Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

krooni alljärgnevalt: leppetrahv hilinetud perioodi eest 16.09.2008 - 30.09.2008 (15 päeva x 11 543,54) 173 153,13 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.10.2008 - 31.10.2008 (31 päeva x 11 543,54) 357 849,83 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.11.2008 - 30.11.2008 (30 päeva x 11 543,54) 346 306,26 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.12.2008 - 31.12.2008 (31 päeva x 11 543,54) 357 849,83 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.01.2009 - 31.01.2009 (31 päeva x 11 543,54) 357 849,83 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.02.2009 - 28.02.2009 (28 päeva x 11 543,54) 323 219,83 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.03.2009 - 31.03.2009 (31 päeva x 11 543,54) 357 849,83 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.04.2009 - 30.04.2009 (30 päeva x 11 543,54) 346 306,26 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.05.2009 - 31.05.2009 (31 päeva x 11 543,54) 357 849,83 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.06.2009 - 30.06.2009 (30 päeva x 11 543,54) 346 306,26 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.07.2009 - 31.07.2009 (31 päeva x 11 543,54) 357 849,83 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.08.2009 - 31.08.2009 (31 päeva x 11 543,54) 357 849,83 krooni leppetrahv hilinetud perioodi eest 01.09.2009 -10.09.2009 (10 päeva x 11 543,54 ) 115 435,42 krooni Perioodi eest 11.09.2009 kuni pankroti väljakuulutamiseni 23.09.2009 (13 päeva) moodustab leppetrahv 150 066 krooni ning vastavas täiendavas summas nõudis hageja leppetrahvi oma 23.11.2009 nõudeavalduses. Kokku moodustavad lepingu p 4.5 alusel nõutavad tööde tähtja rikkumisest tulenevad hageja leppetrahvinõuded 4 305 741,97 krooni (s.o 4 155 675,97 + 150 066 = 4 305 741,97). See on leppetrahv töödega hilinetud perioodi eest 16.09.2008 kuni 23.09.2009. Hageja nõuab leppetrahvinõude tunnustamist võlgniku vastu töödega hilinemise eest summas 4 305 741,97 krooni. Lepingu p 5.1.20 kohaselt peab töövõtja esitama tellijale garantiiaegse tagatise 2% ulatuses lepingu hinnast (ilma käibemaksuta) kogu garantiiperioodiks. Lepingu p 3.1 tulenevalt oli lepingu hinnaks ilma käibemaksuta 19 565 328 krooni ja seega pidi võlgnik esitama hagejale garantiiaegse tagatisena garantiikirja 2% nimetatud maksumusest ehk summas 391 306,56 krooni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse täitmise asemel võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Võlgnik jättis lepingujärgse garantiiaja tagatise esitamata, nõudis hageja selle kohustuse täitmata jätmisena kahjuhüvitist summas 391 306,56 krooni. Hageja nõuab oma nõude tunnustamist võlgniku vastu summas 391 306,56 krooni. VÕS § 116 lg 2 p 1 kohaselt võib kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kui kohustuse rikkumine annab teisele poolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida

kohustust ka edaspidi. Hageja nõudis 10.09.2009 pankrotihaldurile esitatud nõudekirjas töö lõpuleviimist ja üleandmist, andes võlgnikule täiendava võimaluse. Võlgniku pankroti väljakuulutamine kinnitas, et võlgnik ei täida lepingut ka edaspidi. VÕS § 116 lg 2 p 5 kohaselt võib kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kui teine pool ei täida ükskõik millist kohustust ka täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul. VÕS § 116 lg 2 p 1 kohaselt võib kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kui kohustust rikuti tahtlikult või raskest hooletusest. Võlgniku poolt lepingu pikka aega kestnud rikkumine kinnitab, et tegemist on tahtliku/raskest hooletusest lepingurikkumisega. Ülaltoodust tulenevalt taganes hageja 23.11.2009 lepingust ja nõudis lepingu p 7.4 alusel leppetrahvi maksmist. Lepingu p 7.4 kohaselt juhul, kui tellija ütleb lepingu üles töövõtja poolse kohustuse rikkumise tõttu, kohustub töövõtja tasuma leppetrahvi 10% töö maksumusest. Töö maksumus on lepingu p 3.1 kohaselt 23 087 087 krooni ja 10% moodustab sellest 2 308 708,70 krooni. Hageja nõuab oma nõude tunnustamist võlgniku vastu summas 2 308 708,70 krooni. Hageja palub tunnustada ETGOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeid summas 7 005 757,23 krooni teise rahuldamisjärgus. Hageja esitas 08.08.2010 arvamuse kostja I vastusele. Lepingu p 3.1 kohaselt oli tööde kogumaksumuseks ilma käibemaksuta 19 565 328 krooni, koos käibemaksuga 23 087 087 krooni. Dokumentaalsete tõenditega on ära tõendatud, et võlgnik suutis töid teha vaid 13 586 432,68 krooni ulatuses ehk ca 60% lepingu mahust. Seda on võlgnik kirjalikult kinnitanud ka pooltevahelises läbirääkimiste protokollis 07.01.2009, kus pooled aktsepteerisid võlgniku poolt objektil teostatud tööde mahuna 13 586 432,68 krooni. Võlgnik ei suutnud hankida tööle kasutuslube nagu nägi ette lepingu p 5.1.24. Kasutusload saadi objektile alles pärast hageja poolt lepingu lõpetamist 2009 novembris ning võlgniku panuseta. Kuivõrd võlgnik teostas lepingujärgsetest töödest vaid osa ning jättis ülejäänud tööd teostamata, oli hageja õigustatud kasutama lepingut rikkuva võlgniku suhtes õiguskaitsevahendeid, s.o: (a) nõuda tööde mittetähtaegse valmimise eest leppetrahvi 4 305 741,97 krooni vastavalt lepingu p 4.5 ja VÕS § 159; (b) taganeda võlgniku lepingurikkumise tõttu lepingust vastavalt VÕS § 116 lg 2 p 3, 4 ja 5; (c) nõuda lepingust taganemisel leppetrahvi 2 308 708,80 krooni vastavalt lepingu p 7.4; (d) nõuda garantiiaja tagatise saamata jäämise eest kahjuhüvitist 391 306,56 krooni. Kostja I peamine vastuväide hagile on, et kuivõrd kolmandad isikud (MTÜ M ja Aktsiaselts K ) on omavahelises suhtluses 12.11.2008 allkirjastanud teostatud tööde üleandmisevastuvõtmise akti nr 12, ei saa hageja kasutada lepingut rikkunud kostja I suhtes mistahes õiguskaitsevahendeid. MTÜ M ega Aktsiaselts K ei ole hageja ja võlgniku vahel 31.07.2007 sõlmitud lepingu osapooleks. Nendel kolmandatel isikutel ei ole hageja ja võlgniku vahelise lepinguga seoses mistahes õigusi ega kohustusi. Kolmandate isikute vahel allkirjastatud aktid, ettepanekud või muud dokumendid ei puuduta ja mõjuta hageja

