Tsiviilasja number
2-08-55753
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.04.2009, Tallinn
Tsiviilasi
V. G. hagi If P&C Insurance AS (endine ärinimi AS If Eesti Kindlustuse) vastu isikukahju hüvitise tasumise jätkamiseks
Tsiviilasja hind
12 587 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.12.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
If P&C Insurance AS apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja V. G. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
lepinguline esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa (Advokaadibüroo Natalia Lausmaa, Herne 23-2, 10135 Tallinn) Kostja If P&C Insurance AS (endine ärinimi AS If Eesti Kindlustus, registrikood 10100168, asukoht Pronksi 19, 10124 Tallinn), esindaja Allan Habicht
Jätta Harju Maakohtu 09.12.2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta kostja If P&C Insurance AS-i kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille
tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik 1998 veebruarist saab hageja regulaarselt kostjalt igakuulist kindlustushüvitist seoses liiklusõnnetuses saadud püsiva tervisekahjustusega. Hüvitise suurus oli määratud enne avariid saadud töötasu alusel ning igakuuline summade suurus erines sõltuvalt inflatsioonitasemest, millise suuruse üle pidas arvestust kostja. Alates 01.04.2008 laekus hageja arvele senisest 40% väiksem hüvitis ning kostja teatas hagejale, et hageja poolt saadav hüvitis kuulub ümberarvestamisele seoses pensioniea saabumisega, juhindudes kuni 01.06.2001 kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-st 21. Tulenevalt 01.06.2001 LKindlS § 21 lg 2 viimasest lausest, toimub kindlustuspensioni ümberarvutus vanaduspensioni määramisel. Hagejale aga ei ole Eesti vanaduspensioni määratud, seega ei ole ette nähtud ka kindlustuspensioni ümberarvestust tulenevalt LKindlS §-st 21. Hageja saab küll Vene Föderatsiooni sõjaväepensioni, kuid see oli hagejale määratud juba enne liiklusõnnetuse toimumist. Seega ei ole hageja varalises seisundis mingeid muutusi pärast kindlustushüvitise määramist olnud. Tulenevalt VÕS § 39 lg-st 1, ei saa kindlustustingimuste tüüptingimusi tõlgendada hüvitise saaja kahjuks. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26.07.1994 sõlmitud Sõjaväepensionäride sotsiaalsete tagatiste kokkulepe alusel makstav sõjaväepension ei ole riiklik pension riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 5 tähenduses, mistõttu ei ole RPKS § 6 hageja suhtes kohaldatav, see tähendab hageja ei ole kohustust valida, millise riikliku pensioni maksmist hageja soovib, kui hagejal on õigus mitmele erinevale riiklikule pensionile. Hageja ei ole endale taotlenud Eesti Vabariigis makstavat riiklikku pensioni. Seega puudub seaduslik alus hagejale määratud kindlustushüvitise ümberarvutamiseks. Hageja palus kohustada kostjat jätkama hüvitise maksmist endises suuruses, tasaarvestamata Vene Föderatsiooni poolt määratud sõjaväepensioni ja välja mõista kostjale alates 01.04.2008 vähemmakstud hüvitis ning menetluskulud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 21 kohaselt loetakse püsivast töövõimetusest (invaliidsusest) tulenevaks kahjuks saamata jäänud osa liikluskindlustuse seaduse § 20 1. lõike punktides 1-6 nimetatud tulust. LKS § 21 lg 2 kohaselt hüvitatakse kannatanu taotlusele püsivast töövõimetusest tulenev kahju kas ühekordse hüvitusena või perioodiliselt makstava kindlustuspensionina kuni isiku töövõime taastumiseni, ümberõppe teel uue eriala omandamiseni või surmani. Vanaduspensioni määramisel toimub kindlustuspensioni ümberarvutus. Antud juhul puudub vaidlus, et hagejal on võimalik Eestis vanaduspensioni saada. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 kohaselt on vanaduspensionile õigus isikul, kes on saanud 63-aastaseks ja kellel on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Hageja on kinnitanud, et hageja vastab mõlemale pensionikindlustuse seaduse §-s 7 toodud kriteeriumile ning hagejal on õigus vanaduspensioni saada. Hageja aga on valinud Eesti riigi poolt makstava vanaduspensioni asemel Vene sõjaväepensionärile makstava pensioni, mis on rahaliselt suurem kui Eesti riigi poolt makstav vanaduspension. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil sätestab, et isikul, kellele Vene Föderatsioon maksab sõjaväelase pensionit, ei maksta lisaks Eesti riigi poolt vanaduspensionit. 2(6)
