1.Harju Maakohtu 31.03.2010 otsus jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu täiendavaid põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.29.05.2009 esitas M. Õ. (edaspidi hageja, vastustaja) hagi Harju Maakohtusse L. S., K. V. ja A. S. (edaspidi kostjad, apellant, kaasapellandid) vastu õigusvastaselt tekitatud kahju 32 020.78 krooni ja viiviste 5671.33 krooni ning alates 01.05.2009 viivise 8.75 krooni päevas kuni tekitatud kahju hüvitamiseni väljamõistmiseks kostjatelt solidaarselt või alternatiivselt välja mõista L. S.lt kahju 32 400.50 krooni, viivised 4527 krooni ja viivis 8 krooni päevas kahju hüvitamiseni ning K. V.lt kahju 814.50 krooni, viivised 113.80 krooni ja viivis 75 senti päevas kuni kahju hüvitamiseni
2.Põhja Politseiprefektuuri poolt algatati 13.12.2007 kriminaalasi nr 07237301235 sellest, et ajavahemikul 07.12.2007 kell 7.30 kuni 12.12.2007 kell 7.30 varastati tundmatute isikute poolt T. Õ. kasutuses olnud hagejale kuuluv mobiiltelefon Motorola (maksumus 1200 krooni) koos selles olnud SIM kaardiga. 13.12.2007 ilmnes, et tundmatud isikud olid kasutanud SIM kaarti, saates lühisõnumeid kokku 37 820.78 krooni eest. Hagejal tuli nimetatud teenuste eest esitatud arve tasuda AS-le EMT 21.01.2008. Politsei poolt tehti kindlaks, et kahju tekitasid hagejale alaealised E. S., M. L. ja M. S..
3.Kriminaalmenetlustes tuvastati, et M. S. leidis T. Õ. kasutuses olnud mobiiltelefoni ning kasutas selles olnud SIM kaarti varalise kasu saamise eesmärgil, edastas selle siis E. S.ale, kes edastas SIM kaardi omakorda M. L.ule. Kriminaalmenetlustes tuvastati ka, et hagejale tekitati kahju M. S. poolt 2800 krooni, E. S.a poolt 35 400 krooni ning M. L.u poolt 814.50 krooni. Kriminaalasjade menetlus lõpetati seoses sellega, et
kriminaalkuriteo panid toime alaealised isikud. Kuriteoga tekitatud kahju 2800 krooni hüvitas vabatahtlikult A. S., E. S. hüvitas vabatahtlikult 3000 krooni. K. V. ei nõustunud tema hooldada oleva M. L.u poolt tekitatud kahju üldse hüvitama.
4.Hagi esitamise seisuga on hüvitamata hagejale kuriteoga tekitatud kahju 32 020.78 krooni. L. S. on vaielnud vastu kuriteoga tekitatud kahju suuruse osas E. S.a poolt ning juhul, kui kohus otsustab käesolevas asjas erinevalt kriminaalmenetluses tuvastatud kahju suuruse E. S.a suhtes, muutuvad ka teiste kuriteoosaliste kohustused hageja ees, mistõttu tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju välja mõista kostjatelt solidaarselt. Kostjate vastuväited
5.Kostja A. S. leidis, et on hagejale kahju hüvitanud ega pea vastutama teiste laste vigade eest. Kohe, kui politsei lõpetas eeluurimise ja tegi kindlaks M. S. poolt tekitatud kahju suuruse, võttis kostja ühendust hagejaga ja tasus tekitatud kahju 2800 krooni.
