Tööõigus › Muud tööõigusasjad

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palub OÜ N. mõista J. R.lt välja hüvitis enne etteteatamistähtaega omavoliliselt töölt lahkumise eest summas 6 701,58 krooni ning tööandja poolt kantud koolituskulud summas 23 896 krooni. 08.01.2008 sõlmiti poolte vahel tähtajatu tööleping (nr 2-H/08), mille alusel pidi kostja asuma samal päeval hageja juures tööle hooldusmehhaaniku ametikohale. Tööandja kohustus tasuma töölepingu p 4.1 kohaselt töötajale põhipalka katseajal 15 000 krooni kuus ning vastavalt p-le 4.2 tööandja ärisaladuse hoidmise eest eritasu 500 krooni kuus. Töölepingu p 7.1.11 kohaselt oli töötaja kohustatud hüvitama tööandjale töölepingu lõppedes tema koolitamisega seotud kulud täies ulatuses, kui koolitusest on möödas vähem kui 6 kuud ja pooles ulatuses, kui koolituse lõpust on möödas 6 kuni 12 kuud. Hagivalduse kohaselt töölepingu sõlmimisele eelnevalt selgus, et kostjal puuduvad mitmed põhimõttelised teadmised konkreetse töövaldkonna kohta, mistõttu tööandja ei plaaninud esialgu töösuhteid luua. Kuna töötaja avaldas soovi nimetatud tööd teha, oli igati püüdlik ning õppimisaldis, otsustati kostjaga tööleping siiski sõlmida. Töölepingu täitmiseks vajalike teadmiste ja kogemuste omandamiseks korraldati poolte kokkuleppel töötajale intensiivkoolitus. Selleks võeti J. R. nii enne, kui pärast töölepingu sõlmimist kaasa mitmetele välislähetustele Soome Vabariiki, kus hageja teised töötajad koolitasid kostjat. Koolitused ei olnud hageja hinnangul oma olemuselt tavapärased ning võrreldavad igale töötajale tööandja poolt võimaldatava õpetusega konkreetse töö kohta, vaid hõlmasid intensiivset ja põhjalikku teadmiste omandamise programmi. Kostja viibimisel välislähetustel ei olnud muud vajadust ega eesmärki kui kostja koolitamine. Kostja ei panustanud reaalselt tehtavasse töösse, pigem aeglustas seda, kuna teised mehhaanikud pidid töö tegemise kõrval kostjat välja õpetama. Hageja arvestuste kohaselt moodustavad hüvitamisele kuuluvad kulud ajavahemikus 11.12.12.2007 toimunud välislähetuse eest 3 064 krooni, sh ööbimine (majutus) 2 464 krooni ning koolitus (kokku 12 tunni ulatuses) 600 krooni. Perioodil 14.-18.01.2008 toimunud lähetusega seonduvalt olid kulud kokku 6 169 krooni, sh päevaraha 2 500 krooni, transport (laevapiletid) 675 krooni, ööbimine 2 644 krooni ja koolitus (kokku 7 tunni ulatuses) 350 krooni. 04.-15.02.2008 toimunud lähetusega kaasnesid kulud summas 14 663 krooni, sh päevaraha 6 000 krooni, transport (laevapiletid) 959 krooni, ööbimine 6 454 krooni ja koolitus (25 tunni ulatuses) 1 250 krooni. Koolituskulude arvestamisel on hageja teiste töötajate poolt läbiviidud väljaõppeks kulunud summade väljaselgitamiseks võtnud töötajate tunnipalgast proportsionaalse summa 50 krooni. Arvutus on põhjendatud asjaoluga, et kuigi koolituse käigus tehti ka reaalselt tööd, oli töötajate tööjõudlus kostja väljaõpetamise tõttu oluliselt väiksem. Väljatoodud summa moodustab umbkaudselt ühe kolmandiku töötajate tunnipalgast, mistõttu summat 50 krooni tunnis, kokku 2 200 krooni, võimaldatud koolituse eest tuleb pidada proportsionaalseks ja mõistlikuks. Kostja omandas koolituse tulemusel vajalikud teadmised ja eeldused reaalselt tööle asumiseks. 22.02.2008 ei ilmunud kostja enam tööle. Kahe päeva möödudes teavitas kostja oma otsest ülemust P. J., et on haige ja järgmise töönädala alguses tööle ilmuda ei saa. 27.02.2008 teavitas kostja hagejat e-kirja vahendusel, et seoses rahaliste probleemidega peab

ta töölt lahkuma, täpsustamata, mis kuupäeval ta töölepingu lõpetada soovib. Saadetud ekirjas püstitas kostja küsimuse, kas oleks võimalik veel hooldusmehhaaniku töökohale kandideerida. Hagejale jäi ebaselgeks, mida täpselt kostja 27.02.2008 saadetud e-kirjas väita üritas ning kui tõsiseltvõetav nimetatud teade oli. Seetõttu saatis hageja tehnikadirektor U. I. järgmisel päeval kostjale e-kirja, milles palus töötajal tulla tööandja kontorisse, et tekkinud probleemile lahendus leida, andes samas üheselt mõista, et tööandja ei ole huvitatud J. R. lahkumisest, sest töötajasse on investeeritud aega ja raha. Kostja saadetud e-kirjale ei vastanud. Ka edasised katsed töötajaga ühendust saada ebaõnnestusid. Et töötajal puudus igasugune huvi töölepingu korrektseks lõpetamiseks, sh lahkumisavalduse esitamiseks ja tööandja vara tagastamiseks, koostas hageja 06.03.2008 käskkirja nr 4-3/2008 kostja distsiplinaarkorras karistamise kohta töölepingu lõpetamisega alates 06.03.2008 toona kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 6 alusel ja saatis käskkirja postiga töötaja elukoha