Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED:

1(9)

Tsiviilasi nr: 2-09-3035

2(9)

Tsiviilasi nr: 2-09-3035 tähtajaks tasumata jätmisel pöördub hageja võlgnevuse sissenõudmiseks kohtusse. Kostja ei ole võlga tasunud. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi 10 408 krooni ulatuses ja palus ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidlusta laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimist ning asjaolu, et laenuleping lõppes laenusaaja pankroti väljakuulutamisega, mille tõttu pidi intresside ja viivise arvestus peatuma. Hagiavaldusest ei nähtu, millises osas on võlgnik laenu- ja kõrvalkohustused täitnud, ning kas ja millistel tingimustel realiseeriti muud tagatised, mis tagasid laenusaaja kohustuste täitmist vastavalt laenulepingu punktile 2.16. Kui tagatised on nõude katteks realiseerimata, on kostjal õigus pöörata VÕS § 152 alusel regressnõue võlgnikule kuuluvatele tagatistele. Samuti oli kostjal VÕS § 149 lg 5 järgi õigus keelduda käendusega tagatud kohustuste täitmisest ja nõuda, et võlausaldaja rahuldaks esmalt oma nõuded pandi arvelt. Kostjale on selgusetu, miks ei ole OÜ Loper võlga täielikult kustutatud pandivara arvelt, mille väärtus pidi olema enam kui küllaldane võlgnetavate kohustuste täielikuks kustutamiseks. Hageja on rikkunud VÕS § 146 lg 2, kuna pole kostjale teatanud OÜ Loper pankrotimenetluse algatamisest, mistõttu väheneb VÕS § 146 lg 3 alusel võlausaldaja nõue käendaja vastu teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käendajale tekitatud kahju 90 267,29 krooni võrra. Kostja oleks leidnud pandivarale ostja, kes oleks pandivara eest maksnud hinna, millest olnuks võimalik kanda proportsionaalselt pankrotimenetluse kulud ja kustutada täielikult käendusega tagatud kohustus. Hageja intressi ja viivisenõue on ebaselge ja põhjendamata, hagist ei nähtu, millise perioodi, millise võla alusel ja millises määras on intress ja viivis arvestatud. Kuna tagatav laenuleping lõppes PankrS § 42 alusel pankroti väljakuulutamisega, lõppes koos sellega intressi ja viivise arvestus põhivõlgniku ja ka käendaja suhtes. OÜ Loper lõpparuande kohaselt laekus pankrotivara (ehitis Lihulas Tallinna mnt 21 ja õmblustööstuse seadmed) müügist, mis oli kõnesoleva laenu tagatiseks, 430 111 krooni ja hageja kui võlausaldaja nõue oli 376 002,35 krooni. Seega ületas pandiga koormatud vara müügihind pandiga tagatud kohustuse rahalist väärtust. Tulenevalt PankrS § 153 lg 2 ja § 146 pidanuks hageja saama pandieseme võõrandamisel saadud müügihinnast 430 111 kroonist 85% ehk hageja nõue oleks rahuldatud summas 365 594,35 krooni. Sellest summast jäänuks rahuldamata OÜ Loper kohustus 10 408 krooni ulatuses ja kostja tunnistab selles ulatuses hagi. Hageja on võlausaldajana loobunud seadusliku aluseta pandi müügist saadud vahendite endale üle andmise nõudest, millega ta on kahjustanud muid, käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud tagatisi. Sellega on ta kahjustanud käendaja õigusi võrreldes lepingu sõlmimise ajal olnud õigustega ja käendaja on saanud kahju 79 457,67 krooni, mille võrra hageja loobus oma pandiõiguse maksmapanemisest. Selle pandiõiguse maksmapanemisest loobumiseta olnuks käendaja vastu esitatud nõue 79 457,67 krooni väiksem või olnuks käendajal peale kohustuse täitmist võimalus selles osas pöörata oma nõue VÕS § 152 lg 1 alusel põhivõlgniku vastu ja realiseerimata pandiesemele. Hageja on rikkunud VÕS § 146 lg 2 ja § 145 lg 5 sätestatud võlausaldaja kohustusi, millega on tekitatud käendajale kahju, mille võrra tuleb hageja nõuet vähendada. Esimese astme kohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas 15.10.2009 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 408 krooni, millest põhivõlg 8045,38 krooni, intress 1515,40 krooni ja viivis 847,21 krooni ning viivise 0,15% põhinõudelt päevas alates 26.01.299 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskuludest jättis maakohus 88,42 % hageja kanda ja 11,58% kostja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 22.06.2004 sõlmisid pooled laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste tagamiseks käenduslepingu. Käenduslepingu punkti 1 kohaselt vastutab

