2.Tunnistada kostja AA avalduse ja Harju Maakohtu poolt 26. septembril 2011.a tsiviilasjas nr 2-07-19178 tehtud kohtumääruse alusel täiteasjas nr XXX hageja VK suhtes algatatud täitemenetlus lubamatuks.
3.Tühistada otsuse jõustumisel käesolevas tsiviilasjas Harju Maakohtu poolt 30. novembril 2011.a tehtud kohtumääruse alusel kohaldatud hagi tagamine. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja AA kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem 1(7)
2-11-58760 kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 28. juunil 2012.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.VK (edaspidi hageja) esitas 30. novembril 2011.a Harju Maakohtule hagi AA(edaspidi kostja) vastu, milles palub tunnistada lubamatuks Harju tööpiirkonna kohtutäituri Elin Vilippus poolt algatatud sundtäitmine täiteasjas nr 022/2011/8198. Hagiavalduses on taotletud ka esialgse õiguskaitse korras nimetatud täiteasjas täitemenetluse peatamist.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 2. novembril 2011.a kohtutäiturile Elin Vilippus avalduse, milles soovis pöörata täitmisele Harju Maakohtu 26. septembri 2011.a määruse tsiviilasjas nr 2-07-19178. Nõude suuruseks märkis sissenõudja täitmisavalduses 904,75 eurot. Täitedokumendiks on Harju Maakohtu kohtunikuabi kohtumäärus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise kohta eelnimetatud tsiviilasjas. Määrusega lahendati mõlema poole poolt esitatud menetluskulude väljamõistmise avaldused ning mõisteti vastastikku välja menetluskulud. Määrus on jõustunud ja pooltele täitmiseks kohustuslik. Määruse täimiseks tasus hageja temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulud 10. oktoobril 2011.a. Välja mõistetud menetluskuludelt arvestas hageja maha sama määrusega kostjalt tema kasuks välja mõistetud menetluskulud summas 21,97 eurot. Kokku tasus hageja kostjale menetluskuluna seetõttu 882,78 eurot. Kostja hagejale ise midagi tasunud ei ole, samuti pole kostja vaielnud vastu tasaarvestusele summas 21,97 eurot. Hageja leiab, et sundtäitmine täiteasjas tuleb ülaltoodut arvestades tunnistada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-st 1 lähtudes lubamatuks. Kostjal puudus alus pöörduda nõude sundtäitmiseks kohtutäituri poole, sest hageja oli täitedokumendist tuleneva rahalise kohustuse kostja ees enne täitmisavalduse esitamist osaliselt (21,97 euro ulatuses) tasaarvestanud ja ülejäänud osas (882,78 euro ulatuses) täitnud. Kostja on alusetult pööranud hageja suhtes täitmisele kohtulahendi, mille viimane oli juba eelnevalt täitnud. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, nagu peaks ta vastutama Harju Maakohtu kohtunikuabi 26. septembri 2011.a määrusega tsiviilasjas nr 2-07-19178 A.S ’ilt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude tasumise eest.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja hagi ei tunnista.
2(7)
2-11-58760
4.Harju Maakohtu kohtunikuabi poolt 26. septembri 2011.a tsiviilasjas nr 2-07-19178 tehtud määruse järgi oli hageja kohustatud tasuma kostjale menetluskulude katteks 904,75 eurot. Sama määruse kohaselt oli kostja kohustatud tasuma hagejale ja A.S menetluskulude katteks 43,94 eurot. Kostja iseenesest ei vaidlusta, et hageja on nimetatud kohtumäärusest tulenevad kohustused kostja ees täitnud. Samas sai kostja asjaolust, et hageja on tasunud nimetatud kohtumääruse täitmiseks 10. oktoobril 2011.a 882,78 eurot ja teinud kostja poolt tasumisele kuuluva 21,97 euro ulatuses tasaarvestuse, teada käesoleva tsiviilasja hagimaterjalidest. Kostja leiab, et hageja pidanuks talle teatama kohustuse täitmisest (s.o menetluskulude tasumisest ja tasaarvestuse tegemisest), kuid ei ole seda enne kohtu poole pöördumist teinud. Kostja poolt pangaga (Swedbank AS-iga) sõlmitud lepingu kohaselt esitatakse talle konto väljavõte kirjalikus vormis üksnes üks kord kvartalis. Internetipanga kasutamise võimalust kostjal ei ole, samuti ei ole sõlmitud pangaga lepingut teate saatmise kohta raha kontole laekumisel. Seega asjaolust, et hageja on 10. oktoobril 2011.a tasunud 882,78 eurot, pidi kostja teada saama alles 1. jaanuaril 2012.a. Kuni täitmisavalduse esitamiseni 2. novembril 2011.a puudus kostjal eeltoodud põhjustel info 26. septembri 2011.a tsiviilasjas nr 2-07-19178 tehtud määruse kohaselt hageja poolt maksmisele kuuluvate summade tasumise kohta. Kostja lisab, et on tasunud 8. novembril 2011.a A.S arveldusarvele täitedokumendiks oleva 26. septembri 2011.a kohtumääruse täitmiseks 43,94 eurot, kuivõrd hageja arveldusarve ei olnud kostjale teada. Seega on kostja tasunud 21,97 eurot enam kui ta kohtumääruse kohaselt pidanuks tasuma.