ja võlgniku vahelist lepingusuhet. Kostja I teine peamine vastuväide on, et ta hilines töödega ja rikkus lepingut seetõttu, et hageja olevat 2008 aprillis peatanud objektil tööd. Hageja esindaja 11.04.2008 e-mailis tehtud ettepanek tööd objektil korraks peatada, oli ühekordne ning suunatud töö hetkelisele peatamisele maksimaalselt ühe päeva raames. Asjaolu, et tegelikult tööd objektil jätkusid nii viidatud 11.04.2008 kui pärast seda ning mistahes tööde peatamist tegelikult ei toimunud, kinnitavad võlgniku enda koostatud objekti ehituspäeviku sissekanded. Nii 11.04.2008 kui ka hilisemate aprilli päevade kohta koostatud ehituspäevik kinnitab üheselt, et mistahes tööde peatamist/peatumist 11.04.2008 tegelikult ei toimunud ning tööd jätkusid. Lepingu p 9.2 kohaselt on lepingu muudatused/ täiendused kehtivad üksnes siis „kui need on sõlmitud ja alla kirjutatud Poolte volitatud esindajate poolt.“ Ei eksisteeri mistahes hageja ja võlgniku kokkulepet lepingu p 4.1 kokkulepitud tööde lõpptähtaja (15.09.2008) muutmise või pikendamise kohta. Lepingus sätestatud tähtajaks 15.09.2008 pidi võlgnik tööd valmis tegema ja hagejale üle andma. Lepingu p 5.1.9 kohaselt kohustus võlgnik viivitamatult teatama asjaoludest, mis takistavad töö teostamist. Võlgnik ei ole kunagi teatanud, et hagejast tulenevalt oleks töö teostamine takistatud. Kostja I väitel, et hageja võlgneb talle objektil tehtud tööde eest ca 2,9 miljonit krooni. Poolte 07.01.2009 sõlmitud läbirääkimiste protokollist nähtuvalt on võlgnik kirjalikult kinnitanud tema poolt objektil teostatud tööde mahuna 11 513 926 krooni, koos käibemaksuga 13 586 432 krooni. Hageja on selle summa võlgnikule tasunud. Hageja taganes tellijana lepingust 23.11.2009. Samas taganemisavalduses esitas ta koheselt leppetrahvinõude lepingu p 7.4 alusel summas 10% lepingu maksumusest. On mõistmatu, kuidas saanuks hageja esitada vastava leppetrahvi nõude varem, kui alus selle nõudmiseks tekkis lepingu p 7.4 kohaselt alles lepingu lõpetamisel töövõtja rikkumise tõttu. Leppetrahvi nõudmine veel enne lepingu lõpetamist oleks olnud isegi võimatu. Lepingu p 7.4 kohaselt tekkis võlgnikul kohustus tasuda leppetrahvi 10% töö maksumusest koheselt ilma hageja vastava nõude esitamiseta. Selliselt pidanuks võlgnik vastava leppetrahvi 10% töö maksumusest tasuma hagejale automaatselt isegi siis, kui hageja ei oleks vastavat leppetrahvinõuet eraldi üldse esitanud. Oluline on ka rõhutada, et ligemale 2 kuud enne lepingust taganemist esitas hageja 10.09.2009 kirjaliku hoiatuskirja, kus nõudis võlgnikult veelkordselt tööde lõpuleviimist ja leppetrahvi kuni tööde valmimiseni ja üleandmiseni. Hageja teatas võlgnikule suuliselt leppetrahvi nõudmisest juba 2008, kui oli edutult möödunud lepingujärgne tööde lõpptähtaeg. Seejuures lähtus hageja heas usus ka sellest, et võlgnik ei vaielnud kordagi leppetrahvi maksmise kohustusele vastu, tekitades sellega põhjendatud eelduse, et võlgnik oma leppetrahvikohustust täidab.

Võlgniku poolt töö hilinemine oli jätkuv protsess, mis jätkus ka pärast lepingus kokkulepitud lõpptähtaja 15.09.2008 möödumist. Selliselt tekkis hagejal uus ja täiendav leppetrahviõigus iga järgneva päeva eest, mille võrra võlgnik tööde lõpptähtajaga hilines. Nähtuvalt hageja 10.09.2009 kirjalikust leppetrahvinõudest on hageja esitanud leppetrahvinõuded eraldi hilinetud päevade kaupa (s.o leppetrahv perioodi eest 16.09.2008 kuni 30.09.2008, leppetrahv perioodi eest 01.10.2008 kuni 31.10.2008, leppetrahv perioodi eest 01.01.2009 kuni 31.01.2009 jne). Seega isegi juhul, kui kohus asuks seisukohale, et hageja leppetrahvinõudele tööde teostamisega hilinemise eest kohalduks VÕS § 159 lg 2, ei saaks see mingil juhul kohalduda kõikidele hageja leppetrahvinõuetele tööde lõpptähtaja ületamise eest vahemikus 16.09.2008 kuni 23.09.2009. Isegi VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel – milleks alust ei ole - oleks mõeldav selle kohaldumine üksnes osaliselt - s.o leppetrahvinõuetele päevade eest, mille puhul 10.09.2009 kirjalik leppetrahvinõue ületab kohtu arvates „mõistliku aega“. Sellisteks „mõistliku aja“ limiidist väljuvateks leppetrahvinõudeks saaks ka halvimal juhul olla maksimaalselt leppetrahvinõuded 2008 hilinetud päevade eest – 2009 hilinetud päevade eest leppetrahvi nõudmine 10.09.2009 kirjaliku nõudekirjaga jääb igal juhul „mõistliku aja“ raamidesse. Hagejal oli põhjendatud eeldus ja ootus, et võlgnik naaseb aktiivselt objektile. Nii oli muuhulgas ka 2009 jaanuaris toimunud läbirääkimistel kõne all, et võlgnik teostab omapoolsed teostamata tööd/toimingud. Kostja I kinnitab võlgniku kohustust anda hagejale garantiiaja tagatisena pangagarantii 2% lepingu maksumusest (summas 391 306,56 krooni), kuid leiab, et seda kohustust pole võlgnikul veel tekkinud, kuna viimane pole töid lõpetanud ja allkirjastatud ei ole töö üleandmise-vastuvõtmise akti. Hageja möönab, et kuigi lepingu p 1.5.4 kohaselt tuleb garantiiaja tagatis esitada 10 tööpäeva jooksul peale tööde teostamist, ei välista see tellija õigust nõuda kahjuhüvitisena garantiiaja tagatise summa hüvitamist. Hageja tugineb VÕS § 127 lg 1, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olnud asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab varaline kahju muuhulgas kaotsiläinud vara väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus. Kuivõrd võlgnik ei suutnud lepingut täita ja rikkus oluliselt lepingut, taganes hageja õiguspäraselt lepingust. Kui võlgnik ei oleks lepingut rikkunud ja oleks oma kohustused täitnud, oleks hageja saanud võlgnikult garantiiaja tagatisena pangagarantii summale 391 306,56 krooni (ehk 2% lepingu maksumusest). Võlgniku poolt lepingu rikkumise tõttu jäid tööd lepingus nõutud tähtajaks 15.09.2008 ja ka hiljem tegemata ning tagajärjena garantiiaja tagatis hagejal saamata. Garantiiaja tagatise saamata jäämine võlgniku lepingurikkumise tagajärjena on hageja kahju. Kostja I vastuväited Kostja I vaidles hagile vastu. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses 08.11.2009 nõudeavalduse summas 4 155 675,97 krooni ning 23.11.2009 täiendava nõudeavalduse summas 3 554 236,57 krooni ja 31.07.2007 ehituse töövõtulepingust XXXtaganemisavalduse.