Liikluskindlustuse seaduse eesmärk on kannatanule kindlustatu poolt tekitatud kahju hüvitamine. Kannatanu töövõime osalise või täieliku kaotamise korral on kindlustusandjal kohutus hüvitada kannatanule saamata jäänud tulu. Nii liiklusõnnetuse ajal kehtinud kui ka kehtiva liikluskindlustuse seaduse redaktsiooni järgi kuulub püsiva töövõimetuse eest makstav hüvitis ümberarvutamisele siis, kui isik jääb vanaduspensionile. Üldteada on asjaolu, et teatud ikka jõudes hakkab isiku töövõime vähenema. Antud vaidluse juures ei ole määravaks asjaolu, et LKindlS §-s 21 on terminina kasutatud „vanaduspensioni määramine“. Antud vaidluse puhul on oluline asjaolu, et sisuliselt on hagejal võimalik lasta endale Eesti Vabariigis vanaduspension määrata, kuid majanduslikel kaalutlustel on hageja valinud selle asemel Vene riigi poolt määratud sõjaväepensionärile makstava sõjaväepensioni. Kostja on seisukohal, et kindlustusseltsi hüvitamise kohustus ei saa sõltuda sellest, et hageja keeldub kasutamast hagejale seadusega antud õigust, ehk et hageja keeldub vastu võtmast Eesti Vabariigi poolt võimaldatavat vanaduspensioni. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil artikkel 5 sätestab, et sõjaväepensionäridele, kellel on õigus pensionile vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele, võivad pensioni nende soovil määrata ja välja maksta Eesti Vabariigi vastavad organid tema vahendite arvelt. Varem Vene Föderatsiooni poolt määratud pensionide väljamaksmine peatatakse seejuures ajaks, mil pensione maksavad välja Eesti Vabariigi vastavad organid, ning vastupidi. Hageja märgib hagiavalduses, et VÕS § 39 lg 1 kohaselt kindlustustingimuste tüüptingimusi ei saa tõlgendada hüvitise saaja kahjuks. Hageja ei ole täpsustanud, millist kindlustustingimust on hageja silmas pidanud. Juhul kui hageja on LKindlS § 21 käsitlenud tüüptingimusena, siis kostja meelest ei ole selline lähenemine õige. VÕS § 35 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kostja on hagejale aastate jooksul maksnud igas kuus põhjendamatult suurt püsiva töövõimetuse hüvitist. Kostja on teinud hüvitise arvestamisel vea, mis tekkis tõenäoliselt selle tõttu, et kostja arvestas valesti hageja liiklusõnnetuse eelse päeva netosissetuleku ning võttis valesti arvesse elukalliduse koefitsienti. Arvestades hageja P. ning OÜ R. saadud sissetulekuid, oli hageja indekseeritud päevapalk 162,37 krooni, mitte 200,98 krooni, mistõttu on kostja hagejale õigusliku aluseta igal juhul rohkem maksnud püsiva töövõimetuse hüvitist summas 115 831,02 krooni. Juhul kui kostjal oli õiguslik alus hagejale hüvitise arvestamisel lähtuda ka LKindlS §-st 21, siis on kostja hagejale rohkem maksnud püsiva töövõimetuse hüvitist summas 180 529,01 krooni. Isegi juhul, kui kostja on õigusliku aluseta hüvitise arvestamisel kohaldanud LKindlS §-s 21 ümberarvestust, siis kontrollitud kindlustushüvitise arvestuse järgi on kostja siiamaani hagejale igas kuus maksnud rohkem hüvitist, kui tuleneb seadusest vastav kohustus. Kuivõrd kostja on hagejale igas kuus püsiva töövõimetuse hüvitist maksnud summas, mis hageja peaks saama LKindlS § 21 ümberarvestust kohaldamata, siis puudub hagejal täiendava kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Hagi tuleks jätta rahuldamata ka seetõttu, et hagejal puudub täitmisele pööratav nõue kostja vastu. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja kohustas If P&C Insurance AS jätkama hüvitise maksmist V. G.le endises suuruses, tasaarvestamata Vene Föderatsiooni poolt määratud sõjaväepensioni. Kohus mõistis IF P&C Insurance AS-lt alates 01.04.2008 välja vähemmakstud hüvitise V. G. kasuks. Menetluskulud jäid kostja kanda.