MENETLUSE KÄIK
5.30. novembri 2011.a määrusega rahuldas Harju Maakohus hageja taotluse hagi tagamiseks ning peatas esialgse õiguskaitse korras kohtutäituri Elin Vilippus poolt läbiviidava täitemenetluse täiteasjas nr 022/2011/8198 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni (vt toimik, lk 25).
6.Asja sisulisel arutamisel 6. juunil 2012.a toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
8.Tulenevalt TMS § 2 lg 1 p-st 1 kuuluvad sama seadustiku alusel täitmisele nõuded, mis tulenevad jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluvatest kohtumäärustest tsiviilasjas. Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on esimeses lõikes nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
9.Pooltel puudub käesolevas asjas iseenesest vaidlus õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. Muu hulgas ei ole vaidluse all see, et kostja on pöördunud 2. novembril 2011.a täitmisavaldusega Harju tööpiirkonna kohtutäituri Elin Vilippus poole Harju Maakohtu kohtunikuabi 26. septembri 2011.a määruse täitmiseks tsiviilasjas nr 2-0719178, millega hagejalt oli kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude katteks 904,75 eurot (vt ka toimik, lk 13-19). Kohtute infosüsteemist nähtuva teabe põhjal on täitedokumendiks olev kohtumäärus jõustunud 21. oktoobril 2011.a Samuti puudub vaidlus selles, et hageja oli täitedokumendiks oleva kohtumääruse täitmiseks 10. oktoobril 2011.a tasunud pangaülekandega 882,78 eurot ning teinud vastava 3(7)
2-11-58760 maksekorralduse selgituste real avalduse hageja nõude tasaarvestamiseks 21,97 euro ulatuses (vt ka toimik, lk 10).
10.Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kas kostja teadmatus täitedokumendist lähtuva kohustuse täitmisest täitmisavalduse esitamise ajal välistab täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise. Kohtu hinnangul ei anna kostja vastuväited käesolevas asjas alust hageja nõude rahuldamata jätmiseks. Täitemenetluse seadustikus sätestatud sundtäitmise regulatsiooni ülesehituse ja mõtte kohaselt kannab sissenõudja täitmisavalduses märgitud nõude sissenõutavuse riski. Sellise järelduse saab teha Eesti täitemenetluses kehtivast formaliseerituse põhimõttest ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise instituudi olemasolust. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt peab ja saab kohtutäitur täitedokumenti täitmisele võttes hinnata üksnes selle formaalset kehtivust ja vastavust täitedokumendile esitatavatele nõuetele. Täitedokumendi põhjal tekkivaid võimalikke materiaalõiguslikke vaidlusi ei ole täitur pädev lahendama, seega ei saa täitur iseseisvalt tuvastada ka sissenõudja nõude sissenõutavust või selle suurust. Täitemenetluse formaliseeritus väljendub eeskätt TMS § 7 lg-s 1 ja § 23 lg-s 1 nende koostoimes. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel võlgniku poolt on kostjal kohustus hagimenetluses tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (vt nt: Riigikohtu 29. mai 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). Seejuures jäävad hagi rahuldamise korral täitekulud vastavalt TMS § 221 lg-le 4 sissenõudja kanda.
