2-04-1002/33 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.16.08.2004 esitas Tarmo Türi hagi AS Eesti Krediidipank vastu laenulepingu nr 1245 ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks. 30.11.2004 esitas AS Eesti Krediidipank (hageja) vastuhagi Tarmo Türi (kostja) vastu laenulepingust tuleneva põhivõla, intressi ning viivise väljamõistmiseks. Tarmo Türi loobus oma hagist ja 3.06.2009 lõpetas kohus selle hagi menetluse (III kd lk 464). Maakohtu menetlusse jäi AS Eesti Krediidipank hagi Tarmo Türi vastu, milles oli menetlus kostja taotlusel 2.05.2005 kuni 6.04.2009 peatatud. 22.08.2001 sõlmisid pooled laenulepingu nr 1245, millega sai kostja laenu 1 548 667 krooni intressiga 13% aastas. Pooled leppisid kokku, et laenu tagasimaksetega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda viivist. Laenu pidi kostja tagastama osamaksete kaupa ning laenulepingust tulenevate maksete täieliku tasumise tähtaeg oli 30.09.2006. Kostja rikkus laenulepingut, kuna viivitas tagasimaksetega ja alates 2002.a maist muutusid makseviivitused pidevaks. Lisaks jättis kostja täitmata laenu tagatiseks oleva korteri kindlustamiskohustuse ning ei teavitanud hagejat maksevõime halvenemisest. Hageja on kostjat hoiatanud lepingu võimalikust ülesütlemisest. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõla 1 407 778 krooni ja 46 senti, intressi 146 567 krooni 46 senti ning viivise 1 145 949 krooni 71 senti. Hageja loobus viivise nõudest perioodil 27.02.15.03.2004 (t.lk 508). Alates 21.05.2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni palus hageja kostjalt välja mõista viivise 508 krooni ja 36 senti päevas. Väljamõistetava viivise suurus seisuga 26.02.2004 (lepingu ülesütlemise ajal) on 21 291 krooni 51 senti ja viivise aluseks on lepingus kokkulepitud viivisemäär. Kostja väidet, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping, hageja omaks ei võtnud. Nõude, kus paluti tunnustada õigust rahalise nõude rahuldamiseks pandieseme arvel, võttis hageja tagasi. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Väitega, et tuvastusnõude menetlusega seostub 1/3 kostja õigusabi kuludest, hageja ei nõustunud. Kostja vastuväited

3.Harju Maakohus rahuldas 22.01.2010 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 687 808 krooni ja 71 senti ning kohtukulud 81 000 krooni. Nõude, milles hageja palus tunnistada tema õigust laenulepingust tuleneva rahalise nõude rahuldamiseks pandieseme arvelt, jättis kohus läbi vaatamata. Vaidlus puudub põhivõla 1 407 778 krooni ja intressivõla 134 081 krooni osas ning nimetatud summad tuleb kostjalt välja mõista. Enne 1.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi alates 1.07.2002 VÕS-s sätestatut ja kohus lähtus VÕS sätetest. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Nimetatud sätte lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Oma sisult on krediidileping selline laenuleping, mis on suunatud tasu (ehk intressi) eest laenamisele. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 34 järgi on tarbija käesoleva seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Lähtuvalt tarbijakrediidilepingu mõistest on tarbijakrediidileping krediidileping, mille poolteks on majandusvõi kutsetetegevuses tegutsev krediidiandja ning tarbijast krediidivõtja. Tarbijakrediidilepinguga on tegemist, kui krediidivõtja on füüsiline isik ning krediidi võtmine ei ole seotud nimetatud isiku iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Seega on määrav, et tehing teostatakse erahuvides, mida ei saa seostada iseseisva ettevõtlusega. Kostja sai 7.06.2001 poolte vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt hagejalt 1 548 667 krooni laenu ja kohustus selle tagastama graafikujärgsete osamaksetena. Lepingujärgne intressimäär oli lepingu