Välja mõista IPAS-ilt alates 01.04.2008 vähemmakstud hüvitis VG kasuks. Menetluskulud Välja mõista IPAS-ilt menetluskulud täies ulatuses (100%) VG kasuks. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,
2-08-55753 võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Menetluse käik
2.27.08.2008 esitas IPAS kohtule taotluse vaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Hageja nõue ja põhjendused
3.Hageja palub kohustada kostjat jätkama hüvitise maksmist endises suuruses tasaarvestamata Vene Föderatsiooni poolt määratud sõjaväepensioni ja välja mõista kostjale alates 01.04.2008 vähemmakstud hüvitis ning menetluskulud.
4.1998 veebruarist saab hageja regulaarselt kostjalt igakuulist kindlustushüvitist seoses liiklusõnnetuses saadud püsiva tervisekahjustusega. Hüvitise suurus oli määratud enne avariid saadud töötasu alusel ning igakuuline summade suurus erines sõltuvalt inflatsioonitasemest, millise suuruse üle pidas arvestust kostja. Alates 01.04.2008 laekus hageja arvele senisest 40% väiksem hüvitis ning kostja teatas hagejale, et hageja poolt saadav hüvitis kuulub ümberarvestamisele seoses pensioniea saabumisega juhindudes kuni 01.06.2001 kehtinud liikluskindlustuse seadusest (LKindlS) § 21.
5.Hageja kostja poolse otsusega ei nõustu, kuna tulenevalt 01.06.2001 LKindlS § 21 lg 2 viimase lause kohaselt kindlustuspensioni ümberarvutus toimub vanaduspensioni määramisel. Hagejale aga ei ole Eesti vanaduspensioni määratud, seega ei ole ette nähtud ka kindlustuspensioni ümberarvestus tulenevalt LKindlS § 21. Hageja saab küll Vene Föderatsiooni sõjaväepensioni, kuid see oli hagejale määratud juba enne liiklusõnnetuse toimumist. Seega ei ole hageja varalises seisundis mingeid muutusi peale kindlustushüvitise määramist olnud. Tulenevalt VÕS § 39 lg 1 kindlustustingimuste tüüptingimusi ei saa tõlgendada hüvitise saaja kahjuks.
6.Hageja märgib, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26.07.1994 sõlmitud Sõjaväepensionäride sotsiaalsete tagatiste kokkulepe alusel makstav sõjaväepension ei ole riiklik pension RPKS § 5 tähenduses, mistõttu ei ole RPKS § 6 hageja suhtes kohaldatav, see tähendab hageja ei ole kohustust valida, millise riikliku pensioni maksmist hageja soovib, kui hagejal on õigus mitmele erinevale riiklikule pensionile. Hageja ei ole endale taotlenud Eesti Vabariigis makstavat riiklikku pensioni. Seega puudub seaduslik alus hagejale määratud kindlustushüvitise ümberarvutamiseks.
7.Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et asjaolu, et kostja on kindlustushüvitise kindlaksmääramisel eksinud kindlustushüvitise suuruse määramisega, ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Kahjuhüvitamise määramise ajal kehtinud LKindlS § 38 lg 3 kohaselt, kui pärast kindlustushüvitise väljamaksmist selgub, et kannatanu oli esitanud valeandmeid, mis tingisid kahjusumma suurenemise või alusetu väljamakse, on kannatanu kohustatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi või kindlustusandja nõudel tagastama alusetult saadud summa. Hageja ei ole valeandmeid esitanud.
8.Hageja märgib, et viide VÕS § 39 lg 1 ei ole võib-olla tõesti kohane, kuid see ei mõjuta hagi alust ja eset.
9.Hageja hinnangul kostja soovib käesolevasse õigussuhtesse rakendada uut alates 01.06.2001 kehtima hakanud LKindlS § 30 lg 3 p 5 sätteid, mis aga ei ole õige. Käesolevas asjas kuulub kohaldamisele 01.07.1995-01.06.2001 kehtinud LKindlS.
2-08-55753
10.Kohtuistungil esitas hageja kirjalikult omapoolse arvutuse 40% saamata jäänud hüvitise kohta ajavahemikus märts 2008 – september 2009 summas 53 455 krooni kohta lisades pangaväljavõtte (tl 61, 62). Kostja vastuväited
11.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda.