aadressil. Tööandja käsitas kulutusi töötaja koolitusele investeeringuna, vastutasuks oli töötaja kohustatud rakendama oma teadmisi tööandja kasuks. Investeeringu tasuvusajaks arvestas tööandja aasta, mis väljendus töölepingu p 7.1.11 märgitud tähtaegades. Kuna kostja lahkus praktiliselt kohe pärast viimase koolituse lõppu, jäid tööandja kulul omandatud teadmised tööandja kasuks rakendamata. TLS § 84 lg 2 kohaselt on tööandjal õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. TLS § 118 lg 1 on sätestatud, et kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu lõpetamise kohta avaldust esitamata (TLS § 79 ja § 80), on tööandjal õigus nõuda töötajalt hüvitust kuni tema ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kostja lahkus töölt omavoliliselt, andmata mingit etteteatamistähtaega ning jättis töölepingu lõpetamisest teatamata. Seetõttu on hagejal TLS § 84 lg 2 ja § 118 lg 1 koosmõjus tekkinud õigus nõuda kostjalt hüvitist 9 tööpäeva eest (22.02-06.03.2008). Kuna kostja kuu brutopalgaks vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingule oli 21 594 krooni ja töötaja töötas hageja juures kokku 29 päeva, siis on töötaja keskmine päevapalk vastavalt Vabariigi Valitsuse 15.08.2001 määrusest nr 275 (Keskmise palga arvutamise kord) tulenevale metoodikale 744,62 krooni. Tööandjal on õigus nõuda enne etteteatamistähtaega omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitist 9 tööpäeva eest, kokku summas 6 701,58 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt kostja näol on tegemist vastaval erialal eriharidust omava isikuga, kes on selles valdkonnas töötanud käesolevaks hetkeks juba kuus aastat. Enne hageja juurde tööle asumist töötas kostja Soomes laserpingi operaatorina, mistõttu omab ta antud valdkonnas häid teadmisi. Töövestlusel märkis kostja vahetu ülemus P. J., et kostja sobib mehhaaniku töökohale, kuivõrd tegemist on pädeva isikuga, kes valdab ka soome keelt, mis on vajalik arvestades äriühingu klientuuri. Alusetud ning tõendamata on hageja väited, et kostja teadmised hooldusmehhaaniku tööülesannetest olid oluliselt tagasihoidlikumad kui tööleasumisel vajalik oleks olnud. Iga uus töötaja vajab näpunäiteid ning selgitusi konkreetse töö iseloomu kohta, kuid seda ei saa pidada vajaliku kvalifikatsiooni puudumiseks. Tööandja poolt töö tegemiseks vajalike juhiste andmine on tööandja kohustus. Kuivõrd kostja oli pädev hooldusmehhaaniku ametikohal töötama, puudus tal vajadus leppida tööleasumisel hagejaga kokku, et temale võimaldatakse intensiivkoolitust, mille kulud kohustub kostja töölepingu temapoolsel lõpetamisel ise kandma. Kostja hinnangul ei

võimalda TLS erisoodustustega lepingu sõlmimist määramata ajaks, nagu on hageja poolt tehtud. Pooled ei ole sõlminud ühtegi koolituslepingut, milline asjaolu tõendab selgesti, et nn koolitused kujutasid endast tegelikkuses kostja poolsete tööülesannete täitmist Soomes. Vastasel juhul oleks sedavõrd kulukate koolituste läbiviimisest kostjat eelnevalt teavitatud ning selle kohta sõlmitud kirjalik kokkulepe. Kostjale jääb arusaamatuks, mis põhjusel oli vajalik väidetavad koolitused läbi viia Soomes, kui kostja töökoht ning töös kasutatavad seadmed on olemas Eestis. Kostja arvates kaasati ta tegelikkuses välislähetustesse tulenevalt tema teadmistest ning soome keele oskusest. Esimesel lähetusel Soomes viibis kostja neli päeva (14.-18.01.2008), millest kolm päeva tegeles ta tasuta tõlketööga hageja kasuks, kuna klient ei vallanud eesti ega inglise keelt. Kostja ei saanud Soomes olles mingisugust koolitust. Järgmisel lähetusel Oulus (04.-15.02.2008) tegeles kostja esimesel nädalal pinkide paigaldamisega, millega ta sai väga hästi hakkama ilma igasuguse kaasabita, kuivõrd omas vastavaid teadmisi. Teisel nädalal tegeles kostja nii koos hageja töötaja S. S. kui ka iseseisvalt klientide koolitamisega, millega ta sai S. S. hinnangul suurepäraselt hakkama. Arvestades, et kostja käis Soomes tööülesandeid täitmas (mitte koolitustel nagu hageja väita püüab) ning et väidetavate koolituste kohta puuduvad igasugused dokumentaalsed tõendid, puudub hagejal alus nõuda kostjalt välislähetustele kulunud rahasummasid. Hageja nõuab väidetavaid koolitussummasid ilma igasuguse õigusliku aluseta tagasi ka 11.