Harju Maakohus
Kohtunik
Krista Kirspuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.mai 2010.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-09-34365
Tsiviilasi
IL`i hagi AKOÜ vastu 125 000 krooni nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hagi hind
Hageja – IL (isikukood XXX) Hageja lepinguline esindaja Urmas Volens Kostja – AKOÜ (reg.kood XX) Kostja lepinguline esindaja Juri Kononov 125 000 krooni
Istungi toimumise aeg
07.04.2010.a.
Istungile ilmunud isikud
Hageja – IL Hageja lepinguline esindaja Urmas Volens Kostja seaduslik esindaja AK Kostja lepinguline esindaja Juri Kononov
Resolutsioon
Hagi rahuldada. Mõista välja AKOÜ-lt IL`i kasuks kakskümmend viis tuhat) krooni. Hageja menetluskulud jätta menetluskulud jätta hageja kanda.
kostja
125 000
kanda,
(ükssada
kostja
Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb kaebuse esitamisel menetlusabi peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Edasikaebamise kord
Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17.07.2006.a. kinnistu müügilepingu, millega hageja ostis kostjalt 2,5 milj. krooni eest 1⁄2 osa kinnistust aadressil XXX. Lepingu p. 3.1. kohaselt leppisid kostja ja hageja kokku, et lepingu eseme ostuhind sisaldab liitumisvõimalust ja liitumistasusid tsentraalse vee-, kanalisatsiooni- ja gaasitrassiga ning elektrivõrguga. Kostja kinnitas lepingu sõlmimisel, et eelnimetatud trassid on punktis 1 nimetatud lepingu sõlmimise hetkeks rajatud ning kasutatavad ning liitumistasud nimetatud kommunikatsioonidega liitumiseks on kostja poolt tasutud. Peale lepingu sõlmimist ja lepingu esemeks oleva kinnistu üleandmist hagejale selgus, et põhimõtteliselt on küll loodud kanalisatsioonitrass kinnistuga piirnevas piirkonnas aga puudub selle liitmine tsentraalse vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutaja võrguga ning trassid on osaliselt üldse projekteerimata ja välja ehitamata, mistõttu liitumine vastavatesse võrkudesse võimalik ei ole. Hageja teavitas kostjat korduvalt telefoni teel lepingu rikkumisest. Kostja väidete kohaselt olevat temal vastavate liitumiste korraldamiseks leping VJL`uga, kes olevat kohustunud alltöövõtjana vastavad võrgud ja liitumised rajama ning, et kostja on kõik liitumistasud arendajale tasunud. Kogumismahutitest osutas kanalisatsiooni väljaveoteenust OÜ L . Hageja andmetel ei ole OÜ L kunagi olnud vee-ettevõtja ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse kohaselt, samuti ei ole kostja ega OÜ L ega arendaja esitanud Rae vallale taotlust kohalikuks vee ettevõtjaks saamiseks ega rajatud trasside Rae valla vee- ettevõtja AS E trassidega liitmiseks. Kuna ei kostja ega kostja ees trasside rajamiseks kohustunud arendaja ei suutnud lepingut täita ning piirkonnas kanalisatsiooniprobleem ei lahenenud, moodustasid kohalikud elanikud MTÜ XXX, mis projekteeris puuduolevad võrgud, tellis puuduolevate osade väljaehitamise, legaliseerib olemasolevad trassid ning korraldab jätkuvalt trasside liitmist tsentraalse võrguga. 05.06.2009.a. sõlmis MTÜ XXX tütarettevõte OÜ RVAS E tsentraalse vee- ja kanalisatsiooni liitumislepingu. Hageja on olnud sunnitud oma kinnistu tsentraalse vee- ja kanalisatsioonivõrguga liitmiseks liituma MTÜXXX, maksma viimasele liitumistasuna 70 000 krooni trasside väljaehitamiseks ning 55 000 krooni liitumise eest. Kuna hageja oli sunnitud tegema taolised kulutused seetõttu, et tal tuli müügieset parandada, siis palub hageja kostjalt välja mõista 125 000 krooni.
Kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et kõik poolte vahel sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingu tingimused olid kostja poolt täidetud. Lepingus kinnitas kostja, et tsentraalsed vee- kanalisatsiooni- ja gaasitrassid olid lepingu sõlmimise ajaks rajatud ning kasutatavad ning liitumistasud nimetatud kommunikatsioonidega liitumiseks on kostja poolt tasutud. Kinnistu oli lepingu sõlmimise hetkel ühendatud L elamurajooni trassidega, s.o. hagejale oli tagatud vee- ja
gaasivarustus, kanalisatsiooniteenused. Kuna antud trassid on rajatud kogu elamurajooni vajadusteks, mitte ühe kinnistu jaoks, on neid lepingus nimetatud tsentraalseteks. Enne poolte vahel lepingu sõlmimist omandas kostja selle kinnistu VJL . Kostja ehitas ostetud kinnistule elamu ning hiljem müüs kinnistu koos elamuga hagejale. Hagiavalduses on õigesti märgitud, et L elamurajooni arendaja oli VJL ise ja pärast L OÜ VJL juhtimisel. Seetõttu ei ole kostja teadlik, millised konkreetsed trassid pidi arendaja L elamurajoonis rajama. Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt vaatas hageja enne lepingu sõlmimist üle kinnistu koos ehitisega, tutvus dokumentatsiooniga, s.o. ta oli teadlik kinnistu seisukorrast ja sellega nõus. Vastavalt lepingu p- le 12.9 on hagejale notari poolt selgitatud, et ta peab müüjale asja lepingutingimuste mittevastavusest teatama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Mitme aasta jooksul, ei esitanud hageja kostjale ühtegi pretensiooni. Vee ja kanalisatsioonitrasside ühendamata jätmise või vale ühendamise kohta, kuna sai kõik teenused. Kostja on seisukohal, et astumine MTÜ XXX ja sisseastumismaksu tasumine on hageja vaba valik. Seetõttu ei ole sisseastumismaksu tasumine seotud poolte vahel sõlmitud lepinguga. Hageja poolt esitatud konto väljavõtetest nähtub, et ta tasus MTÜ XXX liikme toetust liitumiseks tsentraalse kanalisatsiooniga. Kostja on samuti seisukohal, et liikme toetuse tasumine on hageja vaba valik. Kui hagejat ei rahuldanud talle varem osutatud vee- ja kanalisatsiooniteenused või soovis ta investeerida OÜ RV äritegevusse, siis on tal õigus seda teha. Kostja leiab, et tema ei ole rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi, ning hagejale müüdud kinnistu vastas lepingu tingimustele. Isegi, kui hageja on arvamusel, et müüdud asi ei vastanud lepingutingimustele, pidi ta sellest kostjale teatama kahe kuu jooksul, kui ta sai mittevastavusest teada. Kuna hageja seda ei teinud, ei või ta mittevastavusele tugineda. Kuna kostja hagejale kahju ei ole tekitanud, siis palub kostja jätta hagi rahuldamata. ISTUNGI PROTOKOLLI PARANDAMISE TAOTLUSE LAHENDAMINE Kostja esitas taotluse 07.04.2010.a. protokolli parandamiseks. TsMS § 53 lg 2 järgi on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allakirjutamisest. TsMS § 53 lg 3 kohaselt, kui menetlusosaline esitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul protokolli sisulise paranduse taotluse, küsib kohus selle kohta teiste menetlusosaliste seisukohta. TsMS § 53 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud protokolli parandamise taotlusega nõustumise korral teeb kohus protokollis parandused. Vastuväited, millega kohus ei nõustu, kantakse protokolli või lisatakse protokollile. Kohus leiab, et kostja protokolli parandamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus osutab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 50 lg 1 p 8 järgi märgitakse protokolli poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kohus selgitab, et seega ei pea kohtuistungi protokoll kajastama kõike, mida pooled istungil avaldavad. Nimetatud protokolli parandamise taotlustest ei nähtu, et protokollimata on jäänud kostja seisukohad, mida kirjalikes seisukohtades pole avaldatud.
Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb rahuldada. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid 17.07.2006.a. AKOÜ, müüjana, ja IL, ostjana, kinnistu aadressil XXX 1⁄2 mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu (tlk 10-22). Lepingu p. 3.1.
kohaselt müüja müüb ja ostja ostab lepingu eseme ostuhinnaga 2 500 000 krooni. Müüja ja ostja lepivad kokku, et lepingu eseme ostuhind sisaldab liitumisvõimalust ja liitumistasusid tsentraalse vee-, kanalisatsiooni- ja gaasitrassiga ning elektrivõrguga. Müüja kinnitab, et eelnimetatud trassid on käesoleva lepingu sõlmimise hetkeks rajatud ning kasutatavad ning liitumistasud nimetatud kommunikatsioonidega liitumiseks on müüja poolt tasutud. Asja materjalidele lisatud lepingust (tlk 111-114) nähtub, et 17.03.2005.a. sõlmisid OÜ L , kelle esindajaks oli VJL, ja OÜ AK veevarustuse ja olmevee vastuvõtmise lepingu objektil XXX . Nimetatud lepingu kohaselt kohustus OÜ L p. 4.2.1. ja 4.2.2 järgi varustama klienti majandus- joogiveega (puurkaevuvesi) ja vastu võtma bioloogilisele puhastamisele olmereoveed. Seega on tõendatud, et vee- ja kanalisatsiooniteenuse saamiseks oli kostjal vastava teenusepakkujaga leping sõlmitud. Asjas puudub vaidlus selles, et peale poolte vahel ostu-müügilepingu sõlmimist ostutati hagejale vee- ja kanalisatsiooniteenust edasi, kuigi hageja eraldi teenuste osutamiseks lepingut ei sõlminud. Asjas puudub vaidlus ka selles, et teenust osutati elamurajooni siseste trasside kaudu, nimetatud trassid ei olnud liidetud Rae valla tsentraalsesse võrku. Asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus selles, kas poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi kinnistu veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenused piirduma L siseste trassidega või pidid trassid olema ühendatud Rae valla veevärgiga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 4 järgi, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Arvestades vaidlusaluse lepingu p. 3.1. sõnastust, leiab kohus, et pooled leppisid kokku, et lepingu eseme ostuhind sisaldab ka kinnistu liitumist vee- ja kanalisatsioonivõrguga, mis on rajatud vastavalt ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse nõuetele ning on kohaliku omavalitsuse poolt püsivalt kasutamiseks lubatud. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud p.-st
sisetrassid olid juba 2004.a. valmis ehitatud, kuid torustikud olid ehitatud ilma ehitusprojektita. Asjaolu, et väljaehitatud vee-ja kanalisatsioonirajatised ei võimaldanud nõuetekohaselt vett tarbida ja kanalisatsiooniteenust kasutada nähtub ka tunnistaja ütlustest. Tunnistaja AL`i ütlustest nähtub, et kuni uue puurkaevu valmimiseni, sai kogu küla vett XXX talu kaevust, kuid selle kaevu veetootlikkus ning kvaliteet ei vastanud nõuetele. Nimetatud tunnistaja ütlustest nähtub, et elamurajooni kanalisatsioon oli rajatud isevoolsena, kuigi maa-ala kõrguste erinevuse tõttu oli vaja osaliselt survetrasse. Eeltoodu kohaselt asub kohus seisukohale, et asjas on tõendatud, et L elamurajoonis ei olnud ajal, kui hageja kinnistu kostjalt omandas välja ehitatud poolte vahel sõlmitud lepingu p. 3.1. järgseid nõuetekohaseid rajatisi vee-ja kanalisatsiooniteenuste osutamiseks. Nimetatud asjaolu ei lükka ümber ka tunnistaja VJL`i ütlused. Nimetatud tunnistaja algsete ütluste kohaselt toimis arendusalal isevoolne kanalisatsioon ning arendaja poolt oli rajatud ka survetrass, samas nähtub tunnistaja ütlustest, et reovett veeti ka väidetavalt valmisehitatud survetrassist masinaga pumplasse. Seega tuleb asuda seisukohale, et tunnistaja ütlused kanalisatsioonirajatiste nõuetekohasuse kohta on vastuolulised, seega tuleb asuda seisukohale, et veenvamalt on asjas tõendatud väited, et rajatud kanalisatsioonis olid puudused. Asjaolu, et elamurajooni jaoks ettenähtud uus puurkaev ei olnud kasutuses ning vajas täiendavat seadet ning kasutusluba tunnistas ka VJL. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, lg 2 p 1 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kostja poolt hagejale üleantud asi ei vastanud lepingutingimustele. Käesolevas asjas on kohus seisukohal, et kostja on lepingut rikkunud, kuna hagejale müüdud asi oli puudustega. Asjas on tõendamist leidnud, et hagejale müüdud kinnistu ei olnud liidetud tsentraalse vee ja kanalisatsioonivõrguga, samuti ei võimaldanud olemasolev võrk saada nõuetekohast teenust. Asjas on kostja tuginenud sellele, et hageja ei ole temale teatanud asja lepingutingimustele mittevastavusest 1) kahe kuu jooksul 2) mõistliku aja jooksul. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijale müügi puhul, peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul peale seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Leping sõlmiti poolte vahel 17.07.2006.a., asja materjalidele lisatud kirja (tlk 32) kohaselt teatas hageja kostjale puudustest 11.06.2009.a. VÕS § 208 lg 4 kohaselt on tarbijale müük asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus või kutsetegevuses. Kuivõrd kostja müüs hagejale kinnistu, siis leiab kohus, et kostja viidatud 2 kuuline asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise aeg käesolevas asjas ei kohaldu. VÕS § 220 lg 3 kohaselt kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus ja kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib kostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu.
Lepingu p. 1.4.8. järgi müüdi hagejale ehitusjärgus maja ning asjas puudub vaidlus, et hageja asus majja elama 2007.a., mil ta sai teada ka asja lepingutingimustele mittevastavusest. Kuigi hageja teatas kostjale lepingutingimustele mittevastavusest alles peaaegu kaks aastat peale lepingutingimustele mittevastavusest teadasaamist leiab kohus, arvestades eelkõige puuduse iseloomu, et lepingutingimustele mittevastavusest teatamata jätmine sellise aja jooksul on mõistlikult vabandatav. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Asjas on kostja tuginenud sellele, et hageja poolt MTÜ XXX tasutud sisseastumismaks ja liikme toetus liitumiseks tsentraalse kanalisatsiooniga, kokku summas 125 000 krooni, ei ole seotud poolte vahel sõlmitud lepinguga. VÕS § 127 lg 4 järgi isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Asjas puudub vaidlus selles, et MTÜ XXX, ning tema kaudu ka OÜ RV(tlk 292-295), on asutatud L elamurajooni kinnistuomanike poolt. Asja materjalidele lisatud Rae valla Ehitusameti juhataja 14.07.2009.a. kirjast (tlk 23) nähtub, et MTÜ XXX ja tema tegevusi toetav OÜ RV on asunud korrastama L arendusala vee- ja kanalisatsioonirajatiste dokumentatsiooni ning viima rajatised vastavusse tehniliste nõuetega. Asja materjalidele lisatud liitumislepingu (tlk 175-180) kohaselt kohustus OÜ RV tasuma WSEOÜ XXX asuvate kinnistute, (sh, hagejale kuuluva) ühiskanalisatsiooniga liitumise eest liitumistasu 2 154 621 krooni. Asja materjalidele lisatud MTÜ XXX ja OÜ RV tõendi (tlk 173) kohaselt on hageja tasunud L elurajooni trasside väljaehitamisega seoses 70 000 krooni ja tsentraalse kanalisatsiooni liitumisega seotud tasuna 55 000 krooni. Nimetatud tõendi kohaselt tulenevad tasutud summad kulude jaotamisest kõikide ühistu liikmete vahel. Eeltoodu alusel, leiab kohus, et asjas on tõendamist leidnud, et hageja on tasunud 125 000 krooni poolte vahel sõlmitud lepingujärgsel asjal esinenud mittevastavuse kõrvaldamiseks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks 125 000 krooni välja mõista.
Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada, leiab kohus, et hageja kohtukulud tuleb jätta kostja kanda, kostja kohtukulud jätta tema enda kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude
proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Krista Kirspuu Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.