2-07-19178/15 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

6.Tühistada Harju Maakohtu 18.05.2007 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega peatati kohtutäitur Elin Vilippuse menetluses olevad täiteasjad nr 022/2007/3769 ja 022/2007/3770. Menetluskulude jaotus Ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta võrdsetes osades Anatoli Sokolovi ja Vladimir Krutšinini kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 17.05.2007 esitasid Anatoli Sokolov ja Vladimir Krutšinin Harju Maakohtusse hagi Anatoli Aleksejenko vastu ja palusid tuvastada, et neil puudub 08.05.2002 sõlmitud laenulepingust tulenev võlgnevus kostja ees. Menetluse käigus täpsustasid hagejad hagi ja esitasid alternatiivse nõude ja palusid tuvastada, juhul kui kohus leiab, et hagejatel on 08.05.2002 laenulepingust tulenev võlg kostja ees, siis selle suuruseks on 27 640 krooni. Pooled sõlmisid 08.05.2002 laenulepingu, mille kohaselt pidi kostja hagejatele laenama 108 000 krooni. Kuigi V. Krutšinin pidi tehingus täitma käendaja rolli, on ka tema lepingus märgitud laenusaajaks. Laen tuli tagastada igakuiste maksetena summas 2 250 krooni hiljemalt 08.05.2006. Tasumisega viivitamisel tuli maksta viivist 0,5% päevas tasumata võlasummalt. Kuigi kostja pidi laenama 108 000 krooni, andis ta A. Sokolovile üle üksnes 60 000 krooni. 02.09.2005 seisuga oli A. Sokolov tagastanud kostjale 56 800 krooni. Laenulepingu järgi kohustusid hagejad alluma kohesele sundtäitmisele, kui nad kahel järjestikusel maksetähtpäeval ei ole täitnud endale võetud rahalisi kohustusi. Kostja on esitanud kohtutäiturile avaldused vaidlusaluse laenulepingu alusel täitemenetluse algatamiseks hagejate suhtes, märkides nõude suuruseks 100 000 krooni. Hagejatel jäi tähtaegselt tagastamata üksnes 3 200 krooni. Sellelt saaks viiviseid nõuda samas summas.

Seega ei saanud kostjal olla alust täitemenetluse alustamiseks suuremas summas kui 6 400 krooni. Hagi esitamise ajaks on A. Sokolov tasunud kõik võlgnevused. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja selgitas, et lisaks 08.05.2002 sõlmitud laenulepingule on pooled sõlminud laenulepingud ka 08.05.2000 ja 08.02.2001. 08.05.2002 laenulepingu sõlmimise hetkeks oli A. Sokolov tasunud kostjale 57 340 krooni ning võlajääk moodustas 32 260 krooni. Peale 08.05.2002 on A. Sokolov tasunud 63 200 krooni. Seega on 08.05.2002 laenulepingu järgi tasutud 30 940 krooni. 08.05.2002 sõlmitud laenulepingu järgi andis kostja hagejatele üle 60 000 krooni. Hagejad pidid tagasi maksma 108 000 krooni, millest 60 000 krooni on põhivõlgnevus ja 48 000 krooni intressid. Tasutud on üksnes 30 940 krooni intresse. Lisaks sellele võlgnevad hagejad kostjale viiviseid. Seega võlgnevad hagejad kostjale 60 000 krooni põhivõlga, 60 000 krooni viiviseid ning 17 060 krooni intresse, kokku 137 060 krooni. Menetluse käigus muutis kostja oma seisukohta, väites et ta andis üle hagejatele 108 000 krooni. Vastuhagi 21.10.2008 esitas kostja vastuhagi. Kostja palus hagejatelt välja mõista põhivõla 98 900 krooni ja viivise 98 900 krooni. Kui kohus leiab, et kostja andis 08.05.2002 laenulepingu järgi üle 60 000 krooni, siis võlgnevad hagejad kostjale põhivõlana 50 900 krooni ja viivisena 50 900 krooni. Vastuhagi ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled esimese laenulepingu 08.05.2000. Nimetatud lepinguga laenas kostja hagejatele 40 000 krooni. Hagejad pidid tagastama 08.05.2002 kostjale 56 000 krooni. Nimetatud summa tasusid hagejad ennetähtaegselt 05.04.2002. 