-14.12.2007 eest, kuigi tööleping sõlmiti alles 08.01.2008. Hageja kui tööandja oli kohustatud maksma kostjale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sõiduraha ning vastavate summade tagasisaamiseks puudub igasugune õiguslik alus. Töölähetus ei ole samastatav koolitusega. Hageja nõude rahuldamine oleks kostja hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostjat pole eelnevalt teavitatud väidetavast koolituse toimumisest tööülesannete täitmise käigus ega informeeritud selle maksumusest. Hageja kasutas oma töös tüüplepinguid, milliste kohaselt tasus elamis- ja reisikulud vastupidiste kokkulepete puudumisel tööde tellija, mitte hageja. Hageja ei ole hagiavaldusele lisanud kirjalikku kokkulepet, millest nähtuks, et hageja on olnud vastavate kulude kandjaks. Kostjal on põhjendatud alus arvata, et ka hageja teiste klientide puhul on majutus- ning transpordikulude kandjaks töö tellija, mitte hageja, mistõttu soovib hageja nõude esitamisega kostja vastu alusetult rikastuda. 06.03.2008 käskkirjaga nr 4-3/2008 karistas hageja kostjat distsiplinaarkorras ning lõpetas samal päeval töölepingu TLS § 86 p 6 alusel. Seega on tööleping kostjaga lõpetatud tööandja algatusel, mis ei võimalda hagejal samaaegselt nõuda hüvitust TLS § 84 lg 2 ja § 118 lg 1 alusel, kuivõrd nende sätete kohaldamine eeldab töölepingu lõpetamist töötaja algatusel. Seega puudub hageja nõudel hüvituse maksmiseks omavoliliselt töölt lahkumise eest õiguslik alus ning hagi tuleb selles osas jätta täies ulatuses rahuldamata. Ekslikud on ka hageja arvutused keskmise päevapalga osas. Jääb arusaamatuks, millele tugineb hageja väide, et kostja kuu brutopalgaks oli 21 594 krooni. Vastavalt töölepingule oli see summa 15 000 krooni. Nimetatud asjaolu nähtub ka kostjale 06.03.2008 makstud lõpparvest. Samuti jääb arusaamatuks, millele tugineb hageja väide, et kostja töötas hageja juures 29 päeva, kuivõrd kirjalik tööleping sõlmiti 08.01.2008. Hageja poolt koostatud lõpparve maksmise aruandest nähtuvalt on hageja arvestanud, et kostja töötas lisaks veebruaris 16 tööpäeva, seega tunnistab hageja kostja töötamist ka 22.02.2008. Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Otsuse kohaselt pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. Kostja töötas hageja juures 08.01.2008 sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel hooldusmehhaaniku ametikohal. Töötaja põhipalk katseajal (pikkusega 4 kuud) oli 15 000 krooni kuus (lepingu p 4.1). Töölepingu p 7.1.11 kohaselt oli töötaja kohustatud hüvitama tööandjale töölepingu lõppedes tema koolitamisega seotud kulud täies ulatuses, kui koolitusest on möödas vähem kui 6 kuud (ning 50% ulatuses, kui koolituse lõpust on möödas 6-12 kuud). 06.03.2008 käskkirjaga karistas hageja kostjat distsiplinaarkorras töölepingu lõpetamisega 06.03.2008 TLS § 86 p 6 alusel. Puudub vaidlus ka selles, et kostja on nimetatud käskkirja kätte saanud ning et ta ei ole töölepingu lõpetamist hageja poolt vaidlustanud. Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas hageja on kandnud kulusid seoses kostja koolitamisega, mida kostja peaks hagejale töölepingu p 7.1.11 järgi hüvitama. Samuti on pooltel vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist omavolilise töölt lahkumise eest. Vastavalt 01.07.2009 jõustunud TLS § 131 lg-le 1 kohaldatakse enne 01.07.2009 sõlmitud töölepingule alates 01.07.2009 töölepingu seaduses sätestatut. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei välista ega piira esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 01.07.2009. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2009, kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega kuulub käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele ajavahemikul 01.07.1992-30.06.2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seadus, mille § 48 lg 1 p 1 kohaselt pidid töötaja ja tööandja vastastikku täitma töö- ja kollektiivlepingu tingimusi. TLS §-st 15 tulenevalt olid kehtetud töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtust. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p-st 7.1.11 tulenev kostja kohustus hüvitada hagejale töölepingu lõppedes tema koolitamisega seotud kulud ei ole käesoleval juhul töötaja olukorda halvendav tingimus ning seega on poolte sellesisuline kokkulepe kehtiv. Kohtu hinnangul ei toeta olemasolevad tõendid hageja väidet, et kostja viibis Soomes ajavahemikel 14.-18.01.2008 ja 04.-15.02.2008 hageja poolt korraldatud koolitustel. Kohus nõustus kostja väidetega, et ta viibis Soomes seoses tööülesannete täitmisega. Vastavalt TLS § 51 lg-le 1 on tööandjal õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui kolmekümneks järjestikuseks kalendripäevaks ja töötaja on kohustatud minema niisugusesse töölähetusse. Poolte kokkuleppel võib töölähetus kesta ka kauem. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sõiduraha. Tunnistaja S. S. ütlustest nähtub, et 14.-18.01.2008 ja 04.