3(9)

Tsiviilasi nr: 2-09-3035 käendaja laenulepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate OÜ Loper kohustuste kohase täitmise eest panga ees solidaarselt laenusaajaga. Käendaja vastutab võlgnetava summa, kuid mitte rohkem kui 642 000 krooni tasumise eest. Vaidlust pole ka selles, et OÜ Loper pankrotimenetluses tunnustati hageja nõuet 376 002,35 krooni esimeses rahuldamisjärgus (lk 83 ja 97). Hagejale on jaotise alusel välja makstud 286 136,68 krooni ja tunnustatud nõudest on välja maksmata 89 865,67 krooni, mistõttu esitas hageja nimetatud osas nõude kostja kui käendaja vastu. Kostja tunnistas hagi 10 408 krooni ulatuses. Poolte vahel on vaidlus 79 457,67 krooni üle. Kostja väitel rikkus hageja VÕS § 146 lg 2 ja 145 lg 5. VÕS § 145 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Laenulepingu punkti 2.16 järgi oli tagatiseks notariaalne ehitise pant tootmishoonele Lihulas Tallinna mnt 21, notariaalne kommertspant laenusaaja vallasvarale ja kostja käendus. Käenduslepingu sõlmimise ajal olid olemas pandiesemed tootmishoone ja põhivõlgnikule kuuluvad vallasasjad. Pankrotivara müügist laekus 430 310 krooni, millest pandiesemete müügist saadi 430 111 krooni (lk 87). Kuna võlausaldaja ei vaidlustanud pankrotimenetluses jaotusettepanekut ega lõpparuande kinnitamist, siis võlausaldaja tegevuse tulemusena on kahjustatud muid käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud tagatisi. Kostja väitel võib PankrS § 153 lg 2 järgi pankrotivara hulka kuuluva pandieseme müügist saadud vahendite arvelt teha PankrS § 146 sätestatud väljamakseid kuni 15% ulatuses ja vähemalt 85% pandieseme müügist saadud vahenditest peab jääma pandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seega pidanuks hageja saama pandieseme müügist laekunud 430 111 kroonist 85% ehk saama oma nõude rahuldatud 365 594,35 krooni ulatuses. Sellest summast jäänuks rahuldamata OÜ Loper kohustus 10 408 krooni ulatuses, millises ulatuses kostja ka hagi tunnistab. Kohus nõustus, et tulenevalt PankrS § 153 lg 2 võib pankrotivara hulka kuuluva pandieseme müügist saadud vahendite arvelt teha PankrS § 146 sätestatud väljamakseid kuni 15% ulatuses. Pärnu Maakohus 04.11.2008 määrusega kinnitas OÜ Loper lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse (lk 86-87). Jaotusettepanek kinnitati 07.10.2008 määrusega. PankrS § 145 lg 4 kohaselt võib määruse peale, millega kohus on jaotusettepaneku kinnitanud, nii võlausaldaja kui võlgnik esitada määruskaebuse. Kohtul puuduvad andmed, et võlgnik või võlausaldaja oleksid jaotusettepaneku kinnitamise 07.10.2008 määruse vaidlustanud. Seega nõustus hageja võlausaldajana, et OÜ Loper pankrotimenetluses tehakse väljamakseid pandieseme müügist saadud rahast enam kui 15% ulatuses, mille sätestab PankrS § 153 lg 2. Pooltel puudub vaidlus, et laenulepingu tagatiseks olnud pandiesemed (ehitis Lihulas Tallinna mnt 21 ja õmblustööstuse seadmed) müüdi 430 111 krooni eest. Seega saanuks pandieseme müügist saadud rahast maha arvata 64 516,65 krooni vastavalt PankrS § 153 lg 2 ning hagejale tulnuks jaotise alusel välja maksta 365 594,35 krooni. Hagejale maksti jaotise alusel välja 286 136,68 krooni ja välja maksmata jäi 89 865,67 krooni (lk 87 pöördel). Kohus ei nõustunud hagejaga, et hageja tegevuse tulemusena tagatis ei vähenenud. Kuigi hageja esitas nõude OÜ Loper pankrotimenetluses tähtaegselt, tulnuks hagejal lähtudes VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttest, esitada vastuväide OÜ Loper pankrotimenetluses jaotusettepanekule ja vaidlustada lõpparuande kinnitamine. Kuna hageja seda ei teinud, vähenesid väljamaksed hagejale pankrotivarast 79 457,67 krooni võrra pandiga tagatud nõude eest. PankrS § 153 lg 2 on materiaalõiguse normiks, mis sätestab pandiga tagatud nõude ja samal ajal ning sellega seotult ka pankrotimenetlusega seotud väljamaksete, rahuldamise ulatuse.

