Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Kohus lähtus võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 1046 sätestatust ja leidis, et hageja kujutise kasutamine uudistes ei olnud õigusvastane. Nimelt teenib ajakirjandus avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Märgitud videosalvestusest nähtub, et vaidlusaluse uudise eesmärgiks oli teavitada üldsust politsei korraldatud operatsioonist Tallinn-Narva maanteel, seal tuvastatud õigusrikkumiste hulgast ja olemusest. Uudise, milles avaldati ka salvestus hageja ja politseiniku vahelisest vestlusest, avaldamisega sooviti juhtida tähelepanu asjaolule, et politsei reageerib liikluses toimunud õigusrikkumistele, sealhulgas ka väikestele. Sellise informatsiooni avaldamine on avalikkuse huvides, kuna eelduslikult vähendab see autojuhtide karistamatuse tunnet ning tagab turvalisema liikluskeskkonna. Saatelõigus, kus oli hageja vestlus politseinikuga, ei mainitud tema nime, ei olnud näha tema sõiduki numbrit, ei avaldatud ebaõigeid andmeid ega antud hageja kohta väärtushinnanguid. Uudise põhiosa taustaks oli videopilt Tallinn-Narva maanteest ning operatsioonis osalenud politseinikest, videopilti hagejast on näidatud üksnes mõnekümne sekundi vältel. Videolõik anti eetrisse ainult üks kord "Seitsmestes uudistes" ning seega ei ole hageja kujutise kasutamine tema nõusolekuta tema isiklike õiguste rikkumine määral, mis kaaluks üles avalikkuse huvi politseioperatsioonide kajastamisest tuleneva preventiivse toime vastu. Hageja kujutise kasutamine kostja uudistes ei olnud õigusvastane. Uudis kajastas politseioperatsiooni, millel kontrolliti avalikul maanteel liiklusohutusnõuetest kinnipidamist. Liikluses osalemine on seotud suurema ohuga selles osalejatele ja ümbruskonnale ning seega on iga liikluses osalev isik suurema tähelepanu all ja peab arvestama, et liikluses osalemine avalikul teel toob talle kaasa suurema kohustuse taluda kriitikat ja tema käitumise jälgimist. Filmiti avalikus kohas avalikul teel, kus isiku privaatsuse kaitseala on minimaalne. Märgitud vaidlusaluses situatsioonis, kui avalikul teelõigul kontrolliti liikluses osalevate isikute turvavöö kinnitamise nõuet, sõidukiirust ja peeti hageja kinni seetõttu, et sõiduki üks tuli ei põlenud, ei olnud hageja filmimine ja tema näitamine uudistes mõnekümne sekundi vältel tema nõusolekuta selline eraelu puutumatuse rikkumine, mis oleks hinnatav õigusvastasena ja põhiõiguse riivena, kõrvutades seda ühiskonna ja avalikkuse huviga liikluses toimuva vastu. Hageja saanuks vältida enda kinnipidamist ja filmimist, kui sõiduki kõik tuled oleksid põlenud. Andmed, mis käisid politseioperatsiooni kui terviku kohta, on hageja kohta käivast videolõigust eristatavad tulenevalt teistsugusest taustapildist, millest on näha Tallinn-Narva maantee liiklus, peale loetud diktori tekstist ning avaldatud andmete iseloomust. Hageja kohta käivast videolõigust on selgelt aru saada, et politseinik heitis hagejale ette vaid mittetöötavat lähituld ja et hagejale ei koostatud protokolli. Eeltoodust järeldub otseselt, et hagejat ei karistatud, hageja ei ületanud lubatud sõidukiirust ega sõitnud lahtise turvavööga. Vastupidiselt eristub hageja märgitud saatelõigus kui mitterikkuja, sest karistust kajastavad andmed puudutavad vaid neid fakte, mis seostusid toonitud tuuleklaaside kasutamise, turvavöö kinnitamata jätmise ja lubatud kiiruse ületamisega, kuid niisuguseid asjaolusid hageja kohta saates ei avaldatud. Eeltoodu alusel on kostja tõendanud, et ta ei ole avaldanud hageja kohta ebakohast väärtushinnangut ega tegelikkusele mittevastavaid andmeid, mistõttu ei ole kostja riivanud uudise avaldamisega hageja au ja seega on asjas ümber lükatud hageja väide, justkui oleks teda kujutatud vaataja silmis seadusrikkujana. Kuna hageja viibis avalikus kohas, tema nime ega sõiduki andmeid videolõigus ei avaldatud, samuti ei avaldatud tema kohta andmeid, et teda oleks karistatud, ning kuna uudise põhiosa taustaks oli videopilt Tallinn-Narva maanteest ning operatsioonis osalenud politseinikest ning lühike videolõik anti eetrisse üks kord, siis ei ole hageja huve ülemääraselt kahjustatud ning teda uudises näidates ei ole kostja hageja eraellu sekkunud määral, mis kaaluks üles avalikkuse huvi politseioperatsioonide kajastamisest tuleneva preventiivse toime vastu.

