2-10-3954/27 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-10-3954 Edasikaebamise kord ja tähtaeg Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (02.07.2010). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud TL (hageja) esitas 26.01.2010 maakohtule hagi AS’e (kostja) vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kahju suuruse on hageja jätnud määrata kohtu äranägemise järgi. Hagiavalduse kohaselt on M OÜ ja Osaühing S sõlminud 31.01.2005 koostöölepingu, mille eesmärgiks oli reguleerida pooltevahelisi suhted Hirvepargi elamurajooni arendamisel. Osaühingu S ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks on hageja. M OÜ osa kuulub kostjale ning alates 23.11.2007 on kostja koos teise äriühingu osaniku PS’iga äriühingu juhatuse liige. Koostöölepingu täitmise käigus on äriühingutel tekkinud mitmeid lahkarvamusi, mida on lahendatud kohtu vahendusel. Omavaheliste lahkarvamuste lahendamiseks on kostja avaldanud hageja koha ebaõigeid faktiväiteid ja hageja au teotavaid väärtushinnanguid, millest tulenevalt nõuab hageja mittevaralist kahju. 29.09.2009 Kanal 2 saates Reporter on kostja avaldanud: „Mind häirib see, et L on varastanud mind, ta on varastanud eesti rahvast ehk siis jätnud maksud maksmata päris suurte summade pealt ja ta on ka varastanud ka neid perekondasid, kes on sinna elama läinud, sest ma isiklikult käisin kohal ja palusin ehitustegevust peatada, kuna täpselt on poole vähem pandud Cyproci, soojustusmaterjalist 15 cm asemel on pandud 10 cm, katusele ka 2 mm asemel on pandud 1.3 mm. Noh, võib tunduda, mis vahe see on? 15 cm või 10 cm? Aga külmal talvel on väga suur vahe, iga pere maksab rohkem selle eest, küttekulusid, kõike. Ma palusin selle peatada: „Lõpetame ära. Ehitame nii nagu peab“. L ehitab kullast maju ja siis varastab veel sealt ka. No, et ma nagu ei saa aru, et no kuhu?“ Kostja väited hageja varguste kohta on ebaõiged, samuti ei vasta tõele väide hageja poolt maksude tasumata jätmise kohta, mistõttu on tegemist ebaõigete andmetega. Samuti on need avaldatud andmed hageja au teotavad ja õigusvastased, kuna kutsuvad esile avalikkuse negatiivse suhtumise hagejasse. Ajalehes Eesti Ekspress on 24.09.2009 ilmunud artikkel pealkirjaga „Sellisel maltsal ei tohi lasta kasvada“ kus kostja on avaldanud: „TL on kaabakas! Täielik saast, varas, alatu limukas! Käib ringi ja naeratab kõigile, aga tegelikult huiab pahatahtlikult! Sellisel maltsal ei tohi lasta kasvada!“ Tegemist on hageja au teotava ebakohase väärtushinnanguga, millel on vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-43-09 ja 32-1-152-09). Kostja on 29.09.2009 saates Reporter avaldanud: „Küll aga ma olen päris palju raha raisanud kohtuskäimise peale ja võitnud, aga noh jällegi – Eesti õigusruum ei anna mulle sellega nagu palju teha. Ma võin minna kantslisse ja öelda, et L on varas, siuke, siuke, siuke, mida ma ka