4(9)

Tsiviilasi nr: 2-09-3035 VÕS § 146 lg 2 järgi peab põhivõlgniku pankroti korral võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Hageja on seisukohal, et kuna kostja oli OÜ Loper juhatuse liige ja OÜ Loper esitas ise kohtule avalduse pankrotimenetluse algatamiseks, siis oli kostja teadlik pankrotimenetlusest ja seega on hageja poolt täidetud VÕS § 146 lg 2 sätestatud kohustus. Oluline on, et käendaja teaks käimasolevast pankrotimenetlusest. Kohus leidis, et teatamiskohustus tekib alates sellest, kui on teada saadud pankrotimenetluse algatamisest, seejuures loeb positiivne teadasaamine, mitte teadmapidamine. Lisaks teatamiskohustusele on võlausaldaja kohustatud esitama ka nõude võlgniku vastu pankrotimenetluses. Hageja esitas nõude võlgniku pankrotimenetluses tähtaegselt. VÕS § 146 lg 2 sätestatud teatamiskohustus on imperatiivne norm, mis kohustab võlausaldajat viivitamatult teatama käendajale pankrotimenetlusest. Asjaoluga, et kostja oli OÜ Loper juhatuse liige, ei ole täidetud hageja poolt VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud teatamiskohustus. VÕS § 146 lg 2 eesmärgiks on vältida käendaja vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise korral ning tagada käendaja võimalus regressinõuete esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses. VÕS § 6 lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hageja, jättes täitmata võlausaldaja teatamiskohustuse ja hiljem mitte vaidlustades jaotusettepanekut OÜ Loper pankrotimenetluses ning lõpparuande kinnitamist, ei ole käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja on tõendanud, et hageja tegevuse tagajärjel on kostjale tekitatud kahju 79 457,67 krooni. Käenduslepingu punktis 2 on pooled kokku leppinud, et käendaja vastutab laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui laenusaaja esitab panga nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite laenusaaja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral või laenulepingu kehtetuse vastuväite. Hageja viitab VÕS § 149 lg 2, millest tulenevalt ei saa käendaja esitada niisuguseid vastuväiteid, mille võimaliku esitamise eest võlausaldaja kaitsmine oli just käenduse andmise eesmärgiks. Seega ei saa käendaja esitada põhivõlgniku kohustuse vähenemise või lõppemise vastuväidet tema pankrotimenetluses (lk 117). Kostja on seisukohal, et ta esitas käendajana võlausaldaja nõude vastu vastuväite VÕS §-de 145 lg 5 ja 146 lg 2 alusel. Seda vastuväidet ei välista VÕS § 149 lg 2 reservatsioon, sest VÕS § 145 lg 5 ja 146 lg 2 vastuväidet ei saa esitada põhivõlgnik. VÕS § 149 lg 2 sätestab, et käendaja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Sel juhul ei või käendaja eelkõige esitada pärija vastutuse piiratuse vastuväidet ning põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses ja seltsingu lõpetamisel õigusjärgluse puudumise korral. Kohus leiab, et hageja tõlgendus VÕS § 149 lg 2 tähendab sisuliselt seda, et kui põhivõlgniku suhtes käib pankrotimenetlus, ei saa käendaja esitada vastuväidet põhivõlgniku kohustuse vähenemise või lõppemise suhtes. VÕS § 149 lg 2 sätestab, et käendaja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada. VÕS § 149 lg 2 ei välista käendaja vastuväidete esitamist, mida põhivõlgnik esitada ei saa. Kohus nõustus kostjaga, et VÕS § 145 lg 5 ja 146 lg 2 alusel esitatavad vastuväited ei saa esitada põhivõlgnik. Eeltoodud põhjendustel rahuldas kohus hagi osaliselt, s.o osas, milles kostja hagi tunnistas. Hageja taotles kostjalt viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole täpsustanud, millistest summadest koosneb tema poolt tunnistatud hagi 10 408 krooni, kuid jälgides kostja poolt esitatud arutluskäiku, on kostja tegelikult tunnistanud hageja poolt hagiavalduses esitatud intressi ja viivise arvutuste käiku. Kohus leidis, et hageja poolt esitatud intressi ja viivise arvutuskäik on piisavalt selge ja arusaadav.

