2-08-25722/26 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 29.09.2006 sõlmisid pooled üürilepingu, millega hageja andis kostja kasutusse mitteeluruumid Tallinnas Narva mnt 31. Lepingu p 1.2 kohaselt anti kostjale võimalus kasutada hoone ees kõnniteel olevat ala kuni 10 sõiduki tasuta parkimiseks. Lepingu p 1.4 kohaselt leppisid pooled kokku üüri hinnas. 2007. aprillist asus kostja kasutama lepingu alusel talle üleantud pinda kontorina. 20.04.2007 teatas kostja hagejale, et teeb tasaarvestuse igakuise üüri osas seoses sellega, et talle lubatud tasuta parkimiskohtadel pargitavatele sõidukitele on AS Falck kontrollid asunud tegema viivistasu otsuseid seoses parkimistasu maksmata jätmisega. Seoses eeltooduga ei ole kostja alates 2007. aprillist tasunud hageja poolt esitatud arvetest igakuiselt 15 000 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista alusetult tasaarvestatud üür 448 905,60 krooni ja selle tasumisega viivitamise eest viivis 62 270 krooni ning jätta kohtukulud kostja kanda. Hageja leiab, et kostja on alusetult asunud seisukohale, et hageja on teda eksitanud lepingu sõlmimisel, lubades tasuta parkimise võimalust. Ajani, kui sõlmiti leping 2006. septemberis, ei olnud kostjale parkimiseks eraldatud kohtadel kunagi nõutud parkimistasu maksmist. Seega ei ole hageja kostjat eksitanud. Asjaolu, et Tallinna Linnavalitsus oli juba 2004. aastal tasulise parkimise laiendanud kuni Narva mnt 31, ei tule arvestada, kuna reaalselt ei olnud kedagi kostjale eraldatud alal, ega selle ümbruses, kuni 2007. aprillini kordagi trahvitud tasulise parkimise korra rikkumise eest. Seetõttu ei olnud ka hagejale teada, et selline kord Narva mnt 31 ees kehtiks. Seda kinnitab Tallinna Linnavalitsuse Transpordiameti peaspetsialist A.Kuuse oma e-kirjades hagejale. Lepingu p 1.2 teises pooles nägid pooled ette lahenduse, kui kohalik omavalitsus kehtestab tasulise parkimise ala ka kostjale eraldatud alale. Vastavalt sellele oleks tulnud kostjal endal edaspidi kanda parkimistasu kulud. Kuna reaalselt kehtestati tasulise parkimise ala pärast lepingu sõlmimist, siis peaks kostja kandma tasulise parkimise kulud ise vastavuses lepingu pga 1.2. Viiviste arvestamisel lähtub hageja VÕS § 94 ja VÕS § 113 tulenevast viivisintressist arvestusega 0,03% päevas viivitatud summalt. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hageja on teda eksitanud, kui lubas talle kasutamiseks 10 tasuta parkimise kohta Narva mnt 31 ees. Tallinna Linnavalitsuse poolt on juba alates 01.08.2004 kuulutatud

vaidlusalune piirkond tasulise parkimise alaks ning hagejale pidi see olema teada. Nagu kinnitab kostja poolt tehtud järelepärimisele AS Ühisteenused, alates 01.08.2004 on vaidlusalune piirkond tasulise parkimise ala ning mingit eripiirkonda ei ole seal kunagi olnud. Tasuta parkimiskohtade olemasolu oli kostjale erilise tähtsusega, et tagada oma klientidele ja töötajatele mugav parkimine vahetult hoone ees, mis sai üheks keskseks põhjuseks uude asukohta kolimisel. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi. Otsuse kohaselt pooltevahelise vaidluse keskseks asjaoluks on, kas hageja oli teadlik kehtivast tasulise parkimise alast Narva mnt 31 hoone ees ajal, kui sõlmis kostjaga vaidlusaluse lepingu. Antud asjaolu tõendamiseks on hageja esitanud lisaks kirjavahetusele Transpordiameti peaspetsialisti Aado Kuusega ka tunnistajate H. K. ja A. P. ütlused. Tunnistaja H. K. üüris samas hoones samuti mitteeluruume ning tunnistaja A. P. oli vaidlusalusel ajal KÜ Narva mnt 31 juhatuse liige. Tunnistajate kinnitusel ei olnud vaidlusalusel territooriumil kuni 2007. aasta kevadeni tasulise parkimise ala. Alles 2007. aasta kevadel hakati nõudma parkimistasu. Kostja on oma väidete kinnituseks esitanud Tallinna Linnavalitsuse 30.01.2003 määruse nr 9 parkimistasu kehtestamisest ja AS Ühisteenused kirja, mille kohaselt on alates 01.08.2004 Narva mnt 31 esine ala tasulise parkimise ala ning mingit eripiirkonda tasulises parkimises ei ole. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 30.01.2003 määrusele on alates 01.08.2004 vaidlusalune territoorium tasulise parkimise alas. Kuna pooled selles ei vaidle, siis kohus peab seda vaidlustamata asjaoluks. Hageja kinnitab, et sellel alal ei ole parkimistasu maksmata parkimise eest trahvi tehtud enne 2007. aprilli. Kohtu arvates on leidnud tõendamist, et kuni 2007. aasta kevadeni ei rakendatud vaidlusalusel territooriumil Tallinna Linnavalituse poolt kehtestatud tasulise parkimise korda. Tunnistajate ütlustes, mille kohaselt kuni 2007. kevadeni ei trahvitud parkimistasu maksmata jätmise eest, ei ole alust kahelda. Tunnistaja A. P., olles kohaliku korteriühistu juhatuse liige, kinnitas, et ta parkis pidevalt autot maja ees ning probleem parkimistasuga tekkis alles 2007. aastal, varasemalt seda ei olnud. Mõistlik on tunnistaja kinnitus, et varasematest probleemidest oleks ta olnud teadlik, kuna elanikud kindlasti teataksid juhatusele sellistest asjadest. Samuti kinnitas tunnistaja H. K., et tema äriühingu töötajatele ega klientidele ei ole antud asukohas viivistasu otsuseid tehtud. Kohus leidis, et kostjal puudub alus tasaarvestuse korras kinni hoida üüritasu makseid igakuiselt 15 000 krooni ulatuses. Hageja ei ole viinud kostjat eksitusse, kui andis lepingu sõlmimisel kostjale võimaluse tasuta parkida kümnel kohal Narva mnt 31 ees. Asjaolu, et Tallinna Linnavalitsus oli juba alates 01.08.2004 kehtestanud tasulise parkimise vaidlusaluses piirkonnas, ei saa olla aluseks väitele, et hagejal oleks vastav teadmine. Kui linnavõim ei kehtesta sellist korda läbi vastava nõudmiste esitamise ning vastava kontrolli teostamise, siis õigussubjektil ei pruugi vastavat teadmist tekkida. Kohtu arvates on antud juhul hageja poolt veenvalt tõendatud, et linnavalitsuse poolt ei olnud vaidlusaluses piirkonnas parkimistasu enne 2007. aastat nõutud ning sel alusel ei olnud hagejal ka teadmist, et selline tasulise parkimise kord tema poolt vallataval territooriumil on kehtestatud.

Seega on hageja nõue kostja vastu kohustuse täitmiseks põhjendatud vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ja VÕS §-le 339. Viivisenõue on põhjendatud tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, kuna kostjal puudus õiguslik alus oma sooritust (üüritasu osalist makset) kinni hoida või tasaarvestada. Seega viivitas ta omapoolse kohustuse täitmisega, mille eest hageja on õigustatud nõudma viivisintressi. Kuna pooltel kokkulepe viivisintressi (viivise) osas puudus, tuleb viivis välja mõista VÕS § 94 ja VÕS 113 määratus suuruses. Kuna pooltel ei ole vaidlust hageja poolt esitatud arvestuste õigsuses, siis kohus ei pidanud vajalikuks seda kontrollida ning mõistis hageja kasuks välja 448 905,60 krooni põhivõlgnevusena ning kuni 29.10.2009 viivistena 62 270 krooni. Apellatsioonkaebus TJO Konsultatsioonid OÜ palub tühistada Harju Maakohtu 04.12.2009 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Apellant leiab, et maakohus on otsust tehes oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ja jätnud põhjendamatult apellandi poolt asjas esitatud tõenditele hinnangu andmata. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Apellandi hinnangul ei ole kohtu järeldused vastavuses seaduses sätestatud asjakohaste normidega, samuti ei ole maakohus oma otsust olulises osas põhjendanud ja on jätnud alusetult tähelepanuta apellandi poolt esitatud tõendid. Kohus ei ole seadnud kahtluse alla ja on tõdenud, et vastavalt Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määrusele on vaidlusalune territoorium alates 01.08.2004 olnud tasulise parkimise alas. Antud asjaolu taustal osutub vastustaja poolt üürilepingu p-s 1.2 antud kinnitus ebaõigeks, s.t üürileandja ei ole üürnikule taganud sisulist võimalust kõnealusel maa-alal tasuta parkimiseks, kuivõrd juba lepingu sõlmimise ajal, s.o 29.09.2006, oli nimetatud piirkonna suhtes kehtestatud parkimistasu. Kohus on vaatamata üürileandja väärale ja üürnikku eksitavale kinnitusele leidnud, et vastustajapoolne rikkumine on vabandatav, kuivõrd ta ei pruukinud vastavast kohaliku omavalitsuse haldusaktist olla teadlik. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta lepingulise vastutuse põhimõtte, mille kohaselt võtab pool endale lepinguga siduvad kohustused ja seega vastutuse ka nende täitmise ning kohustuste võtmisega kaasnevate õiguslike tagajärgedega. Kohustuse rikkumine ja vastutusest vabanemine on võimalik üksnes seaduses või lepingus ette nähtud juhtudel, milliseid käesoleval juhul apellandi arvamusel esinenud ei ole. Asjaolu, et üürileandja väidetavalt ei teadnud viidatud määruse kehtestamisest, ei muuda tema rikkumist vabandatavaks ega vabasta teda vastutusest. Tasuta parkimiskohtade tagamise võimaluse pakkus lepingueelsete läbirääkimiste käigus välja vastustaja, kes oli teadlik apellandi kõrgendatud huvist nimetatud võimaluse osas. Leping sõlmiti apellandi poolt eeldusel, et vastustaja võimaldab apellandil kasutada tasuta parkimiskohti ja tema jaoks oli seega äärmiselt oluline, et p-s 1.2 antud kinnitus on õige. Nimetatud asjaolust kui tehingu sõlmimise oluliselt eeltingimusest oli teadlik ka vastustaja. Üürilepingu p 1.2 tekstist tuleneb üheselt, et vastustaja tagab kümne parkimiskoha tasuta kasutamise võimaluse ajani, mil kohalik omavalitsus kehtestab nimetatud alale parkimistasu nõude. Üürnik võis lepingut sõlmides tugineda eeldusele, et lubatud täiendava tasuta parkimiskohtade näol on tegu tõesti mittetasuliste parkimiskohtadega, mille osas ei nõuta parkimise eest tasu maksmist kuni sellekohase haldusakti jõustumiseni ja vastustaja on vastavat punkti lepingusse lisades teisele lepingupoole esitatud asjaolude kehtivust eelnevalt

kontrollinud. Seda enam, et ta on teadlik, et nimetatud kinnituse õigsus on otseselt seotud apellandi huvi püsimisega nimetatud lepingu sõlmimise suhtes, ning kinnitab lepingus jätkuvalt esitatud asjaolude kehtivust. Üürnik on käesoleval juhul vastavasisulisele kinnitusele põhjendatult ka tuginenud. Lepingu sõlmimise eel väitis vastustaja esindaja, et hoone ees olev kõnnitee, millel tasuta parkimiskohad üürilepingu lisas ka fikseeriti, kuulub korteriühistule, mitte linnale ja seetõttu sellel maa-alal parkimistasu ei nõuta. 2007. aprillis, kui apellant sai esmakordselt teatised AS Ühisteenused esindajate poolt tasuta parkimise eest, sai apellant Tallinna Linnavalitsuselt kinnituse, et korteriühistule kuulub vaid ca 50 cm laiune riba maja ääres, ülejäänud ala kuulub linnale. Seega valetas vastustaja esindaja üürilepingu sõlmimise käigus apellandi esindajatele. Vastustaja on teadlikult andnud üürnikule valeinfot ja andnud tasuta parkimiseks üle maa-ala, mis ei kuulunud lepingu sõlmimisel temale. Lepingu p 1.2. kohaselt on vastustaja garanteerinud apellandile õiguse kuni 10 auto tasuta parkimiseks ehk võtnud apellandi ees kohustuse. Tulenevalt VÕS § 115 lg-st 1 juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Seadusandja on seega näinud vastutusest vabastamise alusena ette ainult kaks võimalust, mistahes muud seaduses toodud alust, mis vabastaks hageja vastutusest, nagu eespool viidatud, ei ole. Erinevalt lepinguvälise õigussuhte deliktivastutusest, milles kehtiva põhimõtte kohaselt vabaneb võlgnik vastutusest juhul, kui tõendab, et ta ei olnud toimepandud rikkumises