08.02.2001 sõlmisid pooled teise laenulepingu, millega kostja laenas hagejatele 24 000 krooni. Lepingu kohaselt kohustusid hagejad tagastama 08.02.2003 kostjale 33 600 krooni. Nimetatud summa tasusid hagejad alles 2004. mais. Lepingu kohaselt kohustusid hagejad maksma tasumisega viivitamisel viivist 0,5% laenusummalt päevas iga viivitatud päeva eest. Kostja arvestas viivise suuruseks 24 000 krooni. 08.05.2002 sõlmisid pooled kolmanda laenulepingu, millega hagejad said kostjalt laenu 108 000 krooni. Alates 03.07.2004 kandsid hagejad kostjale üle 33 100 krooni. Nimetatud summast loeb kostja 24 000 krooni makstuks eelmise laenulepingu järgse viivise katteks. Seega on hagejad viimase laenulepingu järgi tasunud 9 100 krooni ning hagejate põhivõlgnevus moodustab 98 900 krooni. Laenulepingu kohaselt kohustusid hagejad tasumisega viivitamisel maksma viivist 0,5% päevas tasumata summalt. Kostja nõuab hagejatelt viivise tasumist summas 98 900 krooni. Hagejate vastuväited vastuhagile Hagejad leiavad, et kahe esimese laenulepingu järgi on kostja nõuded aegunud. Kuna kostja ei ole nõudnud hagejatelt viiviseid, siis ta on viiviste nõudeõiguse kahe esimese laenulepingu järgi hea usu põhimõttest lähtuvalt kaotanud. Kui kohus leiab, et viivis kuulub väljamõistmisele, siis paluvad hagejad selle suurust vähendada. Maakohtu otsuse põhjendused 05.05.2009 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt vastuhagi ning jättis menetluskulud osapoolte endi kanda. Maakohus mõistis hagejatelt kostja kasuks välja 26 900 krooni võlga ja 26 900 krooni viivist. 3(8)

Pooled on sõlminud 08.05.2000 laenulepingu, millega kostja laenas hagejatele 40 000 krooni. Hagejad kohustusid kostjale tagastama 56 000 krooni 08.05.2002. Samuti on pooled sõlminud 08.02.2001 laenulepingu, millega kostja laenas hagejatele 24 00 krooni. Hagejad kohustusid kostjale tagastama 33 600 krooni 08.02.2003. Laen tuli tagastada igakuiste maksetena summas 1 400 krooni. Laenu tagasimaksetega viivitamisel kohustusid laenusaajad tasuma viivist kogu laenusummalt 0,5% päevas iga viivitatud päeva eest. Lisaks on pooled sõlminud laenulepingu 08.05.2002, mille p 1.1 kohaselt annab kostja hagejatele laenu 108 000 krooni. Laenulepingu p 1.2 kohaselt kinnitavad laenusaajad, et nad on nimetatud rahasumma kätte saanud. Laenulepingu p 2.1 kohaselt kohustusid hagejad laenu tagastama 08.05.2006 igakuiste maksetena summas 2 250 krooni. Kuigi 08.05.2002 laenulepingus on laenusummaks märgitud 108 000 krooni, on leidnud tõendamist, et tegelikult andis kostja 08.05.2002 laenulepingu alusel hagejatele üle 60 000 krooni. Kostja on selle asjaolu omaks võtnud. 31.01.2008 ja 07.10.2008 toimunud istungil on kostja kinnitanud, et tegelikult andis ta üle 60 000 krooni. TsMS § 231 lg 2 esimene lause sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Hilisemalt on kostja selle asjaolu omaksvõtust loobunud ning väitnud, et ta andis üle 108 000 krooni. TsMS § 231 lg 3 kohaselt võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Omaksvõtu tagasivõtmise tingimused ei ole täidetud. Kostja esialgsed väited, et hagejad pidid tasuma 08.05.2002 laenulepingu järgi intresse 48 000 krooni, on tõendamata. Vastuhagi kohaselt on hagejad tasunud kostjale kokku 122 700 krooni, millest 56 000 krooni on tasutud 08.05.2000 sõlmitud laenulepingu katteks; 57 600 krooni 08.02.2001 sõlmitud laenulepingu katteks (sealhulgas 33 600 krooni põhivõla ja 24 000 krooni viiviste katteks) ning 9 100 krooni 08.05.2002 sõlmitud laenulepingu katteks. Hagejad ei ole esitanud tõendeid, et nad on tasunud kostjale rohkem kui 122 700 krooni. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega kuulub kohaldamisele tsiviilkoodeks (TsK). Tsiviilkoodeksis ei olnud sätestatud reegleid juhuks, kui üleantud rahast ei piisa kõigi võlgniku kohustuste täitmiseks ning on vaja määrata, millised kohustused on täidetud ja millised mitte. Seda ei reguleerinud pooled ka omavahelistes laenulepingutes. Kohus kohaldas analoogiat TsK §-ga 184, mis sätestas, et võlgnikule, kes on kohustatud teostama ühe kahest või enamast teost, kuulub valikuõigus, kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene muud. Sellest tulenevalt kuulus valikuõigus hagejatele. Hagejad on vaielnud vastu kostja seisukohale, et makstud summast tuleb 24 000 krooni arvestada viiviste katteks. Seega tuleb lugeda, et 56 000 krooni on tasutud 08.05.2000 sõlmitud laenulepingu katteks, 33 600 krooni 08.02.2001 sõlmitud laenulepingu katteks ning 33 100 krooni 08.05.2002 sõlmitud laenulepingu katteks. Seega võlgnevad hagejad 08.05.2002 sõlmitud laenulepingu järgi põhivõlana 26 900 krooni. 08.05.2002 sõlmitud laenulepingu p 2.2 sätestab, et kui laenusaajad ei täida laenu tagasimaksmise kohustust või ei täida seda nõuetekohaselt, on kostjal õigus nõuda viivist 0,5% päevas kogu tasumata laenusummalt iga viivitatud päeva eest. Kostja on arvestanud viiviseid alates 09.05.2006 – 13.11.2007. Seega on viiviste suuruseks 74 513 krooni. Hagejad on palunud viiviseid vähendada. TsK § 194 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv 4(8)

leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Maakohus vähendas viiviste suurust põhivõla suuruseni ehk 26 900 kroonini. Seega võlgnesid hagejad 08.05.2002 sõlmitud laenulepingust tulenevalt kostjale 26 900 krooni põhivõlga ning 26 900 krooni viiviseid, kokku 53 800 krooni, mis tuleb hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja mõista. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagejate nõuded rahuldamata ning vastuhagi rahuldas osaliselt. Hagejate viited kahest esimesest laenulepingust tulenevate nõuete aegumisele ei olnud asjakohased, kuna kostja nõudis 08.05.2002 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmist. Maakohus tühistas otsuses hagi tagamise ja menetluskulud jättis poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus Anatoli Aleksejenko palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja teha uue otsuse, millega rahuldada apellandi nõue põhivõlgnevuse summas 24 000 krooni ja viiviste summas 24 000 krooni osas, mõistes need vastustajatelt välja solidaarselt ja menetluskulud jätta solidaarselt vastustajate kanda. Apellant ei ole nõus maakohtu poolt seaduse tõlgendamisega. Maakohus viitas otsuses õigesti TsK §-le 184, kuid jõudis valele järeldusele selle sätte kohaldamise osas. Antud juhul ei olnud kolmanda 08.05.2002 laenulepingu sõlmimise päeval varem sõlmitud 08.02.2001 laenulepingu järgsed kohustused vastustajate poolt täidetud. Apellant leiab, et kolmanda laenulepingu sõlmimise päeval, 08.05.2002, olid vastustajad kohustatud liituma kohustusega, mis ei olnud täidetud 08.02.2001 laenulepingu järgi ning täitma mõlemat kohustust 08.05.2002 laenulepingu alustel ja raames. Apellandile ei