5(9)

Tsiviilasi nr: 2-09-3035 Täpsustatud hagi kohaselt (lk 82) moodustab hageja nõue 89 865,67 krooni, millest põhivõlg 69 462,66 krooni (moodustab koguvõlast 77,3% (69 462,66 x 100 : 89 865,67), intress 13 091,87 krooni (moodustab koguvõlast 14,56% (13 091,87 x 100 : 89 865,67) ja viivis 7311,14 krooni (moodustab koguvõlast 8,14% (7311,14 x 100 : 89 965,67). Kohus, arvestades kostja poolt esitatud hagi osalise tunnistamise arutuse käiku, leidis, et kostja on tunnistanud põhinõuet ja kõrvalnõudeid samas proportsioonis, mis hageja on esitanud hagi täpsustamise avalduses. Kostja tunnistas hagi 10 408 krooni ulatusest, millest põhinõue moodustab 77,3% (77,30 x 10 408 : 100) ehk 8045,38 krooni. Intress on põhinõudest 14,56% (14,56 x 10 408 : 100) ehk 1515,40 krooni. Viivis on põhinõudest 8,14% (8,14 x 10 408 : 100) ehk 847,21 krooni. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 0,15% põhinõudelt päevas, mille suuruseks on hagi rahuldatud osas 8045,38 krooni. Kooskõlas TsMS § 486 lg 4 luges maakohus, et hagi esitati kohtusse 26.01.2009. Apellatsioonkaebus Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse 79 457,67 krooni väljamõistmata jäetud osas tühistada ja teha uus otsus, millega kostjalt hageja kasuks välja mõista 79 457,67 krooni ja viivis 0,15% põhinõudelt päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kui kohus hageja eelnimetatud nõuet ei rahulda, palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostjalt hageja kasuks 3255,92 krooni välja mõistmata ja teha uus otsus, millega nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus kohaldas ja tõlgendas ebaõigesti VÕS § 145 lg 5, VÕS § 146 lg 2 ning PankrS § 153 lg 2. Maakohus kohaldas vääralt hea usu põhimõtet ning analüüsis valikuliselt poolte seisukohti. VÕS § 145 lg 5 kohaldatakse seaduses sätestatu alusel käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud muude tagatiste lõpetamise või muutmise korral, millega kaasneb tagatise vähenemine. Antud juhul ei ole hageja tegevuse tulemusena kaasnenud tagatise vähenemist. Hageja esitas tähtaegselt oma nõude OÜ Loper pankrotimenetluses. Tagatis realiseeriti pankrotimenetluse käigus enampakkumise teel ning vastavalt kohtu poolt kinnitatud jaotusettepanekule tehti väljamaksed pankrotivarast. Asjaolu, et pankrotimenetluse käigus hagejale tunnustatud nõuet täies ulatuses välja ei makstud, ei tähenda, et hageja oma tegevusega vähendas tagatist. VÕS § 145 lg 5 puhul on silmas peetud niisugust võlausaldajapoolset toimingut, millega pärast käenduslepingu sõlmimist kavatsuslikult ja eesmärgipäraselt tehinguga vähendatakse või lõpetatakse käendatud kohustuse täitmist tagav muu tagatis. Asjaolu, et seadus näeb võlausaldaja jaoks põhivõlgniku pankrotimenetluses ette võimaluse vaidlustada kohtu poolt kinnitatud jaotusettepanek, ei tähenda seda, et juhul, kui võlausaldaja nimetatud võimalust ei kasuta, väheneb käendaja vastutus võlausaldaja ees. Käenduslepingu sõlmimine ongi üheks lepingu täitmise tagamise õiguslikuks võimaluseks, millega kindlustatakse täiendav lepingu täitmise allikas juhuks, kui põhivõlgnik ei täida lepingut nõuetekohaselt. Käendaja vastutab antud juhul käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Kuivõrd OÜ Loper kui põhivõlgniku pankrotivarast ei jätkunud kogu hageja tunnustatud nõude rahuldamiseks, esitas hageja käenduslepingust tuleneva nõude käendaja vastu (VÕS § 145 lg 1). Seadusest ei tulene, et võlausaldaja peaks tegema kõikvõimaliku, et enne käendaja

