2.Välja mõista R.H.ilt M.M.i kasuks 25 500 (kakskümmend viis tuhat viissada) krooni. Menetluskulud Jätta menetluskulud R.H.i kanda.
EDASIKAEBE KORD
Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.
1.M.M. esitas 29.09.2009 Viru Maakohtule hagi R.H.i vastu põhivõlgnevuse 12 750 krooni ja viivitusintressi 12 750 krooni nõudes. Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 27.12.2006 liisinglepingu nr xxx, mille kohaselt hageja andis kostja kasutusse sõiduki Ford Transit (1994), selle väljaostu ehk järelmaksu tingimustel. Pooled leppisid kokku sõiduki hinnaks 55 500 krooni ja sissemaksu summaks 30 000 krooni. Ülejäänud summa 25 500 krooni kohustus kostja tasuma kahe kuu jooksul võrdsetes osades. Kostja tasus sissemaksu summas 30 000 krooni ja esimese osamakse summas 12 750 krooni, kuid jättis tasumata osamaksete juurde arvestatud kokkuleppelise intressi 765 krooni. 1 (4)
Täielikult jättis kostja tasumata teise osamakse summas 12 750 krooni ja intressi summas 382,50 krooni. Lepingu p.7.2 alusel on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% päevas. Arvestuslik viivis 25.09.2009 seisuga on 58 905 krooni. Lähtudes sellest, et viivis on ebamõistlikult suur, nõuab hageja viivist summas 12 750 krooni.
KOSTJA VASTUS
2.Kostja vaidles oma vastuses hagile vastu. Vastuse kohaselt 02.01.2008 saabus kostja elamu juurde sõiduki omanik, kes esitas ID kaardi, laadis sõiduki vastavale transpordivahendile ja viis sõiduki minema, teatades, et ei ole volitanud kedagi liisingulepingut sõlmima. Sõiduki tehniline pass jäi autosse. Omanik väitis, et andis sõiduki hagejale, et viimane müüks sõiduki viie päeva jooksul. Kuna hageja sõidukit viie päeva jooksul ei müünud, vaid andis rendile, siis hageja sõlmis lepingu, milleks tal puudusid sõiduki omaniku volitused. Kuna sõiduki omanik ei ole liisingulepingut tagantjärele heaks kiitnud, siis on tegemist tühise lepinguga mida ei pea täitma. Hageja esitatud müügilepingul esindas müüjat K. M., kuid müüja esindaja volikiri puudub. Müügilepingul puudub aastaarv
KOHTUISTUNGIL
3.Kohtuistungil loobus kostja oma taotlusest S. T. kolmanda isikuna kaasamiseks. Kostja väitis, et esitas hagejale möödunud nädalal taganemisavalduse, kuid tal puudub kinnitus, kas hageja on selle kätte saanud. Hageja eitas avalduse kättesaamist.
4.Hageja ja kostja leidsid, et 27.12.2006 liisingulepingu nr 90M puhul ei olnud tegemist liisingulepinguga vaid ostu-müügilepinguga, milles sisaldub omandireservatsioon.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
6.Vaidlust ei ole selle üle, et:
1.pooled sõlmisid 27.12.2006 lepingu, mille alusel kostja sai enda kasutusse sõiduki Ford Transit 1994;
2.Sõiduki maksumuseks leppisid pooled kokku hinnas 55 500 krooni;
3.sissemaksu suuruseks lepiti kokku 30 000 krooni, mille kostja hagejale kohe lepingu sõlmimisel tasus;
4.ülejäänud 25 500 krooni tuli kahe kuu jooksul sõiduki üleandmise päevast arvates võrdsetes osades (12 750 krooni) hagejale tasuda.
5.Hageja andis koos sõidukiga kostjale üle sõiduki dokumendid ja volituse sõiduki kasutamiseks.
6.Kostja ei ole tasunud viimast osamakset summas 12 750 krooni.