Kuivõrd tuvastatud on, et kostja ei ole käitunud õigusvastaselt, ei teki kahju hüvitamise kohustust ja hinnangut ei pea andma hageja väidetele võimaliku ebameeldiva vastukaja kohta sõprusringkonnas, samuti hageja võimalikele kannatustele ja nende tõendatusele. Hageja viidatud PS §-des 19 ja 26 sätestatud põhiõiguste kaitse ja selle rikkumise korral õiguste kaitse viis ongi sätestatud ülalmärgitud ja kohtu viidatud VÕS §-des 1046 ja 1047. Kuna kohus tuvastas, et kostja käitumises puudub õigusvastasus, siis jäi rahuldamata ka alternatiivne nõue. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1046 ja asunud ekslikule seisukohale, et hageja kujutise kasutamine uudistesaates oli õigustatud. Avalikkusel on õigus saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonna kohta, kuid vastav õigus on piiratud teiste, m.h põhiseaduslike õigustega. Ajakirjandusel on vaja saada isiku nõusolek, et teda avalikkuse ette tuua, teda küsitleda, temaga vestelda ja seda videosalvestuse näol avalikustada. Isiku kujutise kasutamine ei erine isikuandmekaitse seaduse (IKS) §-s 10 sätestatust, s.o isiku identifitseeritava kujutise näitamisel on vaja vastava isiku nõusolekut. Avalikkuse huvi ei kaalu üles hageja õigust jääda avalikkuse eest varjatuks ja mitte ennast seostada nimetatud uudistelõiguga. Avalikkus oleks saanud politseioperatsiooni kohta infot ka ilma hageja osaluseta, s.o ilma uudise isikustamiseta. Seega ei ole kohane asuda seisukohale, nagu avalikkusel oli kõrgem huvi teada hageja kohta, kui hagejal õigus vältida enda kujutise kasutamist uudistesaates. Euroopa riikides on kujutamise kaitse probleem lahendatud selliselt, et isikutel, kes ei ole andnud enda nõusolekut enda kujutise avaldamiseks, on näod kaetud selliselt, et nimetatud isikud on identifitseerimata. See, et Eestis ei ole seda tänaseni tehtud, peegeldab vaid meediakanalite ebakompetentsus oma erialal, mida on oluline muuta. Hageja ei ole avaliku elu tegelane, seega puudub õigustus tema kujutise avaldamiseks. Hageja sattus kaadrisse juhuslikult, tehes igapäevast sõitu, selliselt oleks kaadrisse võinud sattuda igaüks. Liiatigi kaameramees ennast ei tutvustanud, kuskil ei olnud näha ettevõtte embleeme, mistõttu oli hagejale täiesti ebameeldivaks üllatuseks, et filmilõik, mida ta keelas avaldad, avaldati uudistesaates. Kuna kostja on oma eriala professionaal, oleks ta pidanud teadma, et kui filmitav isik ei luba enda filmimist, siis tegu on kategoorilise keeluga, mis välistab vastava isiku kujutise telekanalis näitamise vähemalt selles ulatuses, mis võimaldab isikut identifitseerida. Arusaamatu on kohtu põhjendus, nagu välistaksid isiku nime ja autonumbri näitamata jätmine isiku identifitseerimise. Kui vastav uudis oleks olnud raadios, siis oleks tegu kohase põhjendusega, telemeedias on tegu kujutistega ja pildiga ning isiku tuvastamiseks piisab näo kujutise avaldamisest. Kohus on ekslikul seisukohal, et liikluses liikleja on suure ühiskondliku tähelepanu all ning pelgalt liikluses liiklemine toob kaasa kõrgendatud kriitikatalumise kohustuse. Ka liikluses ja tänaval on oluline austada ja järgida teiste isikute õigusi, s.h õigust kujutisele ning vaid asjaolu, et isik on liikluses, maanteel või tänaval, ei ole ülekaalukaks huviks, et isiku põhiõigusi riivata. Käesoleval juhul oli hageja enesekujutamise õiguse riive ääretult intensiivne ja Eesti tähenduses suurima kaalukategooriaga, sest tegu oli vaadatuima uudistesaatega. Sellise enesekujutusõiguse riive ei ole põhjendatud pelgalt asjaoluga, et hageja oli liikluses. Maakohus ei tuvastanud, kas politseioperatsioonide kajastamine omab preventatiivset toimet, tuginedes oma arvamuse kujundamisel vaid paljasõnalisele ja tõendamata väitele.

