Võlaõigus › Võõrandamislepingud

võlgneb kostja hagejale 300 000 krooni põhivõlga, millele lisanduvad viivised. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 300 000 krooni, viivised 08.04.2009 seisuga 10 257,52 krooni ning hagiavalduse esitamise kuupäevaks sissenõutavaks veel mitte muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses tasumata põhivõlast kuni põhivõla tasumiseni. Kostja hagi ei tunnistanud. Võlakohustuse pooled leppisid võlakohustuse p-s 7 kokku, et võlakohustuse sõlmimisel lõppevad kehtivuse kõik võlakohustuse aluseks olevad varasemad kokkulepped. Seega lõppesid võlakohustuse sõlmimisel 10.09.2004 AS Sanitotek ja hageja vahel sõlmitud müügilepingust, hageja ja kostja vahel 14.12.2004 sõlmitud käenduslepingust ning 18.08.2005 kostja ja OÜ Virumaa Inkasso vahel sõlmitud maksegraafikust tulenevad võlasuhted. Kuna võlakohustuse aluseks olevatest kokkulepetest tulenevad võlasuhted on 10.10.2006 lõppenud, saab vaidlusaluse 300 000 krooni põhivõla ja sellelt arvestatavate viiviste tasumist nõuda üksnes võlakohustusele tuginedes. 28.11.2008 hageja ja OÜ Virumaa Inkasso vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu preambula punkti a kohaselt on sellega loovutavaks nõudeks müügilepingust tulenev nõue AS Saniotek vastu 407 855,60 krooni. Vastavalt võlakohustuse p-le 1.1 loovutas OÜ Virumaa Inkasso hagejale nõude AS Saniotek ja kostja vastu, mis tähendab, et võlakohustuse sõlmimisega läksid kõik käenduslepingust tulenevad nõuded samuti üle hagejale. Kuivõrd kronoloogiliselt on nõude tagasiloovutamise leping sõlmitud pärast võlakohustuse sõlmimist ning võlakohustusega lõppesid müügilepingust, käenduslepingust ja maksegraafikust tulenevad võlasuhted, loovutas OÜ Virumaa Inkasso nõude tagasiloovutamise lepinguga hagejale sisuliselt müügilepingust ja käenduslepingust tulenevad kehtivuse kaotanud nõuded. Nõude tagasiloovutamise lepingus ei ole märgitud, et sellega loovutatakse ka võlakohustusest tulenev OÜ Virumaa Inkasso nõue kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt ei ole nõude tagasiloovutamise lepinguga hagejale loovutatud võlakohustusest tulenevat nõuet kostja vastu ja seega ei ole viimasel õigus nõuda kostjalt võlakohustusest tulenevate kohustuste täitmist. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks põhivõla 200 000 krooni, viivise 6197,21 krooni ja viivise ajavahemikul 15.04.2009 kuni 01.09.2009 põhinõudest (100 000 krooni) ja alates 02.09.2009 põhinõudest (200 000 krooni) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 sätestatud määras. Hageja menetluskulud jäid 2/3 osas kostja kanda, 1/3 osas hageja enda kanda ja kostja menetluskulud jäid tema enda kanda. OÜ Virumaa Inkasso ja kostja vahel 10.10.2006 sõlmitud võlakohustusest tuleneb üheselt, et võlakohustuse pooltel oli tahe asendada hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping ning võlakohustuse poolte vahel sõlmitud 19.08.2005 leping 10.10.2006 sõlmitud võlakohustusega. Seega tuleneb võlakohustusest selgelt, et võlakohustusega soovisid pooled luua täiesti uue kohustuse ning tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kostja taganemine 10.10.2006 sõlmitud võlakohustusest ei ole kehtiv, kuivõrd kui isegi leiaks tõendamist, et võlausaldaja rikkus VÕS § 146 lg 1 ja 2 sätestatut, ei võimalda VÕS § 146 lg-s 3 sätestatud erinorm võlakohustusest taganeda. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et juhul, kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Seega on kostjal kohustus täita 10.10.2006 sõlmitud võlakohustuses kokkulepitut. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. 3(9)