3(6)
Poolte vahel puudus vaidlus, et kostjal on kohustus hüvitada hagejale liikluskahju tagajärjel saadud püsivast töövõimetusest tulenev kahju. Kostja tasub hagejale igakuulist kindlustushüvitist seoses 13.02.1998 toimunud liiklusõnnetusega (tl 39-40). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus kindlustushüvitis tulenevalt LKindlS §-st 21 ümber arvutada, seoses hageja pensionikka jõudmisega. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 21 lg 2 kohaselt hüvitatakse vastavalt kannatanu taotlusele püsivast töövõimetusest tulenev kahju, kas ühekordse hüvitusena või perioodiliselt makstava kindlustuspensionina kuni isiku töövõime taastumiseni, ümberõppe teel uue eriala omandamiseni või surmani. Vanaduspensioni määramisel toimub kindlustuspensioni ümberarvutus. Seadus ei sätesta, et kindlustuspensioni ümberarvutus toimub juhul, kui isikul tekib õigus vanaduspensionile, vaid ümberarvutus toimub juhul, kui isikule määratakse vanaduspension. Sotsiaalkindlustusameti 04.06.2008 tõendiga on tõendatud, et hageja ei saa Eesti Vabariigis vanaduspensioni, seega ümberarvutamise eeldus on täitmata. Hageja saab Vene Föderatsiooni poolt 1987 määratud sõjaväepensioni, mis on määratud tulenevalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelisest 26.07.1994 Kokkuleppest Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil, kuid sõjaväepension ei ole riiklik pension RPKS § 5 tähenduses ning seda ei saa võrdsustada vanaduspensioniga. Hageja sai pensioni juba kindlustushüvitise määramise ajal, millest kostja enne kindlustushüvitise määramist oli teadlik. Hageja ei ole kostja eest oma sissetulekuid ja vara varjanud ega kunagi väitnud, et hageja ei saa üldse pensioni. Kostja ei ole eeltoodu osas vastupidist tõendanud. Eeltoodu põhjal ei ole hageja esitanud valeandmeid, mis tingisid kahjusumma suurenemise või alusetu väljamakse, seega ei ole täidetud LKindlS § 38 lg-s 3 sätestatud eeldus. Samuti ei ole hageja suhtes kohaldatav RPKS § 6 ehk hagejal ei ole õigus Eesti Vabariigis vanaduspensionile, kuna hageja saab pensioni Vene Föderatsioonist. Hageja on küll täitnud RPKS §-st 7 tulenevad kriteeriumid vanaduspensioni saamiseks, aga see ei tähenda, et hagejal on õigus vanaduspensionile. Hageja selgituse kohaselt on tal tööstaaži liiga vähe, et saada samas suuruses pensioni Eesti Vabariigis, kui ta saab praegu. Alusetud on ka kostja väited, et hageja keeldub vastu võtmast Eesti Vabariigi poolt võimaldatavat vanaduspensioni. Vaidlust ei ole selles, et hagejal kui sõjaväepensioni saajal ei ole õigust mitmele pensionile ning antud juhul oleks pidanud kostja võtma seda arvesse koheselt kindlustushüvitise määramisel, kuna kostja oli teadlik, et hagejale on määratud alates 1987 sõjaväepension ning hagejal ei ole hiljem õigust vanaduspensionile. Asjaolu, et kostja on kindlustushüvitise kindlaksmääramisel eksinud kindlustushüvitise suuruse määramisega, ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Lähtudes eeltoodust, kuulus hagi rahuldamisele ning kostjal ei ole õigust, tulenevalt liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 21 lg-st 2, ümber arvutada hagejale määratud kindlustushüvitist, kuna hagejale ei ole määratud vanaduspensioni. Kostja ei saa nõuda, et hageja peab saama pensioni Eesti Vabariigi rahaliste vahendite arvelt, kuna see on kostjale kasulikum. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, et hagejal puudub õigus Eesti Vabariigilt vanaduspensioni saada. Hagejal on õigus saada vanaduspensionit, kuid ta on valinud Eesti riigi poolt makstava vanaduspensioni asemel Vene sõjaväepensionärile makstava pensioni (mis on rahaliselt suurem, kui ta saaks Eesti riigi poolt makstavat vanaduspensioni).