6(9)

Tsiviilasi nr: 2-09-3035 poole pöördumist võlgnevus kõigepealt põhivõlgnikult kätte saada. Kui kuulutatakse välja põhivõlgniku pankrot, siis käendaja VÕS § 149 lg 5 nimetatud vastuväitele enam tugineda ei saa. Peale põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist võib hageja võlausaldajana võlgnevuse täies ulatuses sisse nõuda käendajalt, kuid peab VÕS § 146 lg 2 kohaselt esitama oma nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses, mida hageja käesolevas asjas õiguspäraselt tegi. Hageja tegevuse tulemusena ei ole kahjustatud muid käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud tagatisi ning VÕS § 145 lg 5 ei tule kohaldamisele. Maakohus toimis vääralt, pidades hageja käitumist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Isegi juhul kui hageja oleks jaotusettepanekule vastuväite esitanud, pole garanteeritud, et hagejale oleks tehtud suuremas summas väljamakseid. Seega on väär väita, et väljamaksed hagejale pankrotivarast on vähenenud seetõttu, et ta ei vaidlustanud jaotusettepanekut. Hageja märgib, et PankrS § 145 lg 4 sätestatud vastuväidet ei esitanud ka kostja, kellel oli võimalus põhivõlgniku käendajana esitada tingimuslik nõue OÜ Loper pankrotimenetluses. Menetluses ei ole tuvastatud hageja niisugust kuritahtlikku käitumist, millest maakohus võiks otsuses kirjeldatud järeldusi teha. Menetluse käigus pole leidnud tõestamist, et hageja on tahtlikult jätnud vastuväite esitamata eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Kostja pole esitanud hea usu põhimõttest tulenevat vastuväidet või väiteid, et hageja oleks käitunud pahauskselt. Kohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata ka kostja käitumise võimaliku hea usu vastasuse ning kostja kui käendaja poolt OÜ Loper kohustuste täitmise põhimõtted. Otsuses märgitud asjaolud, millest tulenevalt kaalutakse hageja käitumise hea usu põhimõttele vastavust, on põhjendamatud. Maakohus pole põhjendanud arvamust, et VÕS § 146 lg 2 sätestatud teatamiskohustus tekib alates sellest, kui on teada saadud pankrotimenetluse algatamisest, ning ei ole välja toonud, millele maakohtu arvamus tugineb. Antud juhul oli kostja OÜ Loper ainuke juhatuse liige. OÜ Loper pankrot kuulutati välja OÜ Loper enda avalduse alusel. Seega esitas avalduse kostja kui esindusõigust omav juhatuse liige ise. Järelikult oli kostja teadlik OÜ Loper pankrotimenetlusest ning puudus vajadus tema teavitamiseks, kuivõrd VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustuse eesmärk oli täidetud. Hageja ei ole rikkunud VÕS § 146 lg-s 2 nimetatud kohustust. Antud juhul kostja teadis pankrotimenetlusest ja oleks võinud põhivõlgniku kohustused koheselt pärast pankrotimenetluse lõppemist täita. OÜ Loper pankrotimenetluse lõppedes saatis hageja kostjale teatise puudoleva summa kohta, mille eest jäi hagejal pankrotimenetluses raha saamata. Kostja seda ei täitnud. Hageja on endiselt seisukohal, et ka teavitamise osas on ta käitunud heas usus ning ei ole toiminud seadusvastaselt. Menetluses ei ole tuvastatud ka seesugust hageja pahatahtlikku käitumist, millest kohus võiks otsuses toodud järeldusi ka teavitamise aspektist teha. Seesugune kohtu järeldus oleks põhjendatud juhul, kui menetluse käigus oleks leidnud tõestamist, et hageja on tahtlikult jätnud kostja pankroti algatamisest teavitamata eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Maakohus tõlgendas vääralt PankrS § 153 lg 2 ja on otsuses toodud arvutuskäigus kasutanud läbisegi nii käibemaksuga kui käbemaksuta summasid. PankrS § 153 lg 2 puhul tuleb lähtuda summadest ilma käibemaksuta ehk reaalselt pandiesemete müügist saadud vahenditest. Kohtuotsuse arvutuskäik on üllatuslik. Pärnu Maakohus 04.11.