Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.10.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-58760
Tsiviilasi
Vladimir Krutšinini hagi Anatoli Aleksejenko vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Hagi hind maakohtus ja kaebuse hind apellatsioonimenetluses
904.75 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.06.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anatoli Aleksejenko apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Vladimir Krutšinin (isikukood xxxxxxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx x xx-xxx xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Peeter Malve Kostja Anatoli Aleksejenko (isikukood xxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx xxx xx-xx xxxxxxx)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 28.06.2012 otsus jätta muutmata, kuid määrata uus hagi hind maakohtus ja kaebuse hind apellatsiooniastmes.
2.Määrata hagi hinnaks maakohtus ja kaebuse hinnaks apellatsioonikohtus 904.75 eurot.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
5.Tagastada apellandile apellatsioonkaebusele lisatud avaldus kohtutäiturile koos tõlkega ja apellandi täiendav selgitus ringkonnakohtule.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.30.11.2011 esitas Vladimir Krutšinin hagi Harju Maakohtusse Anatoli Aleksejenko vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2011/8198.
2.Kostja esitas 02.11.2011 kohtutäiturile Elin Vilippusele avalduse, milles soovis pöörata täitmisele Harju Maakohtu 26.09.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-07-19178. Nõude suuruseks märkis sissenõudja 904.75 eurot. Määrusega lahendati mõlema poole poolt esitatud menetluskulude väljamõistmise avaldused ning mõisteti vastastikku välja menetluskulud. Määruse täitmiseks tasus hageja temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulud 10.10.2011. Väljamõistetud menetluskuludelt arvestas hageja maha sama määrusega kostjalt tema kasuks väljamõistetud menetluskulud 21.97 eurot. Kokku tasus hageja kostjale menetluskuluna seetõttu 882.78 eurot. Kostja hagejale ise midagi tasunud ei ole, samuti ei ole kostja vaielnud vastu tasaarvestusele. Sundtäitmine täiteasjas tuleb ülaltoodut arvestades tunnistada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-st 1 lähtudes lubamatuks. Kostjal puudus alus pöörduda nõude sundtäitmiseks kohtutäituri poole, sest hageja oli täitedokumendist tuleneva rahalise kohustuse kostja ees enne täitmisavalduse esitamist osaliselt tasaarvestanud ja ülejäänud osas täitnud.
3.Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu peaks ta vastutama Harju Maakohtu kohtunikuabi 26.09.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-19178 A.Sokolovilt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude tasumise eest. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud.
5.Harju Maakohtu 26.09.2011 määruse järgi oli hageja kohustatud tasuma kostjale menetluskulude katteks 904.75 eurot. Sama määruse kohaselt oli kostja kohustatud tasuma hagejale ja A.S menetluskulude katteks 43.94 eurot. Kostja iseenesest ei vaidlustanud, et hageja on nimetatud kohtumäärusest tulenevad kohustused täitnud. Hageja oleks pidanuks kostjale teatama kohustuse täitmisest (see on menetluskulude tasumisest ja tasaarvestuse tegemisest), kuid ei ole seda enne kohtu poole pöördumist teinud. Kostja saab pangalt konto väljavõtte kirjalikus vormis üksnes üks kord kvartalis. Internetipanga kasutamise võimalust kostjal ei ole, samuti ei ole sõlmitud pangaga lepingut teate saatmise kohta raha kontole laekumisel. Seega asjaolust, et hageja oli 10.10.2011 tasunud 882.78 eurot, pidi kostja teada saama alles 01.01.2012.
6.Kostja tasus 08.11.2011 A.S arveldusarvele täitedokumendiks oleva kohtumääruse täitmiseks 43.94 eurot, kuivõrd hageja arveldusarve ei olnud kostjale teada. Seega on kostja tasunud 21.97 eurot rohkem, kui ta kohtumääruse kohaselt pidanuks tasuma. Esimese astme kohtu otsus
7.28.06.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.
8.Pooltel puudus vaidlus õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. Pooled vaidlesid sisuliselt selle üle, kas kostja teadmatus täitedokumendist lähtuva kohustuse täitmisest täitmisavalduse esitamise ajal välistab täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise.
9.Kohus leidis, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel võlgniku poolt on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks. Seejuures jäävad hagi rahuldamise korral täitekulud vastavalt TMS § 221 lg-le 4 sissenõudja kanda.