4(6)
Liikluskindlustuse seaduse eesmärk on kannatanule kindlustatu poolt tekitatud kahju hüvitamine. Kannatanu töövõime osalise või täieliku kaotamise korral on kindlustusandjal kohutus hüvitada kannatanule saamata jäänud tulu. Nii liiklusõnnetuse ajal kehtinud kui ka kehtiva liikluskindlustuse seaduse redaktsiooni järgi kuulub püsiva töövõimetuse eest makstav hüvitis ümberarvutamisele siis, kui isik jääb vanaduspensionile. Antud vaidluse juures ei ole määravaks asjaolu, et LKS § 21 on terminina kasutatud „vanaduspensioni määramine“. Antud vaidluse puhul on oluline asjaolu, et sisuliselt on vastustajal võimalik lasta endale Eesti Vabariigis vanaduspension määrata, kuid majanduslikel kaalutlustel on ta valinud selle asemel analoogse Vene riigi poolt määratud sõjaväepensionärile makstava sõjaväepensioni. Lisaks selle ei saa vastustaja väita, nagu talle üldse ei makstaks pensioni. Kindlustusandja hüvitamise kohustus ei saa sõltuda sellest, et vastustaja keeldub vastu võtmast Eesti Vabariigi poolt võimaldatavat vanaduspensioni. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil artikkel 5 grammatiline tõlgendamine võimaldab järeldada, et puudub võimalus nii Nõukogude Liidu relvajõududes teenimisel omandatud kui ka pärast erruminekut Eestis töötatud aja eest omandatud staaži alusel määratud pensione üheaegselt välja maksta. Analoogselt Eesti kaitseväelastel tuleb valida kaitseväeteenistuse seaduse § 196 lg-st 5 tulenevalt üks pensioniliik, kuigi nad on täitnud erinevate pensionite saamiseks vajalikud tingimused. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 09.12.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium ei tuvastanud menetlusõiguse normide rikkumist. Apellatsioonkaebuses kordab kostja vastuväiteid hagile, mis esitati juba maakohtule. Maakohus on kõigile kostja vastuväidetele hinnangu andnud. Kolleegium nõustub täielikult nende maakohtu põhjendustega. Puudub alus teisiti tõlgendada LKindlS §-i 21 lg 2. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 21 lg 2 kohaselt hüvitatakse vastavalt kannatanu taotlusele püsivast töövõimetusest tulenev kahju kas ühekordse hüvitusena või perioodiliselt makstava kindlustuspensionina kuni isiku töövõime taastumiseni, ümberõppe teel uue eriala omandamiseni või surmani. Vanaduspensioni määramisel toimub kindlustuspensioni ümberarvutus. Seadus ei sätesta, et kindlustuspensioni ümberarvutus toimub juhul, kui isikul tekib õigus vanaduspensionile, vaid ümberarvutus toimub juhul, kui isikule määratakse vanaduspension. Üldise pensioniea saabumisega ei ole ümberarvestus seotud. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja If P&C Insurance AS-i kanda.
5(6)
TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Iko Nõmm
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.