2-07-6789/64 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Asjaolud Maivi Investeeringute Grupp OÜ palub kohtule esitatud hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt Kaarel Rohtlalt välja mõista 660 000 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt oli kostja Maivi Kinnisvara OÜ ja Heinro OÜ juhatuse liige ja osanik. 07.10.2003 sõlmis hageja Maivi Kinnisvara OÜ-ga (keda esindas lepingu sõlmimisel kostja) laenulepingu nr 9-2003, millega hageja kohustus väljastama laenusaajale laenu kuni 1 500 000 krooni. Kokku väljastas hageja Maivi Kinnisvara OÜ-le laenu 1 400 000 krooni, mille laenusaaja kohustus tagastama hiljemalt 31.12.2004. 31.12.2004 vormistasid laenulepingu pooled laenulepingule lisa nr 1, millega pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2005. 03.05.2004 sõlmis hageja Heinro OÜ-ga (keda esindas lepingu sõlmimisel kostja) laenulepingu nr 5-2004, millega hageja kohustus väljastama Heinro OÜ-le laenu 140 000 krooni, mille Heinro OÜ kohustus tagastama hiljemalt 31.12.2004. 31.12.2004 vormistasid laenulepingu pooled laenulepingule lisa nr 1, millega pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2005. Kokkulepitud tähtajaks oli hagejale laenu tagastatud vaid 500 000 krooni. IL Kinnisvara OÜ (varasem ärinimi Maivi Kinnisvara OÜ) arveldusarve väljavõttest nähtuvalt oli 2005 ettevõtte majandustegevus peatunud ning uusi tehinguid ei toimunud. Arveldusarvelt nähtuvad laekumised M. K. (XXXXXXX XX ost-müük) ja J. A. tehtud tehingutelt, lisaks on tehtud ülekandeid teisele kostja poolt juhitud äriühingule OÜ Heinro ning tasutud hagejale intresse ja tagastatud laenu 500 000 krooni ulatuses. Seejärel on kogu äriühingul olnud raha kostja pangakaardiga arveldusarvelt peamiselt 5000 ja 10 000 krooni kaupa välja võetud, kokku summas 518 500 krooni. Arveldusarve väljavõttest ei nähtu, et oleks tehtud mingeid tehinguid mistahes äriühingutega, mida võiks pidada ettevõtlusega seotud kuluks. OÜ IL Kinnisvara 11.02.2008 ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli äriühing 14.12.2006 võõrandanud Hendriku kinnistu, muu kinnisvara oli võõrandatud 2004-2005. Hendriku kinnistu omandati IL Kinnisvara OÜ poolt 05.12.2003 hinnaga 155 000 krooni ja võõrandati 14.12.2006 hinnaga 240 000 krooni. Tegemist oli 4,42 hà 2(8)

suuruse pindalaga maatulundusmaaga, millele IL Kinnisvara OÜ omanikuks oleku ajal väärtust suurendavaid toiminguid ei tehtud. IL Kinnisvara OÜ avaldas Hendriku kinnistu müügikuulutuse 07.06.2006 kinnisvaraportaalis, kuid müüa seda ei õnnestunud. Seega ei saa nõustuda kostjaga, et arveldusarvelt väljavõetud raha kasutati äriühingu ettevõtluse huvides, kuna alates 15.03.2005 äriühingul vara, millele kulutusi teha ja sellega lisandväärtusi luua, puudus ning välja võetud raha eest ei ole äriühingule ka mingit uut vara soetatud. 14.12.2006 sõlmitud Hendriku kinnistu ostu-müügileping müügihind 240 000 krooni tasaarvestati samas ulatuses OÜ IL Kinnisvara OÜ võlgnevusega. Selle tehingu järel jäi IL Kinnisvara OÜ võlgnevuse jäägiks 660 000 krooni (laen 1 400 000 krooni, tagasi makstud 500 000 krooni ja tasaarvestatud 240 000 krooni). 