Harju Maakohus
Kohtunik
Krista Kirspuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
06.jaanuar 2010.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-09-16568
Tsiviilasi
AS F hagi RLvastu 300 000 krooni ja viiviste nõudes
esindajad
Hageja – AS F (reg.kood xxx) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok Kostja – RL(isikukood xxx) Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere ja advokaat Heitti Lump
Hagi hind
300 000 krooni
Asja läbivaatamine
14.12.2009.a. kohtuistungil
Menetlusosalised ja nende
Resolutsioon
Hagi rahuldada osaliselt. Mõista välja RL`lt AS F kasuks 200 000 (kakssada tuhat) krooni põhivõlga ja viivist summas 6 197,21 (kuus tuhat ükssada üheksakümmend seitse krooni ja 21 senti) krooni. Mõista välja RL`lt AS F kasuks viivis ajavahemikul 15.04.2009.a. kuni 01.09.2009.a. põhinõudest (100 000 krooni) ja alates 02.09.2009.a. põhinõudest (200 000 krooni) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 sätestatud määras. Hageja menetluskulud 2/3 osas jätta kostja kanda, 1/3 osas
jätta hageja enda kanda ja kostja menetluskulud jätta tema enda kanda.
Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotl kause esitamisel menetlusabi peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotl, eelkõige esitama kause. Edasikaamise kord
Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja AS S ostjana 10.09.2004.a. müügilepingu, mille kohaselt sai ostja osta hagejalt müügilepingus märgitud tingimustel kaupu.14.12.2004.a. sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping, mille kohaselt kohustus kostja solidaarselt ostjaga täitma eelnimetatud müügilepingust tulenevaid rahalisi nõudeid summas kuni 1 milj. krooni. Müügilepingu alusel tellis ostja hagejalt kaubad, ostja sai kaubad kätte, kuid ei tasunud müügihinda müügilepingus märgitud tähtajal. Üleantud kaupade eest jättis ostja hagejale maksmata 394 147 krooni, millele lisandub müügilepingus kokkulepitud viivis. 04.08.2005.a. sõlmitud nõude loovutamise lepinguga andis hageja müügilepingust ja käenduslepingust tuleneva nõude kostja vastu üle OÜ-le VI. OÜ VI ja kostja sõlmisid 19.08.2005.a. lepingu, millega lepiti kokku kostja kohustuste täitmise maksegraafik. OÜ VI ja kostja kirjutasid 10.10.2005.a. alla võlakohustusele, mille p. 7 alusel lõppes 19.08.2005.a. sõlmitud leping ning võlakohustuse p-s 5 kinnitas kostja, et nõue on õige ja põhjendatud ning muutunud sissenõutavaks. Samuti lepiti võlakohustuses kokku võlgnevuse tasumise maksegraafik. Kostja OÜ-le VI võlguolevaid summasid kokkulepitud ajaks ei tasunud. Harju Maakohutu 15.06.2006.a. otsusega kuulutati välja ostja pankrot. Kostja on OÜ-le VI esitanud võlakohustusest taganemise avalduse, mis on koostatud 30.10.2008.a. Kostja hinnangul on tal õigus taganeda võlakohustusest, kuna hageja olevat rikkunud nõude esitamise kohustusest ostja pankrotimenetluses. Hageja arvates on taganemisavaldus põhjendamatu. 18.11.2008.a. on sõlmitud nõude loovutamise leping hageja ja OÜ VI vahel, mille kohaselt läksid kõik eelnevalt OÜ-le VI loovutatud nõuded kostja vastu üle hagejale. Hageja leidis, et kostja taganemine võlakohustusest on põhjendamatu, mistõttu oma 06.01.2009.a. kirjas esitas hageja kostjale põhjendused võlakohustusest taganemise lubamatuse kohta. Lisaks teatas hageja kostjale, et ta tagan ise võlakohustuse punktides 6.3-6.5 sätestatud maksegraafikust kostja poolse rikkumise tõttu. Hageja nõudis kostjalt põhivõla, intressi ja viivise maksmist hiljemalt 20.jaanuaril 2009.a. Hagiavalduse esitamise ajaks võlgneb kostja hagejale 300 000 krooni põhivõlga, millele lisanduvad viivised. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla summas 300 000 krooni, viivised 08.04.2009.a. seisuga 10 257,52 krooni ning hagiavalduse esitamise kuupäevaks sissenõutavaks veel mitte muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses tasumata põhivõlast kuni põhivõla tasumiseni.