2-10-3954 teen praegu siis suures kirikus“. Ajalehe Oma Saar 17.09.2009 artiklis on kostja avaldanud: „Nüüd on meil kohtu otsus olemas ning saame öelda, et TL on varas ja mittemõistlik majandaja.“ Kostja on hagejat avalikkuse ees nimetanud vargaks, mida ta on sidunud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu 11.09.2009 otsusega. Nimetatud kohtuvaidluse pooleks ei olnud hageja. Kohtuotsusega ei tunnistatud ühtegi isikut süüdi varguses. Isiku vargaks nimetamine on au teotav, kuivõrd kutsub esile avalikkuse negatiivse suhtumise vargaks nimetatusse. Hageja tugineb oma nõudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 4, 8, § 1046 lg 1, § 1047 lg 2, § 128 lg 1, § 134 lg 2. Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja väljaütlemised põhinevad Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja Arbitraažikohtu 11.09.2009 otsusega tuvastatud asjaoludel. Nimetatud otsusega tuvastas vahekohus, et Osaühing S on võtnud M OÜ-ga 31.05.2005 sõlmitud vaikiva seltsingu lepingu raames põhjendamatuid kohustusi 13.8 miljoni krooni ulatuses. Hageja on Osaühingu S juhatuse liige ning kostja on M OÜ juhatuse liige, kelle vahel on mitmeid 31.05.2005 sõlmitud vaikiva seltsingu lepingust tulenevaid kohtuvaidlusi. Kostja tugineb TsÜS § 34 lg 1. Osaühingul S on üks juhatuse liige ja ainuosanik hageja isikus. Seetõttu on õigust mittetundva isiku jaoks Osaühingu S tegevus samastatav juhatuse liikme ja ainuosaniku tegevusega. Hageja ja kostja vahel sõlmiti vaikiva seltsingu leping, mille eesmärk oli Hirvepargi elamurajooni väljaehitamine, kus Osaühing S oli ettevõtja ja M OÜ vaikiv seltsinglane, kes leppisid kokku, et Hirvepargi elamurajooni väljaehitamiseks moodustatakse hagejale kuuluv ettevõte, mille eesmärk on kinnisvara arendamine. Seega on tegemist olukorraga, kus passiivne investor (vaikiv seltsinglane) teeb teatud panuse, mida teine lepingupool (ettevõtja) kasutab ettevõtte majandamiseks, jagades kasumit investoriga. Kasum kuulus võrdsetes osades jagamisele äriühingute vahel. VÕS § 615 lg 1 kohaselt on ettevõtjal kohustus maksta välja vaikivale seltsinglasele langev kasumiosa hiljemalt kaks kuud pärast majandusaasta aruande kinnitamist. Osaühing S rikkus lepingut ning vahekohus tuvastas järgmist: lepingu rikkumine seisneb selles, et hageja sõlmis kostjaga kooskõlastamata lepingud hindadega, mis märkimisväärselt ületasid lepingute sõlmimise aegseid harilikke hindu, millega on eelduslikult rikutud hoolika majandamise ja vaikiva seltsinglase suhtes heas usus tegutsemise kohustust (VÕS § 610 lg 3) ja lepingu punkti 1.2. Vahekohtumenetluse otsusega tuvastati, et hageja on sõlminud töövõtulepinguid turuhinnast kõrgemate hindadega oma koostööpartneritega. Kui ettevõtja võtab põhjendamatult suuri kohustusi, siis sellega väheneb ettevõtte kasum ja seega ka vaikiva seltsinglase kasumiosa. Asjaolu, et selle käigus keeldus hageja esitamast kostjale raamatupidamisaruandeid, kuigi ta oli selleks lepingu ja seaduse (VÕS § 613) kohaselt kohustatud (vahekohtu otsuse p 15), näitab ainult hageja pahatahtlikku käitumist kostja suhtes. Kuna kostja on hageja tegevuse tõttu ilma jäetud kasumist, mis oleks tekkinud ettevõtte hoolsal majandamisel, siis on faktiliselt tegemist kõnekeeles vargusega. Igapäevaelus kasutatakse üldkeele mõistet „varas“ väga erinevates kontekstides eelkõige aga tähenduses, et keegi võtab midagi kelleltki ära. Seejuures ei oma mingit tähtsust asjaolu, kas äravõtja rikastub selle võrra või rikastub seeläbi hoopis keegi kolmas (nt töövõtjad, kes sõlmisid hagejaga töövõtulepingud, millega nad osutusid teenust turuhinnast oluliselt kõrgema hinna eest). Vahekohtu otsusega on tuvastatud põhjendamatute kohustuste võtmine, mis paratamatult vähendas kostja saadavat kasumit. Järelikult on kostja millestki ilma jäänud hageja tegevuse tõttu ja seetõttu vargaks nimetamine on õigustatud.

