AS Eesti Krediidipank hagi Tarmo Türi vastu 1 392 936 krooni ja 80 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.12.2009.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Tarmo Türi apellatsioonkaebuse hind 2970 krooni ja 41 senti; AS Eesti Krediidipank apellatsioonkaebuse hind 561 896 krooni ja 15 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tarmo Türi apellatsioonkaebus; AS Eesti Krediidipank apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS Eesti Krediidipank (registrikood 10237832, asukoht: Tallinn, aadress: Narva mnt 4, 15014 Tallinn), tehinguline esindaja Aivar Luik Kostja: Tarmo Türi (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXX, aadress: XXXXXXXXXX X-X, XXXXX XXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Raini Nõu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Harju Maakohtu 15.12.2009.a otsus tühistada osas, milles maakohus jättis summaarse viivisenõude osaliselt rahuldamata ja osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina võlgnetavast summast, samuti osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja intressi 74101 krooni ületavas osas.
Teha uus otsus, millega rahuldatakse viivisenõue osaliselt ja mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 538 871 krooni ja 67 senti.
3.Tarmo Türi apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.AS Eesti Krediidipank apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Jätta maakohtu menetluskulu poolte kanda. Mõista kostjalt, Tarmo Türi ́lt hageja, AS-i Eesti Krediidipank kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kohtukulu summas 52 250 krooni.
6.2.Mõista kostjalt, Tarmo Türi ́lt hageja AS-i Eesti Krediidipank kasuks välja põhivõlg summas 735 087 krooni.
6.3.Mõista kostjalt, Tarmo Türi ́lt hageja AS-i Eesti Krediidipank kasuks välja intress ja viivis summas 612 972 krooni ja 67 senti.
6.4.Mõista kostjalt, Tarmo Türi ́lt hageja AS-i Eesti Krediidipank kasuks välja kohtukulu summas 52 250 krooni.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.30.09.2004.a esitas hageja Harju Maakohtusse hagi, mille kohaselt sõlmisid pooled laenulepingu koos laenu tagasimaksegraafikuga summas 900 000 krooni. Kõigi lepingust tulenevate summade tagasimakse tähtpäevaks lepiti kokku 31.03.2010.a. Maksekohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti poolte vahel ka notariaalselt tõestatud pandileping. Kostja laenulepingut ei täitnud, mistõttu ütles hageja 26.02.2004.a laenulepingu üles. Ülesütlemise seisuga oli kostjal tagastamata laenusumma 735 087 krooni, intressivõlg 74 101 krooni ja viivisevõlg 20 079.98 krooni, kokku 829 267.98 krooni. 01.04.2009.a esitas hageja hagiavalduse kõrvalnõuete täpsustamiseks ning palus kostjalt välja mõista tagastamata laenu põhisumma 735 087 krooni, tasumata intressid 77 071.41 krooni ja viivised summas 580 778.39 krooni, kokku 1 392 936.80 krooni. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise 255.24 krooni päevas alates 02.04.2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni ja kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni 12,5 % aastas. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et laenulepingu erakorraline ülesütlemine oli õigusvastane ja tühine. Kostja esitas Tallinna Linnakohtule hagi 30.03.2000.a laenulepingu ülesütlemise tühiseks tunnistamise nõudes. Leping ei ole üles öeldud mõistliku aja jooksul, lepingut ei saanud üles öelda tagasiulatuvalt, kostjal oli õigus tasuda lepingulisi makseid graafikujärgselt kuni 2010 aastani. Samuti ei olnud kostja arvates selged intressi kujunemisega seotud asjaolud. Hagiavalduse täpsustusele 11.05.2009.a esitatud vastuses vaidles kostja vastu viiviste nõudele. Kostja leidis, et kuna hageja pika aja jooksul ei esitanud viivisenõuet, siis oli tal alust arvata, et seda ei esitatagi. Kostja arvates oli hageja käitunud hea