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 mõtte kohaselt peab olema loovutatav nõue piisavalt määratletav. Arvestades, et juba 28.11.2008 sõlmitud nõude loovutamise lepingus oli viidatud loovutaja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistusele ning Virumaa Inkasso OÜ on 08.12.2009 kinnitanud, et nimetatud nõude loovutamise lepinguga loovutati 10.10.2006 Virumaa Inkasso OÜ ja kostja vahel sõlmitud võlakohustusest tulenev nõue, siis on nimetatud nõude loovutamine hagejale tõendatud. Hageja poolt 10.10.2006 võlakohustusest osaline taganemine 05.01.2009 on tühine. VÕS § 30 kohaselt on Virumaa Inkasso OÜ ja kostja vahel 10.10.2006 sõlmitud võlakohustus iseseisev leping. Virumaa Inkasso OÜ loovutas küll hagejale VÕS § 164 järgi nõude, kuid see ei tähenda, et hageja muutus sellega lepingupooleks. Võlakohustuse lepingupoolteks on OÜ Virumaa Inkasso ja kostja. VÕS § 188 järgi võib lepingust taganeda vaid lepingupool. Kuna võlakohustusest taganes hageja, kes ei ole võlakohustuse lepingupool, siis on taganemine tühine. Seega tuleb hagi rahuldada põhinõude osas osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 10.10.2006 sõlmitud võlakohustuse nõudest on kostja tasunud p-des 6.1 ja 6.2 märgitud summad kokku 107 855,60 krooni ja tasumata on jäänud p-des 6.3, 6.4 ja 6.5 märgitud summad. Kuna sissenõutavaks on muutunud p-des 6.3 ja 6.4 märgitud summad kokku 200 000 krooni, siis tuleb nimetatud summa põhivõlana kostjalt välja mõista. Arvestades põhjendatud ja tõendatud põhinõude suurust, tuleb hageja poolt kindla summana välja arvestatud viivisenõuet vähendada ning ka ajavahemiku 21.01.-08.04.2009 arvestada viivist sissenõutavaks muutunud nõudest, s.o 100 000 kroonilt. Seega moodustab viivisenõue 6197,21 krooni. Kuna hagiavalduse esitamisel 15.04.2009 oli sissenõutava põhivõla suurus 100 000 krooni, siis tuleb viivist 15.04.-01.09.2009 arvestada põhivõlast 100 000 krooni ja sealt edasi põhivõlast 200 000 krooni, kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 sätestatud määras. AS FEB apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja põhinõue 100 000 krooni ulatuses, hagis esitatud viivisenõue ja menetluskulude jaotuses. Uue otsusega rahuldada hagi täies ulatuses ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on tuvastanud, et 05.01.2009 esitas hageja avalduse võlakohustuse p-des 6.3– 6.5 sätestatud maksegraafikust taganemise kohta. Kuigi avalduses endas on hageja nimetanud seda ekslikult taganemisavalduseks, siis hagiavalduse p-des 5.1 ja 5.4 on ta selgitanud, et VÕS kohaselt on selle avalduse näol tegemist ikkagi ülesütlemisavaldusega. Kohus on oma otsuses millegipärast selle erisuse ja hagiavalduses esitatud põhjenduse tähelepanuta jätnud. Samas ei oma see kohtu eksimus käesolevas asjas määravat tähtsust, kuna hageja ja kostja vahelises suhtes ei ole antud juhul olulist vahet, kas kõnealust avaldust nimetada taganemisavalduseks või ülesütlemisavalduseks. Oluline on, et kõnealusest avaldusest endast selgub hageja tahe selgelt ja üheselt mõistetavana. Hageja soovis kostja rikkumise tõttu lõpetada võlakohustuse p-des 6.3-6.5 sätestatud maksegraafiku kehtivuse ning nõuda kostjalt nendes punktides nimetatud summade tasumist koheselt. Kuigi maakohus on eksinud selle avalduse õigusliku kvalifikatsiooniga, 4(9)

