Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

kinnitas, et võlgnik ei täida lepingut ka edaspidi. Pikka aega kestnud rikkumine kinnitab, et tegemist on tahtliku, raskest hooletusest tingitud lepingurikkumisega. Tuginedes VÕS § 116 lg 2 p-dele 1 ja 5 taganes hageja 23.11.2009 lepingust ja nõudis lepingu punkti 7.4 alusel leppetrahvi maksmist (kui tellija ütleb lepingu üles töövõtja poolse kohustuse rikkumise tõttu, kohustub töövõtja tasuma leppetrahvi 10% töö maksumusest). Töö maksumus on lepingu punkti 3.1 kohaselt 23 087 087 krooni, millest 10% moodustab 2 308 708, 70 krooni. Seega palus hageja tunnustada Eesti Teede Grupp OÜ pankrotimenetluses nõudeid summas 7 005 757, 23 krooni. Kostja I vastuväited Kostja I vaidles hagile vastu. Ehitustööde peatöövõtja - AS K&H - on 12.11.2008 tööde vahetule tellijale MTÜ Meremõisa üle andnud kõik lepingulised ehitustööd ühes selle juurde kuuluva dokumentatsiooniga. Kõik ehitusobjektil teostatud ehitustööd on ehitusööde osas järelevalvet pidanud omanikujärelevalve esindaja vastu võtnud ja need vastasid tööde vastuvõtmiseks vajalikele kvaliteedinõuetele. Nimetatut kinnitab AS K&H poolt 12.11.2008 MTÜ-le Meremõisa üle antud täitedokumentatsioon. Hageja väited, et lepingulised tööd olid veel 23.11.2009 lõpetamata ja üle andmata, andes talle õiguse lepingust taganeda, ei vasta tõele. Hagejal ei ole võimalik taganeda lepingust, milles ettenähtud tööd on teostanud, kuid hageja keeldub neid vastu võtmast ja nende eest tasumast. Lepingust taganemine ei oleks lubatav ka VÕS § 118 kohaselt. Kuivõrd 12.11.2008 lõpliku tööde üleandmise vastuvõtmise akti allkirjastas AS K&H esindaja Timo Vackermann, siis pidi ta olema teadlik, et kõik tööd on vastavalt projektdokumentatsioonile lõpetatud ja tööde tellijale MTÜ-le Meremõisa koos ehitamist kajastava dokumentatsiooniga üle antud. Hageja esitas Eesti Teede Grupp OÜ-le nõudekirja leppetrahvi nõudmiseks esmakordselt pankrotimenetluse ajal 10.09.2009. Kuivõrd ehitustööd on lõpliku aktiga tellijale üle antud, siis on võimatu nõuda Eesti Teede Grupp OÜ-lt nende tööde tegemist. Aasta hiljem esitatud üldsõnaline kohustuse täitmise nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Vastavalt VÕS § 108 lg 2 p-le 1 ja VÕS § 159 lg-le 2 ning VÕS §-le 644 ei saa hageja sellist kohustuse täitmise nõuet Eesti Teede Grupp OÜ-le esitada. Tulenevalt VÕS § 101 lg 3 ei saa hageja 15.09.2008 kuni 12.11.2008 tähtaja ületamise eest nõuda leppetrahvi, kuivõrd vahepeal oli hageja ise ehitustööd kolmeks kuuks peatanud. Garantiiperioodiks raha maksmises ei ole lepingupooled kokku leppinud. Nimetatud garantiikohustus ei ole Eesti Teede Grupp OÜ rahaliseks kohustuseks (võlgnevuseks) hageja ees. Käesoleval juhul on hageja Eesti Teede Grupp OÜ-le võlgu samast lepingust ehitustööde maksumuse summas 2 957 730, 10 krooni, mistõttu hoiab hageja enda käsutuses tunduvalt suuremat rahasummat, kui töövõtja pidanuks talle töö valmimisest kaheks aastaks hoiustama, nõudes seega lepingujärgse garantiiaja tagatise esitamata jätmise tõttu kahjuhüvitist summas 391 306, 56 krooni. Hageja ei ole nõudeavalduses esitanud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel ta väidab, et garantiiaja tagatise andmata jätmisest pangagarantiina või kindlustusseltsi garantiina on tal tekkinud kahju summas 391 306, 56 krooni, mille hüvitamist ta Eesti Teede Grupp OÜ-lt (pankrotis) nõuab (VÕS § 127 lg 4). Esimese astme kohtu lahend Maakohus jättis Mastermover Estonia AS-i hagi pankrotihaldur Kauri Rattuse ja OÜ Alpenmark vastu 7 005 757, 23 kroonise nõude tunnustamiseks Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Mastermover Estonia AS-i ja Eesti Teede Grupp OÜ vahel on 31.07.2007 sõlmitud ehituse töövõtuleping 10/07E, mille objektiks oli Harju maakonnas Keila vallas Meremõisa külas asuva Keila-Joa puhkeala kommunikatsioonide, veepumpla ja veepuhastus3

