2-09-51213/5 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

levitab hageja kohta valesid andmeid ja laimab. Need andmed kahjustavad hageja mainet, au ja väärikust, samuti tööreputatsiooni. Sellega on hagejale tekitatud hingevalu ja kannatusi. Hageja palub kohustada kostjat maha võtma teda võlaregistrist kui võlgnikku ning välja mõista moraalne kahju summas 30 000 krooni. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vahel on sõlmitud liitumisleping mobiilside kasutamiseks. Hageja kasutas kostja teenuseid, kuid jättis tasumata 758,50 krooni. 14.09.1999 esitas hageja kostjale võlanõude. Hageja elektroonilises andmebaasis on teade, et ka 06.07.2002 on hagejale saadetud teatis võlgnevuse kohta ning teda on informeeritud, et võlgnevuse tähtaegse mittetasumise korral edastab kostja võlainfo Maksehäirete registrisse. 30.07.2002 edastas kostja võlgnevust kajastavad andmed Maksehäireregistrisse. 26.10.2006 esitas kostja kohtumenetluse alustamise hoiatuse ning 26.03.2007 esitas hagi Harju Maakohtusse. Kostja esitas aegumise vastuväite, mille tagajärjel asja menetlus lõpetati. Kostja leiab, et avaldatud andmed on õiged ning tal on nõudeõigus hageja suhtes. Võla kohtuliku sissenõutavuse võimalikkus ei muuda võlga materiaalõiguslikult olematuks. Hageja ei ole vaidlustanud oma võlgnevust kostja ees ega esitatud arveid. Hagejale ei ole tekkinud ka moraalset kahju. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused Poolte vahel on sõlmitud liitumisleping , mille alusel osutas kostja hagejale teleteenust (t lk 72-79). Lepingu järgi osutas kostja hagejale teleteenust ning hageja kohustus selle eest tasuma esitatud arvete alusel. Selles osas vaidlus puudub ja kohus loeb selle faktilise asjaolu tuvastatuks. Harju Maakohtu 13.11.2007 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-12702 on kohus jätnud kostja hagi hageja vastu 1 145,32 krooni saamiseks rahuldamata seoses aegumisega (t lk 5). Nõue tulenes viidatud lepingust tulenevast võlgnevusest. Kostja poolt esitatud võlanõuetest nähtub, et kostja saatis hagejale liitumislepingus märgitud aadressil nõudeid võlg tasuda. Võla suuruseks on märgitud 758,50 krooni (t lk 80-84). Puudub vaidlus, et kostja edastas andmed hageja võlgnevuse kohta Maksehäirete registrile ja kohus loeb ka selle asjaolu tuvastatuks. Hageja nõuab kostjalt toimingu tegemist, mis seisneb hageja Maksehäirete registrist mahavõtmises ning mittevaralist kahju summas 30 000 krooni. Vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 „teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.“ Hageja nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama kostja õigusvastase teo. Hageja ei ole vaidlustanud seda, et tal oli kostja ees liitumislepingust tulenev võlgnevus summas 758,50 krooni. Kohus loeb võla olemasolu tuvastatuks. Kostja on hageja võlgnevuse andmeid töötlenud ilma hageja nõuseolekuta, s.o hageja nõusolekuta edastanud võlgnevuse andmed kolmandale isikule – AS-ile K, kes peab Maksehäirete registrit. Selline käitumine ei ole õigusvastane, sest isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 3 (30.07.2002 redaktsioonis, praegu § 4 lg 2) järgi ei olnud andmed isiku võlgnevuse ning maksekäitumise kohta delikaatsed isikuandmed, mistõttu võis kostja neid andmeid töödelda ilma hageja nõusolekuta. Sama seaduse § 8 lg 1 p 5 järgi mittedelikaatsete isikuandmete töötlemine on lubatud ilma isiku nõusolekuta, kui töötlemise eesmärk on üldiste huvide või vastutava töötleja õigustatud huvide või kolmanda isiku, kellele andmed üle antakse, õigustatud huvide arvestamine, kui isiku huvid ei ole olulisemad. Kohus nõustub kostjaga, et Maksehäirete register toimib avalikes huvides, sest lisaks lepingu täitmise tagamise eesmärgile on selle registri eesmärk teavitada teisi võlausaldajaid isiku maksekäitumisest ning kaitsta teisi võlausaldajaid. Seda