12.Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 21 kohaselt loetakse püsivast töövõimetusest (invaliidsusest) tulenevaks kahjuks saamata jäänud osa liikluskindlustuse seaduse § 20 1. lõike punktides 1-6 nimetatud tulust. LKS § 21 lg 2 kohaselt hüvitatakse kannatanu taotlusele püsivast töövõimetusest tulenev kahju kas ühekordse hüvitusena või perioodiliselt makstava kindlustuspensionina kuni isiku töövõime taastumiseni, ümberõppe teel uue eriala omandamiseni või surmani. Vanaduspensioni määramisel toimub kindlustuspensioni ümberarvutus. Antud juhul puudub vaidlus, et hagejal on võimalik Eestis vanaduspensioni saada. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 kohaselt on vanaduspensionile õigus isikul, kes on saanud 63-aastaseks ja kellel on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Hageja on kinnitanud, et hageja vastab mõlemale pensionikindlustuse seaduse § 7 toodud kriteeriumile ning hagejal on õigus vanaduspensioni saada. Hageja aga on valinud Eesti riigi poolt makstava vanaduspensioni asemel Vene sõjaväepensionärile makstava pensioni, mis on rahaliselt suurem kui Eesti riigi poolt makstavat vanaduspensioni. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil kohaselt isikul, kellele Vene Föderatsioon maksab sõjaväelase pensionit ei maksta lisaks Eesti riigi poolt vanaduspensionit.
13.Liikluskindlustuse seaduse eesmärk on kannatanule kindlustatu poolt tekitatud kahju hüvitamine. Kannatanu töövõime osalise või täieliku kaotamise korral on kindlustusandjal kohutus hüvitada kannatanule saamata jäänud tulu. Nii liiklusõnnetuse ajal kehtinud kui ka kehtiva liikluskindlustuse seaduse redaktsiooni järgi kuulub püsiva töövõimetuse eest makstav hüvitis ümber arvutamisele siis kui isik jääb vanaduspensionile. Üldteada on asjaolu, et teatud ikka jõudes hakkab isiku töövõime vähenema. Üldreeglina isiku vanaduspensionile jäämisega väheneb ka tema sissetulek. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks kindlustusandja vanaduspensioni saavale isikule maksma püsivast töövõimetusest tulenevat hüvitist samas suurusjärgus, mis alla 63 aastastele isikule. Antud vaidluse juures ei ole määravaks asjaolu, et LKindlS § 21 on terminina kasutatud vanaduspensioni määramine. Antud vaidluse puhul on oluline asjaolu, et sisuliselt on hagejal võimalik lasta endale Eesti Vabariigis vanaduspension määrata, kuid majanduslikel kaalutlustel on hageja valinud selle asemel Vene riigi poolt määratud sõjaväepensionärile makstava sõjaväepensioni. Lisaks selle ei saa hageja väita, nagu talle üldse ei makstaks pensioni. Hagejale makstakse igakuiselt Vene riigi poolt sõjaväepensioni. Kostja on seisukohal, et kindlustusseltsi hüvitamise kohustus ei saa sõltuda sellest, et hageja keeldub kasutamast hagejale seadusega antud õigust ehk, et hageja keeldub vastu võtmast Eesti Vabariigi poolt võimaldatavat vanaduspensioni. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil artikkel 5 sätestab, et sõjaväepensionäridele, kellel on õigus pensionile vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele, võivad pensioni nende soovil määrata ja välja maksta Eesti Vabariigi vastavad organid tema vahendite arvelt. Varem Vene Föderatsiooni poolt määratud pensionide väljamaksmine peatatakse seejuures ajaks, mil pensione maksavad välja Eesti Vabariigi vastavad organid, ning vastupidi.