jaama renoveerimine vastavalt riigihanke tehnilisele kirjeldusele ja töövõtja pakkumisele. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja esitas 10.09.2009 kostjale nõudekirja garantiiaegse tagatise 2% lepingu hinnast saamiseks ja hilinemise eest leppetrahvi tasumiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja esitas 08.10.2009 kostja pankrotimenetluses lepingust tuleneva leppetrahvinõude summas 4 155 675, 97 krooni. Vaidlus puudub ka selles, et hageja esitas 23.11.2009 kostja pankrotimenetluses täiendava nõudeavalduse lepingu punktist 4.5 tuleneva leppetrahvinõude summas 854 221, 31 krooni, punktist 7.4 tuleneva leppetrahvinõude summas 2 308 708, 70 krooni ja punktist 5.1.20 tuleneva garantiiaegse tagatise eest kahjuhüvitise 391 306, 56 krooni saamiseks, samuti lepingust taganemisavalduse. Harju Maakohtu 14.10.2009 määrusest nähtuvalt jäeti hagejale hääled määramata. Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2009 määrusega tühistati osaliselt Harju Maakohtu 14.09.2009 määrus ja määrati Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul kuni nõuete kaitsmiseni Mastermover Estonia AS-le 4 155 675 häält. Võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustasid 31.12.2009 Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ja OÜ Alpenmark hageja nõude summas 4 155 675, 97 krooni ning pankrotihaldur hageja nõude summas 3 554 236, 57 krooni. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja on õigustatud nõudma tööde mittetähtaegse valmimise eest leppetrahvi 4 305 741, 97 krooni vastavalt lepingu punktile 4.5 ja VÕS §-le 159, taganeda lepingust kostja lepingurikkumise tõttu VÕS § 116 lg 2 p-ide 3, 4 ja 5 alusel, nõuda lepingust taganemisel leppetrahvi 2 308 708, 80 krooni vastavalt lepingu punktile 7.4 ja nõuda garantiiaja tagatise saamata jäämise eest kahjuhüvitist 391 306, 56 krooni, seega kogusummas 7 005 757, 23 krooni ning vastavas summas nõude tunnustamist. Leppetrahvi tasumise nõude maksmapanek eeldab, et võlgnik oleks rikkunud kohustust, mille täitmist leppetrahviga tagati, et võlgnik vastutaks selle lepingurikkumise eest, et leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise ajal oleks pooltel kehtiv leppetrahvi kokkulepe (VÕS § 158 lg 1) ja et hageja oleks kostjale õigeaegselt teatanud leppetrahvi nõudest (VÕS § 159 lg 2). Kui kas või üks nendest eeldustest ei ole täidetud, siis ei saa leppetrahvi nõuet rahuldada. Hageja tugines oma leppetrahvi nõudes lepingu punktile 4.5, mille kohaselt töö mittetähtaegsel valmimisel on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 0,05% töö maksumusest päevas iga töö lõpetamise tähtajast üleläinud päeva eest. Viidatud lepingutingimuses on seega ette nähtud leppetrahv lepingurikkumise puhuks, mis seisneb töövõtulepingus kokkulepitud tööde üleandmisega hilinemises. Hageja on leidnud, et võlgnik on oma kohustuse täitmisega hilinenud, kuna ei ole kõiki lepingus ettenähtud töid talle üle andnud, ja iseenesest võimaldavad lepingu punktid 4.5 ja 7.4 niisugusel juhul tellijal töövõtjalt leppetrahvi nõuda. Kokkulepet selle kohta, millise tähtaja jooksul peab tellija töövõtjale leppetrahvi nõudmisest teatama, leping ei sisalda. Seega tuli sellest kostjale teatada VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistliku aja jooksul. Asjas ei ole