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-06-38634 kinnitas OÜ Loper pankrotimenetluses lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse. OÜ Loper pankrotihalduri kinnitusel saadi laenulepingu tagatisteks olevate pandiesemete (ehitise ja õmblustööstuse seadmete) müügist kokku 430 111 krooni, millest ehitise müügist 405 000 krooni (ilma käibemaksuta) ja seadmete müügist 25 111 krooni (koos käibemaksuga). Seega seadmete müügist saadud summa ilma käibemaksuta on 21 280,51 krooni. Pandiesemete müügist on reaalselt saadud kokku 426 280,51 krooni (ilma

7(9)

Tsiviilasi nr: 2-09-3035 käibemaksuta). Maakohus lähtus kogumis summast 430 111 krooni, mis tegelikkuses koosneb osaliselt käibemaksuta summast ja osaliselt käibemaksuga summast. Hageja palub ringkonnakohtul oma otsuses korrigeerida maakohtu kalkulatsiooni ning lähtuda summadest ilma käibemaksuta. Hageja oleks pandiesemete müügist saadud summast 426 280,51 kroonist (ilma käibemaksuta), pidanud saama 362 338,43 krooni, so 85%. Arvestades eeltoodud, oleks maakohtu otsuse mõttekäigu kohaselt OÜ Loper kohustus hageja ees jäänud täitmata 13 663,92 krooni ulatuses (st 376 002,35 - 362 338,43 = 13 663,92). Kuna kostja on nimetatud osas hagi tunnistanud, siis kasutades arvutamisel õiguspäraselt summasid ilma käibemaksuta, tuleb lugeda õigeks, et kostja on tunnistanud hageja nõuet 13 663,92 krooni ulatuses. Seega mõistis maakohus hagejale välja 3255,92 krooni vähem. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada või muuta. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib kolleegium maakohtu otsust ainult edasikaevatud osas, seega osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. Kuna puuduvad kahtlused faktiliste asjaolude tõendamise menetluses või protokolli õiguspärasuses või ebapiisavas ulatuses, siis tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud. VÕS § 145 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. VÕS § 146 lg 2 järgi põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Kui võlausaldaja ei täida VÕS § 146 lg-s 2 nimetatud kohustust, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kolleegium leiab, et maakohus on eeltoodud sätteid õigesti kohaldanud ja kaebuse vastupidised väited on ebaõiged. Eelkõige oli oluline, et kaebaja enda tegevuse tulemusel (jaotusettepaneku kinnitamise kohta tehtud määruse vaidlustamata jätmine) ei olnud tal võimalik tagatise arvel oma nõuet suuremas ulatuses rahuldada. Ebaõige on kaebuse väide, et tema tegevuse tulemusena ei vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muu tagatis. Nõude tagamiseks oli OÜ-le Loper kuuluvale ehitisele ja vallasvarale seatud pant. Pandiga koormatud vara realiseeriti pankrotimenetluse käigus ja PankrS § 153 lg 2 järgi oli pandipidajal õigus saada pandieseme müügist laekunud rahast mitte vähem kui 85%. Juhul kui pankrotihaldur rikkus jaotusettepanekus hageja (pandipidaja) õigusi ja maksis pandieseme realiseerimisel saadust talle välja vähem kui 85%, siis sai pandipidaja jaotusettepaneku vaidlustada. Käendajal ei olnud võimalust jaotusettepanekut vaidlustada, kuna PankrS § 145 lg 4 kohaselt saab seda teha ainult võlgnik või vastuväite esitanud võlausaldaja. Ebaõige on kaebaja käsitlus, mille