6.Kostja L. S. hagiga ei nõustunud. Hageja ei ole tõendanud kahju tekitamist hagis nimetatud summas hagis nimetatud isikute poolt. Kriminaalasjades osalenud tunnistajate ja kahtlustatavate vastastikku antud selgitused on ilmselges vastuolus, mistõttu ei saa nendele tuginedes lugeda tõendatuks seda, milline kostja kuhu ja mitu sõnumit täpselt saatis ja kas üldse saatis, mis on aga solidaarse vastutuse tekkimise juures olulisima tähtsusega. Kuna hageja ei ole esitanud ühtegi veenvat tõendit selle kohta, et E. S. oleks talle üldse kahju tekitanud, siis ei saa kostjalt teiste kostjatega solidaarselt kahju välja mõista. Kahju tekitajalt võib nõuda kahju hüvitamist üksnes sellisel määral, mis vastab tema poolt tekitatud kahju suuruse tõenäosusele. E. S.a poolt saadetud sõnumite arv võis jääda ca 100 sõnumi piiresse, kuna ajaliselt oli telefon koos hagejale kuulunud kaardiga tema valduses mitte rohkem kui pool tundi ning selle aja jooksul ei oleks ka tehniliselt olnud võimalik rohkem sõnumeid saata. Sellest tulenevalt hüvitas kostja hagejale 3000 krooni, so ca 100 sõnumi hinna ning 500 krooni valurahaks, mistõttu oli hageja nõue kostja vastu lõppenud juba enne hagi esitamist. Mingisuguses teises ulatuses kahju tekitamine E. S.a poolt ei ole tõendatud ega ka põhjendatud.
7.Isegi kui nimetatud väited ei anna kohtu arvates alust jätta kostjalt täiendav kahjutasu välja mõistmata, siis tuleb jätta hageja nõue rahuldamata seetõttu, et ta ei teinud ise midagi selleks, et kahju tekkimist ära hoida - hageja ei sulgenud pärast telefoni kadumist telefoni kaarti ega vahetanud PIN-koodi, mis tähendab, et ta ei võtnud kasutusele mõistlikke ennetusvahendeid võimaliku kahju tekkimise ärahoidmiseks. Alternatiivselt palus kostja vähendada kahju hüvitist selle summa võrra, mille ulatuses kohus leiab, et hageja tegemata jätmistest hoolimata oleks sellises suuruses kahju siiski tekkinud.
8.Hagejal ei ole õigust nõuda hagiavalduses märgitud ulatuses viivist - hageja esitas oma kirjaliku nõude 13.02.2009 ning alles sellest hetkest tegi hageja võimalikuks raha tasumise kostja poolt (nimetatud kirjast sai kostja teada hageja pangarekvisiidid).
9.Kostja K. V. hagile ei vastanud. Esimese astme kohtu otsus
10.31.03.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis L. S.lt, K. V.lt ja A. S.lt välja solidaarselt põhivõla 32 020.78 krooni ning viivised perioodi 09.12.2007 – 31.03.2010 eest 8080.93 krooni. Lisaks mõistis kohus L. S.lt, K. V.lt ja A. S.lt solidaarselt alates 1.04.2010 sissenõutavaks muutuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt iga tasumisega
viivitatud päeva eest kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 32 020.78 krooni. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda.
11.Pooled ei vaidle hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude üle, muu hulgas selle üle, et alaealised M. S., M. L. ja E. S. kasutasid hageja mobiiltelefoni ning saatsid sellelt sõnumeid erinevate suhtlusportaalide kontodele, kogusummas 37 820.78 krooni, millest on kostjate A. S. ja L. S. poolt hüvitatud 5800 krooni. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjad vastutavad hageja ees solidaarvõlgnikena või osavõlgnikena.
12.Kohtuistungil ära kuulatud tunnistaja M. S. ütlustest selgus, et ta saatis tasulisi sõnumeid, mille eest sai internetiportaalides krediiti või mänguaega enda ja oma õe nimele registreeritud kontodele internetiportaalidesse XXXX.XX; XXXX.XX ja XXXXX.XX. Tunnistaja M. L.u ütluste kohaselt saatis ta tasulisi sõnumeid, mille eest sai internetiportaalides krediiti, enda nimele registreeritud kontole internetiportaalidesse XXXX.XX; XXXX.XX ja tavalisi sõnumeid oma tuttavale. E. S. saatis sõnumeid nii enda kui ka M. S. kontole. E. S. saatis tasulisi sõnumeid, mille eest sai internetiportaalides krediiti või mänguaega, enda, V. P. ja M. S. nimele registreeritud kontodele internetiportaalidesse XXXX.XX; XXXX.XX ja XXXXX.XX, samuti saatis M. S. sõnumeid M. L.ule, kes omakorda saatis neist osa edasi E. S.ale.