on ta õigesti mõistnud selle avalduse eesmärki. Hoolimata sellest oleks kohus pidanud hageja avaldust käsitlema ülesütlemisavaldusena ja mitte taganemisavaldusena. Maakohus on õigesti leidnud, et võlakohustuses sisalduv kostja tasumiskohustus oli nõude loovutamise lepingu esemeks ehk nõude loovutamise lepinguga omandas hageja võlakohustuses sisalduvate summade nõudeõiguse. Kohtuotsuses on kohus veenvalt ja õigesti põhjendanud, miks hagejale on kõnealune nõudeõiguse üle läinud. Samas tugines kohus hagi osaliselt rahuldamata jättes asjaolule, mida ei ole poolte poolt vaidlustatud ja mida ei ole menetluses arutatud ning mille suhtes ei ole pooltel olnud võimalik oma arvamust avaldada. Nimelt leidis kohus üllatuslikult, et hageja võlakohustuse p-dest 6.3– 6.5 taganemine (tegelikult ülesütlemine) on tühine. Tegemist on poolte jaoks üllatusliku seisukohaga, mida kohus pooltega kohtuistungitel ei arutanud ja millele hagejal ei olnud seetõttu võimalik esitada ka vastuväiteid. Selline seisukoht on võetud täielikult kohtu enda initsiatiivil, kuna see ei põhine mitte ühelgi kostja vastuväitel. Kostja ei ole mitte kordagi nimetatud põhjendusega ega ka mistahes sarnase põhjendusega võlakohustuse ülesütlemist vaidlustanud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 164 lg 2 ja leidnud, et hageja taganemine võlakohustuses sisalduvast maksegraafikust on tühine. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Sellest tulenevalt omandas võlakohustusest tulenevad nõudeõigused ja kujundusõigused (sh ülesütlemise õiguse) hageja. Seega pärast nõude loovutamise lepingu sõlmimist oli üksnes hagejal õigus nõuda kostjalt võlakohustuses sätestatud summade tasumist ja selle kohustuse rikkumise korral kasutada õiguskaitsevahendeid (sh võlakohustus üles öelda). Virumaa Inkasso OÜ-l nõude loovutamise tulemusena neid õigusi enam ei olnud. VÕS §-s 196 sätestatud lepingu erakorraline ülesütlemine kui kujundusõigus on lahutamatult seotud võlasuhtega, millest tulenevalt ülesütlemisõigus tekib. See tähendab, et ülesütlemise õigust ei ole võlasuhtest eraldiseisvalt võimalik üle anda, mistõttu seda õigust ei saa võlasuhtest lahutatuna kasutada. Seega, kui Virumaa Inkasso OÜ loovutas hagejale võlakohustusest tulenevad nõuded kostja vastu, siis sellega koos läks hagejale üle ka võlakohustuses kokkulepitud maksegraafiku ülesütlemisõigus juhtumiks, kui kostja rikub võlakohustuses kokku lepitud kohustusi. Ülesütlemisõiguse lahutamatuse tõttu võlasuhtest endast ei ole võimalik loovutada ülesütlemisõigust ilma võlasuhteta ega loovutada võlasuhet ilma ülesütlemisõiguseta. Kaevatava kohtuotsuse loogika kohaselt läks võlakohustuses sätestatud võlasuhe Virumaa Inkasso OÜ-lt üle hagejale, kuid võlakohustuse ülesütlemisõigus jäi Virumaa Inkasso OÜ-le. Selline seisukoht on aga väär ja seadusega vastuolus. Võlakohustuse ja sellest tuleneva ülesütlemisõiguse lahutamatuse tõttu ei ole võimalik, et võlakohustuses sätestatud summade tasumise nõudeõigus on ühel isikul, kuid tasumise kohustuse rikkumisest tulenev võlakohustuse ülesütlemisõigus on hoopis teisel isikul. Nõudeõiguse puudumine tähendab automaatselt ka ülesütlemise õiguse puudumist ja nõudeõiguse olemasolu tähendab ka ülesütlemise õiguse olemasolu, kui esineb ülesütlemist õigustav alus. Ülesütlemist õigustavaks aluseks on kostja tasumiskohustuse rikkumine. Sealjuures ei ole kostja mitte kordagi eitanud rikkumise kui ülesütlemist õigustava aluse olemasolu. Puudub mistahes adekvaatne põhjendus, miks peaks hageja, kellel on kostja vastu võlakohustuse täitmise nõudeõigus, olema kostja rikkumise korral jäetud ilma võlakohustuse ülesütlemise õigusest. Samuti puudub adekvaatne põhjendus, miks peaks Virumaa Inkasso OÜ-l olema võlakohustuse ülesütlemise õigus, kuigi tal puudub 5(9)