14.Hageja märgib hagiavalduses, et VÕS § 39 lg 1 kohaselt kindlustustingimuste tüüptingimusi ei saa tõlgendada hüvitise saaja kahjuks. Hageja ei ole täpsustanud, millist kindlustustingimust on hageja silmas pidanud. Juhul kui hageja on LKindlS § 21 käsitlenud tüüptingimusena, siis kostja meelest ei ole selline lähenemine õige. VÕS § 35 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kostja on seisukohal, et LKindlS sisalduvad
2-08-55753 sätted ei ole tüüptingimused ning kuivõrd LKindlS sätted ei ole tüüptingimused, siis ei saa seaduse sätete tõlgendamisel tugineda ka VÕS tüüptingimuste tõlgendamise sätetele.
15.Kostja märgib ka, et kostja on hagejale aastate jooksul maksnud igas kuus põhjendamatult suurt püsiva töövõimetuse hüvitist. Kostja on teinud hüvitise arvestamisel vea, mis tekkis tõenäoliselt selle tõttu, et kostja arvestas valesti hageja liiklusõnnetuse eelse päeva netosissetuleku ning võttis valesti arvesse elukalliduse koefitsienti. Arvestades hageja Põhja-Tallinna valitsuse haridusosakonna ning OÜ RD Contech saadud sissetulekuid oli hageja indekseeritud päevapalk 162,37 krooni, mitte 200,98 krooni, mistõttu on kostja hagejale õigusliku aluseta igal juhul rohkem maksnud püsiva töövõimetuse hüvitist summas 115 831,02 krooni. Juhul kui kostjal oli õiguslik alus hagejale hüvitise arvestamisel lähtuda ka LKindlS §-st 21, siis on kostja hagejale rohkem maksnud püsiva töövõimetuse hüvitist summas 180 529,01 krooni. Isegi juhul kui kostja on õigusliku aluseta hüvitise arvestamisel kohaldanud LKindlS §-s 21 ümberarvestust, siis kontrollitud kindlustushüvitise arvestuse järgi on kostja siiamaani hagejale igas kuus maksnud rohkem hüvitist kui tuleneb seadusest vastav kohustus. Kuivõrd kostja on hagejale igas kuus püsiva töövõimetuse hüvitist maksnud summas, mis hageja peaks saama LKindlS § 21 ümberarvestust kohaldamata, siis puudub hagejal täiendava kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Hagi tuleks jätta rahuldamata ka seetõttu, et hagejal puudub täitmisele pööratav nõue kostja vastu. Kohtuotsuse põhjendus
16.Kohus, kuulanud ära hageja ning hageja ja kostja esindajad, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjendustel.
17.Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
18.Poolte vahel puudub vaidlus, et kostjal on kohustus hüvitada hagejale liikluskahju tagajärjel saadud püsivast töövõimetusest tulenev kahju. Kostja tasub hagejale igakuulist kindlustushüvitist seoses 13.02.1998 toimunud liiklusõnnetusega (tl 39-40).
19.Poolte vahel on vaidlus, kas kostjal on õigus kindlustushüvitis tulenevalt LKindlS § 21 ümber arvutada, seoses hageja pensionikka jõudmisega. 16.04.2008 juhtumi liikluskahjuks tunnistamise ja kahju hüvitamise otsusega E4281063L/39 arvutas kostja tulenevalt liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 21 ümber hagejale määratud hüvitise. Hageja nimetatud otsusega ei nõustu, kuna hagejale ei ole Eesti Vabariigis vanaduspensioni määratud.
20.Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 21 lg 2 kohaselt vastavalt kannatanu taotlusele hüvitatakse püsivast töövõimetusest tulenev kahju kas ühekordse hüvitusena või perioodiliselt makstava kindlustuspensionina kuni isiku töövõime taastumiseni, ümberõppe teel uue eriala omandamiseni või surmani. Vanaduspensioni määramisel toimub kindlustuspensioni ümberarvutus. Seadus ei sätesta, et kindlustuspensioni ümberarvutus toimub juhul, kui isikul tekib õigus vanaduspensionile, vaid ümberarvutus toimub juhul, kui isikule määratakse vanaduspension. Sotsiaalkindlustusameti 04.06.2008 tõendiga on tõendatud, et hageja ei saa Eesti Vabariigis vanaduspensioni, seega ümberarvutamiseks eeldus on täitmata.