13.VÕS § 65 lg 3 sätestab, et solidaarkohustus tekib samuti siis, kui kohustus on jagamatu. Kohus asub seisukohale, et hagejale tekitati kahju solidaarselt. Kahju tekitati sõnumite saatmisega, kusjuures M. S., M. L. ja E. S. saatsid sõnumeid nii endale kui ka üksteisele, saates omakorda sõnumeid edasi. Seega tekitati kahju ühiselt, sest alaealised tegutsesid üksteise huvides ning ei ole võimalik vahet teha, kes millisel määral täpselt kahju tekitas. Kahju tekitajaks saab pidada nii isikuid, kes otseselt sõnumi saatis, kui ka seda isikut, kes sellest kasu sai, seega võib pidada kahju tekitamist jagamatuks kohustuseks.
14.VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kostjad vastutavad tekitatud kahju eest VÕS § 1053 lg 1 alusel, mis sätestab vanema või eestkostja vastutuse alla 14 aastase isiku poolt kahju tekitamise eest. Alaealised olid õigusvastase teo sooritamise ajal alla 14 aastased. Kui alaealised ei oleks sõnumeid saatnud, ei oleks hagejal telekommunikatsiooniteenuse osutaja ees rahalist kohustust tekkinud.
15.Elion Esindus AS-i ja AS-i EMT arvetega on leidnud tõendamist hagejale tekitatud otsese varalise kahju suurus, mille hüvitamist saab hageja VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel kostjatelt välja nõuda. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja tasus sõnumite eest 37 820.78 krooni, kostjad on sellest hüvitanud 5800 krooni. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista 32 020.78 krooni.
16.VÕS § 113 lg 1 alusel on hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist seadusega määratud viivitusintressi määras, milleks on VÕS § 94 sätestatud intressi määr, millele lisandub 7% aastas. Kostjad peavad hüvitama viivised alates ajast, mil nad said kahju tekkimisest teada või pidid teada saama. Kahju tekitati 08.12.2007, seega algas viivitus mitte 08.12.2007 nagu on märkinud hageja, vaid 09.12.2007. Perioodil 09.12.2007 - 30.06.2008 on viivise määr 11% aastas, see on 2336.59 (37820.78*0,11/365*205 päeva) krooni. Perioodil 01.07. -31.12.2008 on viivise määr 11% aastas, see on 2097.23 (37820.78*0,11/365*184) krooni. Perioodil
01.01.-07.01.2009 on viivise määr 9,5% aastas, see on 68,90 (37820.78*0,095/365*7) krooni. Perioodil 08.01. - 15.02.2009 on viivise määr 9,5% aastas, see on 355.48 (35020.78*0,095/365*39) krooni. Perioodil 16.02.2009-31.03.2010 on viivise määr 8% aastas, see on 3222.73 (32820.78*0,08/365*448) krooni.
17.Alates 01.04.2010 sissenõutavaks muutuv viivis tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 ja VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud määras, kuid mitte rohkem, kui põhivõlg. Apellatsioonkaebus
18.L. S. palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohtu otsus vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei põhjenda, miks ei ole tegemist VÕS § 138 ehk osavastutuse regulatsiooniga. Samuti ei ole maakohus arvesse võtnud apellandi seisukohta, et vastustaja ei ole vältinud kahju tekkimist ning M. S. ütlust, mille kohaselt võttis ta omaks umbes 2000 sõnumi saatmise. Apellant juhtis kohtu tähelepanu kolme tunnistaja ütlustes olevatele vastuoludele. Kohus jättis tunnistajate ütlused põhjalikult analüüsimata.
19.Tegemist ei ole jagamatu kahjuga. Maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 138 ning sellest tulenevalt välja mõistma igalt isikult eraldi kahjusumma, mis vastab tõenäosusele, mil määral isik võis kahju tekkimise põhjustada. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-56-02 leidnud, et kui on tõendatud kohustuse rikkumine, sellest tekkinud kahju ning põhjuslik seos kohustuste rikkumise ja kahju vahel, tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust. Kuna M. S. on tunnistanud, et saatis suurema osa sõnumitest ise, on ilmselge, et tema tekitas võrreldes teiste isikutega ka suurema kahju.