2006 olid ainsateks laekumisteks OÜ-le IL Kinnisvara Maksu- ja Tolliameti poolt tehtud tulumaksutagastused summas 36 173 krooni. Kuigi alates 2005 märtsi algusest ei olnud IL Kinnisvara OÜ-l enam likviidset kinnisvara ja ootuspäraseid rahavoogusid, viimasest tehingust laekunud raha uueks ettevõtluseks samuti ei kasutatud. Vaatamata tekkinud olukorrale kostja IL Kinnisvara OÜ pankrotiavaldust kohtule ei esitanud. Hageja on lugenud pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimise ajaks 20 päeva peale hagejale laenu tagastamise tähtaega 31.12.2005. Selleks ajaks võlgnes IL Kinnisvara OÜ hagejale 900 000 krooni. Samas asjaolu, et IL Kinnisvara OÜ-l 31.12.2005 saabuva kohustuse täitmiseks vara ei ole, pidi kostjale selge olema juba 2005 keskpaigas, kui äriühingu bilanss oli juba miinuses, sellele vaatamata võeti 02.12.2005 hagejalt hoopis 50 000 krooni laenu juurde, mis kanti samal päeval edasi OÜ-sse Heinro (2005 jooksul kanti OÜ-st IL Kinnisvara OÜ-sse Heinro 972 000 krooni, lisaks 2006. a 25 000 krooni). Sellele, et kostja kasutas IL Kinnisvara OÜ vara isiklikuks tarbeks, viitab ka asjaolu, et kostja müüs 14.07.2006 liisinguvõtjana Viimsi vallas Püünsis asunud kinnistu nr XXXXXX (1505m2 elamumaa) hinnaga 3 800 000 krooni. Liisingujääk oli sellel kuupäeval 421 323,89 krooni. Hageja on veendunud, et kostja kasutas IL Kinnisvara OÜ-st pangakaardiga välja võetud raha enda kinnistu liisingmakseteks ja väärtustamiseks. Kostja käitumist IL Kinnisvara OÜ juhatuse liikmena hoolsuskohustuse rikkumisel ja pankrotiavalduse esitamata jätmisel saab vaadata põhjuslikus seoses. Pankrotiavalduse esitamata jätmine oli vajalik selleks, et hageja laenulepingust tulenevad nõuded ei muutuks sissenõutavaks enne raha IL Kinnisvara OÜ-st välja kandmist ning et soodustada IL Kinnisvara OÜ vara tagasivõitmise nõuete aegumist. Kostja toimingud muutsid võimatuks äriühingu jätkusuutlikkuse ning samuti ei nähtu, et välja võetud raha eest oleks IL Kinnisvara OÜ-le soetatud vara või loodud mistahes lisandväärtusi. Kostja on jätnud täitmata oma juhatuse liikme kohustuse tegutseda korraliku ettevõtja hoolsusega ning võtnud ilma seadusest või tehingust tuleneva aluseta välja OÜ Maivi Kinnisvara ja OÜ Heinro arveldusarvetelt raha. Väljavõetud rahaliste vahenditega kostja kummalegi äriühingule uut vara ei soetanud ning olemasoleva vara väärtust ei kasvatanud, ka kostja ise ei ole tõendanud väljavõetud raha kasutamist ettevõtte huvides. Sellise tegutsemise tulemusel ei olnud kostja juhitud äriühingud enam võimelised hageja ees oma kohustusi täitma. Kostja ei ole kasutanud hageja poolt antud laene ettevõtte majandustegevuse arendamiseks, ta ei loonud saadud laenurahaga varalisi väärtusi juurde ega säilitanud senistki majanduslikku seisu. OÜ IL Kinnisvara käibevara vähenes 2006. a 11 kuuga 788 569 kroonilt 174 097 kroonile. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vale on hageja seisukoht, et kostja oleks pidanud esitama IL Kinnisvara OÜ pankrotiavalduse 2006 algul. Hendriku kinnistule oli algatatud detailplaneering, valminud oli kruntide jagamise, teede ja 3(8)

Kostja ei olnud Maivi Kinnisvara OÜ ja Heinro OÜ ainuisikuliseks juhatajaks ega ka kollegiaalse juhatuse esimeheks. OÜ Maivi Kinnisvara juhatusse oli valitud Ilmar Heinleht, Ivi Maarend ja kostja ning OÜ Heinro juhatusse Ilmar Heinleht, Tarmo Heinleht ja kostja. Äriühingute asutamislepingutes ja põhikirjades juhatuse liikmete esindusõiguse põhimõtteid ei täpsustatud, ei olnud valitud juhatuse esimeest, ei protokollitud osanike ega juhatuse koosolekuid jne. Esindusõigus ja ka allkirja õigus oli kõigil juhatuse liikmetel. Nii on osa OÜ Maivi Kinnisvara dokumente alla kirjutatud kostja poolt, osa teiste juhatuse liikmete poolt. Lisaks on Tarmo Heinleht äriregistrile nii 2004 kui ka 2005 OÜ Heinro majandusaastate kohta esitatud aruannetes nimetanud