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-04-1265 usu põhimõtete vastaselt. Hageja andis kostjale võla tasumise tähtpäevaks 15.03.2004.a, arvestas viivist aga alates 27.02.04.a alates. Kostja leidis, et viivis oli ebamõistlikult suur ja palus selle vähendamist kuni 50 000 kroonini. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 15.12.2009.a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 882 158.41 krooni ja viivise 0,2% päevas alates 15.12.2009.a kuni põhivõla tasumiseni. Kohus leidis, et hageja nõue laenulepingust tuleneva põhivõla summas 735 087 krooni ja kuni laenulepingu lõpetamiseni arvestatud intresside saamiseks summas 77 071.41 krooni oli põhjendatud, tõendatud ja kuulus rahuldamisele. Õiguskaitsevahendid kohustuste rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 6 kohaselt oli rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldajal õigus nõuda viivist. Laenulepingu kohaselt maksis laenusaaja pangale 0,2 % viivist päevas kõigilt tähtaegselt tasumata maksetelt. Hageja oli hagi esitamisest kuni menetluse uuendamiseni suurendanud viivise nõuet 20 079.98 kroonilt 580 778.39 kroonini. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja viiviste vähendamise nõue oli vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, kuna oluliselt oleks riivatud hageja õigustatud ootus saada laenu kasutamise eest intresse ja viivist. Kohus leidis, et hageja õigustatud ootus oli laenulepingu tähtaegne täitmine kostja poolt, seega saada lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul tagasi laenatud summa koos intressiga. Kohustuse rikkumisel võis hageja nõuda viivist. Kohus leidis, et hageja ei käitunud hea usu põhimõtteid järgides, kui ta alles pärast kohtu järelpärimist teatas 05.03.2009.a, et menetluse peatamise asjaolud olid ära langenud juba 24.11.2008.a ja palus menetlus uuendada. Menetlus uuendati 12.03.2009.a. Hagi täpsustusena esitas hageja 01.04.2009 a. viivise nõude summas 580 778.39 krooni. Kohus leidis, et kostja taotlus viivise vähendamiseks oli põhjendatud ning pidas mõistlikuks ja õiglaseks vähendada kostjalt väljamõistetava viivise suurust 70 000 kroonini. Hageja apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus vähendas hageja poolt nõutavaid viivitusintresse 70 000 kroonini ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavad viivitusintressid perioodi 12.05.2003 – 14.12.2009 eest summas 561 896.15 krooni. Hageja on arvamusel, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigusnorme. Laenulepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et kostja tasub hagejale laenu kasutamise eest intresse 12,5 % laenu põhisummajäägilt aastas. Seega on hagejal VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel laenuandjana õigus nõuda kostjalt viivist. Hageja leiab, et maakohus võttis otsuses vastuolulise seisukoha väites, et kohustuse rikkumisel võib hageja nõuda viivist, samas teisalt on kohus väljendanud, et hageja poolt viivise nõudmine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja leidis, et maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaksid aluse vähendada hageja poolt kostjalt nõutavaid viivitusintresse. Hagejale jääb arusaamatuks missugust seadusesätet on kohus kohaldanud, otsustades, et viivitusintresside nõue on hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastane. Hageja leiab, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud ning ei vasta TsMS § 436 lg-s 1, § 442 lg-s 8 ja § 361 lg-s 1 sätestatule. Kostja apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt välja hageja kasuks viivitusintress summas 2970.41 krooni ja viivis 0,2% alates 15.12.2009.a kuni põhivõla tasumiseni. Kostja leiab, et
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-04-1265 intressi väljamõistmine summas 2970.41 krooni ei olnud õiguspärane, kuna kohus ei andnud hinnangut kostja väitele, et hageja arvestab ühe ja sama summa pealt paralleelselt nii viivitusintressi kui ka tavalist intressi. Kostja on seisukohal, et topeltintressi arvestamine ei ole lubatav ja kohus oleks pidanud selle kindlaks tegema. VÕS § 415 lg 1, mida kohus pidi kohaldama, eesmärk on välistada võlgnetavalt summalt paralleelselt nii viivise kui intressi nõudmine. Kostja arvates on õige viivisemäär päeva kohta 0,03% ehk 12,5% aastas, nagu on hageja seda ka nõudnud. Oma otsuses on kohus ületanud hagi nõude piire, millega rikkus TsMS § 439, kuna kohus tegi otsuse sellise nõude kohta, mida hageja polnud sisuliselt esitanud. Lisaks eelnevale pidi maakohus võtma seisukoha ka selles, kas laenulepingu p 6.1. on tühine osas, milles on ette nähtud viivisemäär päeva kohta 0,2%, kuivõrd see määr ületab VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg-st 1 tuleneva lubatava viivisemäära päeva kohta.