11.Kuivõrd nõude sissenõutavuse riski kannab kohtu hinnangul sissenõudja, ei oma tähtsust kostja väited selle kohta, kuidas ta on korraldanud enda pangakontole toimuvate laekumiste kontrollimise, nende väidete kinnistuseks esitatud tõendid (vt toimik, lk 45-47) jätab kohus seetõttu tähelepanuta. Samuti ei ole eelnenut arvestades õiguslikult asjakohased kostja etteheited, mille kohaselt võinuks hageja teda nõude vabatahtlikust täitmisest teavitada.
12.Seonduvalt nõuete vastastikuse tasaarvestamisega märgib kohus järgmist. Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Selle sätte järgi peab sissenõutav olema nn aktiivnõue, st tasaarvestava poole nõue teise poole vastu. Teise poole nõue tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega lõpetada (nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid see, et tasaarvestaval poolel oleks õigus kohustus täita. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. Kohus leiab, et tuvastatud asjaolude põhjal võis hageja vastavalt VÕS § 197 lg-s 1 sätestatule oma nõude kostja vastu (osaliselt) tasaarvestada samast lahendist tuleneva menetluskulude tasumise kohustusega, st nõuete tasaarvestamise materiaalsed eeldused eksisteerisid. Kostja ei ole nõuete tasaarvestusele ka vastu vaielnud. Samas on tahteavaldus ülaltoodust järelduvalt võlasuhte teisele poolele suunatud tahteavaldus, mis muutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimese lause kohaselt kehtivaks selle kättesaamisega teise poole poolt. Seega tekivad VÕS § 4(7)
2-11-58760 197 lg-s 2 sätestatud tasaarvestuse õiguslikud tagajärjed alates tasaarvestava poole tasaarvestuse avalduse kättesaamisest teise poole poolt. Käesoleval juhul on hageja teinud avalduse nõuete tasaarvestamiseks 21,97 euro ulatuses juba ülalmainitud 10. oktoobri 2011.a maksekorralduse selgituste väljal (vt toimik, lk 10). Hageja esindaja poolt 6. juuni 2012.a kohtuistungil väidetu kohaselt toimus enne täitemenetluse alustamist poolte vahel lisaks ka telefonisuhtlus, kus hageja selgitas kostjale tasaarvestuse tegemist (vt toimik, lk 67). Samas on pooltel mainitud telefonisuhtluse täpse sisu ja aja osas siiski erimeelsused (vt toimik, lk 68) ning tagantjärele pole nende asjaolude tuvastamine olemasolevate tõendite põhjal võimalik. Seetõttu käsitleb kohus tasaarvestuse avaldusena alljärgnevalt siiski ainult 10. oktoobri 2011.a maksekorralduse selgitustes märgitut. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Ka kõnesoleva tasaarvestuse avalduse puhul seadusest täiendavaid nõudeid ei tulene. Kostja vastuväidetest võib sisuliselt järeldada, et mõislik võimalus tassarvestusest teada saada võis tal enda hinnangul tekkida alles 2012.a jaanuaris (ning et tegelikult sai ta tasaarvestusest teada kohtu poolt edastatud hagimaterjalidest (menetlusse võtmise määrus ning hagiavaldus koos selle lisadega on kostjale kätte toimetatud 15. detsembril 2011.a)). Kohus kostja sellise käsitlusega ei nõustu. Maksekorraldusel väljendatud tasaarvestuse teate kui tahteavalduse jõustumist tuleb hinnata TsÜS § 69 lg 2 teisest lausest lähtudes, mille kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Siinkohal pole kohtu hinnangul oluline ka see, kas pidada käsitletavat hageja teadet juhtumi asjaolude kontekstis otseseks (TsÜS § 68 lg 2) või kaudseks (TsÜS § 68 lg 3) tahteavalduseks. Viidatud TsÜS § 69 lg 2 normi järgi ei ole nõutav, et tahteavalduse saaja peaks avalduse kättesaamiseks olema reaalselt tutvunud tahteavalduse sisuga, piisab sellest, kui tahteavaldus on jõudnud tema mõjusfääri ning tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega võib põhimõtteliselt kättesaaduks lugeda ka tahteavalduse, millest saaja ei pruugi midagi teada. Arvestades, et 10. oktoobri 2011.a maksekorralduse alusel toimus n-ö siseriiklik makse, siis jõudis hageja teade tasaarvestuse kohta kostja mõjusfääri eelduslikult juba järgmisel tööpäeval ehk 11. oktoobril 2011.a. Kohtu hinnangul oli kostjal eelnenut arvestades mõistlik võimalus hageja tahteavalduse sisust enne täitmisavalduse esitamist teada saada. Kohus ei korda siinkohal juba ülalesitatud seisukohti, mis puudutavad pangakontole toimuvate laekumiste kontrollimise korraldamist kostja poolt.