ennast nii tegevjuhiks, juhatajaks kui ka juhatuse liikmeks, mistõttu jääb arusaamatuks, mille alusel väidab hageja, et OÜ Heinro juhtis kostja. Asjaolu, et kostja allkirjastas laenulepingud hagejaga ei tee teda vahetult vastutavaks lepingute täitmise eest põhjusel, et laenulepingud olid sõlmitud osaühingute nimel ning kostjal oli seaduslik esindusõigus lepingute sõlmimiseks. Kõik laenud olid osaühingute juhatustes kavandatud ja heaks kiidetud. Kolmandad isikud Ilmar Heinleht ja Tarmo Heinleht palusid jätta hagi rahuldamata. Tulenevalt hagis esitatud etteheidetest kostja suhtes (raha väljavõtt pangakontodelt jms) on tegemist kostja ainuisikulise vastutusega hageja ees. Kolmandad isikud ei saa vastutada teise juhatuse liikme poolt ainuisikuliselt ettevõtte võlausaldajale tekitatud kahju eest. Juhul, kui leiab tõendamist, et kostja on reaalselt kasutanud kassas olevaid vahendeid ettevõtte huvides ja see on ettevõtte äritegevuse kulu, siis puudub alus esitatud haginõude rahuldamiseks. Kuivõrd kostja oli OÜ-s IL Kinnisvara aktiivseim juhatuse liige ning oli otseselt seotud nii hagis viidatud laenulepingute sõlmimisega kui ka kulutuste tegemisega, siis ei oska kolmandad isikud võtta seisukohta esitatud dokumentide ehtsuse osas, küll tuleb aga arvestada asjaoluga, et nimetatud kulutuste tegemise põhjendatus on leidnud kinnitust Harju Maakohtu tsiviilasjas 2-07-60038 (kus arutati OÜ IL Kinnisvara pankrotimenetluse alustamise avaldust). Ajutine haldur on asunud seisukohale, et nimetatud kulud on tegevusega kooskõlas. Kostjale saab ette heita vaid seda, et ta ei esitanud nimetatud kuludokumente raamatupidamise arvestuse tegemiseks õigeaegselt, samas ei ole kuludokumentide õigeaegne mittekajastamine raamatupidamises iseenesest vaadeldav hagejale kostja poolt kahju tekitamisena. Kostja poolt väljavõetud sularaha 4(8)

tagastamise eest (mille osas puuduvad põhjendatud kuludokumendid) vastutab kostja ainuisikuliselt, samuti vastutab kostja ainuisikuliselt äriühingu võlausaldaja ees juhul, kui kostja poolt väljavõetud sularaha mittetagastamise tulemusel on hagejale tekkinud kahju. Hagiavaldusest ei nähtu üheselt ega ole ka tõendatud, millal pidi kostja esitama hageja arvates pankrotiavalduse, samuti ei selgu, kuidas oleks õigeaegne OÜ IL Kinnisvara pankrotiavalduse esitamine taganud hageja kõigi nõuete rahuldamise. Nimetatud tõendatud asjaolude esinemine on aga elementaarseks eelduseks hageja nõude rahuldamisel. Hageja ei ole tõendanud talle kahju tekkimist tulenevalt pankrotiavalduse mitteõigeaegsest esitamisest, puudub põhjuslik seos pankrotiavalduse esitamise/mitteesitamise ja hageja väidetava kahju vahel. Kolmas isik Ivi Maarend teatas, et tema seisukoht ühtib hageja seisukohaga. Tal puudus allkirjaõigus pangas, usaldas Kaarel Rohtlat. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja lepinguline vastutus saaks tekkida võimaliku hoolsuskohustuse (hageja väitel kostja poolt juhitud ühingute vara väärkasutamise tõttu) rikkumisega osaühingu OÜ IL Kinnisvara ees vastavalt ÄS § 187 lg-le 2. ÄS § 187 lg 4 annab käesoleva paragrahvi lg-s 2 nimetatud kahju hüvitamise nõudeõiguse ka osaühingu võlausaldajale. Kuivõrd sisuliselt kujutaks selline nõue endast äriühingu enda nõuet juhtorgani liikme vastu (nn sisesuhtest tulenev vastutus), siis saab võlausaldaja ÄS § 187 lg 4 alusel nõuda kahju hüvitamist äriühingule, mitte aga endale. Hageja nõuab 660 000 krooni väljamõistmist kostjalt vaid endale. Seega ei ole hageja nõude rahuldamine ÄS § 187 lg 2 ja lg 4 alusel õiguslikult võimalik. Hageja nõue kahju hüvitamiseks kuuluks vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p-ile 7 ja §-le 1050 kostjate suhtes rahuldamisele juhul, kui oleks tõendatud, et kostja on rikkunud hagejat kui võlausaldajat kaitsvat ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud osaühingu juhatuse pankrotiavalduse esitamise kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejal kahju, kostja teo ja kahju vahel on põhjuslik seos ning tegu on õigusvastane. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et OÜ IL Kinnisvara ainukeseks märkimisväärseks varaks oli Pärnu Kinnistusosakonna Pärnu kinnistusjaoskonna kinnistusregistri ossa nr 1888066 kantud Malda külas, Audru vallas Pärnu maakonnas asuv Hendriku kinnistu ja ainukeseks kohustuseks hagejale tagastatav laenusumma. Asjaolu, et OÜ IL Kinnisvara põhiliseks varaks oli Hendriku kinnistu, kinnitab ka ajutise pankrotihalduri aruandes märgitu, et nimetatud kinnistu müümisel muutus OÜ IL Kinnisvara varatuks. Hageja pidi seega tõendama, et OÜ-le IL Kinnisvara kuulunud kinnistu väärtus oli ajal, mil tulnuks hageja arvates esitada kostja poolt osaühingu pankrotiavaldus, väiksem kui temale võlgnetava laenu summa. OÜ Maivi Kinnisvara (uus ärinimi OÜ IL Kinnisvara) müüs Hendriku kinnistu hagejale 240 000 krooniga, millest võib järeldada, et hageja hinnangul oligi see kinnistu turuväärusteks. OÜ IL Kinnisvara ja Maivi Investeeringute Grupp OÜ vahel 14.12.2006 sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepinguga ei saa lugeda tõendatuks, et Hendriku kinnistu turuväärtus oli 31.01.2006, s.t ajal, mil kostjal tulnuks hageja arvates esitada osaühingu pankrotiavaldus, 240 000 krooni. Nimelt on osundatud müügileping sõlmitud võlgniku ja võlausaldaja vahel, ning tegemist võib olla huvide konfliktis tehtud tehinguga. Seega ei ole antud tõend, et kinnistu turuväärtus 31.01.2006 oli 5(8)

240 000 krooni, usaldusväärne. Antud seisukohta toetab ka Harju Maakohtu 17.01.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-60038 OÜ IL Kinnisvara suhtes võlgniku enda avalduse alusel algatatud pankrotimenetluses kohtule esitatud 11.02.2008 ajutise halduri aruandes märgitu. Nimelt on ajutise halduri arvamusel vara tagasivõitmise- ja nõudmise kohta antud hinnangu kohaselt tagasivõitmise võimalus teoreetiliselt olemas, sest OÜ IL Kinnisvara ja Maivi Investeeringute Grupp vahel 14.12.2006 Hendriku kinnistu müügileping on ilmselgelt sõlmitud hinnaga, mis ei vasta turuväärtusele. Ajutise halduri hinnangul puudus praktiline otstarve tehingu tagasivõtmiseks seetõttu, et kinnistu ostja on samas pankrotimenetluses võlausaldaja, kel oleks õigus tasaarvestuseks. Vaidlusaluse kinnistu turuväärust ei saa hinnata ka OÜ IL Kinnisvara raamatupidamisbilansis seisuga 01.01.2006 kajastatud maksumusega 155 000 krooni. Raamatupidamisbilansis on kajastatud vara väärtus nn soetamishinnaga, mis ei näita vara turuväärtust, sest turg on teatavasti pidevas muutumises. Seega ei ole tõendatud, et OÜ IL Kinnisvara kohustused ületasid osaühingu vara. Ainuüksi asjaolud, et osaühingul puudusid rahavood või majandustegevus oli seiskunud, ei võimalda teha järeldust, et ühing on maksejõuetu, kui tema kohustused ei ületa vara. Hageja väitel oli OÜ IL Kinnisvara bilanss juba 2005 keskpaigas miinuses. Kuna hageja arvates oli kostja kohustatud osaühingu pankrotiavalduse esitama 31.01.2006, siis omab tähendust äriühingu finantsseis sellel ajal. OÜ IL Kinnisvara raamatupidamisbilansist