võlakohustuses sätestatud tasumiskohustuse täitmise nõudeõigus. Kohtu vastupidine seisukoht on ohtlik tsiviilkäibele. Kui Virumaa Inkasso OÜ poleks võlakohustusest tulenevaid nõudeõigusi loovutanud, siis oleks ta olnud õigustatud võlakohustuses sisalduva maksegraafiku kostja rikkumisel üles ütlema. Täiesti arusaamatu on, et miks ei peaks samasugust ülesütlemise õigust olema hagejal, kes on nõude loovutamise lepingu sõlmimisega astunud kõnealusesse võlasuhtesse Virumaa Inkasso OÜ asemele. Maakohus on ebaõigesti leidnud, millal saabusid võlakohustuse p-des 6.4 ja 6.5 nimetatud maksete tasumise tähtpäevad. Kuna hageja on võlakohustuse p-d 6.4 ja 6.5 kehtivalt üles öelnud, siis saabus 100 000 krooni tasumise tähtpäev 05.01.2009 ülesütlemisavalduse kohaselt 20.01.2009 ja 100 000 krooni tasumise tähtaeg 01.09.2009. Kuna kohus on ebaõigesti tuvastanud kuupäevad, millal muutusid sissenõutavaks võlakohustuse p-des 6.4 ja 6.5 nimetatud summad, on kohus kohaldanud ka viivisearvestust ebaõigesti. Tegelikult satuti 100 000 krooni tasumisega viivitusse juba 21.01.2009. Lisaks on arusaamatu, miks kohus on seadusejärgse viivisearvestuse, mis hagiavalduse esitamise ajaks ei olnud veel sissenõutavaks muutunud, algustähtpäevaks märkinud 15.04.2009. Hagiavalduses on selgitatud, et hagiavaldus on esitatud 08.04.2009 ja seisuga 08.04.2009 on sissenõutavaks muutunud viivisesummaks 10 257,52 krooni. Järelikult peaks hagiavalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks mittemuutunud viivisearvestus algama 09.04.2009, mitte 15.04.2009. Kostjalt tuleks mõista viivisena välja hagiavalduses taotletud 10 257,52 krooni, kui seisuga 08.04.2009 arvestatud viivis ja alates 09.04.2009 viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumata 300 000 krooni suurusest põhivõlast kuni põhivõla tasumiseni. Rain Linnasmägi apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning täielikult ja meelevaldselt eiranud kostja esitatud seisukohti ja tõendeid analüüsides ebaõigetele järeldustele jõudnud. Maakohus on õigesti leidnud, et võlakohustusega soovisid pooled luua täiesti uue kohustuse ning võlakohustuse näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Samuti on sellekohase väitega esimese astme kohtumenetluses läbivalt nõustunud ka hageja. Samas on maakohus esitatud tõendeid hinnates ebaõigesti järeldanud, et võlakohustuse pooltel oli tahe asendada võlakohustusega üksnes käendusleping ning maksegraafik. Võlakohustuse p-s 7 on selgesõnaliselt sätestatud, et võlakohustuse sõlmimisel lõpevad kõik selle aluseks olnud varasemad kokkulepped. Kuna võlakohustuse aluseks olevatest kokkulepetest tulenevad võlasuhted on 10.10.2006 lõppenud, saab vaidlusaluse 300 000 krooni põhivõla ja sellelt arvestatavate viiviste tasumist nõuda üksnes võlakohustusele tuginedes. Samuti on maakohus esitatud tõendite pinnalt ebaõigesti järeldanud, et nõude tagasiloovutamise lepinguga loovutas OÜ Virumaa Inkasso hagejale võlakohustusest tuleneva nõude. Nõude tagasiloovutamise lepinguga loovutatavaks nõudeks oli preambula punktis a defineeritu kohaselt müügilepingust tulenev nõue AS Saniotek vastu ning kõik käenduslepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Viimased oleksid läinud hagejale automaatselt üle ka VÕS § 167 lg 1 alusel. Nõude tagasiloovutamise lepingus ei ole aga 6(9)