p 2.2 järgi 13% aastas ning lepingujärgne viivis 0,2% päevas (t.lk 67). Nähtuvalt lepingu p-st 2.10 oli laenusumma kasutamise sihtotstarve AS Tatari Majad võlgnevuse tasumine panga ees. Seega eesmärk, mis seondub kostja majandus- ja kutsetegevusega. Järelduvalt hageja ning AS Tatari Majad vahel sõlmitud kootöölepingust tegutses kostja AS Tatari Majad maaklerina, kusjuures aktsiaseltsi esindas kostja (t.lk 194). Lepingu kohaselt kohustus maakler vahendama hagejale lepingute sõlmimist kolmandate isikutega korterite müümiseks. Seega ei vasta kostja kui krediidisaaja tarbija mõistele ning leping on käsitletav krediidi-, mitte tarbijakrediidilepinguna. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist nõuda. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenu tagasimaksmise kohustuse mitteõigeaegse täitmise korral satub laenusaaja viivitusse, mille tagajärjel tekib laenuandjal õigus nõuda viivitatud summalt viivise tasumist. Viivise suuruseks on kokkulepitud viivismäär, kokkuleppe puudumisel seadusjärgne viivisemäär. Viivise määras (päevas 0,2%) on pooled lepingu põhitingimustes kokku leppinud ning kokkulepitud viivisemäär ei ole ka tavatult kõrge või ebamõistlikult kostjat kahjustav. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 märkinud, et viivise kokkuleppelist suurust seadus ei piira ja ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa

viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Vaidlusalune viivisemäär lepiti kokku lepingu põhitingimustes, mitte lepingu üldtingimustes (tüüptingimustes). Seega on lepingujärgne viivisemäär rakendatav ning lähtuvalt hageja arvutustest on nõude suurus 21 291 krooni ja 51 senti. Lepingujärgsest viivisemäärast on hageja lähtunud kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o 26.02.2004. Ülejäänud võlaperioodi osas on hageja lähtunud intressist, mitte kokkulepitud viivisemäärast. Seega kostja jaoks oluliselt soodsamast määrast, mis johtuvalt Riigikohtu seisukohtadest rakendub tarbijakrediidilepingule (lahend nr 3-2-1-120-08). Eeltooduga on hageja teinud viivise nõude osas mõistlikke mööndusi. Samuti on viivise nõue põhivõlast väiksem. Oluline on, et 18.10.2006 saatis hageja kostjale võlateate, milles soovis võlgnevuse tasumist (t.lk 512). Nimetatud ajaks oli lepingu lõpptähtaeg saabunud ning kostja pidanuks (olenemata poolte vahel kestvast muust vaidlusest) põhivõla tagasi maksma. Samuti tuleb arvestada, et menetluse peatamine toimus kostja taotlusel. Järelikult pidanuks ta taotluse tegemisel sellest johtuvaid õiguslikke riske arvestama. Samas sisaldas tsiviilasja menetlus, millega seoses käesolev tsiviilasi peatati, kahepoolseid õiguslikke riske. Lisaks eeltoodule on kostja majanduslik seis raske. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus viivise nõude osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivis 1 145 949 krooni ja 71 senti. Viivise väljamõistmine alates 21.05.2009 (508 krooni ja 36 senti päevas) on liigne ning kostja jaoks ülemäära koormav. Dokumentaalseid tõendeid hindas kohus kogumis usaldusväärseteks ja ei korranud otsuses viivise arvutust, kuna arvutuse käiku ei vaidlustatud. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1 407 778 krooni, intressi 134 081 krooni ning viivise 1 145 949 krooni ja 71 senti, kokku 2 687 808 krooni ja 71 senti. TsMS § 424 lg 1 kohaselt võib hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Tuvastusnõude võttis hageja tagasi ning seega jättis kohus viidatud nõude läbi vaatamata. Menetluskulude väljamõistmisel lähtus kohus kuni 1.01.2006 kehtinud TsMS-st, mille järgi hagi hind võrdub TsMS § 48 lg 1 p 8 kohaselt kõikide nõuete summaga. TsMS 47 lg 1 kohaselt tuleb tasuda riigilõivu seaduses sätestatud suuruses. TsMS § 60 lg 1 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Nõude läbivaatamata jätmisega seotud kulud kannab TsMS § 51 lg 2 p 3 alusel hageja. Riigilõiv rahaliselt nõudelt, mille osas kohus hagi rahuldas, on vastuhagi esitamise ajal (29.11.2004) kehtinud riigilõivuseaduse lisa 2 järgi 96 000 krooni ning selle jättis kohus kostja kanda. Riigilõivu tuvastusnõudelt 60 krooni jättis kohus hageja kanda. Enamtasutud riigilõivu küsimuse lahendab kohus kohtuotsuse jõustumisel hageja taotlusel eraldi määrusega. Kuni 1.