Menetlusosaliste seisukoht apellatsioonkaebuste osas
6.Hageja ja kostja vaidlesid apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata.
Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele ning apellatsioonkaebused kuuluvad osaliselt rahuldamisele.
8.Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus vähendas väljamõistetavaid viivisintresse 70 000 kroonini ja palus kostjalt täiendavalt välja mõista viivisintress summas 561 896 krooni ja 15 senti. Samuti palus hageja muuta maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluses tasutud riigilõiv. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus vähendas viivist 70 000 kroonini. Ringkonnakohus ei nõustu kaalutlustega, mille alusel maakohus viivist vähendas. Ringkonnakohus leiab, et aluseid, mis võimaldaksid viivist vähendada, ei esine. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus ebamõistlikult suurt leppetrahvi maksmiseks kohustatud poole taotlusel mõistliku suuruseni vähendada, arvestades seejuures eelkõige isikupoolset kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hagimenetluses menetleb kohus tsiviilasja menetlusosaliste poolt kohtu ette toodud asjaolude alusel. Seega saab kohus viivise vähendamise põhjendatust hinnata üksnes menetlusosaliste poolt kohtu ette toodud asjaolude alusel. Selliseid asjaolusid, mis viivise vähendamiseks aluse annaksid, menetlusosalised esitanud ei ole. See kostja väide, et hageja ja kostja vahelised õigussuhted olid keerulised, ei anna alust viivist vähendada. Kostja pidi aru saama, et tal lasub laenuraha tagasimaksmise kohustus, ning et laenu kasutamise aja eest tuleb maksta raha. See kostja väide, et kostja arvas, et tal on hageja vastu nõudeid, ei anna alust viivise vähendamiseks. Ka see kostja väide, et hagejal on üldteadaolevalt hea majanduslik seisund, ei saa käesoleval juhul olla aluseks viivise vähendamisele. VÕS § 162 lg 1 koosmõjus § 113 lg-ga 8 võimaldab viivist vähendada ja seejuures võlausaldaja head majanduslikku seisundit arvesse võtta olukorras, kus viivis on ebamõistlikult suur. Viivis on ebamõistlikult suur eelkõige siis, kui rahalise kohustuse viivitamisega tekkiv kahju on viivisest oluliselt väiksem. Käesoleva otsusega (vt allpool) mõistab kohus kostjalt täiendava viivise välja poolte poolt laenulepingus kokku lepitud intressimääras, so määras, mida kostja oleks laenulepingu kehtivuse korral pidanud tasuma, so 12,5%-lises määras. Kohus leiab, et olukorras, kus
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-04-1265 väljamõistetav viivis ei erine oluliselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tekkinud kahjust, ei saa võlausaldaja hea majanduslik olukord olla iseenesest viivise vähendamise aluseks. Kostja ei pea olema lepingu rikkumise tõttu lepingu ülesütlemise korral paremas olukorras, kui siis, kui kostja oleks nõuetekohaselt kokkulepitud laenumakseid tasunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tsiviilasja toimiku materjalide pinnalt teha järeldust, et hageja ei vaielnud vastu kostja väidetele, et viivis on ebamõistlikult suur. See, et viivisenõue esitati väidetavalt kohtu kaudu, ei anna alust viivise vähendamiseks, sest kostja ei tasunud viivist kohe peale vastavasisulise nõude saamist. See kostja väide, et hageja esitas ebatäpse viivise arvestuse, ei anna alust viivise vähendamiseks ega viivise välja mõistmata jätmiseks, sest ebatäpse viivisearvestuse esitamine ei lõpeta viivise nõuet. Kostja ei tasunud üldse viivist. Kostja oleks võinud tasuda viivist määras, milles kostja seda õiguspäraseks pidas, kuid kostja seda teinud ei ole. Kostja ei ole menetluses kohtu ette toonud ka selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et kostja majanduslik seisund on sedavõrd halb, et see võimaldaks viivise vähendamist alla selle määra, mida kostja oleks laenulepingu korrektse täitmise korral pidanud tasuma. Kostja väidet, et tal raha ei ole, selliseks asjaoluks pidada ei saa. Viivise vähendamise üle otsustamisel tuleb viivise vähendamist välistava asjaoluna täitmise ulatuse hindamisel arvestada ka seda, et kostja ei maksnud peale lepingu ülesütlemise aluseks olnud võlgnevuse tekkimist 2004nda aasta alguses kuni 2010nda aasta alguseni mitte ühtegi makset.