-15.02.2008 Soomes toimunud pinkide paigaldamisel tegi kostja hageja kasuks tööd, m.h oli kostja hagejale vajalik soome keele oskuse tõttu. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kostja polnuks vähemalt alguses võimeline oma tööülesandeid iseseisvalt täitma ning vajas S. S. juhiseid ning selgitusi konkreetsete tööetappide kohta. Samas ei saa uue töötaja taolist töö käigus toimuvat õppimisprotsessi ning kogemuste omandamist pidada töötajale erisoodustuse korras võimaldatavaks koolituseks (millega seotud kulud tuleks kostjal hagejale hüvitada). S. S. on oma ütlustes möönnud, et üksi ei oleks ta saanud plasmapinkide paigaldamise ning klientide koolitamisega Soomes hakkama. Muid tõendeid hageja väidetavate koolituste toimumise kohta kohtule esitanud ei ole. Hagiavaldusele lisatud dokumentaalsed tõendid näitavad üksnes hageja väidetavate kulude suurust. P. J.i ja S. S. kirjalikud seletused ei ole kohtumenetluses tõenditena lubatavad, mistõttu kohus jättis need kooskõlas TsMS § 238 lg-ga 5 asja

lahendamisel arvestamata. Kohus on tõendite lubatavusega seonduvat hagejale 19.01.2009 toimunud eelistungil selgitanud. Ajavahemikus 11.-14.12.2007 väidetavalt toimunud koolituse kulude hüvitamist ei ole hagejal õigus kostjalt vähemalt lepingulisel alusel nõuda. Vaidlustamata asjaolude kohaselt hageja ja kostja sellel perioodil omavahel veel töösuhtes ei olnud. Kostja asus hageja juurde tööle 08.01.2008 ning samal päeval sõlmiti ka kirjalik tööleping. Iseenesest ei oleks TLS mõttega vastuolus see, kui töötaja kohustuks hüvitama tööandjale enne töölepingu sõlmimist toimunud koolitusega seotud kulud. Samas eeldaks see töösuhte poolte sellesisulist selgesõnalist kokkulepet. Käesoleval juhul puuduvad tõendid taolise kokkuleppe olemasolu kohta. Hageja ei ole kohtumenetluses eitanud kostja poolt töö tegemist vaidlusaluste välislähetuste käigus. Iisegi kui lähtuda hageja (tõendamata) väitest koolituste toimumise kohta, puuduks hagejal TLS § 51 lg-s 3 sätestatut arvestades õigus nõuda kostjalt muude kulutuste (s.o majutuse ja transpordiga seonduvad kulud ning päevaraha) hüvitamist. Kulutused kostja koolitusele moodustavad hageja arvestustest nähtuvalt kokku 2 200 krooni (s.h koolitused töölepingu kehtivuse ajal 1 600 krooni). Kuna kostja käis hageja korraldusel Soomes tööl, tulnuks viimatinimetatud kulud hagejal kanda sõltumata kostja koolitamise vajadusest. Hageja poolt menetluse käigus esitatud väide, et S. S. võinuks pinke paigaldada ka Soome kliendi (tellija) poolse abiga (s.t ilma kostjata), on oletuslik ning vastuolus S. S. ütlustega. Samuti oli hageja kui tööandja otsustada, mitu töötajat ja millised töötajad ta välislähetusse pinke paigaldama saadab. Esitatud tõendite põhjal otsustades oli kostja vaidlusalusel perioodil ainus hageja soome keelt oskav hooldusmehhaanik. Poolte poolt tõenditena esitatud hooldustööde lehtedel sisalduvatest tüüptingimustest nähtub, et kõik elamis- ja reisikulud katab tööde tellija, kui ei ole eelnevalt teisiti kokku lepitud. Hageja ei ole esitanud tõendeid teistsuguste kokkulepete kohta vaidlusalustel juhtudel. Seetõttu kohtu arvates ei ole veenev, et hagetavad kostja elamis- ja reisikulud ei ole tööde tellija poolt hagejale hüvitatud. Kohus jättis hageja nõude koolituskulude hüvitamiseks summas 23 896 krooni rahuldamata. Seonduvalt kostja vastuväidetega märkis kohus, et TLS § 27 lg 2 p-st 5 tulenev võimalus (sõlmida määratud tähtajaks tööleping juhul, kui töölepingus nähakse töötajale ette erisoodustused) ei tähenda keeldu näha töötajale erisoodustusi ette määramata tähtajaks sõlmitud töölepingus (Riigikohtu 01.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 12). Kuivõrd hageja nõue koolituskulude hüvitamiseks jääb rahuldamata selle tõendamatuse tõttu, siis ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda kostja väiteid nimetatud nõude esitamise vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Kohus leidis, et hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks omavoliliselt töölt lahkumise eest (summas 6 701,58 krooni) kuulub rahuldamisele. Hageja on kõnealuse nõude esitamisel tuginenud üheaegselt TLS § 84 lg-le 2 ja § 118 lg-le 1. Kohtu hinnangul on nimetatud sätted nõude õigusliku alusena teineteist välistavad. TLS § 84 lg 2 alusel on tööandjal õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. TLS § 118 lg-st 1 tuleneb, et kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu lõpetamise kohta avaldust esitamata (TLS §-d 79 ja 80), on tööandjal õigus nõuda töötajalt hüvitust kuni tema ühe kuu keskmise palga ulatuses. TLS § 84 lg-st 2 tuleneva nõude esitamine on käesoleval juhul õiguslikult põhjendamatu.

