Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 27.04.2010

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-07-3984/40
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 27.04.2010
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2876

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number

2-07-3984

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.04.2010, Tallinn

Kohtukoosseis

Mare Merimaa, Ele Liiv ja Imbi Sidok

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Kirill Tulupovi hagi Anneli Meose vastu 140 000 krooni tagastamiseks ja viivise väljamõistmiseks ning Anneli Meose vastuhagi Kirill Tulupovi vastu õiguse tunnustamiseks maakleritasule ja leppetrahvile 140 000 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.11.2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anneli Meose apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

07.04.2010, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja (vastuhagis kostja): Kirill Tulupov (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XXX X-XX, XXXXXXXX), lepinguline esindaja Svetlana Pilden (Business Law Firm osaühing, Väike-Ameerika 8311, 10129 Tallinn); Kostja (vastuhagis hageja): Anneli Meos (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXX XXXX, XXXXX XXXXXXX), riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Harju Maakohtu 09.11.2009 otsus osaliselt ja teha uus otsus alljärgnevas redaktsioonis:

1.1.Välja mõista Anneli Meosilt Kirill Tulupovi kasuks 140 000 (ükssada nelikümmend tuhat) krooni ja viivis 32 320 (kolmkümmend kaks tuhat kolmsada kakskümmend) krooni seisuga

13.04.2009 ning arvates 14.04.2009 viivis põhivõlalt 140 000 krooni kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