järeldust kinnitab ka krediidiasutuse käitumine, kes hageja viitel jälgib nimetatud registrit ja on keeldunud hagejale laenu andmast. Kohus leiab, et toimingu tegemise ajal, s.o 30.07.2002 oli kostja käitumine andmete edastamiseks võla kohta kolmandale isikule seaduspärane. Praegu reguleerib selliste andmete töötlemist sama seaduse § 11 lg 6, mille kohaselt „isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui: 1) kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi; 2) isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse.“ Kohus leiab, et võlausaldajatel on õigustatud huvi isikute maksekäitumise vastu ning kostja on esitanud tõendid võla kohta. Praegukehtivad piirangud tulenevad § 11 lg-st 7, mille järgi „käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole lubatud, kui: 1) tegemist on delikaatsete isikuandmetega; 2) see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve; 3) lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva; 4) kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat.“ Antud juhul ei ole tegemist delikaatsete isikuandmetega, kohtu hinnangul võlgnevuse andmete töötlemine ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve ning lepingu rikkumisest on möödunud rohkem kui 30 päeva. Kohustuse rikkumiseks tuleb VÕS § 100 järgi pidada kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sh viivitamist. Harju Maakohtu viidatud otsuses on asutud seisukohale, et kostja nõue aegus 01.07.2005. See kohtu seisukoht on pooltele siduv. Aegumine võimaldab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 alusel küll keelduda kohustuse täitmisest, kuid ei tee kohustuse rikkumist olematuks. Aegumine tähendab vaid seda, et võlausaldaja ei saa oma nõuet maksma panna, kuna võlgnikul on õigus kohustuse täitmisest keelduda. See aga ei tähenda, et võlausaldajal pole nõuet võlgniku vastu. Kohustus on endiselt rikutud ning kohustust ega selle rikkumine kui selline ei aegu. Kohus nõustub kostjaga, et aegumise puhul on tegemist sättega, millel on menetlusõiguslik iseloom, kohustuse rikkumine on aga materiaalõiguslik nähtus. TsÜS ei räägi mitte kohustuse aegumisest, vaid nõude aegumisest (§ 142 lg 1). Kohus märgib veel täiendavalt, et isegi juhul, kui nõue on aegunud, ei kuulu see kohaldamisele automaatselt, sest kohus kohaldab aegumist TsÜS § 143 alusel vaid kohustatud isiku nõudmisel. Seetõttu nõustub kohus kostjaga järelduses, et kohustuse rikkumine lõpeb täitmisega vm kohustuse lõppemise alusega. Kohustuse lõppemise alused on märgitud VÕS § 186, kus aegumine puudub. VÕS § 186 p 9 järgi võlasuhe lõpeb muul seaduses sätestatud alusel, TsÜS aegumise sätted ei kehtesta, et võlasuhe lõpeb aegumisega. Kuni kestab kohustus saab kesta ka selle rikkumine. Kogumis leiab kohus, et andmete töötlemine ei ole praegusel ajal vastuolus seadusega. Seetõttu puudub hagejal seaduslik alus nõuda kostjalt andmete kustutamist Maksehäirete registrist. Kohus jätab selle nõude rahuldamata. Kuivõrd aegumise kohaldamine viidatud kohtuasjas ei muuda võlga olematuks, ei ole kostja avaldanud ebaõigeid andmeid. Seega puudub kostja õigusvastane tegevus, mis annaks aluse mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamiseks. Õigete andmete avaldamine ei saa kahjustada isiku mainet, au ja väärikust. Seetõttu puudub alus mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Kohus jätab ka selle nõude rahuldamata. Seega jätab kohus hagi tervikuna rahuldamata.