2-10-3954 Osaühingul Saarte Investeeringud on maksuvõlg. Osaühing Ssõlmis oma koostööpartneritega näilikke lepinguid, mille raames äriühing maksis küll raha, kuid koostööpartnerid teenust ei osutanud. Seetõttu kannatas ka oluliselt ehituskvaliteet, mistõttu vastab tõele ka kostja avaldatud väide, et ehituskvaliteet oli halb. Kui äriühing sõlmib näilikke lepinguid, mille eest teenust ei osutata, siis jäävad riigitulusse laekumata ka maksud. Nende asjaolude uurimiseks on Osaühingu Svastu alustatud ka kriminaalmenetlus (kriminaalasi nr 08750000060). Kostja sellega ei nõustu et on hageja au teotanud ebakohaste väärtushinnangute andmisega, sest negatiivse väärtushinnanguga saab isiku au toetada vaid juhul, kui see isik ei ole oma tegudega andnud selliseks hinnanguks põhjus. Asjaolu, et hageja on ebaausate ärivõtetega üritanud ja ka õnnestunult jätnud kostja ilma ettevõtte kasumist, õigustab kostja pahameelt. Teise isiku kohta väärtushinnangu avaldamine ei ole õigusvastane, kui väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees negatiivselt kajastada või negatiivse väärtushinnangu avaldamine oli ajendatud teise isiku käitumisest (Riigikohtu lahendid nr 3-21-152-09 p 15, 3-2-1-161-05 p 12, 3-2-1-63-02 p 7). Kostja seisukohad põhinevad vahekohtumenetluses tuvastatud asjaoludel ja seega põhinevad kostja väärtushinnangud tegelikkusele vastavatel andmetel. Kui kostja avaldas meediaväljaannetes seisukohti, siis see oli kostja veendumusel põhinev tõlgendus kostjale teadaolevast teabest. Kostjale teadaolevalt oli hageja suhtes jõustunud vahekohtu otsus, millega tuvastati hageja poolt 13.8 miljoni krooni väärtuses põhjendamatute kohustuste võtmine. Seejuures märgib kostja, et vahekohus on tuvastanud, et hageja on käitunud kostja vastu pahauskselt. Kostja viitab 01.04.2004 Tallinna Linnakohtu otsuse nr 2/21-6282/03 põhjendustele, mille kohaselt isikut tuleb pidada väärikaks seni, kuni ta oma tegudega ei ole andnud alust tema väärikuses kahelda. Seega on vaid põhjendamatu negatiivse mõjuga väärtusotsustus õigusvastane. Kostja on väitnud, et hageja ei tohiks tegeleda äritegevusega, sest ta on oma pahauskse käitumisega tõendanud, et ta ei ole usaldusväärne äripartner ja rikub ärikultuuri. Kostja on võrrelnud hageja tegevust põllukultuuride kasvatamisega ja öelnud, et hageja sugune malts tuleb välja juurida, et porgand saaks kasvada. Ebaausaid ärivõtteid kasutavad isikud ei tohiks äritegevusega tegeleda ehk teisisõnu maltsal ei tohiks lasta kasvada. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka hageja nimetamine „saastaks“ tema au teotav. Isik, kes on tegutsenud teiste äripartnerite suhtes pahauskselt ja rikub ärikultuuri, on kõnekeeles „saast“ ehk ta eristub teistest ärimeestest millegi negatiivsega. Sõna „kaabakas“ kasutamise kohta märgib kostja seda, et hageja on nende ühisele ettevõttele tekitanud põhjendamatuid kulutusi ligi 14 miljoni krooni ulatuses ja seejuures on vahekohtus tuvastatud, et hageja on teinud seda pahatahtlikult eesmärgiga kahjustada kostjat. Sellise isiku „kaabakaks“ nimetamine ei ole ilmselt põhjendamatu. „Alatu limuka“ sõna kasutamise kohta märgib kostja seda, et hageja ei ole ilmunud kompromissläbirääkimistele ega muul mõistlikul viisil kostjaga suhelnud. Hageja ei ole ilmunud kordagi vahekohtu istungitele ja takistanud vahekohtu tööd (vahekohus pidi tegema kaks vaheotsust, et saada hagejalt raamatupidamisdokumente ja lõpuks hageja neid korralikult ei esitanudki), hageja on esitanud kuriteokaebuse, mis oli alusetu (jalaga tagumikku löömine). Hageja on andnud erinevaid lubadusi ja seejuures naeratanud kõigile, kuid seljataga tekitanud pahauskselt kahju. Tegemist on alatu käitumisega ja kui inimene seejuures ilma sanktsioonideta pääseb, siis on tegemist ka „limukaga“, kes libiseb kõigi käte vahelt välja. Kostja arvates on õigustatud ühiskonna teavitamine, et hageja on isik, kes üritab pahauskselt teistele äripartneritele kahju tekitada ehk jätta nad ilma mõistlikult eeldatavast äritulust – kokkuvõtvalt varas. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.