31.12.2009 nõuete kaitsmisel vaidlustas pankrotihaldur hageja nõuded kogusummas 7 709 912,54 krooni tuginedes PankrS § 103 lg 2. Hageja on esitanud hagi 7 005 757,23 krooni tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Pankrotihaldur kontrollis hageja ja kostja vahelise ehituse töövõtulepingu sõlmimise ja täitmise asjaolude kontrollimisel ja selle käigus nii võlgnikult, võlausaldajalt kui ka kolmandatelt isikutelt saadud teave ja dokumentaalsed dokumendid hageja nõuet ei kinnita.

MTÜ M

korraldas ehitustööde tellimiseks avatud riigihanke pakkumismenetluse registreerimisnumbriga 036292 ja nimetusega „ puhkeala kommunikatsioonide väljaehitus ja veepumpla ja veepuhastusjaama renoveerimine“, millest võttis osa ja tegi pakkumise AS K , registrikood XXX, asukoht XXX (hageja, AS K ). Riigihankel pakkumise tegemiseks küsis AS K hinnapakkumist ETGOÜ-lt (endise ärinimega MHG OÜ) ja hanke võitmisel lubas temalt allhanke korras tööd tellida. ETGOÜ koostas vastavalt riigihanke pakkumise kutse dokumentidele ja K OÜ projektbüroo töö tehnilistele kirjeldustele objekti ehitustööde hinnapakkumise, näidates ära eraldi ehitusmahtude loetelu järgi iga töö ja materjali koguse ja maksumuse / riigihanke pakkumise kutse dokumendid punkt 6/ seitsmel loendil kogumaksumusega 20 065 328 krooni (käibemaksuta). 18.05.2007 esitas AS K , registrikood XXX, asukoht XXX, puhkeala kommunikatsioonide väljaehitus ja veepumpla renoveerimiseks hinnapakkumisega 20 065 328 krooni.

MTÜ-le M pakkumise ja veepuhastusjaama

31.07.2007 oli AS K(AS K tütarfirma) ETGOÜ-ga sõlminud eelpoolnimetatud ehitusobjekti ehitamiseks ja AS K hankelepingu täitmiseks ehituse töövõtulepingu , hinnaga 19 565 328 krooni (käibemaksuta) tööde teostamise lõpptähtaeg oli 15.09.2008 MTÜ-ga M sellel ajal ehituse töövõtulepingut veel sõlmitud ei olnud. 07.09.2007 sõlmisid AS K ja MTÜ M ehituse töövõtulepingu nr 1-MM, mille objektiks oli Harju maakonnas M külas asuva puhkeala kommunikatsioonide, veepumpla ja veepuhastusjaama renoveerimine vastavalt riigihanke tehnilisele kirjeldusele ja töövõtja pakkumisele (riigihange XXX) kogumaksumuses 20 065 328 krooni. Tööde tegemise lõpptähtaeg oli 31.08.2008. ETGOÜ-le teadmata põhjusel AS K peatas 11.04.2008 ehitusobjektil tööd. . Pärast tööde seiskamist 11.04.2008 AS Kja ETGOÜ vahel kirjalikku kokkulepet lepingu tähtaja pikendamiseks ja lepingutingimuste muutmiseks ei ole sõlmitud. 28.08.2008 ja 01.10.2008 pikendasid AS K ( XXX) ja MTÜ M ( XXX) omavahelise ehituse töövõtulepingu XXXtähtaega kuni 15.11.2008. ETGOÜ esitas hagejale 01.11.2008 allkirjastamiseks teostatud tööde aktid nn XXX. Kostja allkirjastas loendid XXXning jättis allkirjastamata loendi nr 1 / teedeehitustööd kogusummas 2 957 730,10 krooni /. 12.11.2008 andis AS K kogu objektil tehtud tööd tellijale MTÜ M teostatud tööde lõpliku üleandmise-vastuvõtmise akti nr. 12 alusel üle ja samal päeval andis aktiga üle ka kogu

ehitusdokumentatsiooni /nende hulgas kõik võlgniku tehtud tööd ja dokumentatsiooni/.