21.Riikliku pensionikindlustuse seadus (RPKS) § 2 järgi käesoleva seaduse alusel makstav riiklik pension on solidaarsuspõhimõttele tuginev igakuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis vanaduse, töövõimetuse või toitja kaotuse korral, mida makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest. RPKS § 5 kohaselt riikliku pensioni liigid on: 1) vanaduspension; 2) töövõimetuspension; 3) toitjakaotuspension; 4) rahvapension. RKPS § 6 alusel isikule, kellel on
2-08-55753 õigus mitmele riiklikule pensionile, määratakse üks riiklik pension tema valikul, välja arvatud käesoleva seaduse § 41 lõikes 4 sätestatud juhul. Hageja saab Vene Föderatsiooni poolt 1987 määratud sõjaväepensioni, mis on määratud tulenevalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelisest 26.07.1994 Kokkuleppest Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil, kuid sõjaväepension ei ole riiklik pension RPKS § 5 tähenduses ning seda ei saa võrdsustada vanaduspensioniga. Hageja sai pensioni juba kindlustushüvitise määramise ajal, millest kostja enne kindlustushüvitise määramist oli teadlik, et hagejale on määratud sõjaväepension. Hageja ei ole kostja eest oma sissetulekuid ja vara varjanud ega kunagi väitnud, et hageja ei saa üldse pensioni. Kostja ei ole eeltoodu osas vastupidist tõendanud. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hageja ei ole esitanud valeandmeid, mis tingisid kahjusumma suurenemise või alusetu väljamakse, seega ei ole täidetud LKindlS § 38 lg 3 sätestatud eeldus. Samuti ei ole hageja suhtes kohaldatav RPKS § 6 ehk hagejal ei ole õigus Eesti Vabariigis vanaduspensionile, kuna hageja saab pensioni Vene Föderatsioonist. Hageja on küll täitnud RPKS § 7 tulenevad kriteeriumid vanaduspensioni saamiseks, aga see ei tähenda, et hagejal on õigus vanaduspensionile. Hageja selgituse kohaselt on tal tööstaaži liiga vähe, et saada samas suuruses pensioni Eesti Vabariigis kui saab praegu. Alusetud on ka kostja väited, et hageja keeldub vastu võtmast Eesti vabariigi poolt võimaldatavat vanaduspensioni. Vaidlust ei ole selles, et hagejal kui sõjaväepensioni saajal ei ole õigust mitmele pensionile ning antud juhul oleks pidanud kostja võtma seda arvesse koheselt kindlustushüvitise määramisel, kuna kostja oli teadlik, et hagejale on määratud alates 1987 sõjaväepension ning hagejal ei ole hiljem õigust vanaduspensionile.
22.Kohus märgib, et asjaolu, et kostja on kindlustushüvitise kindlaksmääramisel eksinud kindlustushüvitise suuruse määramisega, ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Kahjuhüvitamise määramise ajal kehtinud LKindlS § 38 lg 3 kohaselt, kui pärast kindlustushüvitise väljamaksmist selgub, et kannatanu oli esitanud valeandmeid, mis tingisid kahjusumma suurenemise või alusetu väljamakse, on kannatanu kohustatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi või kindlustusandja nõudel tagastama alusetult saadud summa. Kostjal on õigus esitada vastavasisuline nõue hageja vastu kohtule. Samas kohus veelkord rõhutab, et hageja valeandmete esitamine ei ole tuvastamist leidnud. Hageja ei ole andmeid varjanud.
23.Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele ning kostjal ei ole õigus tulenevalt liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 21 lg 2 ümber arvutada hagejale määratud kindlustushüvitist, kuna hagejale ei ole määratud vanaduspensioni. Kostja ei saa nõuda, et hageja peab saama pensioni Eesti Vabariigi rahaliste vahendite arvelt, kuna see on kostjale on kasulikum.
24.Kuna hageja ei ole esitanud summaarselt rahalist nõuet, siis kohus ei pea vajalikuks konkretiseerida vähemmakstud hüvitise suurust käesoleva otsuse resolutsioonis. Vähemmakstud hüvitise suurus suureneb iga kuuga. Menetluskulud
25.Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1, 2 jätab kohus hageja menetluskulud täielikult (100%) kostja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on menetlusosalisel õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maire Lukk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.