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi on hinnaga hagi puhul õigusabi kulud kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt on õigusabi kulud hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministeeriumi kehtestatud suuruse. Õigusabi kulude nõuet hageja ei esitanud. Kostja õigusabi kulude väljamõistmisel arvestas kohus, et viivise nõue rahuldati osaliselt. Samuti arvestas kohus, et tuvastusnõue jäi läbi vaatamata. Ühtlasi arvestas kohus asja keerukust ning seda, et menetlus toimus alles esimese astme kohus. Seega on 15 000 krooni õigusabi kulude osas mõistlik. Kohtukulude väljamõistmisel tegi kohus tasaarvestuse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud 81 000 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused

otsus selliselt, et kostjalt mõistetaks hageja kasuks välja viivist vähem kui 1 070 949 krooni ja 71 senti ning seda vastavalt ringkonnakohtu õiglasele äranägemisele. Väär on kohtu järeldus, et pooltevaheline krediidisuhe pole käsitatav tarbijakrediidilepinguna. Arusaamatuks jääb, kuidas saab AS Tatari Majad võlgnevuse tasumine hageja ees kostja poolt seonduda kostja majandustegevusega ja kostja kutsetegevusega. Asjaolu, et kostja soostus võtma krediiti, et tasuda hageja ees vastava äriühingu võlg, ei tähenda, et tegemist ei ole kostja majandus- ja kutsetegevusega. Kostja väidetavat majandus- ja kutsetegevust ei mõjusta asjaolu, et kostja oli eelviidatud äriühingu esindajaks. Ei selgu, millistele tõenditele toetuvalt tuvastas kohus, et kostja polnud vaidlusalusel juhul tarbija VÕS § 34 tähenduses. Kohus ei erista kostjat kui füüsilist isikut AS-st Tatari Majad. Otsuses puuduvad põhjendused, millest järelduks, et kostja ei olnud tarbijaks. Ekslik on kohtu käsitlus, et kõnesoleva lepingu põhitingimused ei ole vaadeldavad tüüptingimustena. Hageja ei toonud esile, et kõnesolev leping, sh selle põhitingimused, erinevad oluliselt kõigist teistest sel ajal hageja poolt sõlmitud lepingutest tarbijatega. See, kas tingimus on tüüptingimus või mitte, ei sõltu sellest, kuidas seda nimetatakse, määrav on tingimuse sisu. Tegemist on hageja tüüptingimusega, mille sisu ei saanud kostja mõjustada. Seda väidet hageja ei vaidlustanud. Viivise sedavõrd suures ulatuses väljamõistmine oli tingitud kohtu seisukohast, et kostja ei olnud hageja ees tarbijaks tarbijakrediidilepingu järgselt. Siiski tuvastas kohus õigesti, et kostja majanduslik seis on raske. Hageja 19.04.2005 tabelis, mis puudutab viivitusintressi arvestamist perioodil 30.05.2003-26.02.2004, on aastaseks viivitusintressimääraks märgitud 72%, mis ühe päeva kohta teeb 0,2% (arvestus on tehtud põhimõttel, et aastas on 360 päeva). Tegemist on lepingujärgse viivismääraga, mis pole aga õiguspärane. Kohus ei motiveerinud, miks ei ole õige kostja väide, et kõnesoleva tarbijakrediidilepingu põhitingimuste p 2.4 on tühine osas, milles see näeb ette viivise määra päeva kohta (0,2%) osas, mis ületab VÕS § 415 lg-ga 1, § 113 lg-ga 1 ja § 94 lg-ga 1 ettenähtud lubatavat viivise määra päeva kohta, ning et kõnesolev tühisus tuleneb ka VÕS §-st 421. Otsusest ei nähtu, miks kohus ei leidnud, et hageja viivise arvestus perioodil 30.05.2003-26.02.2004 on väär. Istungil avaldatu kohaselt on kostja hinnangul õigeks summaks 4601 krooni ja 80 senti, kuna