2.Mõista kostjalt TK hageja osaühing M (likvideerimisel) kasuks välja põhinõudena tagastamata krediit summas 51 784,61 krooni (viiskümmend üks tuhat seitsesada kaheksakümmend neli krooni ja 61 senti) ning tasumata intress summas 677,81 krooni (kuussada seitsekümmend seitse krooni ja 81 senti) ning
20.novembri 2008.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivitusintress (viivis) 100 000 (ühesaja tuhande) krooni ulatuses. Muus osas jätta hageja nõuded rahuldamata.
1(7)
2-08-79439 Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 34% ulatuses hageja osaühing M (likvideerimisel) kanda ja 66% ulatuses kostja TK kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 27. aprillil 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.26. novembril 2008.a Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palub hageja mõista kostjalt TK välja põhivõla summas 116 205,50 krooni, intressi summas 15 937 krooni ja viivise 100 000 krooni ulatuses.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt on poolte vahel sõlmitud laenuleping (edaspidi ka laenuleping), mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 7605,47 eurot, mis maksti välja Eesti kroonides. 7605,47 eurot ümberarvutatuna Eesti kroonidesse Eesti Panga ametliku kursi järgi (1 euro = 15,64664 Eesti krooni) tegi laenu summaks ümardatult 119 000 krooni. Vastavalt laenulepingu punktile 2.4 võttis kostja laenu sõiduauto Mercedes Benz 250TD (riikliku registreerimismärgiga XXX) omandamiseks. Laenulepingu punktis 2.5 andis kostja hagejale käsundi laenusumma väljamaksmiseks eelnimetatud sõiduki müüjale OÜ M . Samas lepingupunktis on pooled kokku leppinud, et loevad laenu välja makstuks pärast laenu väljamaksmist OÜ-le M . Hageja täitis laenulepingust tulenevad kohustused ning tasus OÜle M osundatud sõiduauto eest lepingus kokkulepitud summa. Laenulepingu punktide 2.3 ja 3.1 kohaselt on kostja võtnud endale kohustuse tasuda hagejale laenu ja intresse Eesti kroonides (vastavalt tähtpäeval kehtivale Eesti Panga valuutakursile) igakuiselt 26. kuupäevaks kooskõlas lepingu lahutamatuks osaks oleva maksegraafikuga. Laenujäägilt tasutav intress on vastavalt lepingu punktile 2.2 kolm protsendi (3%) kuus.
2(7)
2-08-79439 Kokku oli laen antud tähtajaga kolm aastat ja üks kuu ning viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 26. november 2005.a. Hageja väidete kohaselt ei ole kostja täitnud laenulepingut kohaselt, tasudes osamakseid ebakorrapäraselt ning viivitustega. Laenu põhiosast on tagastatud 27. detsembril 2002.a 1824 krooni ning 3. veebruaril 2003.a 952,27 krooni. Lepingu punktis 3.2 on pooled kokku leppinud viivisemääras 1% tagastamisele või maksmisele kuulvalt summalt iga viivitatud päeva eest. Kostja poolt maksete tasumisel on hageja lugenud vastavalt laenulepingu punktile 3.3 esmalt tasutuks intressi, seejärel viivised ja leppetrahvid ning viimasena laenu põhiosa.
20.novembri 2008.a seisuga on hageja arvutuste kohaselt kostja poolt laenulepingu alusel tasumata laenu põhiosast 116 205,50 krooni, intressist 15 937 krooni, lisaks viivis kogusummas 2 139 433,48 krooni. Hageja vähendab siiski viivisenõuet, paludes viivise välja mõista summas 100 000 krooni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
3.Kostja leiab, et hageja väidetavad nõuded on igal juhul aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algab aegumistähtaja kulg nõude sissenõutavaks muutumisega. Laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi oli laenu kuumakse tasumise viimane tähtpäev 26. november 2005.a ja nõue muutus sissenõutavaks 31. detsembril 2005.a. Kostja palub aegumist arvesse võtta ja jätta hagiavaldus rahuldamata. Samuti on kostja menetluse käigus avaldanud, et tal ei ole täitmata kohustusi hageja ees. Ta on tasunud hagis nimetatud sõiduki eest hagejale kokku 126 500 krooni ning loeb sellega oma kohustused täidetuks.