7.Maakohus on seisukohal, et pooled sõlmisid 27.12.2006 omandireservatsiooniga ostumüügilepingu, mille esemeks oli sõiduk Ford Transit 1994, sõiduk anti kostja kasutusse ja hageja kohustus lepingu p.3.3 kohaselt sõiduki vormistama kostja nimele kahe tööpäeva jooksul pärast kokkulepitud summa (ostuhinna), mis on toodud lepingu p-des 5.2 ja 5,4 ning p-s 7.1 näidatud viivise tasumist. VÕS § 208 lg.1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna ja võtma asja vastu. VÕS § 233 lg.1 kohaselt kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). 2 (4)
8.Maakohus on seisukohal, et kostja on sisuliselt põhivõlgnevuse summas 12 750 krooni omaks võtnud ja tal lasub kohustus VÕS § 208 lg.1 alusel võlgnevus hagejale tasuda (TsMS § 231 lg.4).
9.Lepingu nr 90M p-s 7.2 leppisid pooled kokku, et kostja vastutab lepingu p-s 5.3 toodud osamaksete tasumisega viivitamise eest 0,5% iga viivitatud päeva eest kumulatiivsest printsiibist lähtudes. Hageja on arvestanud viise suuruseks 25.09.2009 seisuga 58 905 krooni, kuid vähendanud viivise nõuet 12 750 kroonini. Maakohus leiab, et ka viivise nõue summas 12 750 krooni on põhjendatud.
10.Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et tegemist oli tühise lepinguga, mida ei pea täitma. Paljasõnaline on kostja väide, et 02.01.2008 viis sõiduki tegelik omanik S.T. sõiduki kostja juurest minema. Kui kostja sõlmis hagejaga ostu-müügilepingu, siis oli tal õigus hagejalt kui müüjalt nõuda sõiduki üleandmist VÕS § 208 lg.1 alusel. Kui selgus, et üleantud sõiduk ei kuulunud müüjale, jäi ostjale ostu-müügilepingust tulenevalt ikkagi õigus ostetud asja hagejalt väljanõudmiseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja võtnuks midagi ette, kui keegi kolmas isik väidetavalt viis tema õuelt hagejalt ostetud auto minema. Lepingu nr 90M lisa nr 2 kohaselt on kostja tasunud 28.02.2007 (pidi tasuma 30.01.2007) esimese osamakse summas 12 500 ja teise osamakse pidi ta tasuma 28.02.2007. Juhul, kui kostja oleks teise osamakse kokkulepitud tähtajaks tasunud, oleks tal onud õigus lepingu 90M p.3.3 alusel nõuda hagejalt sõiduki vormistamist enda nimele. Kostja, teades, et volikiri sõiduki kasutamiseks kehtib üksnes kuni 28.02.2007, pidi mõistma, et kui ta selleks ajaks ostuhinda müüjale ei tasu ja sõidukit oma nimele ei vormista, kaotab ta õiguse sõiduki kasutamiseks. Seega lepingu rikkumine kostja poolt toimus ca aasta enne seda kui temalt õuelt väidetavalt auto ära viidi. Lepingust taganemise avalduse osas märgib kohus, et VÕS § 188 lg.2 kohaselt taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Samuti märgib kohus, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 118 lg.1 kohaselt taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui:
1.ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama;
2.VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. VÕS § 188 lg.2 järgi lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustuse täitmisest. Kohus on seisukohal, et kostja on ületanud mõistliku aja lepingust taganemiseks. Lepingu täitmise tähtaeg oli 28.02.2007, taganemise avaldus on esitatud alles 26.05.2010. Kohus leiab, et kostja on kaotanud õiguse lepingust taganeda (taganemise lubamatus VÕS § 118 lg.1 alusel). Menetluskulud TsMS § 162 lg.1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta R.H. kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.
3 (4)
Olev Mihkelson Kohtunik Digitaalselt allkirjastatud
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.