vaidlustatud asjaolu, et lepingu kohaselt tuli töövõtjal kõik tööd hagejale üle anda hiljemalt 15.09.2008. Seega oli see päev lepingus kokkulepitud täitmise lõpptähtpäevaks. Hageja esindaja 11.04.2008 elektronkirjaga töövõtja esindajale on tõendatud, et hageja palus peatada ehitustööd Meremõisa objektil alates 11.04.2008. Pärast tööde seiskamist ei ole lepingupoolte vahel sõlmitud kirjalikku kokkulepet lepingu tähtaja pikendamiseks ja lepingutingimuste muutmiseks. VÕS § 101 lg 3 kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kuivõrd hageja ise seiskas ehitustööd ligi kolmeks kuuks, siis selle aja võrra tähtaja ületamise eest ei või hageja ka leppetrahvi nõuda. Lepingu punkti 9.2 kohaselt eeldas tähtaja pikendamine pooltevahelist kirjalikku kokkulepet, niisuguse kokkuleppe olemasolu ei ole tõendatud. Hageja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda aluse järeldusele, et pooled on kokkuleppel lepingu tähtaega pikendanud. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et 15.09.2008

võlgnik ei andnud hagejale kõiki lepingus ettenähtud töid üle. Seega sai hageja väidetavast lepingurikkumisest teada hiljemalt kohustuse täitmiseks lepingus ettenähtud tähtaja viimasel päeval, sest selleks ajaks ei olnud töid tehtud ja hagejale üle antud. Sarnase kohustuse rikkumise avastamist VÕS § 159 lg 2 tähenduses on käsitanud ka Riigikohus oma otsuses 3-2-1-128-09. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et ta ei saanud sel ajal teada väidetavast lepingurikkumisest. Leppetrahvi nõudest teatas hageja esmakordselt 18.10.2009 ehk enam kui aasta pärast väidetavast rikkumisest teadasaamist, seega oli VÕS § 159 lg 2 kohane mõistlik tähtaeg möödunud ning hageja oli kaotanud õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda. Maakohus arvestas asjaoluga, et väidetavaks lepingurikkumiseks on tähtaja rikkumine, mille tuvastamiseks ei vajata mingeid täiendavaid uuringuid või menetlusi. Kohus arvestas ka lepingu täitmise tähtaja pikkust, milleks oli üks aasta ja poolteist kuud, ja seda, et leppetrahvi nõudest teatas hageja enam kui ühe aasta möödudes. Tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul. Kohus arvestas asjaoluga, et vaidlusalust võlasuhet iseloomustab töövõtt, mille puhul peaks tellija töö mittevastavusest teatama töövõtjale kahe kuu jooksul rikkumise avastamisest (VÕS § 644 lg 1). Majandus- või kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul oleks see tähtaeg veelgi lühem. Arvestades võlasuhtes ka lepingu täitmise tähtaega, ei saa peaaegu aastast tähtaega leppetrahvi nõudmisel lugeda mõistlikuks. Esitatud ei ole mingeid töövõtjast tulenevaid või hagejast sõltumatuid asjaolusid, millega võiks sedavõrd pika tähtaja mõistlikkust põhjendada. Et hageja oli leppetrahvist teatamise ajaks vastava nõudeõiguse kaotanud, siis ei pidanud kohus vajalikuks vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas teised, eelnimetatud leppetrahvi nõude rahuldamise eeldused on täidetud, s.h kas võlgnik rikkus kohustust, mille täitmist leppetrahviga tagati, kas võlgnik vastutaks selle lepingurikkumise eest, samuti see, kas leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise ajal oli pooltel kehtiv leppetrahvi kokkulepe. Asjas ei oma tähtsust, et hageja esitas leppetrahvi nõude kuude lõikes, kuna mõistlik tähtaeg leppetrahvi nõude esitamiseks on möödunud. Seega ei ole tähtsust ka nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõenditel ja neid asjaolusid või tõendeid puudutavatel väidetel. Asjaolu, et MTÜ Meremõisa on esitanud leppetrahvi nõude hagejale, ei puutu käesolevasse vaidlusse. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus rahuldamata hagi leppetrahvi nõuete 4 305 741, 97 + 2 308 708, 80 = 6 614 450, 77 krooni tunnustamiseks Eesti Teede Grupp OÜ pankrotimenetluses. VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Viidatud säte teenib õigusrahu saavutamise eesmärki - kahjustatud poolel tuleb mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgust, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Mõistliku aja kestust mõjutab m.h see, millises ulatuses on lepingut täidetud. Tuleb arvestada, et lepingu puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest nendel juhtudel ei saa kahjustatud pool esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. VÕS § 118 lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on VÕS § 118 lgs 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Mõistlikku aega seaduses otsesõnu määratletud ei ole. Lepingust taganemise õiguse kasutamisel peaks arvesse võtma kohustuse rikkumisest teadasaamise hetke, millest mõistlik aeg kulgema hakkab. Samuti

tuleb arvestada, et võlausaldajale peab jääma võimalus oma edasisi tegevusplaane kaaluda ehk kohustuse rikkumisele reageerida, pärast mida mõistlik aeg lõpeb. Hageja ei ole esitanud lepingust taganemise avaldust mõistliku aja jooksul: tööd pidid olema üle antud hagejale 15.09.2008, kuid hageja esitas lepingust taganemisavalduse Eesti Teede Grupp OÜ-le 23.11.2009. Hageja lepingust taganemisõigus lõppes ka hea usu põhimõtte järgi. TsÜS § 138 ja VÕS § 6 järgi ei ole muu hulgas lubatud oma õigusi kuritarvitada, samuti võib õiguse pikaajalise kasutamata jätmisega kaasneda selle lõppemine. See kehtib põhimõtteliselt ka taganemisõiguse suhtes. Nii on VÕS § 118 sisult üks hea usu põhimõtte täpsustus. Hagejal puudus seaduslik alus 23.11.2009 lepingust taganemiseks. Hageja emaettevõte, kelle kohustuste täitmiseks vaidlusalune ehituse töövõtuleping oli sõlmitud, võttis kõik tööd vastu juba 12.11.2008 ehkki hageja ei olnud osa töid vastu võtnud ja vastavat akti allkirjastanud. Hagejal ei ole olnud Eesti Teede Grupp OÜ-le mingeid nõudmisi ega pretensioone ehitustööde lõpetamise või lõpetatuks lugemise osas. Alles pärast seda, kui Eesti Teede Grupp OÜ oli pöördunud hagiga kohtusse ehitustööde vastuvõetuks tuvastamiseks ja hagejalt tehtud tööde eest tasu väljamõistmiseks, esitas hageja esmakordselt nõudekirja ehitustööde lõpetamiseks ja leppetrahvinõude summas 4 155 675, 97 krooni. Kõik ehitustööd on peatöövõtja tellijale kirjaliku aktiga ja pretensioonideta üle andnud, kusjuures aasta hiljem esitab alltöövõtjale nõude samade tööde lõpetamiseks ja üleandmiseks, nõudes leppetrahvi üle nelja miljoni krooni. Hageja on 10.09.2009 nõudekirjas esitanud üldsõnalise väite ehitustööde lõpetamata jätmisest, mistõttu see ei vasta VÕS §-s 644 sätestatud nõuetele. Kohus jättis tähelepanuta 07.01.2009 läbirääkimiste protokolli, mis puudutab alltöövõtulepingut nr 12/07E, kuna vaidluse all on hageja ja Eesti Teede Grupp OÜ vahel sõlmitud leping nr 10/07. Puudub vaidlus selles, et AS K&H ja Mastermover Estonia AS, kelle juhatuse liikmeks on T V, on ehituse töövõtu-lepingud sõlminud enda majandustegevuses, kuivõrd nende peamiseks tegevusalaks ongi taoliste ehitustööde tegemine: teedeehitus, vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamine. Hageja ei ole teatanud ega kirjeldanud, millised vaidlusaluse lepingu lõpetamiseks ja üleandmiseks vajalikud tööd on veel 10.09.2009 tegemata ja mille tegemist nõutakse ja milliste ehitustööde tähtaegselt tegemata jätmise eest leppetrahvi nõutakse. Kuivõrd 12.11.2008 lõpliku tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastas T V AS K&H esindajana, kes oli ka Eesti Teede Grupp OÜ-ga sõlmitud lepingu puhul hageja esindajaks, siis pidi ta olema teadlik asjaolust, et kõik tööd on tehtud, vastavalt projektdokumentatsioonile lõpetatud ja tööde tellijale MTÜ-le Meremõisa üle antud koos ehitamist kajastava dokumentatsiooniga. Kuivõrd ehitustööd on 12.11.2008 lõpliku aktiga tellijale üle antud ja aasta hiljem esitatud (üldsõnaline) kohustuse täitmise nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul, siis leidis maakohus, et vastavalt VÕS § 108 lg 2 p-le 1, VÕS § 108 lg-le 3, VÕS § 644 lg-tele 2 ja 3 ei saa hageja vastavat kohustuse täitmise nõuet Eesti Teede Grupp OÜ-le esitada. Maakohus nõustus kostja I seisukohaga, et kuna pooled ei ole allkirjastanud töö lõplikku üleandmise-vastuvõtmise akti, siis puudus Eesti Teede Grupp OÜ-l kohustus anda garantii ajaks tagatist pangagarantiina või kindlustusseltsi garantiina. Garantiiperioodiks raha maksmises pooled kokku leppinud ei ole. Samuti ei ole nimetatud garantiikohustus kostja rahaliseks kohustuseks (võlgnevuseks) hageja ees. VÕS § 127 lg 3 sätestatud ettenähtavuse kohaselt peab pooltel olema võimalik lepingu sõlmimise hetkel ette kalkuleerida ja hinnata endale lepingu sõlmimisega võetavaid riske ning võimalikku vastutust, kas lepinguga saadav võimalik tulu õigustab sellise vastutusriski võtmist. Kahju tekkimine peab olema ettenähtav lepingu sõlmimise hetkel, s.o hetkel, mil leping muutub pooltele õiguslikult siduvaks. Seega ei piisa kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks sellest, et kostja jaoks muutus kahju tekkimine ettenähtavaks mingil hilisemal momendil või muul hetkel pärast lepingu sõlmimist. Ka ei oma ettenähtavuse suhtes õiguslikku tähendust see, kui võlausaldaja juhib pärast lepingu sõlmimist võlgniku tähelepanu uutele asjaoludele, näiteks kahju tekkimise võimalustele,

mis lepingu sõlmimise hetkel teada ning seega ettenähtavad ei olnud. Oluline ei ole VÕS § 127 lg 3 sõnastuse kohaselt see, kas võlgnik nägi lepingu sõlmimisel ette või pidi ette nägema lepingurikkumist, vaid see, kas ta oleks pidanud arvestama lepingurikkumise selliste tagajärgedega ehk sellise kahju tekkimisega. Võlgnik peab ette nägema kahju liiki ning põhimõttelist ulatust. Hageja ei ole nõudeavalduses esitanud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel on Eesti Teede Grupp OÜ poolt garantiiaja tagatise andmata jätmisest pangagarantiina või kindlustusseltsi garantiina hagejal tekkinud kahju summas 391 306, 56 krooni, mille hüvitamist hageja Eesti Teede Grupp OÜ-lt (pankrotis) nõuab. Hagejal on võimalik VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi nõuda kahju hüvitamist. Tõendamiskoormis lasub hagejal, kes peab tõendama Eesti Teede Grupp OÜ poolt lepingu rikkumist, et tal on tekkinud kahju ja selle suuruse ning põhjusliku seose tekkinud kahju ja lepingu rikkumise vahel. Hageja ei ole tõendanud, et on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel. Kuna hageja ei ole esitanud kahju 391 306, 56 krooni tekkimise kohta usaldusväärseid tõendeid, siis tuleb hagi ka selles osas jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Mastermover Estonia AS palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema hagi nõude tunnustamiseks Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 2 308 708, 80 krooni (leppetrahv lepingu punkti 7.4 alusel) ja summas 150 066 krooni (leppetrahv lepingu punkti 4.5 alusel perioodi eest 11.09.2009 kuni 23.09.2009). Hageja palub saata asi vastavas ulatuses esimesele astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus kohaldas lepingust taganemise leppetrahvinõudele summas 2 308 708, 80 krooni VÕS § 159 lg 2 ebaõigesti ning vastuolus VÕS § 159 tähendusega. Kohus jättis siinkohal välja selgitamata ja tähelepanuta, millele hageja vastav leppetrahvinõue üldse tugines ning kohaldas ka sellele automaatselt VÕS § 159, kuigi selleks puudus antud juhul igasugune faktiline ja õiguslik alus. Lõpetamisavalduses esitas hageja koheselt ka lepingu punkti 7.4 alusel taganemise leppetrahvinõude 10% lepingujärgse töö maksumusest ehk 2 308 708, 70 krooni. Situatsioonis, kus hageja taganes lepingust 23.11.2009, ei olnud võimalik lepingu punkti 7.4 alusel taganemise leppetrahvi varasemalt nõuda. Maakohus leidis vääralt, et tulenevalt VÕS § 118 kaotas hageja õiguse lepingust taganeda. Kohus on jätnud tähelepanuta, et veel enne 23.11.2009 taganemisavalduse tegemist oli hageja andnud 10.09.2009 nõudekirjaga töövõtjale täiendava võimaluse ja aja lepingu täitmiseks. Kuigi nõudekirjas polnud fikseeritud kuupäevaliselt, mis ajani hageja ootab ja annab töövõtjale täiendava aja lepingu täitmiseks, oli 10.09.2009 nõude puhul sisult tegemist täiendava tähtajaga VÕS § 114 tähenduses. Ka ligemale 2 kuu jooksul pärast hageja poolt nõudekirja esitamist ei asunud töövõtja lõpetamata töid teostama, mistõttu hageja taganeski 23.11.2009 lepingust põhjendatult. Maakohus on käsitlenud asjaolusid vääralt, justkui poleks vahemikus 16.09.2008 kuni 23.11.2009 poolte vahel mingit suhtlust toimunud ning 10.09.2009 nõudekirja ja selles sisalduvat töövõtjale täiendava täitmisvõimaluse ei eksisteeri. See on viinud ebaõige ja alusetu järelduseni, justkui oleks hageja kaotanud taganemisõiguse VÕS § 118 alusel. Taganemisõiguse kaotamine ei ole VÕS § 118 alusel võimalik olukorras, kui võlausaldaja on võimaldanud võlgnikule veel enne taganemist täiendava aja ja võimaluse täitmiseks, kuid võlgnik pole selle jooksul kohustusi täitnud. Hageja eeldas heas usus, et töövõtja asub töid uuesti teostama, lõpetab need ning annab lõpuks ka kohaselt üle. Ebaõige on maakohtu järeldus, et hageja leppetrahvinõue perioodi eest 11.09.2009 - 23.09.2009 summas 150 066 krooni on alusetu, kuna see olevat esitatud VÕS § 159 rikkudes. Hageja ei vaidlusta kohtuotsust osas, millega maakohus jättis tunnustamata lepingu punkti 4.5 alusel esitatud

hageja leppetrahvinõude perioodi 16.09.2008 - 10.09.2009 eest summas 4 155 675, 97 krooni. Hageja vaidlustab kohtuotsuse osas, millega maakohus jättis tunnustamata lepingu punktist 4.5 tuleneva leppetrahvinõude perioodi 11.09.2009 - 23.09.2009 eest summas 150 066 krooni. Vastav leppetrahvinõue moodustub leppetrahvist töödega hilinemise eest perioodil 11.09.2009 23.09.2009 arvestusega 0,05% lepingu maksumusest päevas (13 päeva ehk 13 x 11 534, 54 krooni). Maakohus on kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2 ning jätnud arvestamata, et hageja oli 10.09.2009.a töövõtjale esitanud omapoolse nõudekirja, kus teatas leppetrahvi nõudmisest ka edaspidiselt, s.o arvates nõudekirja esitamisest kuni töövõtja poolt tööde lõpetamise ja üleandmiseni. Seda kinnitab 10.09.2009 nõudekirja lõpplause. Sellest tulenevalt on alusetu ja ebaõige maakohtu järeldus, et hageja kaotas VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse lepingu punkti 4.5 järgi tööde hilinemise eest mistahes leppetrahvi nõuda. VÕS § 159 lg 2 ei saa võtta kahjustatud isikult õigust leppetrahvi nõuda rikkumise eest, mis on jätkuv ja/või esineb tulevikus. Nii oli ka vaidlusalusel juhul töövõtja tööde valmimise ja üleandmisega jätkuvas rikkumises