Kostja hagi ei tunnista.
Hageja on hagiavalduse punktis 3 asunud seisukohale, et 10.10.2006.a. kostja ja OÜ VI vahel allkirjastatud võlakohustus on konstitutiivne. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisel jäävad reeglina kehtima ka kohustused, mida võlatunnistusega tunnustatakse. Käesoleval juhul leppisid võlakohustuse pooled aga võlakohustuse p-s 7 kokku, et võlakohustuse sõlmimisel lõpevad kehtivuse kõik võlakohustuse aluseks olevad varasemad kokkulepped. Seega lõppesid võlakohustuse sõlmimisel 10.09.2004.a. AS S ja hageja vahel sõlmitud müügilepingust, hageja ja kostja vahel 14.12.2004.a. sõlmitud käenduslepingust ning 18.08.2005.a. kostja ja OÜ VI vahel sõlmitud maksegraafikust tulenevad võlasuhted. Kuna võlakohustuse aluseks olevatest kokkulepetest tulenevad võlasuhted on 10.10.2006.a. lõppenud, saab vaidlusaluse 300 000 krooni põhivõla ja sellelt arvestatavate viiviste tasumist nõuda üksnes võlakohustusele tuginedes. 28.11.2008.a. hageja ja OÜ VI vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu preambula punkti a kohaselt on sellega loovutavaks nõudeks müügilepingust tulenev nõue AS-i S vastu summas 407 855,60 krooni. Vastavalt võlakohustuse p-le 1.1. loovutas OÜ VI hagejale nõude AS S ja kostja vastu, mis tähendab, et võlakohustuse sõlmimisega läksid kõik käenduslepingust tulenevad nõuded samuti üle hagejale. Kuivõrd kronoloogiliselt on nõude tagasiloovutamise leping sõlmitud pärast võlakohustuse sõlmimist ning võlakohustusega lõppesid müügilepingust, käenduslepingust ja maksegraafikust tulenevad võlasuhted, loovutas OÜ VI nõude tagasiloovutamise lepinguga hagejale sisuliselt müügilepingust ja käenduslepingust tulenevad kehtivuse kaotanud nõuded. Nõude tagasiloovutamise lepingus ei ole märgitud, et sellega loovutatakse ka võlakohustusest tulenev OÜ VI nõue kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt ei ole nõude tagasiloovutamise lepinguga hagejale loovutatud võlakohustusest tulenevat nõuet kostja vastu ja seega ei ole viimasel õigus nõuda kostjalt võlakohustusest tulenevate kohustuste täitmist.
Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tul rahuldada osaliselt. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja müüjana ja AS S ostjana sõlmisid 10.09.2004.a. müügilepingu (tlk 15- 17), mille kohaselt sai ostja osta hagejalt müügilepingus märgitud tingimustel kaupu. Asjas puudub vaidlus selles, et müügilepingu alusel tellis ostja hagejalt kaubad, ostja sai kaubad kätte, kuid ei tasunud müügihinda summas 394 147 krooni müügilepingus märgitud tähtajal. 14.12.2004.a. sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping (tlk 18-20), mille kohaselt kohustus kostja solidaarselt ostjaga täitma eelnimetatud müügilepingust tulenevaid rahalisi nõudeid summas kuni 1 milj. krooni. 04.08.2005.a. nõude loovutamise lepinguga (tlk 21-22) loovutas hageja OÜ-le VI nõude AS S vastu. VÕS § 167 lg 1 järgi nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Käesolevas asja puudub vaidlus, et koos eelnimetatud nõude loovutamisega läksid VI OÜ-le üle ka nõuded kostja kui käendaja vastu. 19.08.2005.a. sõlmisid OÜ VI ja kostja lepingu (tlk 23-24) milles lepingupooled leppisid kokku, et kostja kohustub hiljemalt 30.04.2006.a. tasuma võlausaldajale lepingus märgitud summa. 10.10.2006.a. sõlmisid OÜ VI ja RL võlakohustuse (tlk 25-26), milles p. 1 kohaselt kinnitavad, et hageja on AS-ile S tarninud kaupu ja esitanud tarnitud kaupade eest arveid, millised on jäänud tasumata summas 401 513,46 krooni. Seisuga 01.05.2006.a. moodustab võlgnevus 407 855,60 krooni. Võlakohustuse p. 2 kohaselt kinnitavad pooled, et hageja ja kostja sõlmisid 14.12.2004.a. käenduslepingu, mille kohaselt kostja kohustus tasuma AS S i poolt tasumata arved. Võlakohustuse p-s 5 kinnitab kostja, et nõue on õige ja põhjendatud ja muutunud sissenõutavaks. Talle on üle antud ja tema poolt on kontrollitud kõik nõuet
kinnitavad müügiarved ja nõuet kinnitavad dokumendid, p- 6 kohaselt kohustub kostja tasuma OÜ-le VI 407 855,60 krooni võlakohustuses märgitud maksegraafiku järgi. VÕS § 30 lg 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. OÜ VI ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistuse p. 7 kohaselt märgitakse, et võlakohustust käsitletakse võlatunnistusena VÕS § 30 ja 396 mõttes ja lepingupoolte vahelistes edaspidistes suhetes lähtutakse nõudeõiguse alusena ainult antud võlakohustusest. Lepingu sõlmimisega lõpetavad kehtivuse kõik võlakohustuse aluseks olevad varasemad kokkulepped. Eeltoodust tulen kohtu arvates üheselt, et võlakohustuse pooltel oli tahe asendada hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping ning võlakohustuse poolte vahel sõlmitud 19.08.2005.a. leping 10.10.2006.a. sõlmitud võlakohustusega. Seega tulen võlakohustusest selgelt, et võlakohustusega soovisid pooled luua täiesti uue kohustuse ning tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. 30.10.2008.a. lepingust taganemise avaldusega (tlk 31-32) taganes kostja 10.10.2006.a. VI OÜ-ga sõlmitud võlakohustusest. Kostja taganes nimetatud võlakohustusest põhjendusel, et VI OÜ on lepingust tulnud kohustust oluliselt rikkunud. Oluline rikkumine seisneb kostja arvates selles, et kuigi 15.06.2006.a. kuulutas Harju maakohus välja AS S pankroti ei ole võlausaldaja VÕS § 146 lg 2 järgi esitanud nõuet pankrotimenetluses pankrotiseaduses sätestatud korras. Kuna võlausaldaja ei ole põhivõlgniku pankrotimenetluses õigeaegselt nõuet esitanud, siis ei ole kostjal võimalik juba põhivõlgniku eest täidetud kohustust ja 10.10.2006.a. sõlmitud lepingust tulenevaid ja veel täitmata kohustusi põhivõlgnikult tagasi nõuda. Kohus leiab, et taganemine ei ole kehtiv, kuivõrd kui isegi leiaks tõendamist, et võlausaldaja rikkus VÕS § 146 lg 1 ja 2 sätestatut, ei võimalda VÕS §-s 146 lg 3 sätestatud erinorm võlakohustusest taganeda. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et juhul, kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Seega on kostjal kohustus täita 10.10.2006.a. sõlmitud võlakohustuses kokkulepitut. VÕS § 76 lg 1 järgi tul kohustus täita vastavalt lepingule. 28.11.2008.a. sõlmisid VI OÜ ja hageja nõude loovutamise lepingu (tlk 33-34), millega VI OÜ loovutas hagejale nõude AS S ja kostja vastu. Nimetatud lepingu p. 1.1. kohaselt loovutas VI OÜ hagejale nõude AS S ja kostja vastu, mis tähendab, et nõude loovutamise lepingu sõlmimisega, lähvad kõik kostjaga 14.12.2004.a. sõlmitud käenduslepingust tulenevad nõuded sh. viivisenõuded AS S ja kostja vastu loovutajalt üle omandajale. 08.12.2009.a. kinnituse (tlk 104) kohaselt loovutas VI OÜ hagejale 10.10.2006.a. VI ja kostja vahel sõlmitud võlakohustusest tuleneva nõude. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 mõtte kohaselt peab olema loovutatav nõue piisavalt määratletav. Arvestades, et juba 28.11.2008.a. sõlmitud nõude loovutamise lepingus oli viidatud loovutaja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistusele ning asjas on VI OÜ kinnitanud, et nimetatud nõude loovutamise lepinguga loovutati 10.10.2006.a. VI OÜ ja kostja vahel sõlmitud võlakohustusest tulenev nõue, siis leiab kohus, et nimetatud nõude loovutamine hagejale on tõendatud. 05.01.2009.a. taganes hageja 10.10.2006.a. võlakohustuse punktides 6.3-6.5 sätestatud maksegraafikust (tlk 35-42). Hageja taganes maksegraafikust põhjusel, et kostja ei tasunud maksegraafikus märgitud makset ettenähtud tähtajal ja seetõttu ei oma hageja enam huvi maksegraafiku suhtes.
Kohus leiab, et hageja poolt 10.10.2006.a. võlakohustusest osaline taganemine on tühine. VÕS § 30 kohaselt on VI OÜ ja kostja vahel 10.10.2006.a. sõlmitud võlakohustus iseseisev leping. VI OÜ loovutas küll hagejale VÕS § 164 järgi nõude, kuid see ei tähenda, et hageja muutus sellega lepingupooleks. Võlakohustuse lepingupoolteks on OÜ VI ja kostja. VÕS § 188 järgi võib lepingust taganeda vaid lepingupool. Kuna võlakohustusest taganes hageja, kes ei ole võlakohustuse lepingupool, siis on taganemine tühine. Seega tuleb hagi rahuldada põhinõude osas osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 10.10.2006.a. sõlmitud võlakohustuse nõudest on kostja tasunud p-des 6.1 ja 6.2 märgitud summad kokku 107 855,60 krooni ja tasumata on jäänud p-des 6.3, 6.4 ja 6.5 märgitud summad. Kuna käesolevaks ajaks on sissenõutavaks muutunud p-des 6.3 ja 6.4 märgitud summad kokku 200 000 krooni, siis leiab kohus, et põhivõlana tuleb nimetatud summa kostjalt välja mõista. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist kindla summana ajavahemiku 02.09.2008.a.-08.04.2009 a. eest (tlk 12-13) ning palunud selle kostjalt välja mõista. Arvestades põhjendatud ja tõendatud põhinõude suurust, tuleb kohtu arvates kindla summana välja arvestatud viivisenõuet vähendada ning ka ajavahemiku 21.01-08.04.2009.a. arvestada viivist sissenõutavaks muutunud nõudest s.o. 100 000 kroonilt. Seega moodustab viivisenõue (3 646,57+520,54+2030,10) 6 197,21 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja sealt edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja nõue TsMS § 367 järgi tuleb rahuldada. Kuna hagiavalduse esitamisel 15.04.2009.a. oli sissenõutava põhivõla suurus 100 000 krooni, siis tuleb viivist 15.04.2009.a. kuni 01.09.2009.a. arvestada põhivõlast 100 000 krooni ja sealt edasi põhivõlast 200 000 krooni, kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 sätestatud määras.
Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ning arvestades hagi rahuldatud osa ja vaidluse olemust, asjas esiletoodud asjaolusid, leiab kohus, et hageja kohtukulud tuleb 2/3 osas jätta kostja kanda, kostja kohtukulud jätta tema enda kanda. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude
proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Krista Kirspuu Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.