10.Kuivõrd nõude sissenõutavuse riski kannab sissenõudja, ei oma tähtsust kostja väited selle kohta, kuidas ta on korraldanud enda pangakontole toimuvate laekumiste kontrollimise. Samuti ei ole õiguslikult asjakohased kostja etteheited, mille kohaselt võinuks hageja teda nõude vabatahtlikust täitmisest teavitada.
11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus leidis, et tuvastatud asjaolude põhjal võis hageja vastavalt VÕS § 197 lg-s 1 sätestatule oma nõude kostja vastu (osaliselt) tasaarvestada samast lahendist tuleneva menetluskulude tasumise kohustusega, see tähendab nõuete tasaarvestamise materiaalsed eeldused eksisteerisid. Kostja ei ole nõuete tasaarvestusele ka vastu vaielnud. Kohus käsitles tasaarvestuse avaldusena 10.10.2011 maksekorralduse selgitustes märgitut. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Ka tasaarvestuse avalduse puhul seadusest täiendavaid nõudeid ei tulene. Maksekorraldusel väljendatud tasaarvestuse teate kui tahteavalduse jõustumist tuleb hinnata TsÜS § 69 lg 2 teisest lausest lähtudes, mille kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Viidatud normi järgi ei ole nõutav, et tahteavalduse saaja peaks avalduse kättesaamiseks olema reaalselt tutvunud tahteavalduse sisuga, piisab sellest, kui tahteavaldus on jõudnud tema mõjusfääri ning tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.
12.Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et hageja TMS § 221 lg 1 kohane nõue on põhjendatud, mistõttu tuleb hagi rahuldada. Kohus leidis ka, et olukorras, kus nõuete täidetuse üle sisuliselt puudus materiaalõiguslik vaidlus, oleks hageja võinud ilmselt kaaluda kohtutäiturile sissenõudja nõuete rahuldamise kohta kirjaliku dokumendi esitamist, mis oleks samuti aluseks täitemenetluse lõpetamisele (TMS § 48 p 2). Samas ei saa senise kohtupraktika järgi pidada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ebakohaseks õiguskaitsevahendiks. Apellatsioonkaebus
13.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda.
14.Vastavalt VÕS §-le 198 toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kuid vastustaja ei ole seda teinud, sest apellant ei ole saanud vastustajalt vastavat kirjalikku teadet, samuti ei ole vastustaja kooskõlastanud seda telefoni teel. Kohus ei võtnud oma otsuse tegemisel arvesse VÕS § 198. Avalduse puudumine tasaarvestuse tegemise kohta viis tsiviilprotsessini. Kohus ei hinnanud piisavalt kõiki asjaolusid ja dokumente.
15.Kohus ei püüdnud kohtuistungil kallutada pooli kompromissi sõlmimisele nagu näeb ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4, kuigi selleks olid kõik tingimused olemas.
Apellant vaidleb vastu kohtukulude määramisele, kuna vastustaja süül, kes rikkus VÕS § 198, tekkis tsiviilvaidlus. Vastustaja seisukoht
16.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
17.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja vastusega sellele ning muude tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega kaebuse rahuldamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse põhjendustele.
18.Maakohus on asjakohaselt ja piisavalt analüüsinud hageja poolt tehtud tasaarvestuse avalduse (teate) jõudmist kostja mõjusfääri ja seda, et kostjal oli võimalik tehtud avaldusega (maksekorralduse selgitusega) tutvuda siseriikliku makse puhul juba eelduslikult alates 11.10.2011. Täiteavalduse esitas ta 02.11.2011. Asjaolu, et kostja on pidanud vajalikuks reguleerida enda ja panga vahelised suhted selliselt, et pank saadab talle kord kvartalis väljavõtte ja et selline eluviis sobib talle, ei loo täiendavaid kohustusi tema võlgnikele. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb oma õiguste teostamisel toimida heas usus. Seega pidi kostja ilmutama tavalist hoolivust ja enne kohtutäituri poole pöördumist veenduma, kas mitte võlg juba tasutud ei ole.
19.Asjakohane on apellandi viide TsMS §-le 4, mille lg 4 kohaselt peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendatakse kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Küll aga ei ole asjakohane apellandi väide, nagu ei oleks maakohus käesolevas asjas seda kohustust täitnud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus tegi pooltele ettepaneku lõpetada asi kompromissiga (määrus t lk 36-38) ja arutas pooltega võimalikku kompromissi kohtuistungil, kuid kostja pakutud tingimused hagejale ei sobinud ja seetõttu jäi ka kokkulepe sõlmimata. Kompromisslepingut ei sõlmi kohus menetlusosalistega, vaid menetlusosalised omavahel ja sarnaselt muude tehingutega on sõlmimise eelduseks mõlema poole nõustumus. Samas isegi kui maakohus ei oleks pooltega käesolevas asjas võimalikku kompromissi arutanud, ei saaks see asjaolu olla aluseks otsuse tühistamisele. TsMS § 430 lg 1 kohaselt on pooltel võimalik tsiviilasja menetlus kompromissiga lõpetada kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Seega võivad pooled veel kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni sõlmida kompromissi ja esitada see kohtule kinnitamiseks.