MENETLUSE KÄIK
4.Kohtuistungil jäi hageja esindaja varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
6.Pooled ei vaidle hagis märgitud lepingu sõlmimise üle 26. novembril 2002.a. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt laenusumma väljamaksmist OÜ-le M , samuti ka hageja väidet, et kostja on tasunud sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste katteks osamaksetena kokku 126 500 krooni ning et osamaksete tasumine on toimunud hagiavalduse lisaks olevas graafikus (arvutustabel nõuete suuruse kohta) märgitud kuupäevadel. Pooled vaidlevad sõlmitud lepingu õigusliku olemuse üle ning selle üle, kas kostja on lepingust tulenevad kohustused kohaselt täitnud. Lisaks on kostja esitanud aegumise vastuväite.
7.Kohus peab vajalikuks analüüsida esmalt hageja nõuete aegumisega seonduvat. Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub nõue seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb seetõttu hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole senises kohtupraktikas üldjuhul vajalikuks peetud nõude olemasolu tuvastamist ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid (vt nt: Riigikohtu 11. detsembri 3(7)
2-08-79439 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02 (p 19) või 22. veebruari 2007.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 12)).
8.Nõuete aegumise üle otsustamisel on esmalt vajalik kvalifitseerida õigussuhe, millest hageja nõuded tulenevad. Kohtu hinnangul on vaidlusalune leping oma olemuselt krediidileping, eeskätt tuleneb see lepingu 2. ja 3. punkti alapunktidest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt on krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest võib krediidilepingu esemeks olla ka abi finantseerimisel. Käesoleval juhul on hageja võtnud endale sõlmitud lepingu punktidega 2.1 ja 2.5 kohustuse anda kostjale laenu 7605,47 eurot, makstes laenusumma välja OÜ-le M . Lepingu punktist 2.4 nähtuvalt on kostja kasutanud laenu sõiduki Mercedes Benz 250TD (riikliku registreerimismärgiga XXX) omandamiseks, s.t hageja on sisuliselt finantseerinud kostja sõiduki ostu. Lepingu punktidega 2.3 ja 3.1 on kostja võtnud omakorda kohustuse saadud laen vastavalt laenulepingu lisaks olevale maksegraafikule tagastada ning tasuda laenujäägilt intressi (vt toimik, lk 5).
9.TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja on õigesti märkinud, et aegumistähtaja arvestamisel tuleb käesoleval juhul lähtuda TsÜS §-st 154, millest tulenevalt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Pooled on sõlmitud laenulepingu punktis 2.3 kokku leppinud laenu tagastamises ja intressi tasumises kuumaksetena laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel (vt toimik, lk 5 ja lk 6). Seega lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises. Laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi 2002.a sissenõutavaks muutunud osamaksete (kuumaksete) osas algas hagi aegumistähtaeg TsÜS §-st 154 lähtudes 1. jaanuaril 2003.a kell
00.00.Need nõuded on tehingust tulenevad nõuded, mis aeguvad TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aastaga, seega lõppenuks aegumistähtaeg mainitud nõuete osas 31. detsembril 2005.a kell 24.00. 2003.a sissenõutavaks muutunud osamaksete osas algas hagi aegumistähtaeg vastavalt 1. jaanuaril 2004.a kell 00.00 ning lõppenuks 31. detsembril 2006.a kell 24.00. 2004.a sissenõutavaks muutunud osamaksete osas algas hagi aegumistähtaeg vastavalt
1.jaanuaril 2005.a kell 00.00 ning lõppenuks 31. detsembril 2007.a kell 24.00. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja viimase makse hagejale tasunud 8. septembril 2005.a. Hageja on selle tasumise arvestanud 2004.a detsembris tasumisele kuulunud osamakse katteks, mis on laenulepingu punkti 3.3 ja VÕS § 88 lg 6 kohaselt ka õigustatud. Selleks hetkeks üksi laenulepingust tulenev nõue veel aegunud ei olnud. Hageja on viidatud
8.septembri 2005.a makset pidanud TsÜS § 158 lg 2 kohaseks nõude tunnustamiseks. Vastavalt TsÜS § 158 lg-le 2 võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Iseenesest saab hageja käsitlusega aegumise katkemisest nõustuda, kuid sellel puudub asjas iseseisev õiguslik tähendus. Hageja nõuete aegumine võis 8. septembril 2005.a küll katkeda. Seega algas aga nõuete 3-aastane aegumistähtaeg uuesti 9. septembril 2005.a kell 00.00 ning lõppes TsÜS § 136 lg-test 2 ja 9 lähtudes 9. septembril 2008.a kell
24.00.Hagiavaldus on kohtule esitatud 26. novembril 2008.a. Seega ikkagi pärast aegumistähtaja lõppu. Kohus märgib, et TsÜS § 158 lg-t 1 tuleb vaadelda erinormina TsÜS §
4(7)
2-08-79439 154 suhtes, s.t nõue tunnustamise korral aegumistähtaja algust viimatinimetatud normi järgi määratleda ei saa.
10.Arvestades ülaltoodut, asub kohus seisukohale, et laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi 2002.a, 2003.a ja 2004.a sissenõutavaks muutunud osamaksete (kuumaksete) osas on hageja nõuded aegunud ning need tuleb jätta TsÜS § 142 lg-st 1 juhindudes rahuldamata. Kooskõlas TsÜS §-s 144 sätestatuga oleksid aegunud ka hageja võimalikud viivisenõuded kõnealuste osamaksete tasumisega viivitamise eest.
11.Lähtudes TsÜS §-st 154 ja § 146 lg-st 1 ei ole aegunud hageja nõuded osamaksete osas, mis kuulusid maksegraafiku järgi tasumisele 2005.a jooksul. Nende osas on hagi esitatud aegumistähtaja jooksul. Nõuete aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2006.a kell 00.00 ja oleks lõppenud 31. detsembril 2008.a kell 24.00.
12.Arvestades ülaltoodut, saaksid VÕS § 401 lg 1 järgi õiguslikult rahuldamisele kuuluda ainult need nõuded, mis laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt muutusid sissenõutavaks 2005.a jooksul. Samas peab kohus vajalikuks esiteks märkida, et hageja intressiarvestus (vt toimik, lk 10) ei ole kooskõlas laenulepingu alapunktiga 2.2 (mille kohaselt laenujäägilt tasutav intress on 3% kuus) ega lepingu lisaks oleva maksegraafikuga. Maksegraafikust nähtuvalt pidi kostja saadud laenult (krediidilt) intressi tasuma kokku 4845,60 eurot, mis Eesti Panga vahetuskursi (1 euro = 15,6466 krooni) kohaselt moodustab 75 817,16 krooni (hageja arvestuste kohaselt 77 167,19 kr). Seetõttu jääb arusaamatuks hagejapoolne arvestus, mille järgi on kostja tasunud intressi 109 800,58 krooni ja peaks tasuma veel 15 937,12 krooni (vt toimik, lk 10). Teiseks on hageja hagiavaldusele lisatud tabelist nähtuvalt arvestanud laekumisi ka väidetava viivisenõude katteks. Samas puuduvad andmed selle kohta, et hageja oleks kostjalt enne hagiavalduse esitamist viivist nõudnud. Ka
23.augustil 2006.a kostjale väidetavalt saadetud nõudekirjas palutakse kostjal tasuda põhivõlgnevus ja intressid, viivise tasumise kohustusest kirjas juttu ei ole (vt toimik, lk 9). Samas näeb laenulepingu punkt 3.2 ette, et viivised tuleb laenusaajal (s.t kostjal) tasuda 10 päeva jooksul pärast vastavasisulise nõude saamist laenuandjalt. Seega oli lepingu kohaselt viivisenõude sissenõutavuse eelduseks vastava nõude esitamine hageja poolt.
13.Eelnenust järeldub, et kostja on kohustatud tasuma saadud krediidisummalt intressi kokku 75 817,16 krooni ning lepingu punkti 3.3 järgi tuleb lugeda kuni 8. septembrini 2005.a toimunud laekumiste arvel esmajärjekorras täidetuks kostja intressi tasumise kohustus. Viivist on hageja õigustatud nõudma ainult nende osamaksete tasumisega viivitamise osas, mille tasumise nõue ei olnud hagiavalduse esitamise hetkeks aegunud. Kuivõrd kostja on tasunud hagejale kokku 126 500 krooni, on intress eelnenust tulenevalt tasumata ainult viimase kolme osamakse ulatuses, mis maksegraafikust nähtuvalt moodustavad kokku 43,32 eurot. Eesti Panga vahetuskursist (1 euro = 15,6466 krooni) lähtudes moodustab see 677,81 krooni. Ülejäänud 75 139,35 krooni intressist tuleb lugeda makstud 126 500 krooni arvel tasutuks. Muus osas tuleb tasumised kooskõlas lepingu punktiga 3.3 arvestada krediidi tagastamise kohustuse katteks. Krdiidina saadud rahasumma kokku moodustas käesoleval juhul 7605,47 eurot, mille ekvivalent Eesti kroonides on 118 999,75 krooni. Nimetatud summast saab hageja poolt teostatud maksete arvel tasutuks lugeda 51 360,65 krooni (s.o 126 500 kr – 75 139,35 kr). Tagastamata krediidi jääk moodustab seega 67 639,10 krooni (s.o 118 999,75 kr – 51 360,65 kr).
5(7)
2-08-79439
14.2005.a jooksul pidi kostja laenulepingu lisaks olevast maksegraafikust nähtuvalt krdiidijääki tagastama 3309,64 euro ulatuses, s.o summas 51 784,61 krooni. Kokkuvõttes on kostjal seega tagastamata krediiti 67 639,10 krooni, kuid hagi saab rahuldada 51 784,61 krooni ulatuses. Ülejäänud osas on krediidi tagastamise osamaksete tasumise nõuded aegunud. Lähtudes ülaltoodust, rahuldab kohus hageja põhinõude (krediidi tagastamiseks) 51 784,61 krooni ulatuses ning intressinõude 677,81 krooni ulatuses.
15.Hagis esitatud viivisenõue summas 100 000 krooni kuulub rahuldamisele täies ulatuses. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sisalduva täpsustuse kohaselt võib viivist nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Ülaltoodud käsitlusest järelduvalt on kostja käesoleval juhul viivituses kõigi 2005.a graafikujärgselt tasumisele kuulunud krediidi tagastamise osamaksete tasumisega. 2005.a toimunud nelja tasumise arvelt tuleb vastavalt VÕS § 88 lg-le 6 ja laenulepingu punktile 3.3 täidetuks lugeda eelnenud perioodidel sissenõutavaks muutunud laenu tagasimakse kohustused ja intressinõuded. Laenulepingu punktis 3.2 on pooled leppinud kokku viivisemääras 1% päevas tähtpäevaks täitmata kohustuselt. 2005.a lõikes oli kostja kohustatud tasuma krediidi tagasimakseid järgmiselt: 26. jaanuaril 2005.a – 256,54 eurot (viisis seega 2,5654 eurot päevas); 26. veebruaril 2005.a – 264,38 eurot (viivis 2,6438 eurot päevas); 26. märtsil 2005.a – 280,12 eurot (viivis 2,8012 eurot päevas); 26. aprillil 2005.a – 281,03 eurot (viivis 2,8103 eurot päevas); 26. mail 2005.a – 291,62 eurot (viivis 2,9162 eurot päevas); 26. juunil 2005.a – 298,54 eurot (viivis 2,9854 eurot päevas); 26. juulil 2005.a – 309,08 eurot (viivis 3,0908 eurot päevas); 26. augustil 2005.a – 317,12 eurot (viivis 3,1712 eurot päevas); 26. septembril 2005.a – 326,81 eurot (viivis 3,2681 eurot päevas); 26. oktoobril 2005.a – 337,28 eurot (viivis 3,3728 eurot päevas); 26. novembril 2005.a – 347,12 eurot (viivis 3,3712 eurot päevas).
16.Laenulepingu 1. punktis on pooled kokku leppinud, et intressiarvestuses lähtutakse 30päevasest kalendrikuust. Seega peab kohus põhjendatuks lähtuda viivisearvestusel 360päevasest kalendriaastast. Eeltoodut arvestades oli kostja lepingust tulenev viivisevõlg 20. novembri 2008.a seisuga tunduvalt suurem kui hagis nõutav 100 000 krooni. Nii oli kostja
26.jaanuaril 2005.a tasumisele kuulunud osamakse (256,54 eurot) tasumisega viivituses olnud 1378 päeva (periood 27.01.2005-20.11.2008), mis võimaldaks nõuda viivist summas 3535,12 eurot (s.o 1378*2,5654) ehk 55 312,63 krooni. 26. veebruaril 2005.a tasumisele kuulunud osamakse (264,38 eurot) tasumisega oli kostja 20. novembri 2008.a seisuga viivituses olnud 1347 päeva (27.02.2005-20.11.2008), mis võimaldaks nõuda viivist summas 3561,20 eurot (s.o 1347*2,6438) ehk 55 720,65 krooni. Seega võiks hageja ainuüksi 26. jaanuaril 2005.a ja 26. veebruaril 2005.a tasumisele kuulunud osamaksete tasumisega viivitamise eest nõuda viivist rohkem kui 100 000 krooni. Arvestades ülaltoodut ning juhindudes TsMS § 5 lg-st 1, rahuldab kohus hageja viivisenõude 100 000 krooni ulatuses.
17.Kohus peab vajalikuks märkida veel järgmist. Hageja on muu hulgas leidnud, et vaidluse lahendamisel tuleks lähtuda TsÜS § 146 lg-st 4, mille kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Senise kohtupraktika järgi eeldaks
6(7)
2-08-79439 TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt (vt nt: Riigikohtu 16. septembri 2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 (p 11)). Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt.
18.Samuti lisab kohus, et kostjat ei saa vaadelda vaidlusaluses õigussuhtes tarbijana (VÕS § 34) ja poolte vahel sõlmitud lepingut tarbijakrediidilepinguna (VÕS § 402), kuna kostja on
21.detsembril 2009.a kohtuistungil väitnud, et soovis saadud krediidi arvel ostetud sõidukiga osutada taksoteenust (vt toimik, lk 32). Seega oli lepingu sõlmimine hagejaga eeldatavalt seotud kostja majandus- või kutsetegevusega.
19.Kohus märgib täiendavalt, et kostja väited OÜ M poolt talle müüdud sõiduki müügihinna kohta ei ole käesolevas vaidluses õiguslikult asjakohased. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja olnud üksnes müügitehingu krediteerija rollis ning ei pea seetõttu sõiduki müügilepingust tulenevat hinnariski kandma. Kõnealust riski peab kanda kostja kui sõiduki ostja.
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu nõudeid kogusummas 232 142,50 krooni. Käesoleva otsusega rahuldab kohus hageja nõuded 152 462,42 krooni ulatuses, mis moodustab ligikaudu 66% nõuete kogusummast. Eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 34% ulatuses hageja kanda ja 66% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.