3.Jätta maakohtu menetluskulu OÜ Olva vastu suunatud nõuetes 28,83% ulatuses hageja, AS-i Timmon kanda ja 71,17% ulatuses kostja, OÜ Olva kanda. Ringkonnakohtu menetluskulu jätta hageja, AS-i Timmon kanda. Hüvitatava
1(5)
Tsiviilasi nr: 2-08-76049 summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 13.11.2008.a Pärnu Maakohtusse kostjate suhtes maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 47 245 krooni ja 20 senti, millele lisandusid menetluskulud. Makseettepanekule esitas vastuväite kostja 2. Seetõttu saatis Pärnu Maakohus mõlema kostja osas tsiviilasja hagimenetluse korras menetlemiseks kohtunikule. Sellega seoses esitas hageja 15.05.2009.a nõude hagiavalduse vormis. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale 1 hageja ja kostja 1 vahel 09.10.2001.a sõlmitud lepingu alusel kaupa ajavahemikus 02.09.2005.a – 31.05.2006.a. Kaupade eest esitati arvesaatelehed 23 622.60 krooni ulatuses. Hageja saatis kostjale 1 14.10.2008.a võlanõude, kuid tulemusteta. Vastavalt lepingule oli maksmisega viivitamise eest kokku lepitud viivis 0,5% päevas, kostja 1 lepingulisi kohustusi tagas Vaike Liberti (edaspidi kostja 2) käendus vastavalt lepingule. Kostja 1 nimel oli lepingu allkirjastanud majandustegevuse käigus juhatuse liikmena kostja 2. Kokku nõudis hageja maksekäsu kiirmenetluse esitamisel viivist samas määras kui põhivõlgnevus. Pärast maksekäsu kiirmenetluse alustamist tasus kostja 1 osa võlast – 23 208.50 krooni s.t. kõik esitatud arved, v.a 08.02.2006.a arve nr 4194 summas 414.10 krooni. Seega nõudis hageja hagimenetluse raames tasumata arve maksmist 414.10 krooni ning viiviseid summas 23 622.60 krooni. Hageja arvetes oli osalise tasumisega kostja 1 võtnud lepingu õigeks. Seega oli kostja 1 oma tegudega kinnitanud tahteavaldust kostja 2 kaudu hageja ees võetud kohustusi täita ja sellest tulenes ka kostja 2 solidaarne vastutus hageja ees. Samuti oli kostja 1 nimel vastuväite esitamata jätmisega kostja 2 võtnud omaks käenduse. Viivis oli igalt arvelt arvutatud samas summas kui arve ise ehk 200 päeva eest, kuigi kõikide arvete tasumine toimus oluliselt hiljem kui 200 päeva möödumisel tasumise tähtpäevast. Hageja leidis, et kuigi pooled olid lepingus määranud limiidi, mille ületamisel kaupa ei väljastata (3000 krooni), ei olnud see välistav tingimus ning poolte tahe kaupade müümisel ja ostmisel oli määrav. Eeltoodu põhjal palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista 24 036.70 krooni ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjate vastuväited
2.Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid hagile täies ulatuses vastu. Kostja 1 tegevus oli lõppenud alates 2008.a augustist ning nõutud summade tasumine ei olnud võimalik. Arve nr 4194 oli tasutud hagejale sularahas, kuid selle kohta ei olnud säilinud kviitungit. Poolte vahel oli välja kujunenud praktika, kus maksmist tõendas hageja poolt arvele lisatud teine allkiri. Kuivõrd kostja 1 tasus maksekäsu kiirmenetluses kõik arved peale ülalnimetatu, ei ole mõistlik arvata, et see arve oleks olnud tasumata, arvestades tasutud summa suurust.