Kostja on rikkunud nimetatud videolõigu salvestamisega ja avalikustamisega hageja eraelu puutumatust, hageja toodi avalikkuse ette tema tahte vastaselt, filmiti teda privaatsfääris ning avaldati ebaõiges kontekstis kostja uudistesaates. Kohtu põhjendused on ebakohased. Hageja väljendas ennast selgesti, et ta ei soovi, et teda filmitakse, mis kostub ka videolõigu algusest. Tegu on imperatiivse keeluga, mis välistab kostja õiguse näidata hagejat televisiooni uudistesaates, sest kostjal ega avalikkusel ei saanud olla huvi hageja vastu. Siinjuures ei ole oluline asjaolu, et hageja kasutas avalikku teed, sest isegi avalikku teed kasutades on isikul õigus jääda avalikkuse ees anonüümseks ning vältida enda tahte vastast eksponeerimist teiste ühiskonnaliikmete ees. Maakohus on jätnud piisavalt põhjendamata ning konkreetses vaidluses sisustamata VÕS § 134 lg 2. Videolõigu avaldamine ei lähtu heast tahtest ega ajakirjanduslikust heast tavast, sest põhiosa saatelõigust on hagejal ning uudise eesmärk oli teavitada liiklusrikkujatest. Tegu on näitega, kus telemeedia on ühe olukorraga mitu korda väga tugevalt rikkunud hageja isikuõigusi, alandades teda terve Eesti Vabariigi televaatajaskonna eest. Au ja hea nime rikkumine põhjustas hagejale õigustamatut hingelist valu. Sellele hetkel oli liikluses olukord väga pinev, mida kinnitab ka kohus oma otsuses ja kostja oma vastuses. Seega oli tegu ühiskonnakriitilise uudisega, kus peamine rõhk pandi täiesti süütule liiklejale, mis on alusetu, luues kujutelma hagejast kui liiklusrikkujast. Kostja käitumisele peab järgnema õiguslik vastutus, mis teenib avalikkuse huve. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2009 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata osas, millega kohus jättis rahuldamata hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja käitumise põhiseadusvastasuse tuvastamiseks ning jättis nimetatud nõudes hagi läbi vaatamata. Menetluskulud jättis kohus hageja anda. Riigikohtu 13.01.2010 otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata Villu Tammeri hagi AS TV 3 vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks, ning menetluskulude jaotuse osas. Selles osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Muus osas jäi ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, kuulanud ära istungil osalenud isikute seisukohad ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb läbivaadatavas osas tühistada ning Villu Tammeri hagi AS TV 3 vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt rahuldada. Ühtlasi jaotada ümber menetluskulud. Poolte vahel on vaidluse all järgmised olulised õiguslikud küsimused: - kas kostja on kasutanud õigusvastaselt hageja kujutist ja sekkunud hageja eraellu; - kas kostja on teotanud hageja au ja head nime; - kas hagejal on tekkinud mittevaraline kahju. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei andnud kostjale nõusolekut ennast filmida. Veelgi enam, vaidlust ei ole selle üle, et hageja avaldas oma sellekohast otsest keeldu filmimise ajal (kaamerasse). Hageja keeld ennast filmida hõlmab keeldu endast tehtud filmilõiku esitada (avalikustada). PS § 19 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Nimetatud põhiõigusest tuleneb enesekujutamise õigus, mille all tuleb muuhulgas ka mõista õigust oma kujutisele. Õigus kujutisele hõlmab nii kujutist pildis kui ka liikuvas pildis. PS § 19 lg 1 on lihtsa