ja seda ka pärast hageja 10.09.2009 nõudekirja esitamist ja leppetrahvi nõudmist. Seetõttu on hageja poolt lepingu punkti 4.5 alusel töödega hilinemise eest nõutud leppetrahv vahemiku 11.09.2009 - 23.09.2009 eest igal juhul asjakohane ning sellele ei saa kohalduda VÕS § 159 lg-st 2 tulenev piirang. Kuigi hageja ei vaidlusta kohtuotsust osas, millega jäeti tunnustamata tema nõue summas 391 306, 56 krooni (kahjunõue pangagarantii esitamata jätmise eest), ei nõustu hageja selle summa käsitlemisel kohtuotsuses esitatud seisukohtadega. Vastupidiselt kohtu eksijäreldusele käsitleb hageja ja kostja vaheline läbirääkimiste protokoll otseselt ja oluliselt vaidlusalust lepingut nr 10/07. Protokolli punktist 2 nähtuvalt fikseerisid pooled selles töövõtja poolt Meremõisa objektil tehtud tööde mahu ja maksumuse. Läbirääkimiste protokoll kinnitab, et töövõtja teostas objektil töid vaid 11 513 926 krooni ulatuses (seejuures lepingujärgne kogumaht oli 19 565 328 krooni). Maakohtu järeldus, et viidatud läbirääkimiste protokoll ei puuduta vaidlusalust lepingut, on arusaamatu eriti seetõttu, et selles on lepingut nr 10/07 puudutav punkt 2 veel eraldi rõhutamiseks alla joonitud. Maakohus on meelevaldselt tuginenud käesolevasse vaidlusesse mittepuutuvate kolmandate isikute vahelisele dokumendile ning teinud sellest kaugeleulatuvaid ja ebaõigeid järeldusi. Nii on kohtuotsuses leitud, et kuivõrd kolmandad isikud (MTÜ Meremõisa ja AS K&H) on omavahelistes suhetes allkirjastanud 12.11.2008 lõpliku tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr 12, tähendavat see, et ka töövõtja poolt olid tööd selleks ajaks lepingu nr 10/07 alusel ilmselt tehtud. On täiesti arusaamatu, mil viisil sai maakohus kolmandate isikute vahelisest aktist järeldada, et töövõtja on oma lepingujärgsed kohustused täitnud, tuvastamata seejuures isegi seda, mis oli nende kolmandate isikute vahelise õigussuhte täpsem sisu, maht ja lõpptulemus. MTÜ Meremõisa ja AS K&H ei ole hageja ja töövõtja vahel sõlmitud töövõtulepingu nr 10/07 osapooleks ning nendel kolmandatel isikutel ei ole selle lepinguga seoses mistahes õigusi ega kohustusi. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja I peab maakohtu otsust õigeks ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja emaettevõte AS K & H, kelle kohustuste täitmiseks vaidlusalune ehituse töövõtuleping oli sõlmitud, võttis kõik tööd vastu juba 12.11.2008, ehkki hageja ei olnud osa töid vastu võtnud ja vastavat akti allkirjastanud. Hagejal ei olnud Eesti Teede Grupp OÜ-le mingeid nõudmisi ega pretensioone ehitustööde lõpetamise või lõpetatuks lugemise osas. Alles pärast seda, kui Eesti Teede Grupp OÜ oli pöördunud hagiga kohtusse ehitustööde vastuvõetuks tuvastamiseks ja hagejalt tehtud tööde eest tasu väljamõistmiseks, esitas hageja esmakordselt nõudekirja ehitustööde lõpetamiseks ja leppetrahvi saamiseks. Jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-13686 on tuvastatud, et vaidlusealused tööd lõpetati ja anti hagejale üle tähtaegselt, s.o vähemalt 12.11.2008, mistõttu on hageja kaotanud lepingust taganemise õiguse.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei võimalda kaevatavat kohtuotsust tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hageja on vaidlustanud esimese astme kohtu otsuse osas, millega jäeti Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata hageja nõue lepingu punkti 7.4 alusel leppetrahvi (lepingust taganemisel) 2 308 708, 80 krooni saamiseks ja nõue lepingu punkti 4.5 alusel tööde üleandmisega viivitamise 13 päeva (11.23.09.2009) eest 150 066 krooni saamiseks, siis muus osas otsuse põhjendusi ringkonnakohus ei kontrolli (TsMS § 631 lg 1). Praegune pooltevaheline vaidlus hõlmab seega asjaolusid, kas hageja oli õigustatud nõudma tööde mittetähtaegse teostamise eest leppetrahvi vastavalt lepingu punktile 4.5 ja VÕS §-le 159 (ajavahemiku 10.