Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord

Tsiviilasi nr 2-08-76049 üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid Hageja nõuded, väited ja tõendid Hageja AS Timmon esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse (tl 1-3), hagiavalduse (tl 65-68) ja muude menetlusdokumentide (tl 91-92, 99-100 ja 109-110) kohaselt müüs hageja kostjale OÜ Olva (edaspidi ka kostja I) 09.10.2001.a sõlmitud lepingu nr 81 (tl 4-5, edaspidi leping) alusel kaupa ajavahemikus 02.09.2005.a – 31.05.2006.a. Kaupade eest esitati arve-saatelehed (kokku 19, tl 6-24) kogusummas 23 622.60 krooni, mille eest oli tasumata maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseni. Hageja saatis kostjale I 14.10.2008.a tähitud kirjaga võlanõude (tl 25), kuid tulemusteta. Vastavalt lepingu punktile 8.1 oli maksmisega viivitamise puhuks kokku lepitud viivis 0,5% päevas, kostja I lepingulisi kohustusi tagas Vaike Liberti (edaspidi ka kostja II) käendus vastavalt lepingu punktile 8.4 tekstile, kuigi hageja nõustub kostjate esitatud lepingu eksemplariga, millel nimetatud punktis ei ole käendaja nime märgitud. Kostja I nimel on lepingu allkirjastanud majandustegevuse käigus juhatuse liikmena kostja II, kes sellega ka kinnitas (sai aru/pidi aru saama), et ta on kostja I käendaja. Kokku nõudis hageja maksekäsu kiirmenetluse esitamisel viivist samas määras kui põhivõlgnevus. Kuivõrd pärast maksekäsu kiirmenetluse alustamist tasus kostja I osa võlast – summas 23 208.50 krooni ehk kõik esitatud arved, v.a 08.02.2006.a arve nr 4194 summas 414.10 krooni (maksekorraldus tl 73) – nõuab hageja hagimenetluse raames tasumata arve maksmist 414.10 krooni ning viiviseid endiselt summas 23 622.60 krooni. Arvete osalise tasumisega on kostja I võtnud lepingu õigeks. Dokumenti vm tõendit ainsana tasumata arve maksmise kohta kostjad esitanud ei ole. Kostja I on oma tegudega kinnitanud oma tahteavaldust kostja II kaudu hageja ees võetud kohustusi täita ja sellest tuleneb kostja II solidaarne vastutus hageja ees. Ka kostja I nimel vastuväite esitamata jätmisega on kostja II võtnud omaks enda käenduse. Kostja II vastutuse aluseks võib olla ka asjaolu, et kostja II ühines kostja I kohustusega (hageja viitab võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 178), sest lepingu preambulas on tekst „ostja Vaike Libert“. Viivis on igalt arvelt arvutatud samas summas kui arve ise ehk 200 päeva eest, kuigi kõikide arvete tasumine toimus oluliselt hiljem kui 200 päeva tasumise tähtpäevast. Kuigi lepingu punktis 5.4 on pooled kokku leppinud limiidi, mille ületamisel kaupa ei väljastata (3000 krooni), ei ole see välistav tingimus ning poolte tahe kaupade müümise ja ostmisel on määrav. Kostja I on arvetel nimetatud kauba kätte saanud, kuid ei tasunud selle eest õigeaegselt ning limiidi ületamine ei mõjuta kostja I kohustust tasuda arve-saatelehtedel märgitud summat. Eelneva põhjal palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista 24 036.70 krooni ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjate seisukohad, vastuväited ja tõendid Kostja I maksekäsu kiirmenetluses vastuväidet ei esitanud, küll aga esitas selle kostja II (tl 5253). Hagimenetluses on kostjad esitanud kohtule menetlusdokumente ühiselt. Maksekäsu kiirmenetluse vastuväite ning hagimenetluses esitatud menetlusdokumentide (tl 8283, 96 ja 104) kohaselt on kostja I tegevus lõppenud alates 2008.a augustist ning nõutud summade tasumine ei ole võimalik. Arve nr 4194 on tasutud hagejale sularahas, kuid kahjuks ei ole selle kohta säilinud kviitungit. Kõigil arvetel on märge „maksmata“, kuigi nende eest on tasutud ning arvele on hageja uuesti alla kirjutanud. Poolte vahel on välja kujunenud praktika, 2 (5)