ole selge kohtu seisukoht, et apellandil ei ole pretensioone vastustajate vastu 08.05.2000 laenulepingu järgi ning et vastustajad hakkasid täitma 08.02.2001 laenulepingut, kuid uue 08.02.2002 laenulepingu sõlmimise päeval maksid vaid 14 000 krooni. Põhivõla jääk 08.02.2001 laenulepingu järgi moodustas 08.05.2002 laenulepingu sõlmimise päeval 19 600 krooni. Kohtu loogika järgi ei kuulunud apellandi poolt 08.02.2001 laenulepingu järgi varem laenuks antud raha üldse vastustajate poolt tagastamisele. TsK § 174 kohaselt ühepoolne kohustuste täitmisest keeldumine ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatav, välja arvatud seadusega ettenähtud juhtumitel. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et 08.02.2001 laenulepingu p-s 1.3 ja 1.4 kohustavad laenusaajat tagastamisega viivitamise korral maksma viivist kogu laenusummalt 0,5% päevas iga viivitatud päeva eest. Kohustus on selgelt kirjutatud lepingus, kuid ei ole täidetud vastustajate poolt. Apellant esitas maakohtule sellekohase väite. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. 20.02.2009 kohtule esitatud seisukohas tegi apellant ettepaneku lugeda vastustajate põhivõlgnevuseks 50 900 krooni 08.02.2001 ja 08.05.2002 sõlmitud laenulepingute järgi. Kohus neid väiteid ei ole analüüsinud. Vastus apellatsioonkaebusele Anatoli Sokolov ja Vladimir Krutšinin paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 5(8)

3.08.05.2002 sõlmisid pooled laenulepingu, mille p 1.1 kohaselt andis kostja hagejatele laenu 108 000 krooni. Laenulepingu p 1.2 kohaselt kinnitasid laenusaajad, et nad on nimetatud rahasumma kätte saanud. Laenulepingu p 2.1 kohaselt kohustusid hagejad laenu tagastama 08.05.2006 igakuiste maksetena summas 2 250 krooni. Maakohus tuvastas, et tegelikult antud laenusumma oli 60 000 krooni ja apellant ei ole seda apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Maakohus on tuvastanud, et hagejad on kostjale tagasi maksnud kolme lepingu järgi kokku 122 700 krooni, mida pooled ei ole kaebuses vaidlustanud. 08.05.2002 lepingu sõlmimise hetkeks oli tasumata 08.02.2001 sõlmitud laenulepingu järgi tasumisele kuuluvast võlast 32 260 krooni. Seega pärast 08.05.2002 pidid hagejad kostjale tagasi maksma laenu nii 08.02.2001 kui ka 08.05.2002 laenulepingu järgi. Maakohus on tuvastanud, et kostja on arvestanud hagejate poolt tehtud maksed kõigepealt 08.02.2001 sõlmitud lepingu järgi tasumisele kuuluva katteks. Pooled seda järeldust vaidlustanud ei ole. Sellise arvestuse järgi oli hagejatel tasumata 08.05.2002 lepingu järgi 26 900 krooni, mille maakohus hagejatelt kostjate kasuks välja mõistis ja mida ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Poolte vahel on vaidlus, kas hagejate poolt tasutust võis kostja 24 000 krooni arvestada 08.02.2001 lepingu järgi tasumisele kuuluva viivise katteks. 08.02.2001 sõlmitud lepingu p 1.3 järgi pidid hagejad laenu tagasi maksma igakuiste maksetena 1 400 krooni kuus lõpptähtajaga 08.03.2003. Kostja arvestuse kohaselt, mida hagejad ei ole vaidlustanud, on laen tagasi makstud lõplikult 2004. aasta maikuus. 08.02.2001 lepingu p. 1.4 järgi kohustusid hagejad laenu tagasimaksmisega viivitamisel maksma viivist kogu laenusummalt 0,5% päevas iga viivitatud päeva eest. Seega oli ühe viivitatud päeva eest viivis 120 krooni ja kuna viivitatud oli üle 200 päeva, siis oli kostja poolt õigus nõuda viivist 24 000 krooni. Kostja väitis, et ta arvestas hagejate poolt tasutust esmalt maha viivise 24 000 krooni. Pooled vaidlesid, kas kostja võis seda teha. Vaidlust ei ole, et pooled pole lepingus kokku leppinud, millises järjekorras kohustused täidetakse. Samuti ei ole võlgnikud maksekorraldustel määranud, milliste kohustuste katteks makstu on arvestatud. A. Sokolovi maksekorraldustele on märgitud selgitusena „arveldused“. 6(8)