13.Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et hageja TMS § 221 lg 1 kohane nõue on põhjendatud, mistõttu tuleb hagi rahuldada ning tunnistada kostja avalduse ja Harju Maakohtu poolt 26. septembril 2011.a tsiviilasjas nr 2-07-19178 tehtud kohtumääruse alusel täiteasjas nr 022/2011/8198 hageja suhtes algatatud täitemenetlus lubamatuks. Kohus märgib, et praeguse juhtumi asjaolusid arvestades, st olukorras, kus nõuete täitetuse üle sisuliselt puudub materiaalõiguslik vaidlus, oleks hageja võinud ilmselt kaaluda kohtutäiturile sissenõudja nõuete rahuldamise kohta kirjaliku dokumendi esitamist, mis oleks samuti aluseks täitemenetluse lõpetamisele (TMS § 48 p 2). Samas ei saa senise kohtupraktika järgi pidada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ebakohaseks õiguskaitsevahendiks (vt nt: Riigikohtu 18. novembri 2009.a otsus tsiviilasjas nt 3-2-1-107-09, p-d 10 ja 11).
14.Seonduvalt kostja vastuväidetega peab kohus vajalikuks lisada järgmist. Täitedokumendiks oleva kohtumääruse resolutsiooni kohaselt (resolutsiooni 4. punkt) on kostjalt välja mõistetud hageja ja A.S kasuks viimaste menetluskulud summas 43,94 eurot. Täitedokumendi resolutsioonis märgitust lähtudes ei ole hageja ja A.S vaadeldavad mainitud kohustuse osas solidaarvõlausaldajatena kostja suhtes. VÕS §-st 71 tuleneb sisuliselt eeldus, et kui sama osadeks jagatav kohustus tuleb täita mitmele 5(7)
2-11-58760 võlausaldajale, on igaühel neist õigus nõuda kohustuse täitmist endale teiste võlausaldajatega võrdses osas, kui seadusest või tehingust ei tulene, et võlausaldajad võivad nõuda kohustuse täitmist ebavõrdsetes osades või kõigile ühiselt või solidaarselt. Kohtumääruse resolutsioonis kajastatud kostja rahaline kohustus on olemuselt osadeks jagatav kohustus. Seadusest ega täitedokumendist endast ei tulene, et võlausaldajad võiksid nõuda kostjalt kohustuse täitmist ebavõrdsetes osades või kõigile ühiselt või solidaarselt. Seega on nii hagejal kui A.S l õigus nõuda kostjalt välja mõistetud 43,94 euro tasumist 1⁄2 osas, s.o 21,97 euro ulatuses. Eelnenust järelduvalt on kostja tasunud A.S 21,97 eurot alusetult (vt toimik, lk 44) ning õiguslikult on kostjal võimalik nõuda A.S selle tagastamist. Samas ei muuda see hageja õiguslikku positsiooni suhetes kostjaga.
6.juunil 2012.a toimunud kohtuistungil väitis kostja, et on pärast enda kontoväljavõttega tutvumist esitanud 10. jaanuaril 2012.a kohtutäiturile avalduse nõude vähendamise kohta. Kostja soovis selle asjaolu kinnituseks esitada istungil ka dokumentaalset tõendit, mille vastuvõtmisest kohus keeldus. Kohtu hinnangul ei ole sellel väidetaval nõude vähendamisel käesolevas asjas õiguslikku tähtsust. Puudub vaidlus selles, et 2. novembri 2011.a täitmisavalduses märkis kostja enda nõude suuruseks 904,75 eurot. See asjaolu nähtub lisaks ka asja materjalide hulgas olevast täitmisteatest (vt toimik, lk 12).
15.Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS § 445 lg-st 2 tuleneb, et hagi rahuldamise korral jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kohtu hinnangul ei ole vajalik jätta käesolevas asjas kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna. Seetõttu kohus tühistab eeltoodust lähtudes käesoleva otsusega 30. novembri 2011.a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise.
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus otsusega hagi rahuldab, jäävad menetluskulud asjas kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik 6(7)
2-11-58760
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.