Tsiviilasi nr 2-08-76049 kus maksmist tõendab hageja poolt arvele lisatud teine allkiri. Kuivõrd kostja I tasus maksekäsu kiirmenetluses kõik arved peale ülalnimetatu, ei ole mõistlik arvata, et see arve oleks olnud tasumata, arvestades tasutud summa suurust. Kostjate arvates on viivis ülemäära suur ning nad paluvad seda vähendada hagi rahuldamise korral mõistliku määrani, arvestades seda, et - hageja nõudis võlga otse kohtus ja seda vahetult enne arvete aegumistähtaja lõppu. Hageja lasi viivisel võimalikult kaua kasvada, mis ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, eriti olukorras, kus kostja I krediidilimiit oli lepingu järgi vaid 3000 krooni; - kostja I on tasunud põhivõla, aga ka arve nr 4194, seega on viivise nõudmine nimetatud arve eest alusetu; - kostja I majanduslik seis ei võimalda sellist viivist tasuda, temal on 15.07.2009.a bilansi järgi raha 5157 krooni (tl 84-85), omakapital 12 935 krooni ning vara üldse 12 321 krooni väärtuses. Varaks olev lipuvarras ja kaupluse sisseseade (tl 87) on väheväärtuslik ega ole likviidne, lisaks on kostjal I kohustus tarnija ees summas 4543 krooni. Kostja II on seisukohal, et tema ei ole antud juhul käendajaks, sest tema nime ei ole lepingu p 8.4 märgitud (omapoolne eksemplar tl 54-55, ka tl 97-98). Tema väitel jäi lepingus vastav lahter täitmata just seetõttu, et ta ei nõustunud kostja I kohustusi käendama. Kui hageja väide kostja II allkirja piisavusest lepingul käenduse olemasoluks oleks õige, puudunuks vajadus kostja II nime juurdekirjutamiseks hageja enda eksemplarile lepingust. Hageja viited lepingu preambulas kostja II nime nimetamisele ei viita sellele, et lepingujärgne ostja oleks olnud keegi teine kui OÜ Olva. Kostja II allkirjastas hageja koostatud tüüptingimustega müügilepingu teadmisega, et tema ei ole käendaja ning ta ei ole kunagi oma käenduskohustust (ka mitte seeläbi, et OÜ Olva ei esitanud vastuväiteid maksekäsu kiirmenetluse avaldusele) tunnistanud. Kui hagi rahuldatakse kasvõi ühe kostja suhtes, paluvad nad ajatada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 maksed selliselt, et igakuise makse suurus ei ületaks 2000 krooni. Kostja II töötab hetkel kassapidajana ja tema netotöötasu mais 2009.a oli 2657 krooni (tl 86). Menetluse ajal ehk 20.11.2009.a tuvastati kostjal II püsiv töövõime kaotus 50% ja puue (otsused tl 105-108), mida tuleks hagi rahuldamisel tema suhtes viiviste vähendamise aspektist samuti arvesse võtta. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Käesolevas asjas on sisuliselt vaidluse all kolm olulist küsimust, mida kohus käsitleb nii sisulisest kui õiguslikust aspektist alljärgnevalt ükshaaval.

Tsiviilasi nr 2-08-76049 rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 11 kohaselt kohaldada selles osas lepingu tõlgendamisele sel ajal sellele võlasuhtele (käendusele) kehtinud seadust. Sel ajal kehtinud TsK § 165 lg 1 kohaselt loeti leping sõlmituks, kui poolte vahel – vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis – on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. TsK § 206 lg 1 sätestas käenduse sisu lepingu järgi kohustub käendaja teise isiku kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab oma kohustise kas täielikult või osaliselt. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt pidi käendusleping olema sõlmitud kirjalikus vormis ning selle nõude järgimata jätmine tõi endaga kaasa käenduslepingu kehtetuse. V. Libert ei ole kõnealuses lepingus ega eraldi muus dokumendis kinnitanud oma käenduskohustust ning on ilmne, et tema nimi on hagejapoolsesse lepingu eksemplari punkti 8.4 juurde kirjutatud. Kohus nõustub kostjaga, et lepingu preambulas on selgelt väljendatud lepingu pooled – müüja AS Timmon ja ostja OÜ Olva - ning preambula ei anna alust lepingu pooleks lugeda V. Libertit. Samuti on V. Libert andnud lepingu lõpus ning esimesel lehel allkirja kui OÜ Olva ehk ostja juhatuse liige ja seaduslik esindaja ja teinud seda ainult OÜ Olva nimel. Kui nõustuda hageja konstruktsiooniga, et V. Liberti allkiri lepingul toob kaasa käenduskohustuse ainuüksi sellepärast, et lepingul on tema allkiri (lepingu p 8.4 teise lause kohaselt kinnitab käendaja käenduskohustust allkirjaga lepingul), siis pidanuks vastutama suvaline OÜ Olva nimel lepingule allakirjutanud isik käendajana. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et ainuüksi allkirja olemasolust lähtudes vastutab käendajana lisaks teistele hageja enda nimel allakirjutanud isik, sest lepingul on ka tema allkiri, kuid see ei olnud kindlasti lepingu sõlmimisel poolte tahteks. Ettevalmistatud trükitud tekstiga lepingu (nagu selleks on käesolev leping) puhul on käendus antud juhul võimalik vaid selleks eraldi ettenähtud punktis (antud juhul 8.4) punktiirile nime ja muude oluliste andmete märkimisega ning käenduse kehtimiseks peaks lepingul olema kaks V. Liberti allkirja – nii OÜ Olva nimel kui seaduslik esindaja kui enda nimel kui füüsiline isik. Hageja viited lepingu sõlmimisele majandustegevuse käigus, vastuväite esitamata jätmine maksekäsu kiirmenetluses vms ei ole asjakohased ega tõenda kostja II käenduskohustust. Omaksvõttu TsMS § 231 lg 4 mõttes või õigeksvõttu TsMS § 440 sätete kohaselt ei ole V. Libert esitatud nõude suhtes avaldanud ei maksekäsu kiirmenetluses ega hagimenetluses. Hageja viidatud Riigikohtu erinevad lahendid räägivad üksnes lepingu tõlgendamisest ja selle puhul tehingupoolte tegelikust tahtest lähtumisest, mida kohus aga antud juhul teebki. Seega on kohus seisukohal, et ükski hageja esitatud väidetest ei anna alust nõude esitamiseks Vaike Liberti vastu ning selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