2.Maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja Anneli Meose kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 09.06.2006 sõlmisid pooled maaklerilepingu nr 619. Vastavalt lepingu p-le 2.3 sooritas hageja kostjale ettemaksu sularahas summas 140 000 krooni. Maaklerilepingu p 3 sätestab, et juhul kui notariaalset müügilepingut ei sõlmita 2 kuu jooksul vara omaniku ja käsundiandja vahel, alates lepingu allakirjutamise momendist (06.09.2006) tagastab maakler ettemaksu (140 000 krooni) käsundiandjale 7 tööpäeva jooksul. Kostja on jätnud kõnealuse summa tagastamata. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 140 000 krooni ja viivise kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja väidetel maaklerilepingus näidatud 140 000 krooni tuleb käsitleda ettemaksuna kinnistu eest ning lepingut kinnistu müügi eellepinguna. Kuna poolte vahel sõlmitud eelleping, mis on pealkirjastatud maaklerileping, ei olnud sõlmitud notariaalses vormis, siis on see tühine algusest peale seaduses ettenähtud vormi järgimata jätmise tõttu. Kinnistu omanik M. L. on väitnud, et ta ei andnud kostjale mingeid volitusi ega sõlminud kostjaga maakleri-või muud lepingut, mille alusel oleks kostja võinud kinnistu müümiseks sõlmida maaklerilepingu mõne teise isikuga, s.h hagejaga. Maaklerilepingu p-s 3 on kostja kinnitanud, et omab õigust pidada läbirääkimisi vara müümise suhtes. Kostja on lubanud, et kui lepingu täitmine muutub maakleri poolt võimatuks, kuulub hageja poolt ettemakstud summa hagejale seitsme tööpäeva jooksul tagastamisele alates lepingu täitmise võimatuse ilmnemisest. Kuna kostjal puudus algusest peale nii volitus kui võimalus maaklerilepingut täita, oleks ta pidanud võetud raha kohe tagastama. Arvestades kinnistu omaniku tunnistajana antud ütlusi ja asjaolu, et kinnistu on müüdud teisele isikule ilma kostjat sellest teavitamata, on alust arvata, et omanik ei kiitnud vaidlusalust maaklerilepingut ka hiljem heaks. 29.09.2009 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ja palus kostjalt välja mõista 140 000 krooni, millele lisandub viivis 32 320 krooni ja alates 14.04.2009 viivis seadusega ettenähtud ulatuses kuni otsuse täitmiseni.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hageja on kostja vahendusel enne vaidlusaluse maaklerilepingu sõlmimist ostnud 09.08.2006 kinnistu XXXXXXXXXX. Eeltoodud tehinguga mingeid arusaamatusi ei olnud, mistõttu oli kostjal hageja suhtes heauskne usaldus. Kuivõrd kõik kinnistud olid ühel ajal müügis, siis üksnes heausklikel kaalutlustel olid omanikud nõus pikendama vaidlusaluse kinnistu müügitähtaega. Vaidlusaluse kinnistu müügist loobus hageja. Kostjal puudub isiklik huvi nimetatud tehingu mittesõlmimiseks, pealegi ei tegelenud kostja pärast hageja loobumist enam vaidlusaluse kinnistu müügiga, sellega tegelesid kinnistu omanikud. Maaklerilepingu kehtivuse küsimuse osas leiab kostja, et hageja nõue on vastuoluline, kuna esialgselt esitatud hagiavalduses tunnistas ta maaklerilepingu kehtivust. Vastuhagi sisu Anneli Meos esitas vastuhagi, milles palus tunnustada tema õigust maakleritasule ja leppetrahvile. Ta on üksnes heast usust lähtuvalt jätnud kohaldamata vastaspoole suhtes sanktsioone ning ei ole esitanud nõudeid. Ta on vahendanud kostjale ka teiste kinnistute müüke. Maaklerilepinguga võimaldati kostjal vajaliku rahasumma hankimiseks täiendavat aega, et osta vaidlusalune kinnistu. Peale vaidlusaluse vara omanikuga korraldavate läbirääkimiste teostamist ja kokkulepete saavutamist, teatas kostja ootamatult, et ta ei soovigi osta vaidlusalust kinnistut. Anneli Meos ei näinud mingit põhjust kahelda kostja loobumise tahteavalduses, millest teadasaamisel ta teavitas sellest vara omanikku, keda vara müügi peatamine ebamõistlikult koormas. Sõltumata kostja võimalikest kaalutlustest vaidlusaluse kinnistust loobumise tahteavalduse tegemisel on hagejal vastavalt maaklerilepingule õigus kokkulepitud maakleritasule ning leppetrahvinõude esitamisele. Vastus vastuhagile Kirill Tulupov ei tunnista hagi. Anneli Meosel puudub õigus nii maakleritasule kui leppetrahvile. Lisaks sellele on nõuded teineteist välistavad. Maakleritasu saamisel puuduks maakleril õigus leppetrahvi saamiseks vastavalt maaklerilepingu p-le 4.3. Anneli Meos on jätnud enda lepingujärgsed kohustused täitmata ning kinnistu oli müüdud teisele isikule, mitte kostjale. Vastuhageja väited tehingust keeldumise kohta ei vasta tõele ning on tõendamata. Võttes arvesse asjaolu, et just Anneli Meos oli avaldanud kinnistu müügikuulutuse, on alust ka eeldada, et tema vahendusel oligi kinnistu müüdud, kuid juba teisele isikule. Vastuhagi esitanud Anneli Meosel puudub õigus maakleritasule, kuivõrd ta rikkus korduvalt sõlmitud lepingut ning vahendas müügilepingu sõlmimist teisele isikule. Poolte vahel puudus kokkulepe maakleritasu suuruse osas ning eraldi tasumise osas. Leppetrahvi ei ole õigus nõuda, kuivõrd A.Meos rikkus maaklerilepingut esimesena, mille tõttu puudus kostjal võimalus täita lepingut. Leppetrahvi nõuet ei ole ka õigeaegselt esitatud. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud 09.06.2006 leping nr 619, mis kannab nime "maaklerileping". Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, millise õigussuhtega on tegemist. Kohus asus seisukohale, et hageja seisukoht selle kohta, et maaklerilepingut tuleb käsitleda kinnistu müügi eellepinguna, on õige. Poolte vahel sõlmitud lepingu, mis on pealkirjastatud maaklerilepinguna, p 2.1 kohaselt kinnitab käsundiandja ehk hageja, et soovib omandada