20.Apellant on lisanud kaebusele koopia oma avaldusest kohtutäiturile 10.01.2012 koos tõlkega, leides, et maakohus keeldus ebaõigesti selle vastuvõtmisest. Samuti on kaebusele lisatud trükitud dokument, mis kordab apellandi poolt juba eelnevalt menetluses antud selgitusi täitemenetluse asjaolude ja pooltevaheliste suhete kohta. Kaebuses taotlust selle dokumendi kohta ei ole. Kolleegium on seisukohal, et mõlemad kaebuse lisad tuleb apellandile tagastada, sest puuduvad alused nende vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses. 06.06.2012 kohtuistungi protokoll (t lk 67-69) tõendab, et maakohus jättis kohtutäiturile esitatud avalduse õiguspäraselt vastu võtmata. TsMS § 652 lg 2 kohaselt ei võta ringkonnakohus aluseks tõendit, mis esimese astme kohtus esitati, kuid jäeti õiguspäraselt arvestamata. TsMS § 633 lg-te 1ja 2 kohaselt peab kogu kaebuse põhjendus sisalduma kaebuses. 31.07.2012 kaebuse on esitanud apellant isiklikult. Seega jääb kolleegiumile arusaamatuks, miks on apellant pidanud vajalikuks veelkordselt eraldi välja tuua faktilised asjaolud ja emotsioonid, mis niigi nähtuvad maakohtu menetluse materjalidest. Tegemist on toimiku asjatu koormamisega, mida aga kohus lubada ei saa.
21.Tsiviilasja materjalidega tutvumise tulemusena on ringkonnakohus veendumusel, et maakohus määras hagi hinna ebaõigesti. Kuigi maakohtu 06.12.2011 määrust (t lk 31-32) menetlusosalised ei vaidlustanud, on kõrgema astme kohtul õigus TsMS § 137 lg 11 alusel asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus ebaõigesti määratud. Maakohus on asja hinna määramisel asjakohaselt võtnud arvesse TsMS § 132 lg-d 1 ja 5, millised määravad mittevaralise nõude eeldusliku hinna ja võimaliku suurima hinna, kuid jätnud vajaliku tähelepanuta TsMS § 132 lg 2. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus määrata mittevaralise nõude puhul hagihinna erinevalt eeldatust, arvestades kõiki asjaolusid, muuhulgas asja ulatust. Käesolevas asjas iseloomustab asja ulatust vaidlustatud täiteasjas hagejalt kostja kasuks sundkorras sissenõutav rahasumma, mille tasumisest soovib hageja vabaneda. Selleks on vastavalt täitmisteatele 904.75 eurot. Tegemist on oluliselt väiksema summaga kui eelduslik hagihind lg 1 järgi, milleks hagiavalduse esitamise ajal oli 1595 eurot. Kuna käesolevas asjas on võimalik määrata asja hind kindlaks lähtuvalt asja ulatusest ja see on madalam kui eelduslik hind, ei ole alust rakendada viimast.
22.Kolleegium tõdeb, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel oli samuti ebaõigesti määratud kaebuse hinnaks 1595 eurot. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses astmes, arvestades kaebuse ulatust. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses. Seega on ka apellatsiooniastmes tsiviilasja hinnaks 904.75 eurot. Eeltoodust tulenevalt on nii hagejal kui apellandil õigus taotleda kohtult vastavalt maa- või apellatsioonikohtus enamtasutud riigilõivu tagasi saamist. Hageja tasus maakohtus riigilõivu 191.75 + 127.82 eurot, kuigi pidi tasuma 191.75 eurot hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni Lisa 1 järgi. Apellant tasus kaebuse esitamisel 319.56 eurot, kuigi pidi tasuma 175 eurot vastavalt alates 01.07.2012 kehtiva RLS redaktsiooni Lisa 1 järgi. TsMS § 150 lg 4 alusel tagastatakse enammakstud riigilõiv üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Sama sätte lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
23.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.