Pooltel ei ole vaidlust järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: 1) M OÜ ja Osaühing S on sõlminud 31.01.2005 vaikiva seltsingu lepingu (koostööleping) Hirvepargi elamurajooni arendamiseks. Osaühingu S ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks on hageja. M OÜ osa kuulub kostjale ning alates 23.11.2007 on kostja koos teise äriühingu osaniku PS’iga äriühingu juhatuse liige. 2) Koostöölepingu täitmise käigus on äriühingutel tekkinud mitmeid lahkarvamusi ning kostja väljaütlemised põhjustas Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja Arbitraažikohtu 11.09.2009 otsus (edaspidi vahekohtu otsus), millega tuvastati, et Osaühing S on rikkunud M OÜ ja Osaühingu S vahel 31.01.2005 sõlmitud koostöölepingut ning on lepingu esemeks oleva ettevõtte (Hirvepargi arendusprojekt, kinnistu nr 18301 Hirve) majandamisel teinud põhjendamatuid kulutusi ja/või võtnud endale põhjendamatuid kohustusi 31.03.2008 seisuga summas 13 800 000 krooni, millest vastavalt 50% suurune osa on 6 900 000 krooni. 3) 29.09.2009 Kanal 2 saates Reporter on kostja avaldanud: „Mind häirib see, et L on varastanud mind, ta on varastanud eesti rahvast ehk siis jätnud maksud maksmata päris suurte summade pealt ja ta on ka varastanud ka neid perekondasid, kes on sinna elama läinud, sest ma isiklikult käisin kohal ja palusin ehitustegevust peatada, kuna täpselt on poole vähem pandud Cyproci, soojustusmaterjalist 15 cm asemel on pandud 10 cm, katusele ka 2 mm asemel on pandud 1.3 mm. Noh, võib tunduda, mis vahe see on? 15 cm või 10 cm? Aga külmal talvel on väga suur vahe, iga pere maksab rohkem selle eest, küttekulusid, kõike. Ma palusin selle peatada: „Lõpetame ära. Ehitame nii nagu peab“. L ehitab kullast maju ja siis varastab veel sealt ka. No, et ma nagu ei saa aru, et no kuhu?“ ning „Küll aga ma olen päris palju raha raisanud kohtuskäimise peale ja võitnud, aga noh jällegi – Eesti õigusruum ei anna mulle sellega nagu palju teha. Ma võin minna kantslisse ja öelda, et L on varas, siuke, siuke, siuke, mida ma ka teen praegu siis suures kirikus“. 4) 29.09.2009 intervjuu võeti kostjalt Kuressaares ajal, mil kostja püüdis Osaühingu Sbürooruumides äriühingu dokumentidega 11.09.2009 vahekohtu otsuse alusel tutvuda. 5) Ajalehes Eesti Ekspress on 24.09.2009 ilmunud artikkel pealkirjaga „Sellisel maltsal ei tohi lasta kasvada“ kus kostja on avaldanud: „TL on kaabakas! Täielik saast, varas, alatu limukas! Käib ringi ja naeratab kõigile, aga tegelikult huiab pahatahtlikult! Sellisel maltsal ei tohi lasta kasvada!“. 6) Ajalehe Oma Saar 17.09.2009 artiklis on kostja avaldanud: „Nüüd on meil kohtu otsus olemas ning saame öelda, et TL on varas ja mittemõistlik majandaja.“ Käesolevas asjas on vaidluse all järgmised õiguslikud küsimused: kas kostja on teotanud hageja au ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega ning kas hagejal on tekkinud mittevaraline kahju. Kuna teo õigusvastasuse tuvastamine on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva vastutuse kohaldamisel üks kontrollitav vastutuse aluse element, ei ole võimalik ega vajalik seda elementi veelkord eraldi kontrollida (vt Riigikohtu 13.01.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09 p 17). VÕS § 1045 lg 1 p 4 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. Isiku au teotamine on võlaõigusseaduse kohaselt võimalik väärtushinnangu, muu hulgas nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2).