kinnisvara asukohaga XXXXXXXXX, XXXXXXX XXXX, XXX-XXXXXXX, hinnaga 2 640 000 krooni. Lepingu p 2.3 kohaselt tasus hageja kostjale ettemaksu summas 140 000 krooni. Lepingu p 4.3 sätestab hageja kohustuse lepingu rikkumise korral tasuda kostjale leppetrahvi 100 000 krooni. Kohus leidis, et ainuüksi hageja lepingu p-s 2.1 avaldatud soov konkreetse kinnistu omandamiseks ei ole asjaolu, mille alusel tuleks poolte vahel sõlmitud ja maaklerilepinguna pealkirjastatud lepingut käsitleda eellepinguna. Aluse poolte vahel 06.09.2006 sõlmitud lepingu käsitlemisena maaklerilepinguna annab lepingu p-s 4.3 sätestatu, mille kohaselt hageja poolt lepingu tingimuste rikkumise, s.h kokkulepitud kinnistu ostmisest loobumise või keeldumise eest on ette nähtud leppetrahv 100 000 krooni. Kohus leidis, et kuna hageja poolt lepingu rikkumine tooks hagejale kaasa lisaks lepingu p-s 2.3 sätestatud ettemaksu 140 000 kroonist ilmajäämisele ka leppetrahvi summas 100 000 krooni maksmise kohustuse, siis see ei ole mõistlik summa kinnisasja broneerimiseks. Eelnimetatu viitab sellele, et poolte vahel sõlmitud lepingu näol oli tegelikult tegemist kinnisasja müügi eellepinguga. VÕS § 33 lg 2 sätestab, et kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-32-06. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et poolte vahel 06.09.2009 sõlmitud leping on tühine. Kuna poolte vahel 06.09.2006 sõlmitud leping on tühine, on hagejal õigus selle alusel tasutu tagasi saada VÕS § 1028 järgi. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 140 000 krooni ja viivise kuni kohustuse kohase täitmiseni. Vastavalt 06.09.2006 sõlmitud lepingule tasus hageja kostjale ettemaksu summas 140 000 krooni sularahas. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjalt tuleb VÕS § 1028 lg 1 alusel välja mõista tühise lepingu alusel alusetult saadud 140 000 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise summas 33 386,60 krooni seisuga 12.03.2009 ja sealt edasi viivise VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses kuni kohustuse kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on kostjale lepingu järgi üle andnud 06.09.2006 30 000 krooni ja 07.09.2006 110 000 krooni. 12.03.2009 seisuga on kostja viivitanud 06.09.2006 saadud 30 000 krooni tagastamisega 918 päeva. Nimetatud summalt kuulub tasumisele viivis (30 000 - 9,5% : 365) 7,8 krooni päevas, ehk 918 päeva eest 7 160,40 krooni. 12.03.2009 seisuga on kostja 110 000 krooni tagastamisega viivituses 917 päeva, mistõttu nimetatud aja eest kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis (110 000 - 9,5% : 365) 28,6 krooni päevas ehk 917 päeva eest 26 226,20 krooni. Kokku kuulub kostjalt 12.03.2009 seisuga väljamõistmisele viivis 33 386,60 krooni. Kohus leiab, et hageja nõue, mõista kostjale välja viivis VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses, on põhjendatud ja tuleb rahuldada alates 13.03.2009 kuni kostja poolt kohustuse kohase täitmiseni. Kohus asus seisukohale, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd poolte vahel 06.09.2006 sõlmitud leping on tühine. TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt jättis kohus menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebus Kostja Anneli Meos palub tühistada Harju Maakohtu 09.11.2009 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Menetluskulud jätta hageja kanda. Apellant on seisukohal, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ning tõlgendanud tsiviilasjas kogutud tõendeid ebaõigesti ja/või jätnud need tähelepanuta. Kohtuotsusest ei nähtu, miks tuleb maaklerilepingus 09.06.2006 nr 619 nii maakleritasu kui ka broneerimiskokkuleppe punkte lugeda täies ulatuses tühiseks. Broneerimise kokkuleppe tühisust põhistatakse üksnes maaklerilepingu p 4.3 kaudu, märkides, et broneerimise summa ei ole mõistlik. Kohtuotsuse kohaselt on teatud tingimustel broneerimiskokkulepe osapoolte vahel siiski võimalik/kehtiv. Mis tingimustel/ mis summast alates tuleb lugeda broneerimiskokkuleppeid mõistlikuks ja kas ebamõistliku summa puhul on tegemist automaatselt tühise kokkuleppega/ või mitte? Kohtuotsuse põhjendustes üksnes mööndakse ettemaksu tasumise fakti, jättes tähelepanuta, et tegemist on maakleritasuga, mitte ostu-müügi hinnaga või selle osaga. Maaklerteenuste osutamine seisnebki selles, et apellant pidi maaklerteenuse vahenduse käigus pidama omanikuga läbirääkimisi hinna alandamiseks maaklerlepingus märgitud summale, sest algselt olu müügihinnaks kõrgem hind, 2,9 miljonit krooni, kui seda lepingus kirjas. Apellant ja kinnistu omanik kinnitasid kohtus, et tegemist ei olnud eelmüügilepinguga, vaid apellandi ja vastustaja omavahelise maaklerteenuse kokkuleppega, millest kõik osapooled ja kinnistu omanik olid teadlikud. Tunnistaja M. L. ja tema abikaasa M. L. kinnitasid kohtus, et apellant on vahendanud suulise kokkuleppe alusel nendele kuuluvate kinnistute müüki alates 2002. aastast ja osalenud notariaalsete kokkulepete vormistamisel. Kinnistu omanikule kinnistute vahendamine müügiportaalides ei välista maaklerlepingute sõlmimist potentsiaalsete ostjatega. Maaklerilepingute sõlmimine omakorda ei eelda automaatselt ostu-müügi eellepingute sõlmimist. Tehingute eesmärgid on erinevad. Hageja on menetluse käigus ootamatult muutnud nii hagi alust kui ka faktilisi asjaolusid, mille kohta on apellant teinud sellekohaseid avaldusi. Hageja on nii kohtus kui ka hagis kinnitanud poolte vahel maaklerlepingu kehtivust. Hageja ei ole enne kohtusse pöördumist tuginenud tehingu tühisusele ega teinud sellekohaseid avaldusi. Apellandile jäi arusaamtuks viiviste väljamõistmine. Apellant ei ole viivitanud raha tagasimaksmise kohustuse täitmisega, sest tühistamise alusele tuginemisest sai apellant teada vahetult enne maakohtus menetluse lõppemist. Võlgnikul on õigus tugineda vastuvõtuviivituse sätetele kuni võlausaldaja sellekohaste avalduste tegemiseni/ nõude põhistamiseni. Muus osas jääb apellant kohtus esitatud seisukohtade juurde. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi ja menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamises ja vastuhagi rahuldamata jätmises on õige, kuid otsuse põhjendav osa ja otsus viiviste nõudes kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide rikkumise tõttu ning on võimalik teha uus otsus ringkonnakohtu otsuses olevate põhjendustega.