ehitamist kajastava

05.06.2009 esitas ETGOÜ Harju Maakohtusse hagi AS K vastu, milles palub tuvastada AS Kkohustus võtta vastu loendis 1 seisuga 01.11.2008 kajastatud ETGOÜ poolt teostatud ehitustööd summas 2 957 730,10 krooni. Ehitustööd lõpetas kostja 19.09.2008, kuid hageja keeldus vastuvõtuakti allkirjastamast. Kuna hageja ei ole vastu võtnud 01.11.2008 loendis 1 teostatud ehitustöid summas 2 957 730,10 krooni, ei ole allkirjastatud ka kahepoolset üleandmise-vastuvõtmise akti. Pooltevahelisest e-kirjavahetusest nähtub, et kokkulepet ei ole saavutatud tehtud tööde tasu suuruses. Lepingu kohaselt pidi ETGOÜ vaidlusalusel ehitusobjektil tööd lõpetama hiljemalt 15.09.2008. Samas on hageja ise 11.04.2008 peatanud ehitustööde tegemise, kusjuures puuduvad igasugused hageja enda kirjalikud teated tööde edaspidise jätkamise kohta. Ehitusobjekti ehitamist kajastavast dokumentatsioonist nähtuvalt on ehitustööd jätkunud 05.07.2008 mitmete ettevõtjate poolt, kelle tööd on tellija esindaja vastu võtnud ja ka peatöövõtja AS K (hageja emaettevõte) poolt, kelle tööde vastuvõtmise kohta tellija poolt andmed puuduvad (tellija esindaja ei ole neid vastu võtnud). Hageja ja kostja ei ole sõlminud kirjalikku kokkulepet ehitustööde tähtaja pikendamisest (võlgniku endiste juhatuse liikmete väitel hageja sellest keeldus). Küll on aga hagejale endale, kui ehitustööde ja lepingu vahendajale võimaldatud lepingutingimuste muutmiseks tellija poolt lepingu tähtaja pikendamine kuni 15.11.2008. Puuduvad tõendid selles, et 11.04.2008 hageja poolt ehitustööde seiskamine oleks põhjustatud ehitustööde faktilisest tegijast, ETGOÜ-st tulenevatest põhjustest. Kuivõrd aga ehitustööde peatöövõtja, AS K on tööde vahetule tellijale MTÜ M 12.11.2008 kõik lepingulised ehitustööd ühes selle juurde kuuluva dokumentatsiooniga üle andnud, siis on täiesti ainetu hageja väited selles nagu oleksid lepingulised tööd lõpetamata ja üle andmata ka ligemale aasta pärast lepingujärgset lõpptähtaega 15.09.2008 ning seda vaatamata hageja korduvatele nõuetele tööd lõpetada ja üle anda. Kuivõrd 12.11.2008 lõpliku tööde üleandmise vastuvõtmise akti allkirjastas

TVAS K

esindajana, siis pidi ta asjaolust, et kõik tööd on tehtud, vastavalt projektdokumentatsioonile lõpetatud ja tööde tellijale MTÜ M üle antud ühes ehitamist kajastava dokumentatsiooniga, teadlik olema ka kostjaga lepingu sõlmitud AS K esindajana. Hageja esitas kostjale I esmakordselt pankrotimenetluse ajal 10.09.2009 nõudekirja leppetrahvi nõudmiseks. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 4.5. kohaselt töö mittetähtaegsel valmimisel on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 0,05% töö maksumusest päevas iga töö lõpetamise tähtajast üleläinud päeva eest. Nimetatud lepingusättele tuginedes hageja nõuab kostjalt leppetrahvi hilinenud perioodi eest 16.09.2008 kuni 23.11.2009 iga töö lõpetamise tähtajast üleläinud päeva eest 11 543,54 krooni päevas kogusummas 4 305 741,97 krooni. Kostjale on arusaamatu hageja leppetrahvi nõue alates 13.11.2008 kuni 23.11.2009, kuivõrd kuna 12.11.2008 hageja ja ehitustööde peatöövõtja andis kõik lepingulised tööd tellijale üle, siis polnud enam töid, mida kostja oleks pidanud hagejaga sõlmitud lepingu raames tegema või lõpetama ja nimetatud ajavahemiku eest hageja leppetrahvi nõue on alusetu. Kostja I arvates on alusetu ja põhjendamatu hageja leppetrahvi nõue ka tähtaja ületamise eest 15.09.2008 kuni 12.11.2008, kuivõrd vahepeal oli hageja ise ehitustööd seisanud,

mistõttu kostjal oli mõjuv põhjus ehitustööde lepingus kokkulepitud tähtajaks täitmata jätmisel. Hageja emaettevõte, kelle kohustuste täitmiseks hageja ja kostja vahel vaidlusalune ehituse töövõtuleping oli sõlmitud, võttis kõik tööd vastu juba 12.11.2008, ehkki hageja kostjalt osa töid ei olnud vastu võtnud ja vastavat tööde vastuvõtmise akti allkirjastanud. Hagejal ei ole kostjale olnud mingeid nõudmisi ega pretensioone ehitustööde lõpetamise või lõpetatuks lugemise osas. Alles pärast seda, kui kostja oli pöördunud hagiga kohtusse ehitustööde vastuvõetuks tuvastamiseks ja hagejalt tehtud tööde eest tasu väljamõistmiseks, esitas hageja esmakordselt nõudekirja ehitustööde lõpetamiseks ja leppetrahvinõude summas 4 155 675,97 krooni. Kõik ehitustööd on peatöövõtja tellijale kirjaliku aktiga ja pretensioonideta üle andnud ning aasta hiljem esitab alltöövõtjale nõude samade tööde lõpetamiseks ja üleandmiseks ja nõuab leppetrahvi üle nelja miljoni krooni suuruses summas. Samas sellist nõuet ei ole võlgnikule endale kunagi esitatud. Hageja on 10.09.2009 nõudekirjas esitanud üldsõnalise väite ehitustööde lõpetamata jätmisest, mistõttu see ei vasta VÕS §-is 644 sätestatud nõuetele. Kostja 1 tugineb VÕS § 644 lg 2 ja lg 3, mille esimese lause kohaselt kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandusvõi kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Puudub vaidlus selles, et AS K ja AS K on ehituse töövõtulepingud sõlminud enda majandustegevuses, kuivõrd nende peamiseks tegevusalaks ongi taoliste ehitustööde tegemine – teedeehitus, vee-ja kanalisatsioonitrasside ehitamine. Hageja ei ole kostjale teatanud ega kirjeldanud, milliste vaidlusaluse ehituse töövõtulepingu lõpetamiseks ja üleandmiseks vajalikud tööd on veel 10.09.2009 tegemata ja mille tegemist nõutakse ja milliste ehitustööde mitte tähtaegselt tegemata jätmisest leppetrahvi nõutakse. Arvestades ehitustööde lõpetamise ja tellijale üleandmise aega, milleks oli 12.11.2008, siis hageja ei või enam kostja suhtes töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. VÕS § 108 lg 2 p 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või nõuda, kui kohustuse täitmine on võimatu. Sama sätte lg 3 kohaselt võlausaldaja võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Hageja väitel ei ole kostja ehitustöid, milliste lõpetamise tähtaeg oli 15.09.2008 isegi mitte 23.11.2009 (võlgniku suhtes tehtud pankrotimäärus) lõpetanud ega hagejale üle andnud, mistõttu nõuab leppetrahvi perioodi 16.09.2008 kuni 23.11.2009 eest kogusummas 4 305 741,97 krooni. Kuivõrd aga 12.11.2008 on ehitustööd lõpliku aktiga tellijale üle antud, siis on võimatu nõuda kostjalt nende tehtud tööde tegemist ja aasta hiljem taolise üldsõnalise kohustuse täitmise nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul, mistõttu sellist kohustuse täitmise nõuet ei saa hageja võlgnikule esitada. VÕS § 101 lg 3 kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta

kannab. Kuivõrd hageja ise omal initsiatiivil kostjast mitteolenevatel põhjustel seiskas ehitustööd peaaegu kolmeks kuuks, siis samasuguse tähtaja ületamise aja eest ei või hageja võlgnikult ka leppetrahvi nõuda. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja arvates hageja poolt aasta hiljem esitatud leppetrahvinõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul, mistõttu ta tuleb lugeda õiguse kaotanuks kostjalt lepingu p