Kolleegium leiab, et pooltevahelised laenulepingud olid kestvuslepingud. Kestvuslepingut iseloomustab VÕS § 195 lg-s 3 sätestatud definitsiooni kohaselt suunatus püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Laenulepingute kohaselt pidid hagejad kostjale maksma tagasi laenu ositimaksetena pikema perioodi vältel. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud seadust. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 järgi enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingule kohaldatakse alates 01.07.2002 võlaõigusseaduses sätestatut. Järelikult pidi maakohus kohaldama hagejate poolt pärast 01.07.2002 tehtavate tagasimaksete osas võlaõigusseadusest tulenevat regulatsiooni. Kuna lepingus ega üheski maksedokumendis ei olnud määratud, millise kohustuse katteks tuli hagejate poolt tasutud raha arvestada, siis tuli kohtul lähtuda VÕS §-st 88. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks ja lõige 9 järgi ei või võlgnik määrata võlausaldaja nõusolekuta kohustuse täitmiseks teistsugust järjekorda. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist). Kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et kostja oli õigustatud hagejatelt nõudma 08.02.2001 lepingu täitmisega viivitamisel viivitusintressi 24 000 krooni. Tulenevalt VÕS § 88 lg-st 8 võis kostja lugeda, et hagejate poolt tasutud summad on tasutud viivise maksmiseks. Seega tuli hagejate poolt tasutud summadest 24 000 krooni lugeda tasutuks 08.02.2001 lepingu alusel tasumisele kuuluva viivise eest. Järelikult on maakohus ebaõigesti jätnud välja mõistmata 08.05.2002 laenulepingu järgi tasumata põhivõlast 24 000 krooni. Seega tuleb välja mõista hagejatelt solidaarselt kostja kasuks 08.05.2002 sõlmitud laenulepingu järgi tasumata põhivõlga 50 900 krooni. Pooled on 08.05.2002 laenulepingu p-s 2.1 kokku leppinud, et laen tuli tagasi maksta igakuiste osamaksetena 2 250 krooni lõpptähtajaga 08. mai 2006. Lepingu p-s 2.2 on pooled kokku leppinud, et kui hagejad ei täida tagasimaksekohustust, siis on kostja õigustatud nõudma viivist 0,5% tähtaegselt tagastamata summalt. Viivis ühes päevas on 254,50 krooni. Hagejad on viivitanud laenu tagastamisega alates 09.05.2006. Kostja arvutuste kohaselt oli viivise summa 13.11.2007 seisuga 139 466 krooni. Kostja nõuab hagejatelt viivist põhivõla suuruses. Kolleegium leiab, et hagejate väited viivise vähendamiseks alust ei anna. Järelikult tuleb hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja mõista viivis 50 900 krooni. Maakohus on vaidlustatud otsuses jätnud menetluskulud poolte kanda. Käesolevas asjas oli esitatud hagi, mis jäi rahuldamata ja vastuhagi, mis rahuldati osaliselt. Kolleegium leiab, et maakohtu menetluskulude jagamisel tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta hagejate menetluskuludest 25% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 75 % hagejate kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi jätta hagejate (vastustajate) kanda. TsMS § 165 lg 1 järgi kannavad hagejad menetluskulusid võrdsetes osades.