märgitud, et sellega loovutatavaks nõudeks on võlakohustusest tulenev OÜ Virumaa Inkasso nõue kostja vastu. Võlakohustuse osas on nõude tagasiloovutamise lepingu preambula punktis e märgitud üksnes, et võlakohustus sõlmiti 10.10.2006 ning selles lepiti kokku nõude tasumise kord ja tähtajad. Võlakohustusest tulenevate OÜ Virumaa Inkasso nõuete üleminekuks hagejale ei piisa üksnes võlakohustuse äramärkimisest. Lepingu preambulas võib viidata mitmetele lepinguga seotud asjaoludele, kuid see ei too iseenesest kaasa õiguslikke tagajärgi. Vastupidisel juhul tuleks asuda seisukohale, et nõude loovutamise lepinguga lähevad omandajale alati üle kõikidest nõude loovutamise lepingus nimetatud lepingutest tulenevad loovutaja nõuded, sõltumata lepingute nimetamise kontekstist. Nõude tagasiloovutamise lepingust ei nähtu OÜ Virumaa Inkasso tahe loovutada hagejale just võlakohustusest tulenev nõue ning maakohtul ja kostjal puudus mõistlik põhjendus selliseks omavoliliseks tõlgenduseks. Maakohus on õigesti järeldanud, et võlakohustuse näol on tegemist iseseisva lepinguga. Kuivõrd TsÜS § 6 lõikest 3 tulenevalt tuleb iga õigus ja kohustus eraldi üle anda, ei saanud võlakohustusest tulenev nõue minna hagejale üle ilma OÜ Virumaa Inkasso selgesõnalise tahteavalduseta. Eeltoodust tulenevalt oleks pidanud võlakohustusest tuleneva nõude loovutamiseks nõude tagasiloovutamise lepingus selgesõnaliselt märkima, et loovutatakse võlakohustusest tulenev OÜ Virumaa Inkasso nõue kostja vastu. Kuivõrd võlakohustusest tulenevat OÜ Virumaa Inkasso nõuet ei ole nõude tagasiloovutamise lepingus käsitletud loovutatava nõudena, siis ei läinud võlakohustusest tulenev OÜ Virumaa Inkasso nõue nõude tagasiloovutamise lepingu alusel hagejale üle. Seega puudus hagejal hagiavalduse esitamisel materiaalõiguslik alus nõuda kostjalt mistahes summade tasumist võlakohustuse ja nõude tagasiloovutamise lepingu alusel. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 6 lg 3 ja VÕS § 164 lg 1 ning teinud esitatud tõendite pinnalt ebaõige järelduse, et nõude tagasiloovutamise lepinguga loovutati hagejale võlakohustusest tulenev OÜ Virumaa Inkasso nõue kostja vastu. Samuti on kohus teinud ebaõige viivisearvestuse. Kuivõrd hageja ei omandanud nõude tagasiloovutamise lepingu alusel OÜ-lt Virumaa Inkasso võlakohustusest tulenevat nõuet kostja vastu, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt ka viivist mistahes summas. Isegi kui kohus leiab, et hageja nõue on osaliselt või tervikuna põhjendatud, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Võlakohustusest tulenevate nõude loovutamist tõendavate dokumentide (eelkõige OÜ Virumaa Inkasso kinnituse) esitamine enne hagiavalduse esitamist oleks võimaldanud kohtumenetlust ja sellega kaasnevaid kulutusi vältida. Ühtlasi on hageja oma käitumisega põhjendamatult asja arutamist venitanud ning tekitanud sellega nii endale kui ka kostjale täiendavaid kulusid. Maakohus on jätnud kostja sellekohase väite menetluskulude jaotuse määramisel arvesse võtmata ning ei ole seejuures põhjendanud, miks nimetatud asjaolud menetluskulude jaotusel tähtsust ei oma. Menetlusõigusnormidega vastuolus on OÜ Virumaa Inkasso 08.01.2010 kinnituse tõendina asja materjalide juurde võtmine. Hagejal puudus mis tahes mõistlik põhjendus kõnealuse tõendi esitamiseks üksnes neli tööpäeva enne kohtuistungit, sest kostja oli kõnealuse tõendi esitamist väidetavalt tinginud vastuväite esitanud juba 07.08.2009 vastuses, s.o ligikaudu pool aastat varem. Mis tahes mõistlikke põhjendusi, miks ei olnud kõnealuse tõendi esitamine võimalik enne kohtumenetlust või kõige hiljem mõistliku aja jooksul pärast kostja vastuse esitamist, ei esitanud hageja esindaja ka 08.12.2009 taotluses ega 14.12.2009 toimunud kohtuistungil. 7(9)