aasta kohta võetud viivise määr on ülemäärane. Kohus ei vastanud kostjale, et viivismäära suurus kuni 26.12.2003 sai olla 13% aastas ja alates 27.12.2003-26.02.2004 20% aastas. Kohus jättis tähelepanuta, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemisjärgsel perioodil ei lähtunud hageja enam sellest, et viivismäär aasta kohta oleks 72%. Väär on kohtu järeldus, et kuna pärast lepingu ülesütlemist lähtus hageja lepingujärgsest intressist, mitte aga lepingulisest viivismäärast (0,2%), siis on hageja teinud viivise nõude osas mõistlikke mööndusi, kuna hageja ei saanudki lepingulisest viivismäärast kui ülemäärasest lähtuda. Kohus ei ole võtnud seisukohta kostja väidete kohta, et viivis, arvestatuna alates 27.02.2004, on esitatud hea usu põhimõtte vastaselt hilja. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-100-07 kohaselt on hea usu põhimõtte oluliseks funktsiooniks mh ka õiguste piiramine õiguste kaotamise kaudu ning et pikema aja jooksul õiguse kasutamatajätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Hageja käitumine viivise nõudmisel on olnud pahauskne ja kujutab endast kostjale kahju tekitamise katset. Lisaks ei saa sellist viivisnõude esitamist pidada mõistlikuks, sh mõistliku aja möödumise tõttu nõude esitamisel (VÕS § 7). Nõue isiku vastu esitatakse hea usu printsiibi järgi kõigepealt isikule vahetult, mitte läbi kohtu. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei esitanud suuremat viivise nõuet kostja vastu ka oma 19.04.2005 arvestuste tabelis, kuigi selleks hetkeks oli lepingu ülesütlemisest (hageja versiooni alusel) möödas rohkem kui aasta, ning suuremat viivise nõuet ei olnud hageja esitanud ka 2.06.2005 seisuga, mil käesolevas asjas menetlus peatati. Puudub kohtu hinnang kostja järeldusele, et taoline hageja käitumine andis kostjale alust uskumuseks, et hageja ei esitagi täiendava perioodi osas viivise nõuet. Hageja 18.10.2006 võlateatis on esitatud umbes 2,5 aastat pärast kõnesoleva lepingu ülesütlemist.

Sellest teatisest möödus omakorda ligikaudu 2,5 aastat, kui hageja esitas uuesti kostja suhtes viivise nõude (suurendatud kujul). Kohus ei tuvastanud hageja 18.10.2006 võlateatise (t.lk 512) pinnalt, kuidas oli kalkuleeritud ja milline oli viivise suurus, mida hageja kostjalt selle võlateate põhjal nõudis. Esitatud viivise nõue ei lange täielikult kokku selle viivise nõudega, mis on esitatud 18.10.2006. Kostja vastas hageja 18.10.2006 võlateatisele, et ta ei aktsepteeri hageja võlanõuet ning et hageja arvestustes on mitmed vead. Otsusest ei selgu, kas hageja omas õigust nõuda kostjalt viivist, mis 18.10.2006 võlateatises kajastus. Selliste erinevate summadega viivise nõudmine ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Viivise summa vähendamisel ei arvestanud kohus, et poolte vaidlused on olnud pikaajalised ja keerukad, kostjal on olnud õigustatud ootus, et kohus aktsepteerib tema nõudeid siinses protsessis hageja vastu ning et hagejal on üldtuntult hea majanduslik seisund. Ka ei vaidlustanud hageja, et kostjal hageja nõutavat raha pole. Seoses kostja raske majandusliku seisuga ei vaielnud hageja vastu kostja väidetule, et kõrvalseisva isiku kasutamine, et nn refinantseerimise põhimõttel täita hageja ees vastavad kohustused, on iseäranis tingitud sellest, et kostjal ei ole majanduslikult reaalajas võimalik teha seda, mida hageja temalt praegu ootaks. Kohus järeldas õigesti, et tsiviilasja menetlus, millega seoses käesolev menetlus peatati, sisaldab kahepoolseid õiguslikke riske. Kohus ei võtnud seisukohta, et viivise vähendamine 75 000 kroonini riivaks hageja vastavat ootust. Viivise vähendamise üle otsustamisel pidanuks kohus arvestama ka sellega, et kostja ei rikkunud tahtlikult oma lepingulisi kohustusi. Kohus ei hinnanud kostja väidet, et hagejal ei olnud õigustatud ootust saada viivist. Intress ja viivis ei ole samastatavad. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-06 leidnud, et intress on tasu raha kasutamise eest, samas kui viivis ei ole tasu raha jätkuva kasutamise eest, vaid seondub selgelt raha tagastamiskohustuse rikkumisega. Kuna ülesütlemise tõttu on raha kasutamise alus ära langenud, siis ei ole laenuandja ka õigustatud saama tasu raha kasutamise eest. Hagejal ei ole õigustatud ootust saada viivist just raha kasutamise eest. Tuleb eristada hageja õigustust, mis seondub laenuraha kasutamisega ja mis seondub laenuraha tagastamiskohustuse rikkumisega. Jätnuks hageja lepingu erakorraliselt üles ütlemata, saanuks hageja vastavate eelduste olemasolul jätkata intressi arvestamist ja nõudmist. Asjaolu, et hageja on oma õigust selliselt kasutanud, ei saa tähendada, et hagejale tuleks võimaldada tasu laenuraha kasutamise eest sisuliselt nn tõelise intressi tähenduses, üritades seda teha läbi viivituse kategooria. Maakohtu käitumine seoses viivisega on vastuoluline. 18.11.2009 kohtumääruses tegi kohus pooltele kompromissettepaneku, pidades mõistlikuks viiviseks 25 135 krooni ja 44 senti, 4.12.2009 kohtumääruses pooles ulatuses, ja otsuses on pidanud viivise väljamõistmist mõistlikuks veelgi suuremas ulatuses. Põhjendusi sellise muutuva käitumise osas maakohus ei esitanud. Seoses hageja huviga saada viivist oleks pidanud hindama, kuidas on hageja käitunud. Hageja ei esitanud kohtukulude nimekirja, mis on aga kohtukulude väljamõistmise eeltingimuseks. Seega polnud kohtukulude (riigilõivu) väljamõistmine õiguspärane. Kohtukulude jagamisel on kohus jätnud tähelepanuta, et hageja loobus vastavalt viivise nõudmisest (menetlus tulnuks selles osas nõudest osalise loobumise tõttu lõpetada, TsMS § 428 lg 1 p 3), mis on hageja arvestuste kohaselt 13 295 krooni ja 68 senti (1 407 778 x 20 % /360 x 17 päeva). Lisaks loobus hageja 29.12.2009 kohtuistungil intressi nõudmisest summas 12 486 krooni ja 46 senti (st hageja nõutud 146 567,46 - 134 081 summa, mille juurde hageja viimasel istungil jäi). Selleski osas tulnuks menetlus loobumise tõttu lõpetada ning arvestada loobutud summaga kohtukulude jagamisel poolte vahel. Vastus apellatsioonkaebusele

6.Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 1 407 778 krooni, intressi 134 081 krooni, viivise 75 000 krooni. Seega vaatab ringkonnakohus otsuse läbi viivise 1 070 949 krooni 71 sendi ja menetluskulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 22.01.2010 otsus on vaidlustatud viivise väljamõistmise osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Kohtuotsus kuulub tühistamisele kostjalt menetluskulude väljamõistmise osas ja selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse ja jätab menetluskulud poolte kanda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellant on kaebuses korranud maakohtus hagile esitatud vastuväiteid ja neile on otsuses piisava põhjalikkusega vastatud. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus on põhjendanud ja leidnud, et poolte vahel sõlmitud laenuleping ei ole tarbijakrediidileping, millega ka ringkonnakohus nõustub. Asja materjalide kohaselt oli hageja rendileandjana ja AS Tatari Majad rentnikuna sõlminud 16.05.2001 kapitalirendilepingu, mille kohaselt andis hageja rentnikule talle omandiõiguse alusel kuulunud kinnistu otsesesse valdusesse ja kasutusse ja rendiperioodi lõpus 30.04.2002 pidi toimuma kinnistu väljaostmine. Rendilepingu alusel maksis rentnik rendileandjale avansilise maksena 3 000 000 krooni (II kd lk 179-183). Tõenditest nähtuvalt sai kostja hagejalt 22.08.2001 sõlmitud lepingu alusel sihtotstarbelise laenu AS Tatari Majad võlgnevuse kustutamiseks hageja ees (II kd lk 183-188). Saadud laenusummaga kattis kostja AS Tatari Majad avansilise võlgnevuse hageja ees (II kd lk 189, 208-209). 