süüdi, siis lepinguliste kohustuste rikkumise puhul ei ole võlgniku süü puudumine või olemasolul tähendust (garantiivastutus). Lepingulise suhte rikkumisel vastutab võlgnik süüst sõltumatult ja vabaneb vastutusest üksnes juhul, kui ta ei vastuta kahju tekkimise eest. Seega ei ole antud juhul oluline, kas üürileandja oli tasulisest parkimisalast teadlik või mitte, s.o. kas ta on süüdi või mitte selles, et apellandilt nõutakse parkimistasu parkimise eest piirkonnas, millel tasuta parkimise on vastustaja apellandile garanteerinud. Hageja rikkumine oleks antud juhul vabandatav üksnes juhul, kui kohustust oleks rikutud vääramatu jõu tõttu (VÕS § 103). Vääramatu jõuna ei ole võimalik vaadelda asjaolu, mille kohaselt võlgnik ei saanud ligi kolme aasta jooksul teada kehtivast haldusaktist, mistõttu on kohtu viide võimalikule teadmatusele antud haldusaktist kui rikkumist vabandavale asjaolule arusaamatu ja põhjendamatu. Õiguskirjanduses (VÕS kommentaarid) väljendatud seisukoha järgi saavad sellekohast rikkumist vabandavad asjaolud olla väga erandlikud. On leitud, et isegi avaliku võimu poolt tulevikus seatavad piirangud ei saa olla vastutusest vabanemise aluseks, kuivõrd avaliku võimu seatud piirangud on reeglina ettenähtavad ja nendega peab lepingu sõlmimisel saama arvestada. Antud juhul oleks vastustaja pidanud võimalike piirangutega kindlasti arvestama ega saa vastutusest vabanemiseks tugineda oma väidetavale teadmatusele nimetatud haldusakti kehtivusest juba üürilepingu sõlmimise ajal. Apellandi hinnangul on kohus otsuses osundatud tõendeid ebaõigelt hinnanud. Kohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et tunnistajate H. K.u ja A. P. ütlused puudutavad üksnes nende poolt konkreetselt osundatud sõidukeid ega anna ettekujutust tegelikust olukorrast määruse rakendamisel kõnealusel territooriumil.

Kohus ei ole arvestanud apellandi poolt esitatud dokumentaalsed tõendid parkimiskorra rakendamise kohta, ega ole pidanud vajalikuks otsuses põhjendada, miks ta on arvestanud vaid vastustaja poolt esitatud tõenditega, apellandi poolt esitatud tõenditega aga mitte. Tunnistajate ütlused ei ole suutnud kinnitada asjaolu, mille kohaselt määrust üürilepingus viidatud territooriumi osas ei rakendatud. Apellant on esitanud kohtule AS Ühisteenused poolt 21.09.2009 saadetud kirja, milles kinnitatakse, et AS Ühisteenused töötajad (kontrolörid) on alates 01.08.2004 nimetatud piirkonnas reaalset kontrolli teostanud ja alates nimetatud kuupäevast kuni 01.04.2007 teinud antud piirkonnas vähemalt 196 viivistasu otsust. Kohus on nimetatud tõendi jätnud tähelepanuta ja ei ole oma sellekohast otsust põhjendanud. Samuti on jäetud hindamata apellandi poolt esitatud AS Ühisteenused kiri 22.10.2009, milles AS Ühisteenused kinnitab, et Narva mnt 31 esist ala, sh. kõnniteed, ei ole kunagi käsitlenud mingi eripiirkonnana, mille suhtes Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 kehtestaks mingeid erandeid, vaid ühe osana ühtsest tasulisest parkimisalast. Seega vastupidiselt kohtu järeldusele on apellandi hinnangul tõendatud asjaolu, et üürilepingus mainitud piirkond on alates 01.08.2004 kuulunud tasulise parkimisala koosseisu ja alates sellest ajast on rakendatud korda, mille kohaselt trahvitakse ilma eranditeta kõiki sõidukiomanikke, kes on antud piirkonnas parkinud tasu maksmata. Apellandi hinnangul ei saa mistahes tunnistajate ütlusega tõendada asjaolu, et AS Ühisteenused viidatud piirkonnas määrust ei rakendanud. Tunnistajad saavad anda ütlusi vaid nendele kuuluvate autode ja nende suhtes rakendatud ja/või mitte rakendatud trahvide osas, mida nad antud juhul ka on teinud. Nii apellandil, vastustajal kui ka teistel isikutel puudub võimalus kontrollida tunnistajate ütlusi, s.t kas nad on tegelikult parkinud viidatud piirkonnas ja kas nad on parkimistasu tasunud või mitte. Seejuures ei saa ühele või kahele isikule viivistasu otsuse tegematajätmist lugeda tuvastatuks asjaoluks, et nimetatud piirkonnas määrust ei rakendatud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus, kuid otsuse põhjendavat osa tuleb muuta. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on üürilepingust tulenev õigussuhe. Vaidlus puudub selle üle, et kostja üürnikuna on alates aprillist 2007 jätnud tasumata esitatud arvetest igakuiselt 15 000 krooni. Hageja taotles üürivõla summas 448 905,60 krooni ning viivise 62 270 krooni väljamõistmist seisuga 29.10.2009. Eelnimetatud võlaarvestuse osas vaidlus puudub. Apellandi vastuväidetel on ta üüritasu vähendanud tasaarvestuse teel, kuivõrd vastustaja on jätnud täitmata üürilepingu punkti 1.2 ning ei ole teda kindlustanud tasuta parkimiskohtadega 10-le sõidukile. Toimikus olevast 20.04.2007 kirjast hagejale ilmneb, et kostja tegi ettepaneku tasaarvestada hageja nõude kostjal tekkida võivate täiendavate kuludega autode parkimisel 15 000 krooni kuus (t.lk. 20).

28.09.2009 saatis kostja hagejale tasaarvestuskirja, milles teatas, et tasaarvestab hageja nõude kahju hüvitamise nõudega, mis moodustab igakuiselt 15 000 krooni. VÕS § 197 lg 1 järgi kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjal puudub alus tasaarvestuse korras kinni hoida üürimakseid 15 000 krooni ulatuses igakuiselt, kuid peab vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Maakohus tuvastas, et vaidlusalune parkimisala oli tasuline juba alates 01.08.2004. Seega asjaolu, kas kedagi trahviti parkimistasu mittemaksmise eest enne 2007.aprilli või mitte, ei oma tähendust. Seega tunnistajate H. K.u ja A. P. ütlused selle kohta, et parkimistasu probleem tekkis alles 2007. kevadest, ei oma tähendust vaidluse lahendamisel. Apellandi väide on põhjendatud, et kohtul tulnuks hinnata esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 nõuete kohaselt. Apellatsioonkaebuses viidatud AS-i Ühisteenused 21.09.2009 ja 22.10.2009 kirjadest ( t.lk.132,169) ilmneb, et vaidlusaluses piirkonnas on tehtud viivistasu otsuseid ka enne aprilli 2007 ning tegemist ei ole nn. eripiirkonnaga. Kolleegium nõustub apellandiga, et lepingu sõlmimisel tulnuks hagejal eelnevalt kontrollida, kas parkimisala on tasuline või mitte. Seega kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et hageja käitumine oli vabandatav. Samas asjaolu, et hageja eksitas teadlikult või pettis kostjat lepingu sõlmimisel, ei ole kohus tuvastanud. Ka ei ole kostja üürilepingut tühistanud eksimuse või pettuse tõttu. Kolleegium leiab, et vaidlusaluse lepingu punkt.1.2 ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Üürilepingu punkti 1.2 kohaselt üürnikul on õigus kasutada lepingu lisas 2 oleval plaanil rohelise joonega tähistatud maa-ala täiendava tasuta kuni 10 auto parkimiseks. Juhul, kui kohalik omavalitsus kehtestab nimetatud parkimisalale parkimistasu maksmise kohustuse, tasub seda üürnik. Seega ei olnud lepingus kokku lepitud, et üürnikul jääb ka parkimistasu kehtestamisel parkimiskohtade tasuta kasutamise õigus. Esitades tasaarvestusavalduse on kostja tuginenud kahju olemasolule. Toimik ei sisalda ühtegi tõendit, millest ilmneks, et kostja on üldse tasunud parkimistasu igakuiselt 15 000 krooni. Kahju nõude esitamisel on hageja ülesandeks tõendada kahju olemasolu, selle suurust, seda ka lepinguliste kohustuste rikkumise korral. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kostja tõendanud kahju olemasolu. Seega puudub nõue, mida saaks tasaarvestada hageja nõudega. Seega apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda jätta hagi rahuldamata. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.