2(5)
Tsiviilasi nr: 2-08-76049 Kostjad leidsid, et viivisenõue oli ülemäära suur ning palusid seda hagi rahuldamise korral vähendada mõistliku määrani, arvestades, et hageja nõudis võlga otse kohtus ja seda vahetult enne arvete aegumistähtaja lõppu. Kostjate arvates lasi hageja viivisel võimalikult kaua kasvada, mis ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, eriti olukorras, kus kostja 1 krediidilimiit oli lepingu järgi vaid 3000 krooni. Kostja 1 oli tasunud põhivõla, aga ka arve nr 4194, seega oli viivise nõudmine nimetatud arve eest alusetu. Lisaks ei võimaldanud kostja 1 majanduslik seis sellist viivist tasuda. Kostja 2 asus seisukohale, et tema ei ole antud juhul käendajaks, sest tema nime ei ole lepingus märgitud. Lepingus jäi vastav lahter täitmata, kuna kostja 2 ei nõustunud kostja 1 kohustusi käendama. Kui hageja väide kostja 2 allkirja piisavusest lepingul käenduse olemasoluks oleks õige, puudunuks vajadus kostja 2 nime juurdekirjutamiseks hageja lepingueksemplarile. Hageja viited lepingu preambulas kostja 2 nime nimetamisele ei viidanud sellele, et lepingujärgne ostja oleks olnud keegi teine kui OÜ Olva. Kostja 2 allkirjastas hageja koostatud tüüptingimustega müügilepingu teadmisega, et tema ei olnud käendaja. Hagi rahuldamise korral palusid kostjad ajatada TsMS § 445 maksed selliselt, et igakuise makse suurus ei ületaks 2000 krooni. Kostja 2 töötas kassapidajana ja tema netotöötasu mais 2009.a oli 2657 krooni. Menetluse ajal tuvastati kostjal 2 püsiv töövõime kaotus 50% ja puue, mida kohus pidanuks arvestama. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostja 1-lt hageja kasuks välja põhivõla 414 krooni ja viivised summas 10 000 krooni. Kohus jättis rahuldamata hageja nõuded kostja 2 vastu ja menetluskulud 28,93% ulatuses hageja kanda ja 71,17% ulatuses kostja 1 kanda. Kohus leidis, et hageja nõue oli 414.10 krooni põhivõla osas põhjendatud. Kohus nõustus oma otsuses kostjaga, et lepingu preambulas olid selgelt väljendatud lepingu pooled – müüja AS Timmon ja ostja OÜ Olva - ning preambula ei andnud alust lepingu pooleks lugeda kostjat 2. Kohus leidis, et hageja viited lepingu sõlmimisele majandustegevuse käigus, vastuväite esitamata jätmine maksekäsu kiirmenetluses vms ei ole asjakohased ega tõenda kostja 2 käenduskohustust. Kohus asus seisukohale, et ükski hageja esitatud väidetest ei anna alust nõude esitamiseks kostja 2 vastu ning selles osas tuli hagi jätta rahuldamata. Kohus leidis, et õiglane on vähendada viivist selliselt, et mõista välja viivis kaupade limiidi ulatuses ehk 3000 krooni, lähtudes lepingujärgsest viivisemäärast. Seda ületavas osas kohaldas kohus tüüptingimuste regulatsiooni, luges mitukümmend korda seadusjärgset viivisemäära ületava kokkuleppe tühiseks ning mõistis viivise ca 3 aasta eest välja summas 7000 krooni. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja viivis 15 000 krooni. Hageja leiab, et maakohus pidi asja lahendamisel kohaldama VÕS § 145, kuid jättis selle kohaldamata, mis tõi endaga kaasa ebaõige kohtulahendi. Hageja ei nõustu kohtuga, et käenduse tekkimiseks oleks kostja 2 pidanud lepingule alla kirjutama kaks korda. Hageja ei nõustu maakohtu käsitlusega viivisest, vaid peab õigeks vaidlustada maakohtu otsus mõlema kostja osas ja taotleda mõlemalt kostjalt solidaarselt 15 000-kroonise viivise väljamõistmist. Vastustaja seisukoht
5.Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning seetõttu tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 21 tulenevalt jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuses vaidlustab apellant seda, et maakohus jättis hagi kostja 2 suhtes rahuldamata ja seda, et maakohus vähendas välja mõistetavat viivist, samuti seda, et maakohus ajatas kohtuotsuse täitmise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus jättis hagi kostja 2 suhtes rahuldamata. TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ei hakka ringkonnakohus selles osas põhjendusi kordama. Selles osas teatab ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.
7.Maakohus leidis õigesti, et hageja poolt kasutatav tüüptingimustega leping, millele kirjutas alla kostja 2 kui kostja 1 juhatuse liige, ei loo iseenesest käendussuhet hageja ja kostja 2 vahel. Hageja ja kostja 1 poolt kasutatud lepingu põhi oli koostatud selliselt, et selleks, et hageja ja kostja 2 vahel tekiks käendussuhe, tulnuks kostja 2 nimi kanda vastavale punktiirjoonele lepingu p 8.4. raames ning kostja 2 oleks pidanud lepingule alla kirjutama. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal on selline lepingueksemplar, millel olev punktiir on täitmata. Samuti ei nähtu kummaltki lepingueksemplarilt, et kostja 2 oleks lepingule käendajana alla kirjutanud. Nendel asjaoludel leiab kohus, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei saa järeldada, et lepingu sõlmimise ajal oli poolte ühine tegelik tahe see, et kostja 2 võtab endale käenduskohustuse. Hageja poolt viidatud Riigikohtu lahend (RKTKo 32-1-8-06) ei ole antud juhul asjakohane, sest viidatud lahendi tegemise aluseks olid teistsugused asjaolud. Viidatud tsiviilasja raames oli lepingus selgesõnaliselt märgitud, et lepingule alla kirjutav kostja juhatuse liige võtab isiklikult käenduskohustuse. Käesoleva vaidluse raames relevantse lepingu eelnevalt välja töötatud sõnastus oli aga selline, et käenduskohustus tekib üksnes siis, kui pooled punktiirjoonel käendaja nimeliselt ära märgivad ning kui käendaja lepingule käenduse tekkimist ka allkirjaga kinnitab. Sellised asjaolud peaksid nähtuma seejuures mõlemalt lepingu dokumendilt. Antud asjaolude alusel ei saa seega hageja ja kostja 2 vahelist käenduskohustust jaatada ning maakohtu otsus on osas, milles maakohus jättis hagi kostja 2 suhtes rahuldamata, seaduslik ning muutmisele ei kuulu.
8.Apellant vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus vähendas välja mõistetavat viivist. Apellatsioonkaebuses palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt viivise summas 15 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on viivise vähendamise osas lõppjäreldustes õige, kuid muuta tuleb kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et viivist ettenägev lepingupunkt on 3000 krooni ületavas osas VÕS § 42 lg 3 p-st 5 tulenevalt tühine. Viivise maksmise kohustuse näeb ette hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud müügilepingu (vt t lk 70) p 8.1. Viidatud lepingupunkti kohaselt maksab tasumise tähtaegadest mittekinnipidamisel süüdi olev pool teisele poolele viivist 0,5% viivitatud makse summast iga viivitatud päeva eest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist kokkulepet pidada iseenesest ebamõistlikult kahjustavaks ning sellise kokkuleppe pinnalt ei saa iseenesest väita, et kokkuleppega nähakse ette, et teine lepingupool peab maksma ebamõistlikult suurt viivist (VÕS § 42 lg 3 p 5). Vastav lepingupunkt ei näe ette maksmisele kuuluvat summat, vaid näeb ette viivise määra. Viivisemäär 0,5% ei ole iseenesest ebamõistlikult suur. Kuigi sellise viivisemäära korral võib pika viivitamise korral tasumisele kuuluv viivis kujuneda väga suureks, ei saa sellest hoolimata siiski väita, et viivisemäär ise oleks lubamatult kõrge. Selline viivisemäär on majandustegevuse raames tegutsevate isikute vahelistes suhetes tavaline. Sellele lisaks leiab kohus, et juhul, kui viivist ettenägev kokkulepe oleks VÕS § 42 lg 3 p-st 5 tulenevalt tühine, siis oleks vastav kokkulepe tühine täies ulatuses, mitte ulatuses, mis ületab 3000 krooni. Nendel põhjustel ei saa
4(5)
Tsiviilasi nr: 2-08-76049 ringkonnakohus maakohtu käsitlusega nõustuda. Kuid ringkonnakohus leiab, et väljamõistmisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur ning seda tuleb vähendada 10 000 kroonini. Kostja esitas maakohtule viivise vähendamise taotluse ning maakohus on viivist vähendanud kohase määrani. Ringkonnakohus leiab, et viivise vähendamine 10 000 kroonini on põhjendatud seetõttu, et kostja 1 majanduslik seisund on halb. Kostjad esitasid maakohtus väited kostja 1 majandusliku seisundi kohta, millele hageja vastu ei vaielnud. Nende väidete kohaselt kostja 1 enam ei tegutse ning kostjale 1 kuulub üksnes kaupluse sisustus, mis on vähelikviidne ning mille väärtus ei saa ületada 15 000 krooni. Kostja 1 ainuosanik ning juhatuse liige on tunnistatud 50% ulatuses töövõimetuks, mistõttu puuduvad väljavaated, et kostja 1 taastab oma majandustegevuse. Viivise vähendamine 10 000 kroonini on põhjendatud ka seetõttu, et hageja halva majandusliku seisundi kohta ei ole käesolevas menetluses andmeid esitatud. Viivise vähendamisel tuleb arvestada ka seda, et kohustus on kohtuotsuse tegemise ajaks valdavas osas täidetud. Seega ei täida viivis enam kohustuse täitmisele sundimise funktsiooni. Viivise vähendamisel tuleb arvestada ka hageja õigustatud huvi viivise saamisel. Hageja õigustatud huvi hindamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et hageja oli oma raha nõudmisel passiivne ning mitme aasta vältel kostja poole viivise nõudega ei pöördunud. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et kostja 1 halb majanduslik seisund, kohustuse suuremas osas täitmine kostja 1 poolt ning see, et hageja aastate jooksul kostjalt 1 rahalise kohustuse täitmist ei nõudnud, õigustavad viivise vahendamist 10 000 kroonini ning kaaluvad üles hageja õiguse nõuda viivist 10 000 krooni ületavas osas.
9.Apellant vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus võimaldas välja mõistetud viivist tasuda 2000 krooniste osamaksetena. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vastavaid põhjendusi ei korda. Antud juhul olid kohtuotsuse täitmise ajatamise eeldused täidetud. Menetluskulude jaotus
10.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole ringkonnakohtul alust muuta ka maakohtu poolt määratud maakohtu menetluskulude jaotust. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.