8(9)

Tsiviilasi nr: 2-09-3035 kohaselt vastutab käendaja kogu tasumata laenu ja kõigi kõrvalnõuete eest olenemata sellest, kas hageja jaotusettepaneku kinnitamise määrust vaidlustas või mitte. Samuti on õige kohtu tõlgendus, et hageja pidi kostjat Loper OÜ pankrotist VÕS § 146 lg 2 järgi teavitama. Eeltoodud norm on imperatiivne ja teatamist ei asenda see, et hageja luges, et kostja võlgniku juhatuse liikmena on teadlik pankrotimenetlusest. Maakohus on otsuses tuvastanud, et hageja ei kasutanud oma õigusi kooskõlas hea usu põhimõttega, kui ta ei teatanud OÜ Loper pankrotimenetlusest kostjale ja ei esitanud vastuväidet jaotusettepanekule ega vaidlustanud seda. Kolleegiumi arvates ei saa hea usu järgimise vajaduse rõhutamist lugeda ebaõigeks, kuna oma kohustuste täitmata jätmine või tegutsemine viisil, mis võib kahju tekitada teistele isikutele, ei ole ühiskonnas aktsepteeritav. Samas ei olnud maakohtu poolt lahendi tegemisel hageja hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine määrav. Kaebaja on käsitluse, mille kohaselt kostja tunnistas hagi mitte 10 408 krooni ulatuses, vaid 13 663,92 krooni ulatuses, esitanud esmakordselt ringkonnakohtu menetluses. Kostja on 10 408 krooni õigeks võtmise kohta esitanud TsMS § 440 lg 3 kohase kirjaliku avalduse (lk 98). Muid summasid pole kostja õigeks võtnud. Ebaõige on kaebaja väide, et kostja arvestas õigeksvõetud summat ilma käibemaksuta, mistõttu tuleb väljamõistetavat summat suurendada 3 255,92 krooni võrra. Kostja ei ole üheski menetlusdokumendis selgitanud, kas summa sisaldas käibemaksu või mitte. Lisaks eeltoodule on apellant väite, et kostja on hagi õigeks võtnud suuremas ulatuses, kui hagi rahuldati, esitanud esmakordselt apellatsioonkaebuses. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei ole ta väidet esitanud maakohtule. TsMS § 652 lg 4 järgi peab uue asjaolu esitamist apellant põhistama ja kui ta seda ei tee, jätab kohus selle tähelepanuta. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohtus kantud menetluskulude jaotus on õige ja kolleegiumil ei ole põhjust seda muuta. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Tiit Kollom

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.