Kostja ei eita, et tal lasub kohustus tööle töö täielikust lõpetamisest alates töö lõpliku üleandmise vastuvõtmise akti tellija poolt allakirjutamise päevas hagejale garantiiaja tagatise andmiseks pangagarantiina või kindlustusseltsi garantiina, kuid senini ei ole hagejast endast tulenevatest põhjustest tööde lõplikku üleandmise vastuvõtmise akti allakirjutatud, mistõttu kostja on kohtusse hagi esitanud tööde vastuvõetuks tuvastamiseks ja nende eest tasu väljamõistmiseks. Hageja on senini jätnud kostjale alusetult välja maksmata tehtud tööde eest 2 957 730,10 krooni, mis on kordades suurem rahasumma kui talle antav 2%-ne tagatis pangagarantiina või kindlustusseltsi garantiina. Kuni käesoleva ajani ei ole kostjale teada mitte ühestki võlgniku ehitustöödest tekkinud garantiiperioodil parandamist või ümbertegemist vajavatest ehitustööde tellija nõudest. Kõik võlgniku poolt ehitusobjektil teostatud ehitustööd on ehitusööde osas järelevalvet pidanud omanikujärelevalve esindaja vastu võtnud ja need vastavad tööde vastuvõtmiseks vajalikele kvaliteedinõuetele. Nimetatut kinnitavad AS K poolt 12.11.2008 MTÜ-le M üle antud täitedokumentatsioon. Lepingu p 7.4 kohaselt juhul, kui töövõtja põhjendamatult peatab töö teostamise, põhjendamatult ütleb lepingu üles või kui tellija ütleb lepingu üles töövõtja poolsete kohustuste rikkumise tõttu, siis kohustub töövõtja tasuma tellijale leppetrahvi 10% töö maksumusest. Hageja on esitanud kostjale pankrotimenetluse ajal, 23.11.2009 taganemisavalduse lepingust seoses kostjapoolse lepingurikkusega ja nõuab leppetrahvi 2 308 708,70 krooni tasumist. Kuivõrd ehitustööde peatöövõtja, AS K on tööde vahetule tellijale 12.11.2008 kõik lepingulised ehitustööd ühes selle juurde kuuluva dokumentatsiooniga üle andnud, siis on täiesti ainetud hageja väited selles nagu oleksid lepingulised tööd veel 23.11.2009 lõpetamata ja üle andmata, milline asjaolu õigustaks hagejat taganema lepingust. Hagejal ei ole võimalik taganeda lepingust, milles ettenähtud tööd on kostja teostanud, kuid hageja keeldub neid vastu võtmast ja nende eest tasumast. Lepingust taganemine ei oleks lubatav ka VÕS § 118 kohaselt. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja arvates hageja poolt üle aasta hiljem esitatud leppetrahvinõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul, mistõttu ta tuleb lugeda õiguse kaotanuks võlgnikult lepingu p 7.4. kokkulepitud leppetrahvi nõuda. Vastuolus VÕS §-is 644 sätestatule hageja ei ole kostjale teatanud ega kirjeldanud, milliste vaidlusaluse ehituse töövõtulepingu lõpetamiseks ja üleandmiseks vajalikud tööd on lõpetamata ja milles kostjapoolne lepingurikkumine väljendub. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja esindaja hagi juurde ja kostja I esindaja vaidles hagile vastu ja jäi kirjalike vastuväidete juurde. Kostja II vastuväiteid hagile ei esitanud ega ilmunud kohtuistungile. Kohus asub seisukohale, et hagi on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et AS-i Kja MHG OÜ (nüüd ETGOÜ) vahel on sõlmitud 31.07.2007 ehituse töövõtuleping XXX(edaspidi leping), mille objektiks oli Harju

maakonnas Keila vallas M külas asuva puhkeala kommunikatsioonide, veepumpla ja veepuhastusjaama renoveerimine vastavalt riigihanke tehnilisele kirjeldusele ja töövõtja pakkumisele. Lepingu p 4.1 kohaselt tööga alustatakse hiljemalt viie päeva jooksul peale lepingu allkirjastamist ja töö üleandmine toimub hiljemalt 15.09.2008. Lepingu p 8.1 kohaselt töö loetakse vastuvõetuks, kui on alla kirjutatud töö üleandmis-vastuvõtuakt. Töövõtja kohustub tellijale pärast kõigi lepingus nimetatud töö teostamist töö vastuvõtmiseks esitamisest kirjalikult teatama. Tellija kohustub viie tööpäeva jooksul arvates nimetatud teate saamisest töö üle vaatama. Lepingu p 4.5 järgi töö mittetähtaegsel valmimisel on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 0,05% töö maksumusest päevas iga töö lõpetamise tähtajast üleläinud päeva eest. Lepingu p 5.1.20 kohaselt töövõtja kohustus esitama tellijale garantiiaegse tagatise 2% ulatuses lepingu hinnast (ilma käibemaksuta) kogu garantiiperioodiks, mille töövõtja kohustub esitama tellijale lepingus kokkulepitud ajal. Tagatis antakse pangagarantii või kindlustusseltsi garantiina. Lepingu p 7.4 järgi juhul kui töövõtja põhjendamatult peatab töö teostamise, põhjendamatult ütleb lepingu üles või kui tellija ütleb lepingu üles töövõtja poolsete kohustuste rikkumise tõttu, siis kohustub töövõtja tasuma tellijale leppetrahvi 10% töö maksumusest (I kd lk 18-22, 69-73). Harju Maakohtu 23.09.2009 määrusega kuulutati välja ETGOÜ (edaspidi võlgnik) pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Kauri Rattus (I kd lk 14). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja esitas 10.09.2009 võlgnikule nõudekirja garantiiaegse tagatise 2% lepingu hinnast saamiseks ja hilinemise eest leppetrahvi tasumiseks (I kd 23-25, 35-36, 75-76, II kd lk 51-52). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja esitas 08.10.2009 võlgniku pankrotimenetluses lepingust tuleneva leppetrahvinõude summas 4 155 675,97 krooni (I kd lk 16-17, 32-48). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja esitas 23.11.2009 võlgniku pankrotimenetluses täiendava nõudeavalduse lepingu punktist 4.5 tuleneva leppetrahvinõude summas 854 221,31 krooni, punktist 7.4 tuleneva leppetrahvinõude summas 2 308 708,70 krooni ja punktist 5.1.20 tuleneva garantiiaegse tagatise eest kahjuhüvitise 391 306,56 krooni saamiseks, samuti lepingust taganemisavalduse (I kd lk 27-31). Harju Maakohtu 14.10.2009 määrusest nähtuvalt jäeti hagejale hääled määramata (I kd lk 8992, II kd lk 67-78). Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2009 määrusega Harju Maakohtu 14.09.2009 määrus osaliselt tühistati ja määrati ETGOÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul kuni nõuete kaitsmiseni AS-ile K4 155 675 häält (I kd lk 65-67). Võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 31.12.2009 vaidlustasid ETGOÜ (pankrotis) pankrotihaldur ja OÜ A hageja nõude summas 4 155 675,97 krooni ning pankrotihaldur hageja nõude summas 3 554 236,57 krooni (I kd lk 50-55). Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja on õigustatud nõudma tööde mittetähtaegse valmimise eest leppetrahvi 4 305 741,97 krooni vastavalt lepingu p 4.5 ja VÕS §-le 159, taganeda lepingust võlgniku lepingurikkumise tõttu VÕS § 116 lg 2 p 3, 4 ja 5 alusel, nõuda lepingust taganemisel leppetrahvi 2 308 708,80 krooni vastavalt lepingu p 7.4 ja nõuda garantiiaja tagatise saamata jäämise eest kahjuhüvitist 391 306,56 krooni, kogusummas 7 005 757,23 krooni ning nimetatud summas nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses teises rahuldamisjärgus. PankrS § 106 lg 1 (kuni 01.01.2010 redaktsioonis) järgi juhul, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või

pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. PankrS §-is 103 lg 2 teise lause kohaselt, kui selleks on alust, on haldur kohustatud nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu vaidlema. VÕS § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 järgi kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kohus analüüsib esmalt hageja leppetrahvi tunnustamise nõudeid. Hageja on esitanud võlgniku vastu leppetrahvi tasumise nõude. Niisuguse nõude maksmapanek eeldab, et võlgnik oleks rikkunud kohustust, mille täitmist leppetrahviga tagati, et võlgnik vastutaks selle lepingurikkumise eest, et leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise ajal oleks pooltel kehtiv leppetrahvi kokkulepe (VÕS § 158 lg 1) ja et hageja oleks kostjale õigeaegselt teatanud leppetrahvi nõudest (VÕS § 159 lg 2). Kui kas või üks nendest eeldustest ei ole täidetud, siis ei saa leppetrahvi nõuet rahuldada. Hageja tugines oma leppetrahvi nõudes lepingu p 4.5, mille kohaselt töö mittetähtaegsel valmimisel on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 0,05% töö maksumusest päevas iga töö lõpetamise tähtajast üleläinud päeva eest. Viidatud lepingutingimuses on seega ette nähtud leppetrahv lepingurikkumise puhuks, mis seisneb töövõtulepingus kokkulepitud tööde üleandmisega hilinemises. Hageja on leidnud, et võlgnik on oma kohustuse täitmisega hilinenud, kuna ei ole kõiki lepingus ettenähtud töid talle üle andnud, ja iseenesest võimaldavad lepingu punktid 4.5 ja 7.4 niisugusel juhul tellijal töövõtjalt leppetrahvi nõuda. Kokkulepet selle kohta, millise tähtaja jooksul peab tellija töövõtjale leppetrahvi nõudmisest teatama, leping ei sisalda. Seega tuli sellest võlgnikule teatada VÕS § 159 lõikes 2 sätestatud mõistliku aja jooksul. Asjas ei ole vaidlustatud asjaolu, et lepingu kohaselt tuli võlgnikul kõik tööd hagejale üle anda hiljemalt 15.09.2008. Seega oli see päev lepingus kokkulepitud täitmise lõpptähtpäevaks. Hageja esindaja 11.04.2008 elektronkirjaga võlgniku esindajale on tõendatud, et hageja palus peatada ehitustööd M objektil alates 11.04.2008 (I kd lk 134, 191). Asjakohane on kostja I seisukoht, et hageja peatas ETGOÜ-le teadmata põhjusel 11.04.2008 ehitusobjektil tööd. Pärast tööde seiskamist 11.04.2008 AS Kja ETGOÜ vahel kirjalikku kokkulepet lepingu tähtaja pikendamiseks ja lepingutingimuste muutmiseks ei ole sõlmitud. VÕS § 101 lg 3 kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kuivõrd hageja ise omal initsiatiivil võlgnikust mitteolenevatel põhjustel seiskas ehitustööd peaaegu kolmeks kuuks, siis samasuguse tähtaja ületamise aja eest ei või hageja võlgnikult ka leppetrahvi nõuda. Lepingu p 9.2 kohaselt tähtaja pikendamine eeldas pooltevahelist kirjalikku kokkulepet, niisuguse kokkuleppe olemasolu ei ole aga kostja kinnitanud ja hageja ei ole esitanud kokkuleppe olemasolu kohta mingeid tõendeid. Hageja ei ole aga lisaks sellele esile toonud ka faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda aluse järeldusele, et pooled on kokkuleppel lepingu