20.Maakohus ei ole asjassepuutuvaks pidanud ka VÕS § 139, mille lg 2 sätestab, et kahju tuleb vähendada ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Vastustaja pidi aru saama, et PIN-koodi vahetamata jätmine annab telefoni SIM-kaardi sattumisel kolmandate isikute kätte neile võimaluse seda kaarti kasutada ning vastustajale kahju tekitada. Samuti paneks mõistlik isik alaealise kasutuses olevale kõnekaardile maksimaalse kuulimiidi, vähendamaks tarbetut kulutamist. Ka limiidi olemasolul oleks vastustaja kahju olnud tunduvalt väiksem. VÕS § 139 ei eelda, et vastustaja oleks mingit kohustust rikkunud. Piisab, et ta jättis tegemata selle, mida sarnases olukorras olnuks mõistlik teha. Kuna vastustaja ei teinud midagi selleks, et kahju tekkimist ära hoida, tuleb kahjuhüvitist vähendada nullini. Vastustaja seisukoht
21.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli ta teinud kõik mõistlikult võimaliku, et välistada kahju tekkimist. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
22.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks, kuid vajalik on otsuse põhjendusi täiendada. Maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ringkonnakohus nõustub ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda neid. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võttis ringkonnakohus kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
23.Esmalt ei nõustu apellant maakohtuga solidaarvastutuse rakendamise osas ja on seisukohal, et rakendada tuleb VÕS § 138 regulatsiooni. Kolleegium apellandiga ei nõustu. VÕS § 138 lg 1 sätestab, et kui tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad
isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks, võib kahju hüvitamist nõuda neilt kõigilt. Sama sätte lg 3 kohaselt võib sellisel juhul igalt isikult nõuda kahju hüvitamist määral, mis vastab tõenäosusele, mil määral isik võis kahju tekkimise põhjustada. VÕS § 138 sätte eesmärgiks on kannatanule kahju hüvitamise nõude ühe eelduse – põhjusliku seose – tõendamise lihtsustamine ja seda olukorras, kus on selge, et vähemalt ühe isiku tegu tõi kaasa kahju tekkimise, kuid kahjustatud isikul ei ole võimalik tõendada, millise konkreetse isiku käitumine oli põhjuslikus seoses kahju tekkimisega või on problemaatiline, kui suur osa kahjust on põhjustatud ühe või teise kahju tekitaja poolt. Vastutuse tekkeks ei pea olema tõendatud põhjuslik seos ja see asjaolu eristab VÕS § 138 kohaldamisala § 137 omast: §-s 138 on tegemist juhtudega, kus ei ole selge, millise kahju tekitaja käitumine on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. VÕS § 137 kohaldamine eeldab, et iga kahju tekitaja käitumise ning kahju tekkimise vahelise kausaalseose osas kahtlusi ei ole.
24.Käesolevas asjas ei ole maakohus tuvastanud kahtlusi, et iga kostja tegevuse puhul eksisteerib põhjuslik seos hagejale tekitatud varalise kahjuga. Ka apellatsioonkaebuses ei ole seda vaidlustatud. Käesolevas asjas võib küsimus tekkida vaid solidaarvastutajate omavahelises suhtes kahjusumma võimalikul jaotamisel, aga see asjaolu ei saa mõjutada kannatanu õigust saada temale tekitatud kahju hüvitamist.
25.Kolleegium nõustub apellandi väitega, et maakohus ei ole võtnud sõnaselget seisukohta tema taotluse kohta vähendada kahju suurust, kuna vastustaja oleks saanud kahju tekkimist ise vältida järgmiste mõistlike abinõudega: 1) vastustaja oleks pidanud SIM-kaardi saamisel vahetama selle koodi, kuna kood „0000“ on kõigile teada; 2) vastustaja oleks pidanud panema alaealise lapse kasutusse antavale kõnekaardile maksimaalse kululimiidi; 3) vastustaja oleks pidanud SIM-kaardi sulgema varem kui viis päeva peale kadumist. Nimetatutest nr 1 ja nr 3 all välja toodud väited oli apellant esitanud ka maakohtus (t lk 44-46), nr 2 all nimetatu on esitatud esmakordselt alles apellatsioonkaebuses (kaebuse p-s 4). Kaebuses puudub põhistus, miks ei olnud nimetatud asjaolu võimalik esitada maakohtus ja seega jätab kolleegium selle uue asjaolu TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.