Vastus apellatsioonkaebusele Kumbki pool vaidleb vastaspoole apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Kolleegium märgib, et pooled on ühel seisukohal, et OÜ Virumaa Inkasso ja Rain Linnasmäe vahel 10.10.2006 sõlmitud leping kujutab ennast konstitutiivset võlatunnistust VÕS § 30 tähenduses, ja sellekohast maakohtu seisukohta ei ole kumbki pool apellatsioonkaebustes vaidlustanud. Kumbki pool ei ole vaidlustanud ka maakohtu järeldust ja selle põhjendust, et kostja poolt OÜ-le Virumaa inkasso tehtud lepingust taganemise avaldus on kehtetu. Kolleegium märgib vaid, et konstitutiivsest võlatunnistusest ei saa taganeda ja sellega antud lubadust saab tagasi võtta ainult hagi korras alusetu rikastumise sätete järgi. Kolleegium ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt ei olnud kohtul vastuväite puudumisel õigust võtta seisukohta hageja poolt kostjale tehtud 10.10.2006 kokku lepitud võlatunnistusest (osalise) taganemise kehtivuse kohta. Taganemisavaldus on kujundusõiguse kasutamisele suunatud tehing ja selle tühisust (kehtivust) peab kohus kontrollima, isegi kui pooled (antud juhul kostja) selle kehtetusele sõnaselgelt ei tugine. Eesti autoriteetses õiguskirjanduses (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006, lk. 554) on leitud, et kujundusõigused ei ole loovutatavad. Seetõttu kolleegium peab õigeks maakohtu põhjendust hageja taganemisavalduse kehtetuse kohta, mille kohaselt ei olnud hagejal õigust 10.10.2006 lepingust taganeda (või seda üles öelda), kuivõrd ta ei ole antud lepingu pooleks. Kolleegium märgib, et konstitutiivsest võlatunnistusest ei saa taganeda kumbki lepingupooltest ja OÜ Virumaa Inkasso ei ole esitanud kostja vastu nõuet lubatu tagasinõudmiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Kuivõrd 100 000 kr. osas ei olnud nõue muutunud veel sissenõutavaks, on maakohus õigesti hagi rahuldanud vaid osaliselt. Maakohus on õigesti tuvastanud, et OÜ Virumaa Inkasso loovutas hagejale 10.10.2006 lepingust (võlatunnistusest) tuleneva nõude kostja vastu. Selles osa kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium märgib vaid, et loovutamislepingu kehtetus ei too kaasa võlgniku kohustuse lõppemist. Võlgniku jaoks on oluline loovutusest teatamine; VÕS § 170 järgi loovutamisest teatamisel loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Kolleegium nõustub ka maakohtu otsuses toodud viiviste arvestusega. Seega jätab kolleegium mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebuse märgitud OÜ Virumaa Inkasso kinnituskirja loovutamise toimumise kohta esitamine mõningase hilinemisega ei toonud kaasa menetluse venimist, 8(9)

mistõttu kolleegium leiab, et kostja taotlus jätta poolte menetluskulud hageja kanda ei ole põhjendatud. Kolleegium jätab esimese astme kohtus tehtud menetluskulude jaotuse muutmata ja poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kummagi apellandi enda kanda.

Tiit Kollom

Margo Klaar

Ele Liiv

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.