seadusreservatsiooniga põhiõigus, milles tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega otseselt keelatud. Õigus oma kujutisele kuulub ka PS § 26 kaitsealasse, mille esimese lause kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seega on igal isikul õigus määrata oma kujutise kasutamine ise. Küll ei ole tegemist piiranguteta õigusega. Piirangud tulenevad muuhulga VÕS §-st 1046. Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt on õigusvastane isiku kujutise õigustamatu kasutamine ja eraelu puutumatuse rikkumine. VÕS § 1046 lg 2 kohaselt ei ole isiku õiguste rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et kostja tegevus hageja kujutise kasutamisel ei olnud õigusvastane, kuna avalikkusel oli õigus saada teada toimunud politseioperatsioonist: avalikus liikluses osalemine toob kaasa suurema kohustuse taluda kriitikat ja käitumise jälgimist. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Isiku kujutise kasutamine ilma tema nõusolekuta on üldjuhul lubatav vaid selle isiku endaga seotud aktuaalse päevasündmuse kajastamiseks (kui kujutise kasutamine on selleks vajalik ning avalikkuse huvi kaalub üles isiku huvi). Praegusel juhul neid eeldusi ei esine. Politseioperatsiooni puhul ei olnud tegemist hagejaga seotud aktuaalse päevasündmusega, hageja kujutise kasutamine ei olnud politseioperatsiooni kajastamiseks vajalik. Seega ei saanud avalikkuse huvi kaaluda üles hageja huvi. VÕS 1046 lg 2 kohaselt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul kohtul kaaluda (võrdlevalt hinnata) erinevaid kaitstud hüvesid ja huve. Seega tuli kohtul õiguste rikkumise õigusvastasuse osas arvestada muude seadusega kaitstud hüvedega ja kolmandate isikute või avalikkuse huviga. Maakohus on lähtunud kostja õigusest kasutada piiramatult hageja kujutist seetõttu, et eksisteerib avalikkuse kõrgendatud huvi. Kolleegiumi arvates eirataks sellise käsitluse korral kujutisõiguse kaitse eesmärki ja mindaks otseselt vastuollu kujutisõiguse mõtte ja sisuga. Kujutisõiguse eesmärk on kaitsta isikut ja välistada tema kujutise tahte vastase esitamise avalikkusele. Antud juhul on tegemist kujutisõiguse otsese riivega, sest isik väljendas keeldu enda filmimiseks. Seetõttu ei ole võimalik ka kostja tegevust kujutisõiguse kaitse piiride ületamisel õigustada. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et liikluses osaleja on suure ühiskondliku tähelepanu all ning juba üksnes seetõttu on tal kõrgendatud kriitika talumise kohustuse. Kolleegium nõustub apellandiga, et ka vaidlusalusel juhul tuli arvestada isiku põhiseaduslikke õigusi. Kuna kostja kasutas hageja kujutist hageja nõusolekuta, oli tema tegevus hageja kujutise kasutamisel õigusvastane (VÕS § 1046 lg 1). Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kuna hageja kujutise kasutamine ei olnud seotud konkreetse politseioperatsioonist kõneleva uudislooga (hagejat ei seostatud õigusrikkumistega), siis ei olnud kostja tegevus õigusvastane. Isiku neutraalne kujutamine ei muuda asjaolu, et ka sellise kujutamise puhul on isikul endal õigus otsustada, kas ta seda soovib või mitte. Isikul on põhiseaduslik õigus otsustada enda kohta käivate andmete avaldamise üle, samuti selle üle, kas ja millisel viisil ta tahab end avalikkuse ees kujutada ning kas ja mil määral tohivad kolmandad isikud muuta tema isiksust avaliku arutelu esemeks. Apellant on riive intensiivsuse põhjendamisel tuginenud eelkõige asjaoludele, et vaidlusalune uudistesaade oli eetris parima vaadatavuse ajal ning uudistelõik käsitles politseioperatsiooni liikluseeskirjade ohtlike rikkumiste toimepanijate tuvastamiseks (sõidukiiruse ületamine, lahtised turvavööd). Kuna vastav uudistelõik teenis preventatiivset eesmärki (mida kinnitas kostja ja märkis ka maakohus), siis ei olnud kohane kujutada uudistelõigus juhuslikku liiklejat identifitseeritult ja tuvastatavalt. Kolleegium nõustub apellandiga, et kostjal oli võimalik igakülgset informatsiooni edastada uudistesaates loetletud rikkumiste (rikkujate) kohta ilma hagejat näitamata. Arvestades ka

hageja sõnaselget keeldu tema filmimiseks, on kostja oma käitumisega riivanud kujutisõigust teadlikult, esitades isiku tahte vastaselt tema kujutist avalikkusele. Samas ei nõustu ringkonnakohus apellandi käsitlusega, et kostja on loonud hagejast kujutelma kui seaduserikkujast (andnud ebakohase väärtushinnangu). Kuna kostja on oma õigusvastase tegevusega hagejat kahjustanud, siis võib sellest järeldada, et kostja tegevus on kahjustanud hageja heaolu (tekitades hingelist valu), põhjustades talle sellega mittevaralist kahju. Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (Riigikohtu 09.04.2008 otsus nr 3-2-1-19-08). Kuna praegusel juhul on hageja selgesõnaliselt keelanud enda kujutise kasutamise, kuid kostja on sellest hoolimata seda tahtlikult teinud, tuleb tahtlikku rikkumist lugeda VÕS § 134 lg 2 kohaselt kahjuhüvitist õigustavaks asjaoluks. Kolleegium, võttes arvesse rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ja selle astet, peab mõistlikuks kahjuhüvitise suuruseks määrata 10 000 krooni. Kuna kohtulahendite tulemusel on hageja nõuded rahuldatud osaliselt, siis arvestades käesoleva otsuse tulemusel hageja saavutatud lõppresultaati, peab kolleegium õiglaseks, juhindudes TsMS § 163 lg-st 1, jätta kõigist menetluskuludest hageja kanda 20% ja kostja kanda 80%.

Ü. Jänes

E. Liiv

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.