2-10-3954 Kostja on oma kirjalikes seisukohtades ning ka istungil välja toonud asjaolud, mis viisid kostja selliste väljaütlemisteni (t lk 43-47, 150-154). Kostja leiab, et hageja suhtes tehtud iga väljaütlemine on põhjendatud ning hageja on oma tegudega andnud selliseks hinnanguks põhjust. Kostja väljaütlemiste põhjuseks on 11.09.2009 vahekohtu otsus ning Osaühingu Sja M OÜ vaheline 31.01.2005 koostööleping. Kostja on viidanud TsÜS § 34 lg 1 ning leidnud, et õigusteadmisteta isiku jaoks on Osaühingu S tegevus samastatav juhatuse liikme ja ainuosaniku tegevusega, ehk hagejaga. Hageja leiab, et kuna teema puudutab äriühingute vahel sõlmitud seltsingulepingut, siis tema oma tegevusega ei ole sellisteks väljaütlemisteks põhjust andnud (t lk 151). Samuti nähtub kostja vastusest, et kostja omistab äriühingute vara ja tegevuse nende äriühingute juhatuse ja osanike omaga. Kohtuistungil on kostja samuti avaldanud, et peab enda ja PS’i all silmas äriühingut M OÜ-d (t lk 153). Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. VÕS § 1047 lg 1 kohaselt on isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Avaldatud väiteid tuleb võtta sellistena nagu need on ning kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Seega ei saa kohus avaldatud väidete hindamisel lähtuda kostja poolt avaldatud mõistetele/sõnadele antud subjektiivsest tõlgendusest (t lk 44-47, p 2.1.9, 2.1.11, 2.2.5-2.2.8). Kohtu hinnangul on kostja meelevaldselt samastanud hageja kui füüsilise isiku ja Osaühingu Skui juriidilise isiku ning omistanud hagejale eksitavalt Osaühingu S tegevuse ja vara. Kohus leiab, et mõistliku inimese arusaama järgi avaldas kostja üldsusele, et hageja on varastanud raha kostjalt, teistelt inimestelt ning jätnud riigile maksud maksmata, ehk on maksuvõlglane. Kohtu arvates ei mõista üldsus artiklis avaldatu kohaselt, et kostja on seostanud sellised tegevused hagejale läbi tema juhatuse liikme ja osaniku staatuse äriühingus Osaühing Saarte Investeering. Silmas tuleb pidada ka seda, et hageja on seotud ka teiste äriühingutega, mitte ainult Osaühinguga S(t lk 151-152). Kohus nõustub, et avaldajal on õigus seostada juriidiliste isikute omanike ja juhatuse liikmete tegevust äriühingutega, kuid selline seos peab sisalduma ka avaldatud väidetes. Ainult äriühingu osanikele või juhatuse liikmetele viitamine pole õigustatud. Kostja, kes on ise äriühingu juhatuse liige ning osanik, peab olema teadlik, et äriühingu vara ja tegevust ei saa omistada selle äriühingu juhatuse liikmele ega osanikule ka tavalist kõnekeelt kasutades, kuna see loob üldsusele ebaõige mulje. Äriühingu ja selle osaniku/juhatuse liikme nime koos avaldamise nõue ei ole sõnavabadusse sekkumine. Kostjal on õigus realiseerida oma sõnavabadust ning anda hinnangut hageja tegevusele äriühingu juhatuse liikmena, kuid sellisel juhul peavad olema avaldatud äriühingu nimi koos selle juhatuse liikme või osanikuga. Hagejal on õigus olla üldsuse ees kujutatud tõeselt, mis on osa isiku vabast eneseteostusest. Kostja on avaldanud nii ajakirjanduses kui ka televisiooni uudistesaates, et hageja on varas ning varastanud kostjalt, Eesti rahvalt ning ka perekondadelt, kes elavad Hirvepargi elamurajoonis. Samuti on kostja avaldanud, et tulenevalt vahekohtu otsusest saab öelda, et hageja on varas ja mittemõistlik majandaja. Kostja avaldatust tuleneb hagejale varguse kui tegevuse omistamine sellest, et