Käesoleval juhul on kostja jäänud töölt ära selleks nõuetekohast avaldust esitamata (TLS § 79). Seetõttu on hagejal tekkinud õigus kostjalt hüvitise nõudemiseks TLS § 118 lg 1 alusel. Hagis nõutav summa (6 701,58 krooni) jääb kostja ühe kuu keskmise palga piiridesse ning on poolte esitatud asjaolusid arvestades kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud hüvitis töölt omavolilise lahkumise eest. Asja materjalidest nähtuvalt ei ilmunud kostja tööle alates 25.02.2008. Esialgselt põhjendas kostja töölt puudumist haigestumisega, kuid ei ole haigestumist kinnitavaid dokumente tööandjale ega kohtule esitanud. 27.02.2008 saatis kostja U. I.le elektronkirja, milles teatas, et peab seoses finantsprobleemidega töölt lahkuma. Hageja esindaja vastuskirjale kostja ei vastanud ning võttis hagejaga uuesti ühendust alles 03.03.2008. Kostja taoline käitumine võis hageja töökorraldust oluliselt häirida. Kohtu hinnangul ei oma TLS § 118 lg 1 kohase hüvitise määramise seisukohast tähtsust vaidlusalune asjaolu, kas kostja 22.02.2008 tööl viibis. Esitatud tõendite põhjal võib eeldada, et töötaja sellel päeval tööl viibis, kuna 22.02.2008 kuupäeva kannab hagile lisatud individuaalse materiaalse vastutuse leping. Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, et TLS § 118 lg 1 rakendamine eeldab töölepingu lõpetamist töötaja algatusel. Küll eeldab seda TLS § 84 lg 2 rakendamine. Apellatsioonkaebus OÜ N. palub maakohtu otsuse tühistada ulatuses, millega jäeti rahuldamata tema hagi J. R.`i vastu koolituskulude nõudes summas 23 896 krooni ja saata asi tagasi arutamiseks Harju Maakohtule. Maakohus on õigesti tuvastanud pooltevahelise õigussuhte ja möönnud, et poolte vahel eksisteerib kehtiv koolituskulude kompenseerimise kokkulepe täies ulatuses, kui kostja töötab hageja juures vähem kui kuus kuud ja pooles ulatuses kui kostja töötab hageja juures vähem kui aasta. Samas on kohus vääralt hinnanud tõendeid ja põhjendamatult jätnud rahuldamata koolituskulude nõude summas 23 896 krooni, leides et kostja ei käinud Soomes mitte koolitustel, vaid tööd tegemas. Maakohus leidis, et kostja viibis Soomes töölähetustel, tegi seal tööd ja seetõttu ei ole hageja nõue koolituskulude hüvitamiseks põhjendatud ja tõendatud. Apellant märgituga ei nõustu ja leiab, et kohus on vääralt hinnanud asjas esitatud tõendeid ja eriti tunnistajana üle kuulatud S. S. ütlusi. Apellant rõhutab, et vastustaja tegi Soomes koos S. S. tõepoolest ka tööd, kuid selle eest sai ta palka. Palka oleks vastustajale töölepingu alusel tasutud ka Eestis. Kui poleks olnud vajadust vastustajat koolitada, siis ei oleks teda saadetud Soome ega tehtud kulutusi tema töölähetustele. Soomes viibis samal ajal ka kolmas apellandi töötaja S. S., kes oleks saanud ja pidanud S. S.t aitama juhul, kui viimasel oleks napi soome keele oskuse tõttu abi vaja läinud. S. S.i olemasolule Soomes on viidanud ka tunnistaja S. S.. Järelikult oli vastustaja viibimine Soomes üksnes koolituslikku eesmärgiga ja kõik kulud, mis sellega kanti lisaks palga maksmisele, tuleb tööandjale poolte kokkuleppe alusel hüvitada. Apellant leiab, et kohus ei ole märgitut mõistnud, kuivõrd on vääralt hinnanud tõendeid. Puudub vaidlus, et tööandjal on õigus saata töötajat töölähetusse, kuid sellega kaasneb ka kohustus tasuda töötajale päevarahasid ja hüvitada talle majutus ning transport. Käesoleval juhul oleks apellandil märgitud kulud jäänud kandmata, kuivõrd vastustaja viibimine Soomes ei olnud hädavajalik ja eelkõige oli selle põhjuseks vastustaja intensiivne koolitamine. Kuna vastustaja Soomes oli ja poolte vahel oli kehtiv tööleping, siis loomulikult pidi vastustaja Soomes ka tööd tegema, nii palju kui oskas.