nähtuvalt oli osaühingu omakapital (netovara) seisuga 01.01.2006 kokku 43 569 krooni, millega oli täidetud ÄS §-is 136 osakapitali suurusele sätestatud nõue ning puudus vajadus ka ÄS § 176 sätestatud meetmete tarvitusele võtmiseks. Seega ei ole leidnud tõendamist, et kostja oleks pankrotiavalduse esitamata jätmisega 31.01.2006 põhjustanud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Hageja leidis, et kostja on tekitanud talle kahju ka OÜ IL Kinnisvara arvelduskontodelt sularaha väljavõtmisega ja seda mitte osaühingu ettevõtluse huvides kasutades, ta on jätnud esitamata raamatupidamise kuludokumendid ning tegutsenud osaühingut juhtides majanduslikult ebaefektiivselt. Nimetatud kohustuste rikkumise puhul võib olla tegemist äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumise juhtumitega. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine äriühingu ees ei too kaasa juhatuse liikme isiklikku deliktiõiguslikku vastutust ühingu võlausaldaja ees. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostjal oli õigus OÜ IL Kinnisvara arvelduskontosid käsutada, st kostjal ei olnud seadusest, osaühingu põhikirjas või muust osaühingu juhatuse liikme tegevust sätestavast regulatsioonist keeldu ühingu arvelduskontodelt raha välja võtta. Seega ei ole kostja osaühingu arvelduskontodelt raha väljavõtmise puhul tegemist iseenesest mingi seadusest või muust osaühingu juhatuse liikme tegevust reguleerivast aktist tuleneva kohustuse rikkumisega. Hageja on avaldanud veendumust, et kostja kasutas IL Kinnisvara OÜ vara isiklikuks otstarbeks, makstes enda kinnistu liisingmakseid ja väärtustades seda. Seega viitab hageja väidetu võimalikule karistusõiguslikule varguse või omastamise kuriteokoosseisule (KarS § 199 ja § 201). Varavastaste süütegude kuriteokoosseisude poolt kaitstavaks õigushüveks on omand. Seega kaitsevad osundatud sätted omandi koosseisus oleva asja omanikku, st esitatud asjaoludel OÜ IL Kinnisvara, ning tegemist ei ole VÕS § 1045 lg 3 tähenduses normidega, mille eesmärgiks on kaitsta hagejat. Seega puudub alus nõude rahuldamiseks vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja § 1050. Isegi juhul kui kostja oleks tema poolt juhitud osaühingu arvelduskontodelt raha väljavõtmisega alusetult rikastunud, oleks õigus alusetult saadut välja nõuda vaid isikul, kelle arvelt alusetult rikastuti, s.o OÜ-l IL Kinnisvara. 6(8)

Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigest materiaalõigust. Maakohus on otsuses väljendanud seisukohta, et võlasuhte pool saab rikkuda oma ametikohustusi üksnes teise poole suhtes, st juhtorgani liige saab rikkuda oma ametikohustusi vaid juriidilise isiku, mitte aga juriidilise isiku võlausaldaja ees. ÄS §187 lg 4 annab kahju hüvitamise nõudeõiguse ka osaühingu võlausaldajale, kuid kuna sisuliselt kujutaks selline nõue endast äriühingu enda nõuet juhtorgani liikme vastu, siis saab võlausaldaja ÄS §187 lg 4 alusel nõuda kahju hüvitamist äriühingule, mitte aga endale. Kohus ei ole andnud hinnangut hageja väitele, et kuna pankrotimenetlus rauges, siis kuidas saanuks hageja oma õigusi kaitsta raugetatud äriühingule raha nõudes. Maakohus märgib otsuses, et pankrotiavaldus oleks hageja arvates tulnud esitada 31.01.2006 ning seega pidi hageja tõendama, et OÜ-le IL Kinnisvara kuulunud kinnistu väärtus oli ajal, mil tulnuks hageja arvates esitada kostja poolt pankrotiavaldus, väiksem kui temale võlgnetava laenu summa. Maksejõuetuse tekkimise aeg oli juba 2005 lõpus 2006 alguses, seega