9.Ringkonnakohus ei nõustu ka selle kostja väitega, et viivisenõue tuleks jätta rahuldamata või seda tuleks vähendada seetõttu, et hageja esitas viivisenõude liiga hilja. Hageja ütles 2004nda aasta märtsikuus laenulepingu üles ning nõudis seejuures juba sissenõutavaks muutunud viivise tasumist ja hoiatas kostjat täitemenetluse algatamisega. Võla sissenõudmiseks esitas hageja kostja vastu hagi 30.09.2004.a. Hageja ei tasunud kostjale selle laenulepinguga seoses mitte ühtegi makset kuni 08.01.2010.a. Kostja leidis, et laenulepingu ülesütlemine on õigusvastane ning et kostjal on õigus laenumakseid lepingujärgselt edasi tasuda. Sellises olukorras ei saanud kostjaga sarnane mõistlik isik eeldada, et ta võib aastaid laenuraha edasi kasutada nii, et ta ei pea sellelt tasu maksma. Kohus ei nõustu ka selle kostja väitega, et hagejapoolset viivise nõudmist alles 18.10.2006.a võib käsitleda kostjale kahju tekitamise katsena. Olukorras, kus kostja viivitab hagejale laenu põhiosa tagasimaksmisega ligi kuus aastat (5 aastat ja 316 päeva), on ilmne, et hagejale tekib kahju. Hageja ei saanud sellel perioodil raha kasutada ega sellega seoses tulu teenida. Seega ei ole hagejapoolne viivisenõue suunatud mitte kostjale kahju tekitamisele vaid, vastupidi, hagejale tekkinud kahju hüvitamisele.
10.Järgnevalt käsitleb kohus viivisenõuet väljamõistetava summa osas. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt tuli kostjal tasuda hagejale laenuintressi 12,5%-lises määras (vt laenulepingu t I kd lk 8 p 1.4). Lepingu p 6.1. kohaselt maksab kostja hagejale 0,2% viivist päevas kõigilt tähtaegselt tasumata maksetelt. Selline kokkulepe on VÕS §-st 421 ja § 415 lg-st 1 tulenevalt tühine, sest vaidlusaluse laenulepingu puhul on VÕS §-st 402 tulenevalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, millele kohaldatakse alates VÕS-i jõustumisest VÕS-is sätestatut (VÕSRakS § 12 lg 1) ning kokkulepe, mis näeb tarbijale ette viivise maksmise 0,2%-lises päevamääras, on seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kalduv. Tühise kokkuleppe asemel kuulub kohaldamisele seaduses sätestatu. Seaduses reguleerib viivisenõuet VÕS § 113 lg 1. Seda, millises määras saab tarbijalt tarbijakrediidilepingu alusel viiviseid nõuda, on käsitlenud Riigikohus oma otsuse nr 3-2-1-120-08 p-s 12. Viidatud seisukoha kohaselt saab tarbijalt nõuda viivist sama suures määras, kui oli kokku lepitud intress. Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja tasub hagejale intressi 12,5%-lises aastamääras. Seega kuulub nii viivis kui ka intress tasumisele sellises määras. Kostjalt ei saa nõuda sama kohustuse täitmisega viivitamise eest üheaegselt viivist ja intressi. Samuti ei saa kostjalt
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-04-1265 nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise eest. Nendel põhjustel ei saa kohus kostjalt välja mõista viivist, mida hageja arvestas perioodi eest kuni laenulepingu ülesütlemiseni. Sellest tulenevalt tuleb hagi kuni ülesütlemiseni arvestatud viivise eest summas 20 079 krooni ja 98 senti jätta rahuldamata. Samuti tuleb selles osas jätta rahuldamata ka apellatsioonkaebus.