4 (5)

Tsiviilasi nr 2-08-76049 - samas hageja ei nõua viivist kogu lepingu järgi võimalikuks osutuvas ulatuses, s.t 0,5% päevas alates maksetähtpäeva saabumisest kuni arvete (v.a arve nr 4194) tasumiseni, vaid üksnes arvega samas ulatuses. Täismääras viivise nõude esitamisel oleks hageja nõue mitu korda suurem; - kohus nõustub hagejaga, et kuigi lepingu p 5.4 järgi ei olnud temal enam kohustust kaupa väljastada, kui kostja poolt tasumata summa ületas 3000 krooni, ei tee see siiski olematuks kostja kohustust saadud kauba eest tasuda. Samas tuleb silmas pidada, et kostja I on tasunud tänaseks pea kõik arved, tasumata arve on kohus käesoleva otsusega samuti välja mõistnud; - kohus nõustub kostjatega, et puuduvad tõendid või põhjendused selle kohta, miks esitati nõuded koheselt kohtusse ning miks mitme aasta taguste arvete tasumist nõuti alles vahetult enne aegumistähtaja saabumist. Selline käitumine ei ole kohtu arvates kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega, mis tulenevad VÕS § 6 ja § 7 sätetest. Kohus leiab eelneva põhjal, et õiglane on vähendada viivist järgmiselt: mõista välja viivis kaupade limiidi ulatuses ehk 3000 krooni, lähtudes lepingujärgsest viivisemäärast. Seda ületavas osas kohaldada tüüptingimuste regulatsiooni, lugeda mitukümmend korda seadusjärgset viivisemäära ületav kokkulepe tühiseks ning mõista viivis ca 3 aasta eest (keskmine võlgnevuse periood kuni 03.03.2009.a maksekorralduse tegemiseni) välja summas 7000 krooni. Summa on saadud keskmise VÕS § 94 ja § 113 lg 1 aastaintressi kohaldamisega (iga-aastaselt on olnud muutuv, keskmiselt 2005-2009 10% aastas ehk kokku 30%) 3000 krooni ületavale arvete summale ehk esialgsele 20 622.60 kroonile. Kokku mõistab kohus OÜlt Olva seega välja viivise 10 000 krooni, mis arvestab ka tema poolt senist kohustuse täitmise ulatust (ühtki arvet ei tasutud). Arvestades kostja esitatud tõendeid tema majandusliku seisundi kohta, tuleb lugeda põhjendatuks kohtuotsusega TsMS § 445 lg 1 alusel tasutava viivise summa ajatamiseks 2000-krooniste kuumaksetega. Seni võlguolev põhivõlg tuleb tasuda koheselt otsuse jõustumise järgselt. Menetluskulud Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt ja seda ühe kostja suhtes, siis on TsMS § 163 lg 1 sätetele tuginedes õiglane jaotada menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi (kohus arvestab siin ka maksekäsu kiirmenetluses esitatut) rahuldati kostja I suhtes 71,17% ulatuses (47 245.20 : 33 622.60 x 100), seega jääb kostja I kanda 71,17% menetluskuludest ja hageja kanda 28,83% menetluskuludest. Kostja II vastu esitatud nõude jättis kohus rahuldamata ning selles osas jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduvate kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Täiendavalt märgib kohus, et kuivõrd tegemist on lihtmenetluse korras lahendatava asjaga, ei näe kohus antud juhul põhjust loa andmiseks apellatsioonkaebuse esitamiseks. See ei välista kaebuse esitamist ja selle menetlusse võtmist TsMS § 637 lg 21 alusel, kui maakohus on kaebuse esitaja arvates selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või on selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Toomas Talviste Kohtunik 5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.