J. R. vajas koolitust enne, kui oleks iseseisvalt suutnud tööle asuda. S. S. on selgitanud kohtule, et praktikas on tavaline, et uus töötaja saab koolituse edasiseks tööks, mh sai koolituse ka S. S. ise, kes edaspidi andis omakorda teadmisi edasi teistele töötajatele sh vastusajale. S. S. kinnitas, et ka J. R. oli ilmselgelt koolitust vaja enne, kui viimane oleks suutnud iseseisvalt tööle asuda. Koolitus on uuele töötajale tavapäraselt vajalik töötamaks hooldusmehhaaniku ametikohal ning koolitus oli vajalik ka J. R.le ning ka viimane ise möönis, et tal elektrialased teadmised puuduvad. Koolitus viidi erandkorras läbi Soomes, et kiirendada J. R. iseseisvat tööle asumist. Eelmärgitut kinnitab asjaolu, et apellant võttis täpselt samal ajal ja samale ametikohale tööle ka R. P., kelle juhendamine erines oluliselt J. R. koolitamisest. R. P. oli põhimõtteliselt koheselt võimeline teostama iseseisvalt erinevaid plasmapingi paigaldustöid, vajades tööandjalt eelnevalt vaid mõningasi näpunäiteid ja veidike juhendamist, mitte ulatuslikku väljaõpet, mis J. R. puhul vajalikuks osutus. Kuna oli otsustatud intensiivse koolituse kasuks, siis pidigi see toimima Soomes, kuna Eestis polnud see sellel ajahetkel võimalik. Koolituste ajal paigaldatavate seadmete näol oli tegemist suurte ja väga spetsiifiliste seadmetega, mida müüakse ja sellest tulenevalt ka paigaldatakse suhteliselt harva. 2007. detsembris ja 2008. jaanuaris vastavate seadme paigaldust Eestis ei toimunud, vaid toimus ainult Soomes, mis oli objektiivseks põhjuseks miks tuli kostja väljaõpe ja koolitus läbi viia Soomes. Teiseks momendiks, miks koolitus viidi Soomes läbi oli see, et vastustaja tulevaseks tööpiirkonnaks (pärast katseaja edukat lõppu) pidi saama just Soome Vabariik ja tööülesandeks seal asuvate klientide teenindamine, mistõttu oli otstarbekas viia koolitus läbi tulevases töö- ja suhtluskeskkonnas. Kuigi kostjaga sõlmiti tööleping alles 2008. jaanuaris, asuti kostjat katseaja maksimaalse ja efektiivse ärakasutamise eesmärgil koolitama juba 2007. detsembris. Kuigi vastustaja püüab esineda positsioonilt, et talle pole üldse mingit koolitust tehtud ja ta ei saanud üldse aru, et Soomes käigud on koolitused, siis ometi on 09.09.2009 istungil vastustaja ka ise möönnud, et esimesel koolitusel oli tegemist peamiselt tõlketööga. Märgituga võtab vastustaja omaks, et ta siiski oli koolitusel ja asjaolu, et ta tegeles tõlketööga, on kooskõlas apellandi poolt osundatuga, et koolitus viidi läbi Soomes kui vastustaja tulevases töö- ja suhtluskeskkonnas, mille käigus kontrolliti mh tema soome keele vastavust. Vastustaja möönis intensiivse koolituse vajadust kui ühte töölepingu sõlmimise tingimust ja mõistis, et ta viibib Soomes koolitusel ning koolitus viidi läbi Soomes, kuivõrd Eestis polnud see sellel ajahetkel objektiivselt võimalik. Vastustaja peamiseks vastusväiteks käesoleval hetkel on viide S. S. ütlustele, et välislähetuses Soomes ei oleks ta üksi hakkama saanud, kuna plasmapingid on mahult suured ja vajavad kaasabi, peab olema vähemalt kaks inimest pingi püsti panemiseks. Vastustaja ei olnud Soomes asendamatu, Soomes viibis ka kolmas apellandi töötaja S. S., kes oskas soome keelt ja kuivõrd ta omas kogemust ka hooldusmehhaanikuna, oleks olnud ta võimeline palju paremini S. S.t abistama, kui veel kogenematu J. R.. Eeltoodust tulenevalt on selge, et vastustaja viibis Soomes intensiivsel koolitusel, mis oli poolte vahel töösuhte sõlmimise eelduseks. Puudub vaidlus, et vastustaja tegi seal ka reaalset tööd, kuid selle eest sai ta palka. Vaidlus puudub asjaolu üle, et apellant on seoses J. R. töölähetustega kulusid kandnud ning ka