Apellandi väide on õige, et hageja on õigussuhte määratlemisel eksinud, kuid see ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud otsust tehes poolte esitatud õiguslike väidetega. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et tegemist on ostu-müügi eellepinguga. Müügilepingu puhul on lepingu poolteks müüja ja ostja ning lepingupoolte nimel võib lepingule alla kirjutada selleks volitatud isik. Maaklerilepingule on alla kirjutanud hageja ja kostja maaklerina. Toimiku materjalidest ilmneb, et XXXXXXX vallas XXXXXXXXXX oleva kinnistu omanikud ei ole volitanud kostjat sõlmima ostu-müügi eellepingut. Ka maaklerilepingu tingimustest ei ilmne, et tegemist oleks ostu-müügi eellepinguga. Lepingu punktis 2.1. avaldas käsundiandja soovi omandada kinnisvara asukohaga XXXXXXX XXXX, XXXXXXXXX, XXX-XXXXXXX hinnaga 2 640 000 krooni. Lepingu punkti 5.1. kohaselt maakleritasu sisaldub p.2.1. märgitud vara müügihinnas. Seega on pooled kokku leppinud piirmääras, millises summas on hageja soov kinnistut osta ning et see summa sisaldab ka maakleritasu. Maaklerileping ei keela pooltel kokku leppida piirides, millises summas on käsundiandjal soov kinnistut omanda. Õige on, et lepingu punkt 2.3. võimaldab erinevat tõlgendamist, kuid nimetatud lepingu punkti tuleb tõlgendada kontekstis teiste lepingu punktidega ja poolte tahtega. Apellant on käsitlenud lepingu punktis 2.3. olevat summat broneerimistasuna, millele viitab ka lepingu punkt 3, mille kohaselt müügilepingu sõlmimata jäämisel tuleb ettemaks tagastada. Maaklerilepingu kohta kehtivad VÕS §-d 658-669. VÕS § 658 lg 1 järgi maaki eri lepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmandale isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). Kolleegium, hinnates toimikus olevaid tõendeid, leiab, et pooltevaheline suhe on käsitletav maaklerilepingust tuleneva õigussuhtena. Maaklerileping ei pea olema sõlmitud notariaalses vormis, seega on kehtiv. Vaidlus puudub selle üle, et lepingu punkti 2.3. täitmiseks on hageja maksnud kostjale 140 000 krooni, millist summat ta nõuab tagasi. Pooltevahelise lepingu punkti 3 kohaselt, kui vara notariaalset müügilepingut ei sõlmita 2 kuu jooksul vara omaniku ja käsundiandja vahel, alates käesoleva lepingu sõlmimise hetkest, tagastab maakler ettemaksu käsundiandjale 7 tööpäeva jooksul. Leping ei sisalda tingimust, millisel juhul on maakler õigustatud nn ettemaksu endale jätma. Maaklerilepingus olevat kinnistut ei müüdud hagejale. Tulenevalt lepingu p-st 2.3. pidi maakler ettemaksu 140 000 krooni hagejale kui käsundiandjale tagastama, mida ta ei teinud. Kostja esitas vastuväite, et ta osutas hagejale maakleriteenust ning oli õigustatud saama maakleritasu. Õige on, et käsundiandja kohustus maksta maakleritasu on maaklerilepingu olemuslikuks tunnuseks. VÕS § 664 lg 1 mõttest tuleneb, et maaklerilepingu puhul on maakleritasu maksmise tingimus see, et maaklerilepingu eesmärk oleks saavutatud, so vahendatud või osutatud leping sõlmitud. Pooltevaheline leping ei sisalda kokkulepet, et ka ostulepingu sõlmimata jäämise korral tuleb käsundiandjal maksta maakleritasu.