4.02.2003 sõlmisid kostja ja AS Tatari Majad koostöölepingu Tatari tn 27 kinnistul korterelamu korterite müümiseks, millist lepingut nad 25.04.2003 muutsid. Sõlmitud koostöölepingus tegutses AS Tatari Majad maaklerina, kusjuures aktsiaseltsi esindas kostja ja allkirjastas lepingu. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei vasta käesoleval juhul krediidisaajana tarbija mõistele ja 22.08.2001 sõlmitud leping on käsitletav krediidilepinguna, sest lepingu sõlmimise eesmärk seondub kostja majandus- ja kutsetegevusega. Ekslik on apellandi väide, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Riigikohus on korduvalt avaldanud seisukohta, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (tema suhtes kasutatud

lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutamiseks, st lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik). Kui lepinguprojekti koostas üks lepingupool, siis oleks pidanud lepingu tüüptingimusele tuginev teine pool tõendama, et ta tegi ettepanekuid konkreetse lepingupunkti muutmiseks, kuid teine lepingupool tema ettepanekutega ei arvestanud. Apellant ei ole menetluses niisugustele asjaoludele tuginenud ega sellekohaseid tõendeid esitanud. Maakohtu käsitlus on kooskõlas seadusega. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest on maakohus mõistnud välja viivise laenulepingust tuleneva intressimääraga, s.o 13% aastas. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et kui asuda seisukohale, et pooltevaheline leping nr 1245 oleks tarbijakrediidileping, oleks hagejal õigus saada kostjalt viivist VÕS §-s 113 sätestatud intressimääras ning perioodi 16.03.2004 – 31.12.2005 eest sel ajal kehtinud VÕS § 113 lg 1 sõnastuse kohaselt lepinguga ettenähtud intressimääras, millele lisandub 7% aastas, s.o 20% aastas. Hageja on maakohtus taotlenud viivise väljamõistmist eelnimetatud määrades, mistõttu on viivise väljamõistmine kaevatavas kohtuotsuses toodud summades ja määrades põhjendatud isegi juhul, kui laenulepingu puhul oleks tegemist tarbijakrediidilepinguga. Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 lg-le 1 peab nimetatud taotluse rahuldamiseks olema tuvastatav, et hageja kasuks esimese astme kohtu poolt välja mõistetud viivis on ebamõistlikult suur. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus ebamõistlikult suurt leppetrahvi maksmiseks kohustatud poole taotlusel mõistliku suuruseni vähendada, arvestades seejuures eelkõige isikupoolset kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus lahendas asja TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes esitatud nõudest. Kostja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse viivise vähendamiseks. Apellandi väide, et hageja ei ole talle viivisenõuet alates hagiavalduse kohtule esitamisest esitanud, ei ole õige, sest hageja saatis 18.10.2006 kostjale võlateatise, milles muuhulgas nõudis viivisvõla tasumist. Samuti nähtub 19.04.2005 esitatud arvutustabelist, et hageja on esitanud kohtule oma nõuete detailsemad arvutustabelid 26.02.2004 seisuga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja kostjale avaldanud, et ta loobuks oma viivise nõuetest. 