tähtaega pikendanud. Mingeid faktiväiteid väidetavalt kokku lepitud uue tähtaja kohta, sealhulgas tähtaja pikkuse ja väidetava kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta, ei ole hageja esitanud. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et 15.09.2008 võlgnik hagejale kõiki lepingus ettenähtud töid üle ei andnud. Seega sai aga hageja võlgniku väidetavast lepingurikkumisest teada hiljemalt kohustuse täitmiseks lepingus ettenähtud tähtaja viimasel päeval, sest selleks ajaks ei olnud töid tehtud ja hagejale üle antud. Samuti on sarnase kohustuse rikkumise avastamist VÕS § 159 lg 2 tähenduses käsitlenud ka Riigikohus oma otsuses 3-2-1-128-09. Asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et tegelikult hageja 15.09.2008 võlgniku väidetavast lepingurikkumisest teada ei saanud, ei ole hageja esile toonud. Leppetrahvi nõudest teatas hageja võlgnikule esmakordselt 18.10.2009 ehk enam kui aasta pärast väidetavast lepingurikkumisest teadasaamist. Kohus nõustub kostja I seisukohaga, et hageja poolt võlgnikule leppetrahvi nõude esitamise teatamise ajaks oli VÕS § 159 lg 2 kohane mõistlik tähtaeg möödunud ning hageja oli juba selleks ajaks kaotanud õiguse võlgnikult leppetrahvi nõuda. Seejuures arvestab kohus väidetava lepingurikkumise olemust, milleks on tähtaja rikkumine, mille tuvastamiseks ei vajata mingeid täiendavaid uuringuid või menetlusi. Kohus arvestab ka lepingu täitmise tähtaja pikkust, milleks oli üks aasta ja poolteist kuud, ja seda, et leppetrahvi nõudest teatas hageja enam kui ühe aasta möödudes. VÕS § 644 lg 1 kohaselt tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul. Kohus arvestab ka võlasuhte olemust, milleks on töövõtt, mille puhul peaks tellija isegi töö mittevastavusest, mille avastamine võib vajada asjatundja abi või vastavaid uuringuid, ja isegi juhul, kui tegemist oleks tarbijaga, teatama töövõtjale kahe kuu jooksul rikkumise avastamisest (VÕS § 644 lg. 1), majandus- või kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul oleks see tähtaeg aga veelgi lühem. Taolises võlasuhtes, arvestades ka lepingu täitmise tähtaega, ei saa peaaegu aastast tähtaega leppetrahvi nõudmist lugeda mõistlikuks. Esitatud ei ole ka mingeid võlgnikust tulenevaid või hagejast sõltumatuid asjaolusid, millega võiks sedavõrd pika tähtaja mõistlikkust põhjendada. Et hageja oli leppetrahvi nõudest võlgnikule teatamise ajaks leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud, siis ei ole vajalik vaidluse lahendamiseks tuvastada seda, kas teised, eespoolloetletud leppetrahvi nõude rahuldamise eeldused on täidetud, sealhulgas, kas võlgnik rikkus kohustust, mille täitmist leppetrahviga tagati, kas võlgnik vastutaks selle lepingurikkumise eest, aga samuti, kas leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise ajal oli pooltel kehtiv leppetrahvi kokkulepe. Asjas ei oma tähtsust, et hageja esitas võlgnikule leppetrahvi nõude kuude lõikes kuna hageja on minetanud mõistliku tähtaja leppetrahvi nõude esitamiseks. Seega ei ole tähtsust ka nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõenditel ja neid asjaolusid või tõendeid puudutavatel väidetel (II kd lk 32-49). Asjaolu, et MTÜ M on esitanud leppetrahvi nõude hagejale ei puutu käesolevasse vaidlusse (II kd lk 39-44). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hagi leppetrahvi nõuete 4 305 741,97 + 2 308 708,80 = 6 614 450,77 krooni tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Kohus analüüsib hageja lepingust taganemise õigust ja kas asjas esineb VÕS § 118 lg 1 p-s 1 lepingust taganemisele sätestatud piirang. VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema

õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellelest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Viidatud säte teenib õigusrahu saavutamise eesmärki - kahjustatud poolel tuleb mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgust, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Mõistliku aja kestust mõjutab mh see, millises ulatuses on lepingut täidetud. Samuti tuleb arvestada, et lepingu puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest nendel juhtudel ei saa kahjustatud pool esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. VÕS § 118 lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Mõistlikku aega seaduses otsesõnu aga määratletud ei ole. Lepingu taganemise õiguse kasutamisel peaks arvesse võtma kohustuse rikkumisest teadasaamise hetke, millest mõistlik aeg kulgema hakkab. Samuti tuleb arvestada, et võlausaldajale peab jääma võimalus oma edasisi tegevusplaane kaaluda ehk kohustuse rikkumisele reageerida, pärast mida mõistlik aeg lõpeb. Kohus on analüüsinud hageja leppetrahvi nõude esitamisel mõistliku aja kestust ja leiab, et hageja ei ole esitanud lepingust taganemise avaldust mõistliku aja jooksul: tööd pidid olema üle antud hagejale 15.09.2008, kuid hageja esitas võlgnikule lepingust taganemisavalduse 23.11.2009. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et hageja lepingust taganemisõigus lõppes ka hea usu põhimõtte järgi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ja VÕS § 6 järgi ei ole muu hulgas lubatud oma õigusi kuritarvitada, samuti võib õiguse pikaajalise kasutamata jätmisega kaasneda selle lõppemine. See kehtib põhimõtteliselt ka taganemisõiguse suhtes. Nii on VÕS § 118 sisult üks hea usu põhimõtte täpsustus. Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et hagejal puudus seaduslik alus taganeda lepingust 23.11.2009. Kohus analüüsib, kas hagejal on tekkinud kahju lähtuvalt lepingu p 5.1.20 tasumata garantiitagatisest. Hageja emaettevõte, kelle kohustuste täitmiseks hageja ja kostja vahel vaidlusalune ehituse töövõtuleping oli sõlmitud, võttis kõik tööd vastu juba 12.11.2008 ehkki hageja kostjalt osa töid ei olnud vastu võtnud ja vastavat tööde vastuvõtmise akti allkirjastanud. Hagejal ei ole kostjale olnud mingeid nõudmisi ega pretensioone ehitustööde lõpetamise või lõpetatuks lugemise osas. Alles pärast seda, kui kostja oli pöördunud hagiga kohtusse ehitustööde vastuvõetuks tuvastamiseks ja hagejalt tehtud tööde eest tasu väljamõistmiseks, esitas hageja esmakordselt nõudekirja ehitustööde lõpetamiseks ja leppetrahvinõude summas 4 155 675,97 krooni (I kd lk 157-158, 223-224). Kõik ehitustööd on peatöövõtja tellijale kirjaliku aktiga ja pretensioonideta üle andnud ning aasta hiljem esitab alltöövõtjale nõude samade tööde lõpetamiseks ja üleandmiseks ja nõuab leppetrahvi üle nelja miljoni krooni suuruses summas. Samas sellist nõuet ei ole võlgnikule endale kunagi esitatud. Hageja on 10.09.2009 nõudekirjas esitanud üldsõnalise väite ehitustööde lõpetamata jätmisest, mistõttu see ei vasta VÕS §-is 644 sätestatud nõuetele. VÕS § 644 lg 2 kohaselt tellija, kes sõlmis töövõtulepingu oma majandus- või kutsetegevuses, peab töö lepingutingimustele mittevastavusest teatama töövõtjale hiljemalt ühe aasta jooksul töö üleandmisest. Oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija peab mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama ja lg 3