26.Kolleegium on seisukohal, et maakohtus esile toodud asjaoludele toetudes saab ringkonnakohus ise kõrvaldada otsuse eelmises punktis esile toodud puuduse, sest maakohtu lõppjäreldus (nähtub väljamõistetud kahju hüvitise suurusest) on õige --kostja väited ei anna alust väljamõistetud hüvitise suurust vähendada. VÕS § 139 lg 2 sätestab kahjustatud isikul lasuva kahju vältimise ja vähendamise kohustuse: kahjustatud isik, kelle võimuses oleks omapoolsete mõistlike pingutustega kahju tekkimist vältida või vähemalt kahju suurust vähendada, ei tohi jääda kahju tekkimise või suurenemise ohu korral tegevusetult kahju tekkimist või suurenemist ootama.
27.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et A. S. leidis hageja poja kasutuses olnud telefoni kas reedel või laupäeval (tunnistaja A. S. ütlused (t lk 117), mille kohaselt leidis reede hommikul; kriminaalasja lõpetamise määrus (t lk 13-15), mille kohaselt leidis 08.12.2007, seega siis laupäeval). Puudub vaidlus, et telefonist võetud SIM-kaarti kasutati 08.12.2007. Hageja väidete kohaselt avastas ta telefoni kadumise 12.12.2007 ja sulges koheselt kaardi. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja pidi juba varem saama teada lapse kasutuses oleva telefoni kadumisest. Kolleegium on seisukohal, et ka alaealise lapse puhul ei kontrolli mõistlikud vanemad igal päeval kõigi lapse kasutuses olevate asjade olemasolu. Hageja on selgitanud, et telefon oli vajalik, et ta saaks vajadusel lapsele helistada (t lk 128). Seega on arusaadav, et nädalavahetusel sellist vajadust ei tekkinud ja isegi kui vajadus oleks tekkinud juba esmaspäeval koolinädala alguses, oli selleks ajaks kahju juba tekitatud.
28.Maakohtus ei vaielnud hageja vastu kostja väitele, et hageja poja kasutuses olnud SIM-kaardi PIN-koodiks oli algne „0000“. Väide, et tegelikult oli kood vahetatud ja selleks oli kasutaja sünnipäev, on esile toodud esmakordselt alles vastuses apellatsioonkaebusele ja TsMS § 652 lg 4 alusel jätab kolleegium selle väite tähelepanuta. Samas on kolleegium seisukohal, et nimetatud asjaolu ei anna alust tekitatud kahju vähendamiseks. Hageja väidete kohaselt oli poja kasutuses olnud telefonil aktiveeritud koodlukk, kuid kaart võeti telefonist välja ja kasutati teistes telefonides. Lapse kasutuses oleva telefoni koodlukk hoiab ära telefoni ja selles oleva PIN-kaardi tahtmatu kasutamise (näiteks telefoni klahvide juhuslikul aktiveerumisel koolikotis või lapse ja tema kaaslaste mänguhoos) ja seeläbi kahju tekkimise. Samuti olukorra, et telefoni leides saaks võõras isik seda suuremate pingutusteta kasutada. Hageja mõistliku inimesena ei saa ega peagi eeldama kõigilt teistelt isikutelt pahauskset ja õigusvastast käitumist ehk siis seda, et telefoni leides võetakse sellest SIM-kaart välja ja hakatakse seda teadlikult ja korduvalt kasutama ning seda isegi siis, kui kasutajatele oli teada, kelle kaardiga tegemist oli (apellandi tütre poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt arutasid nad omavahel, et „see võiks olla T. telefon, kuna olime seda varem ekskursiooni ajal näinud T. käes“; t lk 115).
29.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1).
Ande Tänav
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.