11.Hageja poolt kohtule esitatud laenulepingu ülesütlemisavalduse (hagi lisa 18 t I kd lk 40) kohaselt oli kostja laenulepingu põhiosa makse võlgnevus hageja ees seisuga 26.02.2004.a 735 087 krooni. Kostja ei ole sellist põhiosa võlgnevust vaidlustanud. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega kohtule tõendi, mille kohaselt kostja tasus hagejale 08.01.2010.a laenu põhiosa võlgnevuse samas summas. Seega tuleb viivist arvestada alates 27.02.2004.a kuni 07.01.2010.a. Kuigi kostja leidis, et laenulepingu ülesütlemise avaldus tehti alles 08.03.2004.a ning et selles määrati kostjale laenu tasumiseks tähtaeg, mis lõppes 15.03.2004.a, ning et seetõttu ei saa viivist enne seda kuupäeva nõuda, ei muuda see kostja väide käesolevas asjas välja mõistetavat rahasummat, sest eespool asus kohus seisukohale, et kostja pidi tasuma kuni ülesütlemiseni intressi ja peale ülesütlemist viivist sama suures määras (12,5% aastas). Seega tuleb perioodi 27.02.2004.a- 07.01.2010.a eest kostjalt välja mõista tasu 12,5%-lises aastamääras põhivõlalt summas 735 087 krooni. Selle perioodi jooksul oli võlgnevus tasumata 2004ndal aastal 309 päeva jooksul, 2005-2009.a oli võlgnevus tasumata viie aasta jooksul ja 2010ndal aastal oli võlgnevus tasumata 7 päeva jooksul. Kokku oli võlgnevus selle perioodi jooksul tasumata viie aasta ja 316 päeva jooksul. Viie aasta eest moodustab 12,5%-lise määraga hüvitis 459 429 krooni ja 35 sendi suuruse summa (735087/100*12,5*5) ning hüvitis 316 päeva eest moodustab 79442 krooni ja 32 sendi suuruse summa (735087/100*(12,5/365)*316), mis kokku moodustab 538 871 krooni ja 67 sendi suuruse summa. Sellele summale tuleb juurde arvestada enne ülesütlemisavalduse sissenõutavaks muutunud intress summas 74101 krooni. Sellises summas intressinõuet kostja tunnistas, sest kostja leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis intressi välja nimetatud summat ületavas osas.
12.Kuigi hageja palus kohtul teha otsus, milles mõistetakse alates kohtuotsuse tegemisest kostjalt hageja kasuks välja viivis protsendina, leiab ringkonnakohus, et selles osas tuleb hageja taotlus jätta rahuldamata. Eespool leidis ringkonnakohus, et hageja ei saa kostjalt nõuda viivist 0,2%-lises päevamääras. Seetõttu tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada. Kohus loeb kostja apellatsioonkaebusele lisatud maksekorraldusega tõendatuks, et kostja tasus hagejale 08.01.2010.a vaidlusaluse laenu põhivõla osa, viidates maksekorralduse selgituses, et makse tehakse põhivõla katteks. Seetõttu saab kohus välja arvestada kostjalt hageja kasuks välja mõistetava viivise summaarselt. Kostjalt hageja kasuks viivise protsendina väljamõistmine ei ole põhjendatud ja see taotlus tuleb jätta rahuldamata.
