulenevalt tunnistajate ütlustest, anti ASs K. korraldusi valdavalt suuliselt. Kostja esitas vastuväite nõude aegumise kohta esmakordselt ringkonnakohtu menetluses. Hageja on selgitanud, et ta sai teada kostja poolt raha alusetust omandamisest ja kahju tekitamisest alles 2005. aastal. Kolleegiumi arvates ei ole see veenev, kuna Julianuse Inkasso Agentuuri AS-i 04.03.2004 kirjast kostjale tuleneb, et hageja on nõude kostja vastu 27.02.2004 loovutanud inkassofirmale. Seega oli vähemalt 27.02.2004 hageja teadlik väidetavast kahjust või alusetust rikastumisest kostja poolt. TsÜS § 150 lg 1 ja § 151 lg 1 järgi on hageja nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 järgi peatub aegumine avalduse esitamisega seaduses sätestatud kohtueelses menetluses. Hageja on väitnud, et ta esitas kriminaalmenetluses tsiviilnõude. Hageja oma väidet tõendanud ei ole. 12.09.2007 koostatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalasja lõpetamise määruses on viide, et tsiviilnõue on esitatud 03.11.2005. Eeltoodud asjaoludest võiks järeldada, et nõude aegumine oli peatunud 03.11.2005 kuni 20.06.2008 ja hagi oli esitatud ajal, kui nõue ei olnud aegunud. Kuid kuna eelnevalt on tuvastatud, et hageja nõue on tõendamata ja selle tõttu on hagi jäetud osaliselt õigesti rahuldamata, siis kolleegiumi arvates ei oma aegumine olulist tähtsust. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

tulenevalt

§

lg-st

tuleb

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.