Hirvepargi elamurajoonis ehitatud majad on halva kvaliteediga (ehituspraak) ning hageja on jätnud maksud riigile maksmata. Kostja poolt avaldatud laused viitavad hageja tegevusele, mille tegelikkusele vastavus on kontrollitav ja selle tõesus ja väärus kohtumenetluses tõendatav. Asjaolu, et faktiväitest on ühtlasi järeldatav kostja arvamus (subjektiivne õigusetõlgendus) hageja käitumisele, ei muuda faktiväidet väärtushinnanguks. Kohus leiab, et nimetatud väidetega on üldsusele loodud mulje, et hageja on toime pannud

2-10-3954 varguse ning ta on maksuvõlglane. Kohtu hinnangul on nimetatud faktiväidete näol tegemist hageja au teotava ja mainet kahjustava väidetega. Varguse näol on tegemist teoga, mis on kriminaalkorras karistatav. Maksude mittemaksmine on samuti ühiskonnas negatiivselt hinnatav tegevus. Seega on need tegevused ühiskonna poolt hukka mõistetavad ja tavapärase arusaama järgi isiku au teotavad. Nimetatud hagejale omistatud tegevused ei vasta tegelikkusele. VÕS § 1047 lg 2 sätestab, et teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Kohus märgib, et asja varguse väite tõendamisel puudub vajadus süüteo toimepanemise tuvastamiseks karistusõiguslikus mõttes, vaid tõendada tuleb väidetava teo tegemist (Riigikohtu lahend nr 32-1-5-07 p 28). Vargus, tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 1, on võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kohtu hinnangul mõistab üldsus „varguse“ all samasugust tegevust nagu on kirjeldatud karistusseadustikus. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks toime pannud varguse, ehk varastanud midagi kostjalt, riigilt või kolmandatelt isikutelt. Nimetatud asjaolu ei tulene vahekohtu otsusest. Tulenevalt Maksu- ja Tolliameti 08.04.2010 tõendist nr 8-8.1/1698 ei ole hagejal seisuga 08.04.2010 maksuvõlga ning seisuga 29.09.2009, ehk andmete avaldamise ajal, oli hagejal ettemaksukonto saldo 61.90 krooni (t lk 120-121). Hageja ei ole kriminaalkorras karistatud (t lk 123). Kostja poolt viidatud kriminaalasja menetlus on 15.02.2010 määrusega lõpetatud ning Osaühingu S ja hageja tegevuses ei tuvastatud kuriteo koosseisu, mis oleks kvalifitseeritav omastamisena KarS § 201 mõttes (t lk 124-137). Kohtu hinnangul on Eesti Ekspressi 24.09.2009 artiklis avaldatud väärtushinnangud hageja au teotavad, kuna need on solvavad ja isikut alandavad. Ebakohase väärtushinnangu mõiste on Riigikohus sisustanud 10. juunil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09 tehtud otsuse p 16, leides, et ebakohased on väärtushinnangud (väärtusotsustused), mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne. Kostja üldisest seisukohast saab kohus järeldada, et ta on need hinnangud avaldanud hageja au teotamise eesmärgil. Väited, et hageja on kaabakas, täielik saast, alatu limukas, huiab pahatahtlikult ning et sellisel maltsal ei tohi lasta kasvada on halvustava tähendusega nende vulgaarse, inimväärikust alandava iseloomu tõttu. Kostja leiab, et hageja ise on oma tegudega andnud selliseks hinnanguks põhjuse ning avaldajal oli avaldamise vastu õigustatud huvi. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. VÕS § 1046 lg 2 kohaselt isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. VÕS § 1047 lg 3 kohaselt tegelikkusele mittevastavatel andmetel põhineva au teotava väärtushinnangu avaldamist ei loeta õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise vastu õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Käesolevas asjas tuleb hinnata, kas demokraatlikus riigis on selline sõnavabaduse piirang vajalik. Eesti on demokraatlik riik, kus ei ole tsensuuri (PS § 45 lg 2), kuid see ei tähenda teatud enesetsensuuri mittevajalikkust lähtudes hea usu põhimõttest ning edastatava informatsiooni objektiivsuse nõudest. Kostjal on õigus väljendusvabadusele, kuid selleks on seatud piirid Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 45 teise lausega, mille kohaselt seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Kostja peab arvestama au teotavate andmete avaldamisel hageja isikuõigustega ning põhiseaduses sätestatud au ja hea nime teotamise keeluga (PS § 17). Au ja

2-10-3954 hea nime teotamine on keelatud seadusega ja au ja hea nime kaitse huvides on väljendusvabadust piiravatena käsitatavad VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg 1, § 1047 lg 1, 2 ja 4, § 1055 lg 1 ja 2 ning § 134 lg 2 sätted. Au teotamise korral on oluline, kas avaldaja annab väljendatuga teada informatsiooni avalikkusele huvipakkuvas poliitilises, majanduslikus või sotsiaalses küsimuses või tema eesmärgiks on tahtlikult teise isiku maine kahjustamine ning oma huvide kaitsmine. Seega tuleb sõnavabaduse piiramisel hinnata, kas isik on käitunud heauskselt (Euroopa Inimõiguste Kohtu 08.06.2010 otsus Andreescu vs. Rumeenia). Kohtu hinnangul ei ole võimalik kostja poolt avaldatud faktiväidete ja väärtushinnangute avaldamist õigustada sellega, et äriühingute koostöölepingu täitmise käigus on äriühingutel tekkinud mitmeid lahkarvamusi ning kostja väljaütlemised põhjustas Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja Arbitraažikohtu 11.09.2009 otsus (edaspidi vahekohtu otsus), millega tuvastati, et Osaühing Son rikkunud M OÜ ja Osaühingu Svahel 31.01.2005 sõlmitud koostöölepingut ning on Hirvepargi arendusprojekti majandamisel teinud põhjendamatuid kulutusi ja/või võtnud endale põhjendamatuid kohustusi 31.03.2008 seisuga summas 13 800 000. Kohus leiab, et kostja väited on ületanud lubatava kriitika piiri ning ta pole tegutsenud andmeid avaldades heauskselt. Kohtu hinnangul peavad äriühingu juhatuse liikmed teineteise suhtes käituma väärikalt, usaldusväärselt ning tegutsema teineteise suhtes heatahtlikult. Kohtu hinnangul puuduvad hageja õiguste rikkumisel aktsepteeritavad õigustused. Käesoleval juhul jääb mulje, et kuna kostja ei ole saavutanud kohtusüsteemis oodatud tulemust, on ta valinud oma õiguste kaitseks teistsuguse viisi – avaldada hageja au ja head nime kahjustavaid andmeid. Tavapärase arusaama järgi on ilmne, et kostja poolt avaldatud väärtushinnangud on mõnitava tähendusega, need ei lähtu heast tahtest ega üldisest huvist, hinnangu vorm kaldub vulgaarsustesse, teadlikku solvamisse ja inimväärikuse alandamisse. Tegemist on õigustatud kriitika piiri teadliku ja tarbetu ületamisega, kus kostja massimeedia vahendusel soovib hagejat alandada. Kostja poolt avaldatust ei saa üldsus vajalikku informatsiooni. Sellist käitumist ei saa õigustada ning üldsuse huvi ei kaalu käesolevas asjas üle hageja isikuõiguste kaitse eesmärki. Seega ei ole hageja au teotamine õigustatud ning see on õigusvastane. VÕS § 1050 lg 1 ja 2 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ning isiku süü hindamisel arvestatakse muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Kohus on varasemalt märkinud, et