-23.09.2009 eest) ning kas tal oli õigus taganeda lepingust töövõtja lepingurikkumise tõttu VÕS § 116 lg 2 alusel ning nõuda lepingust taganemisel leppetrahvi 2 308 708, 80 krooni vastavalt lepingu punktile 7.4. Kõiki asjaolusid, mis omavad vaidluse selle osa lahendamisel tähtsust, on maakohus oma otsuses piisavalt põhjalikult käsitlenud. Kolleegium nõustub kaevatavas osas Harju Maakohtu otsuse põhjendustega täielikult ega pea seetõttu vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Maakohus ei kohaldanud vaidluse lahendamisel materiaalõiguse normi ebaõigesti. Nõustudes küll apellandiga, et enne lepingust tagamise avalduse esitamist ei olnud tal võimalik lepingu punkti 7.4 alusel leppetrahvi nõuda, ei saa nõustuda sellele tugineva järeldusega, et tal oli õigus novembris 2009 lepingust taganeda ja sellest tulenevalt nõuda leppetrahvi. Maakohus on otsuse põhjendustes selgelt ja ühemõtteliselt märkinud, kuidas ta hindab hagejapoolset lepingust taganemist. Seejuures on kohus arvestanud kõiki kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid, s.h nii seda, et töövõtja ei andnud 15.09.2008 hagejale kõiki lepingus ettenähtud töid üle, et hageja taotlusel olid tööd ligi kolmeks kuuks peatatud kui seda, et hageja sai väidetavast lepingurikkumisest teada hiljemalt kohustuse täitmiseks lepingus ettenähtud tähtaja viimasel päeval, kuid leppetrahvi nõudest teatas ta esmakordselt enam kui aasta pärast väidetavast rikkumisest teadasaamist, mistõttu oli VÕS § 159 lg 2 järgne mõistlik tähtaeg möödunud ning hageja oli kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Maakohus ei hinnanud ebaõigesti hageja 10.09.2009 kirja täiendava tähtaja andmise kohta. See, et lepingust taganemise ajaks ei olnud 10.09.2009 kirjast möödunud ebamõistlikult pikka aega, ei võimalda hinnata kogu vaidluse asjaolusid maakohtust erinevalt. Tuvastamaks, kas hagejal oli võimalik sügisel 2009 lepingu täitmist nõuda ja seejärel ka lepingust taganeda, tuli toimunud sündmusi (dokumente) hinnata kogumis. Kui taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda või kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, siis need õigused tulevikus ei taastu. Maakohus ei kohaldanud VÕS § 118 lg 1 ega VÕS § 159 lg 2 ebaõigesti. Seetõttu on väär ka kaebuse käsitlus, nagu võtaks maakohtu poolne VÕS § 159 lg 2 tõlgendus hagejalt kui kahjustatud isikult õiguse nõuda leppetrahvi rikkumise eest, mis on jätkuv ja/või esineb tulevikus. Pealegi ei võimalda kohtu poolt tuvastatud asjaolud järeldada, et tegemist oleks jätkuva või tulevikus tekkiva rikkumisega. Käesolevas asjas on tuvastatud, et Eesti Teede Grupp OÜ esitas hagejale 01.11.2008 allkirjastamiseks teostatud tööde aktid, millest ühe loendi - summas 2 957 730, 10 krooni - jättis hageja allkirjastamata (mille suhtes Eesti Teede Grupp OÜ esitas hagi kohtule, tuvastamaks AS K & H Tallinn kohustust võtta teostatud tööd vastu) ning et 12.11.2008 andis AS K & H kogu objektil tehtud töö ja dokumentatsiooni tellijale MTÜ-le Meremõisa aktiga üle. Tööde üleandmise aeg leidis tuvastamist ka AS K & H ja MTÜ Meremõisa vahelises kohtuvaidluses, mille kohta on jõustunud kohtuotsus (tsiviilasi nr 2-09-13686).

Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ü. Jänes

M. Klaar

T. Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.