kohus on osundanud, et hagiavaldusele lisatud dokumentaalsed tõendid näitavad apellandi kulude suurust. Kuna kohus on õigesti leidnud, et poolte vahel on seaduslik ja kehtiv koolituskulude hüvitamise kokkulepe, siis ongi poolte vahel üksnes vaidlus selle üle, kas vastustaja peaks vastavad kulutused hüvitama või mitte. Kohtuotsusest ja eeltoodust nähtuvalt on kohus leidnud liiga kitsalt, et vastustaja viibis Soomes seoses tööülesannete täitmisega. Kohtuotsusest ei selgu, miks asjaolu, et vastustaja koolituse ajal ka tööd tegi (mille eest sai palka), välistab koolituskulude hüvitamise. Kohus on valesti rõhutanud asjaolu, et vastustaja oli apellandile vajalik soome keele oskuse tõttu. S. S. ütlustest nähtuvalt ei olnud J. R. asendamatu ega tema viibimine Soomes hädavajalik. Apellant rõhutab, et kui vastav õppeprotsess oleks toimunud Eestis viisil, et vastustaja oleks teiste töötajate kõrvalt ja ajapikku õppinud ametit, siis tõepoolest ei saaks seda lugeda koolituseks, mida vastustaja peaks hüvitama. Sellisel juhul ei oleks apellant teinud ka mingeid täiendavaid kulutusi. Samas antud juhul viidi koolitus läbi Soomes, kus vastustaja poleks muul põhjusel pidanud üldse viibima ning apellant tegi kulutusi nii otseselt vastustaja lähetuskulusid kandes kui ka kaudselt kuivõrd selgitused vastustajale kulutasid apellandi töötajate aega. Seisukohta, mille kohaselt ei saa uue töötaja töö käigus toimuvat õppimisprotsessi ning kogemuste omandamist pidada töötajale erisoodustuse korras võimaldatavaks koolituseks (millega seotud kulud tuleks kostjal hagejale hüvitada) ei ole kohus põhjendanud ega selgitanud. Kohus pole esile toonud, miks antud juhul ei saa vastavat õppeprotsessi pidada koolituseks. TsMS § 436 lg 1, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud, mis muuhulgas tähendab seda, et kohtu mõttekäik peab olema jälgitav ning pooltele arusaadav, miks kohus ühele või teisele järeldusele on jõudnud. S. S. on oma ütlustes kohtule möönnud, et üksi ei oleks ta saanud plasmapinkide paigaldamise ning klientide koolitamisega Soomes hakkama. Samas on kohus jätnud tähelepanuta S. S. selgitused selle kohta, et talle oleks appi tulnud nagunii Soomes viibiv ja soome keelt valdav S. S.. Märgitust tulenevalt on kohus vääralt leidnud, et kuna kostja käis hageja korraldusel Soomes tööl, tulnuks viimatinimetatud kulud hagejal kanda sõltumata kostja koolitamise vajadusest. Antud juhul on oluline, et kui vastustajat poleks olnud Soomes vaja koolitada, siis poleks teda sinna ka töölähetusse saadetud. Isegi juhul kui lähtuda kohtu eeldusest, et apellant pidi igal juhul hüvitama vastustaja lähetusrahad, on kohus ka märkinud, et kulutused kostja koolitusele moodustavad hageja arvestustest nähtuvalt kokku üksnes 2 200 krooni (s.h koolitused töölepingu kehtivuse ajal 1 600 krooni. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole märgitud kulusid vastustajalt välja mõistnud. Kohus on poolte suhtele andnud küll põhimõtteliselt õige õigusliku hinnangu, kuid vääralt hinnanud tõendeid, mis teeb kohtuotsuse teatavas mõttes vastuoluliseks, kohus on ühelt poolt tuvastanud apellandi õiguse vastustajalt hüvitist saada, kuid tõendeid vääralt hinnanuna leidnud, et nõue kuulub koolituskulude osas rahuldamata jätmisele. Lisaks on kohus otsuses tõstatanud küsimuse, mille kohaselt pole kohus veendunud, et hagetavad kostja elamis- ja reisikulud ei ole tööde tellija poolt hagejale hüvitatud. Märgitust tulenevalt on tõusetunud mitmeid tõenditega seotud küsimusi (eriti oluline on S. S. ütluste vastuoluline tõlgendamine). Samas sätestab TsMS § 436 lg 1, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud, mis

muuhulgas tähendab seda, et otsus ei tohi olla vastuoluline. TsMS § 442 lg 8 on sätestatud, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Eeltoodust nähtub, et kohus on tõendeid analüüsinud poolikult ja jätnud näiteks osad S. S. väited üldse hindamata. Arvestades märgitut ei ole Harju Maakohtu 05.10.2009 otsus õiguspärane ning kuulub tühistamisele. Apellant on seisukohal, et arvestades kujunenud menetluslikku olukorda, kus probleem on kujunenud tõendite osas, aga mitte materiaalõiguse osas, on otstarbekas asi saata arutamiseks tagasi maakohtusse, kus tuleb vastavaid tõendeid uuesti analüüsida ja hinnata. Asja saatmine uueks arutamiseks maakohtule on täiendavalt põhjendatud ka sellega, et tõendite kogumise ja hindamise juures peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 ja TsMS § 630 lg-ga 1 antud edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis OÜ-lt N. kasuks J. R.`ilt hüvitise omavoliliselt töölt lahkumise eest summas 6701,58 krooni. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ringkonnakohus otsust eelnimetatud nõude osas ei kontrolli. Maakohtu otsus on vaidlustatud osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude koolituskulude väljamõistmiseks. Hageja nõude kohaselt viibis J. R. koolitusel Soomes ajavahemikul 11.12.2007- 14.12.2007, 14.01-18.01.2008 ja 04.02-15.02.2008, mis läks tööandjale maksma 23 986 krooni, millist summat ta palub kostjalt välja mõista. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et kostja viibis tõepoolest nimetatud perioodil Soomes, kuid tegemist ei olnud koolitusega, vaid töölähetusega. Lisaks sellele 11.12.-14.12.2007 ei olnud ka pooled töölepingut sõlminud. Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud eelnimetatud nõude osas maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist, seda ka tõendite hindamise osas. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kohus on esitatud tõenditest teinud ebaõigeid järeldusi ning et tunnistaja S. S. ütlusi on ebaõigesti hinnatud. Ka ei tuvastanud kolleegium otsuse vastuolulisust. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium alljärgnevat. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et tööleping vormistati 08.01.2008 ning selle punktis 7.1.11 oli kokku lepitud koolitusega seotud kulude hüvitamise korras töötaja poolt. Seega oli hagiavalduse esitamisel hageja kohustatud tõendama eelduse olemasolu koolituskulude nõude esitamiseks. Maakohus tuvastas, et töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p 6 alusel oli hageja õigustatud koolituskulude olemasolu korral esitama kostja vastu nõude selle hüvitamiseks lepingu punkti 7.1.11 alusel. Seega tuli hagejal tõendada koolituskulude

olemasolu ja selle suurust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei tõendanud koolituskulu olemasolu vaidlusalusel perioodil. Hageja enda esitatud tõenditest ilmneb, et 11-14.12. 2007 ja 14.-18.01.2008, 04-15.02. 2008 oli kostja töölähetuses Soomes (t.lk.20-21) ning raamatupidamises teostati väljamakset töölähetusena. Ka apellatsioonkaebuses apellant ei eita asjaolu, et vastustaja tegi Soomes tööd, kuid leiab, et välisriiki oli kostja siiski lähetatud koolituse eesmärgil kogemuste saamiseks. Ühtegi tõendit ei ole esitatud selle kohta, millist koolitust kostja Soomes sai ja kes seda andis. Apellandi väited Soomes toimunud intensiivkoolitusest ei ole tõendatud. Asjaolu, et Soomes töötamine võis kostjale olla kasulik kogemuste omandamiseks ning et hageja töötajad võisid kostjat aidata töös, ei tõenda veel koolituse korraldamist. Apellatsioonkaebuse väidetel kostja tunnistas 09.09.2009 kohtuistungil, et toimus koolitus. Kolleegium sellega ei nõustu. Kohtuistungi protokollist ilmneb, et kostja selgitas, mida ta Soomes tegi hageja poolt väidetud koolituse ajal (t.lk. 147-148). Apellatsioonkaebuses esitatud väited sellest mitu töötajat oli hageja Soome lähetanud ning kes töötajatest oskas soome keelt, ei oma tähendust. Kas kostja saatmine Soome oli vajalik või mitte, oli tööandja otsustada. Tunnistajate ütlusi, sealjuures ka S. S. ütlusi, on kohus hinnanud. Tunnistaja S. S. ütlustest tuleneb, et koos kostjaga paigaldati pinki alates mehaanilistest komponentidest kuni elektroonikani välja, so kuni juhtmete ühendamiseni. Olenevalt situatsioonist näitas ta kostjale ette, kuidas asjad käivad, mõned asjad tegi ta ise.“ Veebruaris Oulus oli vist pingi paigaldamine“ ( t.lk.149-150). Seega ka S. S. ütlustest ei ilmne, et kostja oli Soomes koolitusel. Eesti Vabariigi tööõiguse ja Euroopa Liidu tööõiguse oluliseks põhimõtteks on teavitamiskohustuse põhimõte, mis kohustab mõlemat töölepingu poolt teavitama nii töölepingu muutmisest, lõpetamisest, töölepingu tingimustest kui ta muudest töölepingu täitmiseks vajalikest asjaoludest. Kui tööandja käsitles kostja saatmist Soome koolitusena, siis tuli see ka vastavalt vormistada ning sellest kostjat teavitada. Seda enam, et töölepingu punktis 7.1.11 oli kokku lepitud koolituskulude hüvitamise kord. Käesolevas tsiviilasjas on kostja väitnud, et teda saadeti Soome tööle. Antud asjaolu ei suutnud apellant ümber lükata. Maakohus on põhjendatult märkinud, et perioodil 11-14.12. 2007 ei olnud ka tööleping sõlmitud. Töölepingu nr 2-4/ 08 p 2.1 kohaselt pooltevaheline töösuhe tekkis 08.01.2008. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda maakohtu otsust tühistada. Selleks ei anna alust ka apellandi poolt viidatud tunnistaja S. S. ütlused. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Ele Liiv

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.