Kui maakler täidab maaklerilepingust tulenevaid kohustusi, kuid eesmärgini ei jõuta, on ta õigustatud nõudma kulutuste hüvitamist, kui selles on eraldi kokku lepitud (VÕS § 667 lg 2). Kulutuste hüvitamist maaklerileping ei sisaldada. Seega oli hageja õigustatud nõudma kostjalt kohustuse täitmisena saadu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kolleegium nõustub apellandiga, et viivise arvestus ei ole õige. VÕS § 113 lg 1 rahalise täitmisega viivitamise korral oli võlausaldaja õigustatud nõudma viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt maaklerilepingu punktist 3, kui müügilepingut ei sõlmita 2 kuu jooksul lepingu sõlmimisest, siis pidi maakler käsundiandjale tagastama ettemaksu 7 tööpäeva jooksul. Seega tuli kostjal tagastada saadud raha hiljemalt 13. 11.2006 ning viivised muutusid sissenõutavaks alates 14.11.2006. Otsuses märgitud 12.03.2009 seisuga oli kostja viivituses 850 päeva. Kolleegiumi arvestuse kohaselt oli selle kuupäeva seisuga viivise suuruseks 33 850,07 krooni, arvestades VÕS § 113 lg-sl sätestatud seadusjärgse viivise arvestuse korda. Maakohus mõistis välja viivise 12.03.2009 seisuga summas 33 386,60 krooni, kuid jättis tähelepanuta, et hageja taotles viiviste väljamõistmist mitte 12.03.2009 seisuga, vaid 13.04.2009 seisuga ning summas 32 320 krooni (I kd lk. 188). 29.09.2009 kohtuistungil jäi hageja viivise nõude juurde seisuga 13.04.2009 32 320 krooni. Tulenevalt TsMS § 439 ei tohi kohus ületada nõude piire. Seega seisuga 13.04.2009 tuleb viivis välja mõista hageja nõude kohaselt summas 32 320 krooni. Arvates 14.04.2009 tuleb viivis välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses. Seega tuleb otsus viivise nõudes osaliselt tühistada. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha vastuhagi osas. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata, asudes seisukohale, et kuivõrd vaidlusalune leping on tühine, siis tuleb ka vastuhagi jätta rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega vastuhagi rahuldamata jätmises, kuid otsuse põhjendav osa kuulub tühistamisele. Otsuse põhjendava osa kohaselt hageja nõudis leppetrahvi tasumist. Sellist nõuet ei ole vastuhagis esitatud. Vastuhagis palus Anneli Meos tunnustada tema õigust maakleritasule ja leppetrahvile (I kd lk. 119-121). Kolleegium tuvastas eelnevalt, et pooltevahelisest maaklerilepingust ei tulene A. Meose õigus nõuda maakleritasu, millest tulenevalt on hagi rahuldatud. Seega ei saa ka tunnustada tema õigust maakleritasule. Maaklerilepingu p 4.3. kohaselt oli maakleril õigus nõuda käsundiandjalt leppetrahvi, kui viimane rikub lepinguga võetud kohustusi või keeldub vara ostmisest. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku ajajooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et nõuab leppetrahvi. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kostja oleks hagejalt leppetrahvi nõudnud. Kui lugeda selleks nõudeks hageja poolt tuvastushagi esitamist 10.03.2008, siis selleks ajaks oli möödunud mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks. Seetõttu ei ole ka võimalik rahuldada vastuhagis olevat nõuet õiguse tunnustamiseks leppetrahvi saamiseks. Arvestades eeltoodut, ei oma tähendust apellatsioonkaebuses olevad väited sellest, et kinnistu ostmine jäi ära hagejast tulenevatel põhjustel. Kuivõrd apellatsioonkaebus hagi rahuldamata jätmiseks ja vastuhagi rahuldamiseks jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta apellandi kanda.