esimese lause kohaselt kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kohus jätab tähelepanuta 07.01.2009 läbirääkimiste protokolli, mis puudutab hageja ja võlgniku alltöövõtulepingut nr 12/07E, kuna vaidluse all on hageja ja võlgniku vahel sõlmitud leping nr 10/07 (II kd lk 30). Puudub vaidlus selles, et AS K ja AS K , kelle juhatuse liikmeks on TVja kes on ehituse töövõtulepingud sõlminud enda majandustegevuses, kuivõrd nende peamiseks tegevusalaks ongi taoliste ehitustööde tegemine – teedeehitus, vee-ja kanalisatsioonitrasside ehitamine. Hageja ei ole kostjale teatanud ega kirjeldanud, milliste vaidlusaluse lepingu lõpetamiseks ja üleandmiseks vajalikud tööd on veel 10.09.2009 tegemata ja mille tegemist nõutakse ja milliste ehitustööde mitte tähtaegselt tegemata jätmisest leppetrahvi nõutakse. Arvestades ehitustööde lõpetamise ja tellijale üleandmise aega, milleks oli 15.09.2008, siis hageja ei või enam kostja suhtes töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kuivõrd 12.11.2008 lõpliku tööde üleandmise vastuvõtmise akti allkirjastas TVAS K esindajana, kes oli ka kostjaga I sõlmitud lepingu esindaja, siis pidi ta asjaolust, et kõik tööd on tehtud, vastavalt projektdokumentatsioonile lõpetatud ja tööde tellijale MTÜ M üle antud ühes ehitamist kajastava dokumentatsiooniga, teadlik olema (I kd lk 118-127, 129-133, 135156, 159-160, 188-190, 226-228). VÕS § 108 lg 2 p 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või nõuda, kui kohustuse täitmine on võimatu. Sama sätte lg 3 kohaselt võlausaldaja võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kuivõrd aga 12.11.2008 on ehitustööd lõpliku aktiga tellijale üle antud, siis on võimatu nõuda kostjalt nende tehtud tööde tegemist ja aasta hiljem taolise üldsõnalise kohustuse täitmise nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul, mistõttu sellist kohustuse täitmise nõuet ei saa hageja võlgnikule esitada (I kd lk 37, 39-48, 135-156, 193-221). Lepingu p 5.1.20 kohaselt pidi võlgnik hagejale esitama garantiiaegse tagatise 2% ulatuses lepingu hinnast (ilma käibemaksuta) kogu garantiiperioodiks, mille töövõtja kohustus esitama tellijale lepingus kokkulepitud ajal. Tagatis antakse pangagarantiina või kindlustusseltsi garantiina. Lepingus p 2 leppisid pooled kokku, et töövõtja kohustub tööle andma 2(kahe) aastase garantii pärast töö täielikku lõpetamist alates töö lõpliku üleandmise vastuvõtmise akti tellija poolt allakirjutamise päevast. Põhjendatud on kostja I positsioon, et kuna pooled ei ole allkirjastanud töö lõplikku üleandmise- vastuvõtmise akti, siis on puudunud võlgniku kohustus garantii ajaks tagatise andmiseks pangagarantiina või kindlustusseltsi garantiina. Garantiiperioodiks raha maksmises pooled kokku leppinud ei ole. Samuti ei ole nimetatud garantiikohustus võlgniku rahaliseks kohustuseks (võlgnevuseks) hageja ees.

VÕS § 127 lg 3 järgi lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 3 sätestatud ettenähtavuse kohaselt peab pooltel olema võimalik lepingu sõlmimise hetkel ette kalkuleerida ja hinnata endale lepingu sõlmimisega võetavaid riske ning võimalikku vastutust, kas lepinguga saadav võimalik tulu õigustab sellise vastutusriski võtmist. Seega oli võlgnik valmis võtma üle sellise kahju tekkimise riski, mis oli tema jaoks lepingu sõlmimisel ettenähtav ning mida ta sai seega arvesse võtta. Kahju ettenähtavust VÕS § 127 lg 3 mõttes tuleb mõista selle sõna grammatilises või empiirilises tähenduses, st lähtudes sellest, mida võlgnik antud lepingu sõlmimise situatsioonis faktiliselt ette nägi või ette näha võis. Kahju tekkimine peab olema ettenähtav lepingu sõlmimise hetkel, st hetkel, mil leping muutub pooltele õiguslikult siduvaks. Seega ei piisa kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks sellest, et võlgniku jaoks muutus kahju tekkimine ettenähtavaks mingil hilisemal momendil või muul hetkel pärast lepingu sõlmimist. Ka ei oma ettenähtavuse ning võlgniku vastutuse suhtes mingit õiguslikku tähendust see, kui võlausaldaja juhib pärast lepingu sõlmimist võlgniku tähelepanu mingitele uutele asjaoludele näiteks kahju tekkimise võimalustele, mis võlgniku jaoks lepingu sõlmimise hetkel teada ning seega ettenähtavad ei olnud. Oluline ei ole VÕS § 127 lg 3 sõnastuse kohaselt see, kas võlgnik nägi lepingu sõlmimisel ette või pidi ette nägema lepingurikkumist, vaid see, kas ta oleks pidanud arvestama lepingurikkumise selliste tagajärgedega ehk sellise kahju tekkimisega. Võlgnik peab ette nägema kahju liiki ning põhimõttelist ulatust. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hageja ei ole nõudeavalduses esitanud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel kostja poolt garantiiaja tagatise andmata jätmisest pangagarantiina või kindlustusseltsi garantiina hagejal on tekkinud kahju summas 391 306,56 krooni, mille hüvitamist ETGOÜ-lt (pankrotis) nõuab. VÕS § 110 lg 1 kohaselt võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kostja I möönab, et tal lasub kohustus tööle töö täielikust lõpetamisest alates töö lõpliku üleandmise vastuvõtmise akti tellija poolt allakirjutamise päevas hagejale garantiiaja tagatise andmiseks pangagarantiina või kindlustusseltsi garantiina, kuid senini ei ole hagejast endast tulenevatest põhjustest tööde lõplikku üleandmise vastuvõtmise akti allakirjutatud, mistõttu kostja I on kohtusse hagi esitanud tööde vastuvõetuks tuvastamiseks ja nende eest tasu väljamõistmiseks. Hagejal on võimalik kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi nõuda kahju hüvitamist. Tõendamiskoormis lasub hagejal, kes peab tõendama kostja poolt lepingu rikkumist, et tal on tekkinud kahju ja selle suuruse ning põhjusliku seose tekkinud kahju ja kostja lepingu rikkumise vahel.

Hageja pole tõendanud, et on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel. Kohus leiab, et kuna hageja ei ole esitanud kahju 391 306,56 krooni tekkimise kohta usaldusväärseid tõendeid, siis on hagi põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS §-le 174 lg 1 on kostjal õigus nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Viivi Villemson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.