kuna kostja ise on tegev äris ning on äriühingu juhatuse liige ning osanik, siis pidi ta aru saama, et avaldab üldsusele hageja suhtes ebaõigeid andmeid ning au teotavaid väärtusotsustusi. Kostja ei ole menetluses tuginenud enda süü puudumisele ega esile toonud ka asjaolusid, millest võiks seda järeldada. Kostja on kohtuistungil avaldanud, et ta ei oska varjata oma põlgust hageja vastu, mistõttu oli selliste andmete avaldamine kostja poolt taotluslik. Kohus on tuvastanud vaidlusalustes artiklites ja uudistesaates hageja au teotavate ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute olemasolu. Kohtul tuleb hinnata, kas hagejal tekkinud mittevaraline kahju väärib rahalist hüvitamist. Avaldades hageja kohta ilmselgelt ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid ning tehes seda meedias erinevatel aegadel, võis ja pidi kostja ette nägema hageja isiklike õiguste rikkumist ning seeläbi hagejale mittevaralise kahju tekkimist. VÕS § 134 lg 2 kohaselt vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Hageja on kohtuistungil avaldanud, et pärast kostja väljaütlemisi oli tal raske igapäeva elu elada, tekkis pikaks ajaks masendus ning töövõime langus, ettevõtlusega seotud tegevused olid häiritud ning ta tundis,

2-10-3954 et suhtumine temasse oli muutunud (t lk 151). Kahtlemata kahjustab isikliku õiguse rikkumine isiku psüühilist seisundit ja tegevust ning mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Riigikohus on 9. aprillil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 tehtud otsuse p 13 mittevaralise kahju suuruse kohta leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. TsMS § 233 lg 1 kohaselt kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. VÕS § 134 lg 2 seab isikuõiguste rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse sõltuvusse eelkõige rikkumise raskusest, mitte sellest, kas isikuõigusi rikuti seoses kannatanu ärilise või eraelulise tegevusega. Arvestades, et käesoleval juhul on kostja avaldanud hageja kohta ebaõigeid andmeid ja au teotavaid väärtushinnanguid televisioonis ning kahes ajalehe artiklis ning arvestades avaldatud andmete ja hinnangute sisu kogumis, siis on tegemist VÕS § 134 lg 2 tähenduses kostjapoolse raske rikkumisega, mis õigustab hageja nõuet hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju. Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja näol oleks tegemist Eesti ühiskonnas negatiivset mainet omava isikuga. Samas on hageja isiku näol tegemist üldsusele tuntud ärimehega, kes on seotud mitme äriühinguga ning keda on meedias ka varem kajastatud. Eeltoodud asjaolud õigustavad kohtu hinnangul hüvitise määramist rahalise kompensatsioonina. Kuna kohus peab arvestama varasemat kohtupraktikat, siis kohus tugineb hüvitise suuruse hindamisel Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsile („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008.aastal“, kättesaadav XXX mille kohaselt isiklike õiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju korral väljamõistetud hüvitise suurus on vahemikus 1 000 – 5 000 krooni. Lähtudes rikkumise raskusest, kohtu siseveendumusest ja kohtupraktikast, leiab kohus, et põhjendatud on kostjalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine hageja kasuks 10 000 krooni ulatuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud jäävad kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.