13.Oma apellatsioonkaebuses leidis hageja veel, et maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles maakohus jättis maakohtu menetluskulud poolte kanda. Hageja leidis, et kostjalt tuleb välja mõista hageja poolt maakohtus tasutud riigilõiv. Ringkonnakohus leiab, et selles osas tuleb hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. TsMSRS § 3 lg 1 kohaselt tuleb käesolevas menetluses menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramise osas kohaldada kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS-i. Viidatud seadustiku § 60 lg 3 kohaselt ei ole menetlusosalisel õigust nõuda menetluskulude hüvitamist, kui ta ei esitanud enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekirja. Hageja maakohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekirja ei esitanud. Menetluskulude hulka käib ka hageja poolt tasutud riigilõiv. Seetõttu ei saa hageja nõuda tasutud riigilõivu väljamõistmist kostjalt ning maakohtu otsus on selles osas, et kostjalt hageja kasuks riigilõivu välja ei mõistetud, lõppjäreldustes õige.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-04-1265 Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus veel, et VÕS § 416 lg 3 ei ole antud juhul kohaldatav, sest nimetatud säte reguleerib tasumisele kuluvaid makseid olukorras, kus tarbija täidab rahalised kohustused nõuetekohaselt (vt ka RKTKo 3-2-1-12008).
14.Järgnevalt käsitleb kohus kostja apellatsioonkaebusega seonduvat. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu otsus on ebaseaduslik osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja intress summas 2970 krooni ja 41 senti. Kostja märkis õigesti, et tarbijakrediidilepingu piirangute tõttu ei saa kostjalt nõuda samaaegselt viivist ja intressi. Ülal esitatud põhjustel vähendab ringkonnakohus seetõttu enne lepingu ülesütlemist arvestatud intressi 77 071 kroonilt ja 41 sendilt 74 101 kroonini. Maakohtu otsus tuleb vastavas osas tühistada ja kostja apellatsioonkaebus rahuldada.
15.Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ka osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina alates kohtuotsuse tegemisest. Sellesisulised põhjendused esitas ringkonnakohus eespool. Kohtukulude väljamõistmine
16.TsMSRS § 3 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne 01.01.2006.a alanud kohtumenetlustes menetluskulude kindlaksmääramisele enne 01.01.2006.a kehtinud TsMS-is sätestatut. Hageja soovis maakohtu menetluskuludena kostjalt riigilõivu väljamõistmist. Kuivõrd hageja ei esitanud maakohtus enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekirja, ei saa kohus kostjalt hageja poolt maakohtus tasutud riigilõivu välja mõista (enne 01.01.2006.a kehtinud TsMS-i § 60 lg 3). Kuivõrd hagi kuulub suuremas osas rahuldamisele, tuleb kostja maakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (enne 01.01.2006.a kehtinud TsMS-i § 60 lg 1). Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui kostja. Kohus rahuldab käesoleva otsusega hageja apellatsioonkaebuse ca 97% ulatuses ja kostja apellatsioonkaebuse täies ulatuses. Hageja vaidlustas maakohtu otsust 631 896 krooni ja 15 sendi välja mõistmata jätmise osas, samas, kui kostja vaidlustas otsust üksnes 2970 krooni ja 41 sendi väljamõistmise osas. TsMS (enne 01.01.2006.a kehtinud redaktsioonis) § 60 lg 1 lausest 2 tulenevalt jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluse kulud kostja enda kanda ja hageja apellatsioonimenetluse kulud 95% ulatuses kostja kanda, sest kuigi kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse 100%-liselt, vastab menetluskulude selline jaotamine ulatusele, milles ringkonnakohus maakohtu otsusest erinevalt hagi rahuldab. Hageja ringkonnakohtu menetluses esindajatasude väljamõistmist ei taotlenud. Hageja taotles ringkonnakohtus, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja hageja poolt ringkonnakohtus tasutud riigilõivu. Hageja lisas riigilõivu (summas 55 000 krooni) tasumist tõendava dokumendi oma apellatsioonkaebusele ning seda koos selgesõnalise riigilõivu väljamõistmise taotlusega tuleb mõista menetluskulude nimekirjana TsMS (enne 01.01.2006.a kehtinud redaktsioonis) § 60 lg 3 tähenduses. Kohus leiab, et hageja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 55 000 krooni on põhjendatud ja vajalik menetluskulu TsMS-i tähenduses ning 95% sellest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Seega kuulub ringkonnakohtu menetluskuluna kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 52 250 krooni.
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.