jääb arusaamatuks, millist tähendust omab kinnistu kui sellise väärtus, millise väärtus on ju tõendatud vähemalt soetusmaksumuse ulatuses. Maakohus märgib otsuses, et vara väärtus raamatupidamisbilansis oli kajastatud soetamishinnaga, mis ei näita turu väärtust, sest turg on pidevas muutumises. Kohtu selline järeldus on vastuolus osas, mis puudutab hageja nõude täies ulatuses rahuldamata jätmist. Kui kahju on ligilähedaselt määratletav, siis on kohtul õigus ise kahjusumma suurus määrata. Kahju tekitamise faktis kui sellises on kohus leidnud, et juhatuse liige on hilinenud pankrotiavalduse esitamisega, mis on kooskõlas faktilistest asjaoludest nähtuva IL Kinnisvara ajutise halduri 11.02.2008 aruandega ja IL Kinnisvara OÜ likvideerimisaruandega, mille järgi 2006 käive puudus. IL Kinnisvara OÜ kohustus laenu tagastama hiljemalt 31.12.2004. 31.12.2004 vormistati laenulepingule nr 9-2003 laenulepingu lisa nr 1 ja pikendati hagejale laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2005. Ka selleks kuupäevaks ei suutnud IL Kinnisvara OÜ hagejale võlgnevust tasuda. Seega oli 2005 lõpus – 2006 alguses IL Kinnisvara OÜ-l maksejõuetus juba tekkinud. IL Kinnisvara OÜ arveldusarve nr 221022828735 perioodi 01.01.2005 – 13.12.2006 väljavõttest nähtub, et 2006 äriühingul enam majandustegevusest laekumisi ei olnud. Samas on kostja perioodi jooksul sularahas äriühingu arveldusarvelt võtnud välja 545 500 krooni. 11.01.2006 oli äriühingu arveldusarvel järel vaid 84,57 krooni. Ainsate laekumistena 2006 kajastub arveldusarve väljavõttel vaid Maksu- ja Tolliameti tehtud käibemaksu tagastus. Seega on vastuoluline kohtu järeldus nagu ei oleks tõendamist leidnud asjaolu, et kostja oleks pankrotiavalduse esitamata jätmisega 31.01.2006 põhjustanud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Kohus leiab, et juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine äriühingu ees arvelduskontodelt sularaha väljavõtmisega, seda mitte osaühingu ettevõtluse huvides kasutades ja raamatupidamise kuludokumentide esitamata jätmise näol ei too kaasa juhatuse liikme isiklikku deliktiõiguslikku vastutust ühingu võlausaldaja ees. Selline järeldus on ebaõige. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega; lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku 7(8)

käitumisega. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Eeltoodud õigusaktidele ja Riigikohtu praktikale tuginedes saab hageja esitada kahju hüvitamise nõude otse kostja vastu. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Hageja on ise lugenud kostja poolt pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimise ajaks „20 päeva peale hagejale laenu tagastamise tähtaja 31.12.2005 + 20 päeva“ II kd. lk.151). Maakohus on õigesti lähtunud mõttest (kuigi ei ole seda sõnaselgelt otsuses väljendanud), et kuna Maivi Kinnisvara OÜ-l oli selle hetkel olemas kinnisvara, millest oleks saanud rahuldada nõuded (hagejale tagastamata laen) osaühingu vastu, siis ei ole kostja 2006.a. alguses pankrotiavalduse esitamata jätmine põhjustanud hagejale kahju. Kolleegium märgib, et pankrotiavalduse oleks võinud esitada ka võlausaldaja ise, arvestades eriti seda, et hageja pidi olema Maivi Kinnisvara OÜ majandusliku olukorraga kursis seeläbi, et hageja seadusliku esindaja abikaasa Ivi Maarend oli Maivi Kinnisvara OÜ osanik ja juhatuse liige. Maakohus ei ole asunud seisukohale, et kostja on hilinenud pankrotiavalduse esitamisega, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses.