põhinõudena 977 567,14 krooni (üheksasada seitsekümmend seitse tuhat viissada kuuskümmend seitse krooni ja 14 senti) ning 23. aprilli 2010.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivitusintress (viivis) põhinõude esemeks oleva kohustuse täitmisega viivitamise eest kogusummas 488 013,57 (nelisada kaheksakümmend kaheksa tuhat kolmteist krooni ja 57 senti).
3.Välja mõista kostjalt K R hageja B SBSMSOÜ (pankrotis) kasuks viivis
1(12)
2-07-6745 kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 nimetatud põhinõude summalt (977 567,14 krooni) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates 24. aprillist 2010.a kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud 1% ulatuses hageja B SBSMSOÜ (pankrotis) kanda ja 99% ulatuses kostja K R kanda.
2.Mõista kostjalt K R välja riigituludesse menetluskulud, mille tasumisest hageja oli vabastatud, järgmises ulatuses: riigilõiv summas 27 472,50 krooni (kakskümmend seitse tuhat nelisada seitsekümmend kaks krooni ja 50 senti). Riigituludesse
välja
mõistetud
menetluskulu
tuleb
kanda
Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr 221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2900078444. Maksekorraldusel selgituste lahtrisse tuleb märkida kohtu nimetus, tsiviilasja number, nõude sisu ning kui isik ei tasu kulu ise, siis isiku nimi, kelle eest tasumine toimub. Tasumine peab toimuma 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Tähtaegselt nõuetekohase tasumata jätmise korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 23. aprillil 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja
2(12)
2-07-6745 pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.B SBSMSOÜ (pankrotis) esitas 1. märtsil 2007.a Harju Maakohtule hagi K R ’i vastu 977 567,14 krooni väljamõistmiseks. 9. detsembril 2008.a on hageja esitanud täiendavalt viivisenõude, paludes kostjalt välja mõista 31. detsembri 2008.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 386 333 krooni ja viivise alates 1. jaanuarist 2009.a VÕS § 113 lg-st 1 tulenevas määras kuni kohtuotsuse täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt oli kostja ajavahemikus 20.09.2002-01.03.2005 hageja juhatuse liige. 1. märtsil 2005.a otsustas hageja ainuosanik kutsuda kostja hageja juhatuse liikme kohalt tagasi. Vastava kirjaliku teate sai kostja allkirja vastu kätte 3. märtsil 2005.a. Teates palus osanik kostjal esitada tõendid selle kohta, et kostja poolt hageja pangakontodelt ja kassast väljavõetud sularaha on kasutatud hageja ettevõtluse huvides. 4. märtsil 2005.a teostati hageja varade inventuur ning kostja tagastas tema valduses olnud hageja vara vastavalt inventuuriaktile hagejale. Inventuuriaktis kinnitas kostja, et tema valduses ei ole muid hagejale kuuluvaid dokumente, vara, sularaha vm esemeid kui inventuuriaktis märgitud ja hagejale üle antud. Inventuuriaktis kinnitas kostja samuti seda, et ettevõttel puudub sularahakassa. Selle väite kontrollimiseks teostas vannutatud audiitor P.Möldre (K &M OÜ) hageja raamatupidamise erikontrolli. Aruandes erikontrolli kohta on audiitor järeldanud, et perioodi 01.01.2004-31.01.2005 majandustehingute põhjal pidi hageja sularahakassa jääk olema 958 000 krooni. Nimetatud summa oli kostja deebetkaardiga hageja pangakontolt välja võtnud, kuid summa kulutamise kohta hageja majandustegevuseks puudusid raamatupidamise kuludokumendid. Sularaha väljavõtmisega kaasnes panga teenustasu 19 567,14 krooni (s.o 2 krooni+0,2% väljavõetud summast). Seejuures suurenes hageja pangakontolt sularaha väljavõtmine 2004.a jooksul 603 782 krooni võrra, mis ei ole kooskõlas hageja majandustegevuse iseloomuga. Hageja märgib, et ainsana kasutas hageja deebetkaarte ja omas sularaha pangakontolt väljavõtmise õigust ning võimalust kostja. Tema ülesandeks oli hageja igapäevase majandustegevuse juhtimine. Kostja sularahakassat hagejale üle ei andnud. Summa 977 567,14 krooni kasutamist hageja ettevõtluseks ei kinnita hageja raamatupidamisdokumendid ega majandustegevuses tehtud tehingud.
18.mail 2005.a kuulutas Tallinna Linnakohus välja hageja pankroti. Kohus tuvastas, et hageja maksejõuetuse ja pankroti põhjustas juhatuse liikme K R ’i tegevus.
3.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 kohaselt peab juriidilise isiku juhtorgani liige oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja ta peab olema juriidilisele isikule lojaalne. VÕS § 620 lg 2 kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. VÕS § 624 lg 2 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel esitama käsundiandjale ülevaate käsundi täitmisega seotud kuludest ja tuludest koos ülevaate aluseks olevate tõenditega. VÕS § 626 lg 1 järgi peab käsundisaaja välja andma käsundi täitmiseks saadu, mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Hageja hinnangul on kostja eeltoodud kohustusi rikkunud, sest võttis hagejalt raha, mida ei ole hagejale tagastanud ega tõendanud, et kulutas selle käsundi täitmiseks.
3(12)
2-07-6745 VÕS § 115 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral võlgnikult nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja hinnangul on kahjuks VÕS § 127 lg 1 tähenduses hageja kontolt ära võetud summa koos väljavõtmise eest panga võetud teenustasuga (kokku 977 567,14 kr). Eksisteerib ka põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses – kui kostja ei oleks sularaha välja võtnud, oleks hageja pangakontol raha 958 000 krooni ulatuses säilinud ning hageja ei oleks pidanud kandma panga teenustasu kulusid summas 19 567 krooni (kahju). VÕS § 103 lg 1 järgi vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.
4.VÕS § 113 lg 2 järgi arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Hagiavaldusele lisatud tõendite kohaselt fikseeriti hagis nõutav kahjusumma 31. jaanuari 2005.a seisuga. Seega pidi kostja olema hageja hinnangul hiljemalt 31. jaanuaril 2005.a ka teadlik oma kohustusest see summa hagejale hüvitada. Seega peab kostja tasuma hagejale viivist alates 1. veebruarist 2005.a. Viivise määr tuleneb VÕS § 113 lg-st 1. Hageja on arvestanud viivist põhinõudelt summas 977 567,14 krooni ning 31. detsembri 2008.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivisesumma on arvutuste kohaselt 386 333 krooni. Juhindudes TsMS §-s 367 sätestatust, palub hageja kostjalt välja mõista kõrvalnõudena viivisega alates 1. jaanuarist 2009.a VÕS § 113 lg-st 1 tulenevas määras kuni kohtuotsuse täitmiseni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
5.Kostja väidete kohaselt ei ole ta hagis märgitud summasid oma kasuks pööranud, vaid nende arvelt on makstud hageja huvides töötasusid. Hageja pangaarvelt väljavõetud raha summas 958 000 krooni kasutati äriühingu huvides. Hageja osanikud nõudsid nn ümbrikupalga maksmist. Paljud töötajad, kes tegelesid toodete esitlusega, ei olnud hageja juurde ametlikult tööle vormistatud. Töölepingud olid sõlmitud vaid 15 inimesega, kuid tegelikult tegeles toodete presenteerimisega veel 60-80 inimest, kellele ametlikult palka ei makstud. Lisaks maksti mitteametlikult palka ka kahele autojuhile. Kostja rõhutab, et tasus hageja pangaarvelt väljavõetud rahaga eelnimetatud töötasusid äriühingu omanike käsul.
6.Lisaks tuleb vaidlusalustest summadest maha arvestada kostja saamata jäänud töötasu. 1. novembril 2001.a on poolte vahel sõlmitud tööleping (nr 27), mille kohaselt asus kostja samal päeval tööle projektijuhina. Töölepingu kohaselt oli töötaja põhipalk 6405 krooni ning töötasu makstakse töötaja pangaarvele või makstakse sularahas kontorist iga järgneva kuu 10. kuupäeval. Kostja sai hageja juhatuse liikmeks 20. septembril 2002.a. Töölepingujärgset tööd teostas ta aga ka pärast juhatuse liikmeks saamist ning eelnimetatud töölepingut ei ole siiani lõpetatud. 2005.a veebruari seisuga moodustus saamata töötasu kokku 185 745 krooni. Kostja märgib, et töölepingut ei ole lõpetatud käesoleva ajani ning 20. mai 2007.a seisuga moodustub saamata jäänud töötasu summa kokku 358 680 krooni.
MENETLUSE KÄIK
7.12. veebruari 2010.a määrusega otsustas kohus lahendada asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata vastavalt TsMS § 403 lg-le 1. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama kõik asja lahendamise seisukohast tähtsust omavad dokumendid ja avaldused kohtule hiljemalt 15. märtsil 2010.a. Samas määruses teatas
4(12)
2-07-6745 kohus, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 15. aprillil 2010.a. Mõlemad pooled on esitanud kohtu määratud aja jooksul enda kirjalikud seisukohad.
8.12. aprilli 2010.a määrusega on kohus kooskõlas TsMS § 452 lg-tega 4 ja 5 otsuse avaliku teatavakstegemise aega muutnud ning saatnud poolte esindajatele samal päeval eposti teel sellekohase teate.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
10.Kohus käsitleb esmalt hageja põhinõudega seonduvaid vaidlusaspekte (I), hindab seejärel esitatud viivisenõude õiguslikku põhjendatust (II), vastab poolte menetluses esitatud muudele väidetele (III) ja lahendab viimaks asja menetluskuludega seonduvad küsimused (IV). I
11.Pooltel puudub vaidlus järgmiste hagi aluseks olevate õiguslikku tähtsust omavate faktiliste asjaolude üle. Kostja oli ajavahemikul 20.09.2002-01.03.2005 hageja juhatuse liige ning ta omas ainsana juurdepääsu hageja pangakontodel olevatele rahalistele vahenditele. Eelnimetatud ajaperioodil võttis kostja hageja pangaarvelt kokku välja sularaha 958 000 krooni, millega kaasnes panga teenustasu 19 567 krooni. Kostja kinnitas 20022005 esitatud aruannetes hageja osanikule, et raha on kassas alles. Kostja vastuväidete kohaselt tasus ta teatud osaga hageja kontolt võetud rahast nn ümbrikupalku ning tegi seda hageja omaniku soovil.
12.Hageja nõue on suunatud kostja kui osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele. Sellise nõude saab õiguslikult kvalifitseerida Äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 järgi, mille kohaselt vastutavad juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Kohus märgib, et juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, pooltel on suhtest tulenevalt nii võlaõiguslikud õigused kui kohustused. Suhtele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut (vt nt: Riigikohtu 26. aprilli 2005.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-05). Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral võlgnikult nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Nõude rahuldamise eeldusena tuleb tuvastada nii rikkumine (VÕS § 100), kahju (VÕS § 127 lg 1) kui ka põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Nende vastutuse eelduste tuvastatuse korral võiks juhatuse liige siiski vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et kohustuse rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103 lg 1).
13.Kostja on oma vastuväidetes sisuliselt eitanud hageja poolt ette heidetud kohustuste rikkumisi ja kahju tekitamist hagejale.
14.Lähtudes eeltoodust, peab kohus vajalikuks esmalt käsitleda kohustuste väidetava rikkumisega seonduvat. TsÜS §-st 35 tulenevalt peab osaühingu kui juriidilise isiku juhtorgani liige täitma oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalne. Sisuliselt samad kohustused tulenevad juhatuse liikmele kui käsundisaajale VÕS § 620 lg-st 1. VÕS § 620 lg 2 esimeses lauses sätestatu kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma
5(12)
2-07-6745 teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. VÕS § 624 lg-st 2 tulenevalt peab käsundisaaja esitama käsundi täitmisel käsundiandjale ka ülevaate käsundi täitmisega seotud kuludest ja tuludest koos selle aluseks olevate tõenditega ning tulenevalt VÕS § 626 lg-st 1 peab käsundisaaja andma käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud.
15.Hageja hinnangul on kostja ülaltoodud kohustusi rikkunud, kuna kostja ei ole juhatuse liikme ametis oleku ajal hageja pangakontolt välja võetud sularaha summas 958 000 krooni tagastanud ega esitanud tõendeid selle kohta, et raha on kasutatud äriühingu huvides (s.t käsundi täitmiseks). Kohus nõustub asja materjalide pinnal hageja seisukohaga. Puudub vaidlus selles, et kostja oli ajavahemikul 20.09.2002-01.03.2005 hageja juhatuse liige ning ta omas ainsana juurdepääsu hageja pangakontodel olevatele rahasummadele. Hageja etteheited kostjale seisnevad eeskätt tema (kui juhatuse liikme) tegevusetuses – juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmises. Olemuselt negatiivsete asjaolude tõendamise võimalused on hageja jaoks objektiivselt piiratud. Kostja ei ole kohtu hinnangul suutnud ülalmainitud kohustuste täitmist tõendada.
16.Kostja üldsõnalisi väited nn ümbrikupalga maksmise kohta ei ole võimalik kohtul kontrollida. Seetõttu ei saa väiteid asja lahendamisel ka hinnata. Kostja ei ole suutnud menetluses välja tuua, milliste tööülesannete täitmise eest, kellele, mis summas ning millal kostja nn ümbrikupalka maksis. Kohus on teinud kostjale 11. detsembril 2008.a saadetud kirjas ettepaneku täpsustada, milliste tõenditega või milliste tunnistaja ütlustega milliste summade tasumist kostja tõendada soovib (vt toimik, I kd, lk 150). Arvestades TsMS § 236 lg-s 3 sätestatut, ei olnud seetõttu põhjendatud ka kostja poolt taotletud tunnistajate ülekuulamine. Kohus kogub tõendeid asjas tähtsust omavate asjaolude kohta, lähtudes seejuures poolte esitatust. Käesoleval juhul on aga kostja soovinud tuletada oma väiteid tunnistajate võimalike ütluste sisust, mis ei ole kooskõlas hagimenetlusele laienevate tõendamise põhimõtetega. Kohus märgib, et tõendatud ei ole ka kostja vastuväide nn ümbrikupalga maksmise kohta hageja osaniku korraldusel. Samas ei omaks viimatinimetatud asjaolu kostja kohustuste kohase täitmise seisukohalt ka määravat tähtsust, kuna väidetava töötasu maksmise kohustuse täitmise kohta usaldusväärsed tõendid puuduvad. Kohus nõustub ka hageja kohtupraktikale tugineva seisukohaga, et kohustuse täitmise tõendamise üldpõhimõtte kohaselt peaks võlgnik end ise varustama tõendiga kohustuse täitmise kohta (vt: Riigikohtu 4. märtsi 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-02, p 16). Juhul kui juhatuse liige maksab nn ümbrikupalka osaniku korraldusel, peaks ta ennast mõistlikult varustama vastava osaniku korraldusega (s.t käsundiandja juhis(t)ega) ja tõenditega selle täitmise kohta (eeskätt nn ümbrikupalka saavate isikute nimekirjadega igal arvestusperioodil, nende poolt "musta" palga saamist kinnitavate allkirjadega jms). Tuleb silmas pidada, et ÄS §-s 183 sätestatu kohaselt lasub juhatusel osaühingu raamatupidamise korraldamise kohustus. Seega lasus kostjal raamatupidamise seaduse (RPS) §-st 4 tulenevalt kohustus dokumenteerida kõiki hageja majandustehinguid ja teha seda vastatavalt RPS §-de 6 ja 7 nõuetele. Hageja raamatupidamises teostatud erikontrolli ja revisjoni tulemused näitavad samas, et pangakontolt väljavõetud sularaha äriühingu kasutusse jõudmise kohta puuduvad raamatupidamises igasugused dokumendid (vt toimik, I kd, lk 36 ja lk 45). Siinkohal võib lisada, et kostja on Maksu- ja Tolliametile 6. aprillil 2005.a esitatud kirjas väitnud, et on enda arvutuste kohaselt maksnud kuni 2005. aastani deklareerimata töötasu
6(12)
2-07-6745 kokku ca 800 000 krooni ulatuses. Samas kirjas on kostja lubanud edastada ka mõned säilinud failid ja meilivahetuse, mis kinnitab deklareerimata töötasude maksmist ning millest nähtuvad vähemalt osaliselt ka "musta" töötasu saanud isikute nimed (vt toimik, I kd, lk 161). Sisuliselt sama nähtub kostja poolt Maksu- ja Tolliametile antud suulise selgituse protokollist (vt toimik, I kd, lk 162). Samas ei ole kostja kohtule teadaolevalt viidatud faile ega meilivahetust Maksu- ja Tolliametile esitanud. Samuti ei ole kostja neid esitanud käesolevas menetluses. Eeltoodut arvestades ei ole kohus veendunud väidetava "musta" töötasu maksmist kinnitavate tõendite olemasolus.
17.VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumise vabandatavuse õiguslikud alused on ära toodud VÕS § 103 lg-s 2. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kostja välja toonud asjaolusid, mis võimaldaksid pidada kohustuste rikkumist vabandatavaks.
18.Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Vaidlustamata asjaoludest lähtudes on kohtu hinnangul käesoleval juhul tõendatud ka kahju tekkimine ning põhjuslik seose olemasolu rikkumise ja kahju vahel. Kostja ei ole menetluses eitanud sularaha väljavõtmist hageja pangaarvelt summas 958 000 krooni (millega kaasnes panga teenustasu 19 567 krooni). Sularaha väljavõtmine on ka tõendatud hagile lisatud audiitori aruande (vt toimik, I kd, lk 36-37) ja PPOÜ pool läbi viidud raamatupidamise revisjoni tulemustega (vt toimik, I kd, lk 44-47). Samas on 4. märtsil 2005.a allkirjastatud inventuuriaktis fikseeritud kostja avaldus, et ettevõtte asukohas ei ole sularahakassat ega ole tema ametiajal ka olnud ning et tema käes ei ole ettevõtte sularaha (vt toimik, I kd, lk 11-12, tõlge I kd, lk 26). Nagu eelpool märgitud, puuduvad samas hageja raamatupidamises dokumendid, mis kinnitaksid pangakontolt väljavõetud sularaha äriühingu kasutusse jõudmist. Eeltoodu põhjal tuleb lugeda hageja pangakontolt võetud summasid koos sularaha väljavõtmise eest pangale tasutud teenustasudega VÕS § 127 lg 1 tähenduses hageja kahjuks.
19.VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt tuleb teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutada nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks kasutatakse nn elimineerimise meetodit või asendusmeetodit. Esimese puhul jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Asendusmeetodi rakendamise korral (kasutatakse tegevusetuse juhtumitel) tuleb kontrollida, kas kahjulik tagajärg oleks saabunud ka siis, kui kostja oleks käitunud hageja poolt soovitud viisil. Kui kostja oleks praegusel juhul kasutanud hageja pangakontolt välja võetud sularaha hageja huvides (s.t käsundi täitmiseks), oleks hageja täitmata kohustuste maht selle summa võrra väiksem (ning hageja majanduslik olukord parem). Ka 19 567 krooni suuruse teenustasu tasumine pangale oleks toimunud sellisel juhul hageja kui käsundiandja huvides. Teisalt, kui kostja ei oleks sularaha välja võtnud, oleks hagejal olemasolev käibevara selle võrra suurem – hageja
7(12)
2-07-6745 pangakontol oleks raha 958 000 krooni ulatuses säilinud ning hageja ei oleks pidanud kandma kasutult panga teenustasu kulusid summas 19 567 krooni.
20.Kohus leiab, et käesoleval juhul ei esine ka VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 nimetatud kahjuhüvitise piiramise aluseid. Tekkinud kahju ärahoidmine oli ülalkäsitletud juhatuse liikme kohustuste eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus on tekkinud (VÕS § 127 lg 2). Samuti pidi kostja taolise kahju tekkimist kohustuste rikkumise võimaliku tagajärjena ette nägema. Lisaks viitavad hagis välja toodud asjaolud sellele, et kahju on tekkinud kostja raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3).
21.Kostja väitel nähtub kriminaalasja eeluurimisel üle kuulatud tunnistajate ütlustest (vt toimik, II kd, lk 11 jj), et kahju kostjale tekitatud ei ole, kuna välja võetud sularaha arvelt tasuti nn ümbrikupalka. Viidatud tõendid ei ole kohtu jaoks vaidlusaluste asjaolude seisukohalt veenvad. Kriminaalasjas toimunud ülekuulamiste protokollidest nähtub küll see, et hageja heaks tegid tööd mitmed presenteerijad ja tootetutvustajad, kellega kirjalikku töölepingut, töövõtulepingut ega muud lepingut teenuste osutamise kohta sõlmitud ei olnud ning kellele maksti tasu sularahas. Valdav enamik kriminaalasja eeluurimisel üle kuulatud isikutest, kes tegid tööd hageja kasuks, on samas väitnud, et nad ei tunne ega tea K R ’i nimelist inimest. Tasu sularahas said tunnistajad hageja Tallinnas XXX tänaval asunud kontoris töötanud naisterahva O käest. Samuti tuleb silmas pidada, et ülekuulatud isikud on presenteerijate ja tootetutvustajatena töötanud erinevatel ajavahemikel, osad ka enne kostja juhatuse liikme ametiaja algust (nt M.J , G.T , K.P ). Eeltoodut arvestades ei ole kohus veendunud, et nn ümbrikupalka üldse maksti selle sularaha arvelt, mida käsitleb hagiavaldus. Lisaks nõustub kohus hageja seisukohaga, et puudub mõistlik põhjendus sellele, miks kostja pidanuks osaühingu n-ö sisesuhtes (osaniku eest) väidetava nn ümbrikupalga tasumist varjama. Hageja raamatupidamises teostatud erikontroll ega revisjon ei ole nn ümbrikupalga maksmist kinnitanud (vt toimik, I kd, lk 34-40 ja lk 44-47).
22.Kohtu hinnangul ei saa kahju puudumist järeldada ka kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusest (vt toimik, I kd, lk 92-98). Määrusega on lõpetatud kostja suhtes alustatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas. Karistusseadustiku osundatud säte näeb ette kriminaalkaristuse isiku valduses oleva, leitud või juhuslikult oma valdusse sattunud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest suures ulatuses. Määrusest nähtuvalt on kriminaalmenetlus lõpetatud seetõttu, et ei ole õnnestunud tuvastada täpselt, millises summas nn ümbrikupalka maksti, B SBSMSOÜ-le (pankrotis) tekitatud varalise kahju suurust ega seda, kas ja kui palju on K R raha enda kasuks pööranud. Seetõttu ei ole määrusest nähtuvalt võimalik esitada selget ja konkreetset kahtlustust ettevõtte sularaha omastamises. Kohus märgib esmalt, et kriminaalasjas tuvastatud asjaolud ega kriminaalasja menetleja poolt nendele antud õiguslikud hinnangud ei ole käesolevat tsiviilasja lahendavale kohtule õiguslikult siduvad. Viidatud kriminaalasja osalise lõpetamise määrust saab tsiviilasjas käsitleda üksnes dokumentaalse tõendina. Kohtu arvates ei oma kõnealune määrus ülalkäsitletud ütluste protokollide ja muude dokumentaalsete tõendite valguses iseseisvat tõenduslikku kaalu. Lisaks tuleb tähele panna, et osaühingu juhatuse liikme tsiviilvastutuse seisukohast ei oma tähtsust äriühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Õiguslikult oluline on raha mittekasutamine ühingu huvides ja sellega osaühingule kahju
8(12)
2-07-6745 tekitamine. Samuti on oluline kriminaalmenetluse ja tsiviilkohtumenetluse osas kehtiv erinev tõendamiskoormise jaotus. Kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse Eesti Vabariigi nimel ning kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tema kasuks. Viimatinimetatud sättele on viidanud ka menetleja kriminaalasja osalise lõpetamise määruses. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi seevastu poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teisest lausest tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg-st 1 tuleneb hagimenetluse poole kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga sarnast üldist põhimõtet tsiviilkohtumenetluses ei eksisteeri.
23.Arvestades ülaltoodut, rahuldab kohus hageja põhinõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 977 567,14 krooni. II
24.Hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja on iseenesest õigesti tuginenud VÕS § 113 lg-le 2, millest tulenevalt arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Kohtu hinnangul ei pidanud kostja kahju hüvitamise kohustusest teada saama 31. jaanuaril 2005.a, nagu on leidnud hageja. Kohtu hinnangul tuleb selleks ajahetkeks lugeda 4. märtsi 2005.a, kui teostati hageja varade inventuur ning kostja allkirjastas inventuuriakti. Seega on hagejal õigus kahjusummalt viivist nõuda alates 5. märtsist 2005.a. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 teisele lausele loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab VÕS § 94 lg 2 järgi Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded.
25.Vastavalt Eesti Panga poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teadetele oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2005.a 2%, 1. juulist 2005 kuni 31. detsembrini 2005.a 2,5%, 1. jaanuarist 2006 kuni 30. juunini 2006.a 2,75%, 1. juulist 2006.a kuni 31. detsembrini 2006.a 3,5%, alates 1. jaanuarist 2007.a kuni 30. juunini 2008.a 4%, 1. juulist 2008.a kuni 31. detsembrini 2008.a 2,5% ning alates 1. jaanuarist 2009.a on kõnealune intressmäär olnud 1%. Lähtudes ülaltoodust tuleb VÕS § 113 lg 1 teiseses lauses nimetatud viivisemäära suuruseks ajavahemikus 05.03.2005-31.12.2005 lugeda 9% aastas; 01.01.2006-30.06.2006 – 9,25% aastas; 01.07.2006-31.12.2006 – 9,75% aastas; 01.01.2007-30.06.2007 – 10,5% aastas; 01.07.2007-31.12.2008 – 11% aastas; 01.01.200930.06.2009 – 9,5% aastas. Alates 1. juulist 2009.a tuleb viivisemääraks lugeda 8% aastas. Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva, ning lähtudes põhinõude suurusest 977 567,14 krooni on hagejal õigus nõuda eeltoodud ajavahemike lõikes viivist järgmiselt: 05.03.2005-31.12.2005 (302 p) eest 72 795,27 krooni; 01.01.2006-30.06.2006 (181 p) eest 44 840,87 krooni; 01.07.2006-31.12.2006 (184 p) eest 48 048,09 krooni; 01.01.2007-30.06.2007 (181 p) eest 50 900,45 krooni;
9(12)
2-07-6745 01.07.2007-31.12.2008 (1 a ja 184 p) eest 161 740,50 krooni; 01.01.2009-30.06.2009 (181 p) eest 46 052,79 krooni; 01.07.2009-23.04.2010 (297 p) eest 63 635,60 krooni. Kokku on käesoleva otsuse tegemise hetkeks (23. aprill 2010.a) sissenõutavaks muutunud viivis summas 488 013,57 krooni. Nimetatud summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja. Samuti rahuldab kohus TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 24. aprillist 2010.a kuni põhinõude täitmiseni. III
26.Kostja vastuväidete kohaselt tuleb hagetavatest summadest maha arvestada tema saamata jäänud töötasu, mille saamiseks oli kostja õigustatud poolte vahel 1. novembril 2001.a sõlmitud töölepingust (vt toimik, I kd, lk 74-75) tulenevalt. Kostja seda väidet on kohtu hinnangul võimalik käsitleda üksnes nn protsessuaalse tasaarvestuse avaldusena (vt: Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2006, lk 667-668). Materiaalõiguslikke tagajärgi kostja kõnealuse avaldusega eeldatavalt soovinud ole, kuna menetluses esitatud muudest vastuväidetest järelduvalt kostja hageja nõudeid ei tunnista, isegi mitte osaliselt. VÕS § 197 lg 1 iseenesest annab võlasuhte poolele õiguse oma nõue teise poole nõudega tasaarvestada. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses asjast, mil neid võis tasaarvestada. Samas tuleb kohtu hinnangul käesoleval juhul arvestada pankrotiseaduses sisalduva eriregulatsiooniga. Asja materjalidest nähtuvalt on 18. mail 2005.a välja kuulutatud hageja pankrot (vt toimik, I kd, lk 41-43). Pankrotiseaduse (PankrS) § 99 lg-st 1 tuleneb, et kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Avalduse nõude tasaarvestamiseks võib esitada kuni kohtule viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Seega saaks kostja oma võimalikke nõudeid, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist ja mida võis tasaarvestada enne pankroti väljakuulutamist, hageja nõudega tasaarvestada eeldusel, et need (kostja nõuded) on pankrotimenetluses kaitstud ning avaldus tasaarvestamiseks on esitatud enne viimase jaotusettepaneku esitamist kohtule. Kohtule teadaolevalt ei ole kostja oma väidetavat töötasunõuet hageja pankrotimenetluses üldse esitanud, rääkimata nõude tunnustamisest. Võimalike töötasunõuete osas, mis on tekkinud pärast hageja pankroti väljakuulutamist, välistab tasaarvestuse võimaluse VÕS § 200 lg 4. Kuna vastavalt PankrS § 46 lg-le 1 on halduril õigus keelduda võlgniku poolt sõlmitud lepingute täitmisest, siis on halduril võimalik töölepingust tulenevale palganõudele esitada ka vastuväiteid VÕS § 200 lg 4 mõttes. Ülaltoodust johtuvalt ei saa kostja nõuete tasaarvestusele tuginevaid vastuväiteid menetluses õiguslikult arvestada.
27.Kohus lisab, et kostja viidatud töölepingut olemasolevate tõendite põhjal otsustades lõpetatud ei ole. Töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata. Töölepinguline suhe ei pruukinud kostja juhatuse liikmeks valimisega lõppeda. Äriühingu juhatuse liige võib samas äriühingus töötada ka töölepingu alusel, kui tehtav töö ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist (vt nt: Riigikohtu 26. novembri 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-02 (p 10) või 8. aprilli 2004.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-04 (p 9)). Käesoleval juhul tööleping projektijuhi töö sisu täpsemalt ei määratle. Kohtu hinnangul ei saa siiski eeldada, et projektijuhi töö kujutaks endast juhatuse liikme kohustuste täitmist. Kohus ei pea eeltoodut arvestades
10(12)
2-07-6745 vajalikuks otsuses käsitleda hageja õiguslikke väiteid kostja töötasunõuete võimaliku aegumise kohta. IV
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud vastavalt TsMS § 163 lgle 1 võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleva otsusega kohus rahuldab hageja põhinõude summas 977 567,14 krooni, viivisenõue jääb sisuliselt rahuldamata 8008,01 krooni ulatuses. Hageja on palunud välja mõista viivise perioodi eest 01.02.2005-31.12.2005 summas 80 508,68 krooni, kuid kohus mõistab välja viivise perioodi eest 05.03.2005-31.12.2005 summas 72 795,27 krooni (vahe seega 7713,41 kr). Ajavahemiku 01.07.2007-31.12.2008 eest on hageja palunud välja mõista viivise summas 162 035,10 krooni, kuid kohtu arvestuste kohaselt saab seadusjärgsest viivisemäärast lähtuvaks viivisenõudeks selle perioodi eest olla 161 740,50 krooni (vahe 294,60 kr). Kuivõrd rahuldamata nõuete ulatus moodustab vähem kui ühe protsendi hageja nõuete summas, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 1% ulatuses hageja kanda ning 99% ulatuses kostja kanda. Kohus lisab, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
29.Hageja on saanud tsiviilasjas riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Kohus on vabastanud hageja täielikult hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 27 750 krooni (vt toimik I kd, lk 51). TsMS § 190 lg 3 esimesest lausest tuleneb, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Sisuliselt sama tulenes menetlusabi andmise ajal kehtinud TsMS § 190 redaktsiooni teise lõike teisest lausest. Võttes aluseks menetluskulude jaotusega seonduvalt välja toodud proportsioonid (otsuse p 28), mõistab kohus eelnimetatud menetluskulu (mille tasumisest hageja oli vabastatud) kostjalt 99 % ulatuses riigituludesse välja. Väljamõistmisele kuulub seega riigilõiv 27 472,50 krooni.
Indrek Parrest /allkiri/
11(12)
2-07-6745 kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.