18.10.2006 kirjalikust võlateatisest nr 10/2690 nähtuvalt on hageja üheselt mõistetavalt nõudnud kostjalt laenulepingust tulenevat viivise tasumist. Nõue ei ole esitatud põhjendamatult hilja. Riigikohus on asunud seisukohale, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (Riigikohtu otsused 3-2-1-137-06 p 23, 3-2-1-70-03 p 13). Käesolevas asjas ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid kostjale aluse väita, et hageja oleks kasutanud oma õigust nõuda viivist hea usu põhimõtte vastaselt. Riigikohus on asunud lahendis 3-2-1-709-09 p-s 14 seisukohale, et viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas viivisnõudest enne teavitatakse või mitte. Ekslik on kostja väide, et hagejal ei ole ta vastu nõudeid ja et hageja ei ole õigustatud saama tasu raha kasutamise eest ega viivist laenuraha tagastamiskohustuse rikkumise eest. Kostja pidi aru saama, et saadud laen tuleb tagasi maksta ja et tal lasub vastav laenuraha tagastamise kohustus. Maakohus on tõendeid hinnates põhjendatult leidnud, et kokkulepitud viivisemäär ei ole tavatult kõrge ega kostjat ülemäära koormav ning pooled on selles kokku leppinud lepingu põhitingimustes. Viivise vähendamise aluseks ei saa olla käesoleval juhul ka kostja väide, et hagejal on teadaolevalt hea majanduslik seis. Arvestades, et väljamõistetud viivis ei erine oluliselt kohustuse täitmisega viivitamisel tekkinud kahjust, ei ole alust viivise vähendamiseks. Kostja ei ole põhivõlga tasunud. Antud asjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse viivise summa vähendamiseks, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus ka alternatiivselt esitatud taotluse osas, st viivise vähendamiseks kuni 75 000 kroonini, jätta rahuldamata. Vastustaja on õigesti märkinud, et selline vähendamine riivaks hageja

õigustatud ootust saada kostjale väljastatud laenusumma kasutamise eest tasu ja see oleks vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Alates laenulepingu ülesütlemisest kaotab võlausaldaja õiguse saada intresse ja tal tekib sellest hetkest õigus saada võlgniku kasutuses oleva raha kasutamise eest viivitusintressi. Viivise väljamõistmata jätmine või vähendamine kostja poolt soovitud suuruseni tooks kaasa olukorra, kus laenulepingu kohustusi rikkuv isik oleks soodsamas olukorras võrreldes isikuga, kes laenusaajana korrektselt täidaks oma lepingulisi kohustusi. Maakohus on õigesti märkinud, et menetluse peatamine toimus kostja taotlusel. Hageja ei nõustunud kostja poolt esitatud menetluse peatamise taotlusega (II kd lk 444) ja on leidnud, et kostja venitab sellega alusetult (II kd lk 465), kuid samas oma õigust vaidlustada 2.06.2005 määrust ei ole kasutanud. Maakohus leidis, et menetluse peatamine sisaldas kahepoolseid õiguslikke riske. Kohus on eeltooduga ja kostja majandusliku seisuga arvestades leidnud, et alates 21.05.2009 viivise väljamõistmine oleks kostja jaoks ülemäära koormav ja mõistnud viivise välja summas 1 145 949 krooni 71 senti ning jätnud hagi rahuldamata hageja 20.05.2009 esitatud täpsustatud nõudes mõista viivis välja kuni põhivõla tasumiseni (II kd lk 441-443). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja hagi esitamisel tasutud riigilõivu 96 000 krooni, jättis tuvastusnõude esitamisel tasutud riigilõivu 60 krooni hageja kanda ja rahuldas kostja õigusabikulude nõude 15 000 krooni ulatuses ning mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt välja hagejale 81 000 krooni. Kostja tugines apellatsioonkaebuses kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-le 3, mille kohaselt ei ole menetlusosalisel õigus nõuda menetluskulude hüvitamist, kui ta ei esitanud enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekirja. Samasugusele seisukohale on asunud ringkonnakohus ka otsuse nr 2-04-1265 p-s 13. Kuigi hageja ei ole vaidlustanud temalt kostja õigusabikulude katteks 15 000 krooni väljamõistmist, on ringkonnakohus seotud apellandi nõudega (TsMS § 639 lg 1, § 439), kes palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Eespooltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks viivise osas alust ei anna, kuid menetluskulude osas tuleb otsus tühistada ja jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Apellatsioonimenetluses pooled kulude hüvitamist ei taotlenud ja kulud jäävad neid kandnud poole kanda.