Tööõigus › Muud tööõigusasjad

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 23.04.2010

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-09-27601/14
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Tööõigus › Muud tööõigusasjad
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 23.04.2010
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1610

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number

2-09-27601

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.04.2010, Tallinn

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Reet Allikvere, Ele Liiv

Tsiviilasi

V. R. (R.) hagi S. OÜ vastu preemia väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

10 000 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.11.2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. R. apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus Hageja V. R. (registris V. R., isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX-XX XXXXXXX XXXXX); Kostja S. OÜ (registrikood XXXXXXXX, asukoht

XXXXXX XX, XXXXXXX,XXXXX).

Menetlusosalised ja nende esindajad

RESOLUTSIOON

1.Jätta Harju Maakohtu 25.11.2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta V. R. kanda.

3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue

Sarnased lahendid

Tööõigus

2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja töötas alates 10.07.2006 töölepingu alusel kostja juures ja tööleping lõpetati 19.05.2008 TLS § 86 p 3 alusel ehk koondamisega. Töölepingu lõpetamise päeval maksis kostja hagejale välja kõik töölepingust ja seadusest tulenevad hüvitised 52 794 krooni. Kostja on kohustused hageja ees täitnud. Hageja nõuab kostjalt palga maksmist 2008.a juunikuu eest. Sellel ajal hagejal puudus tööleping kostjaga. Hagiavalduse aluseks olev TLS § 102 lg 1 ei ole antud juhul kohaldatav, kuna 2008.a juunikuus hagejal puudus kostjaga tööleping ning hageja ei olnud ka tööle soovija. Kõik töölepingust, selle lõpetamisest ja seadusest tulenevad hüvitised on kostja hagejale välja maksnud 19.05.2008. Kostja ei ole hagejat ega ühtegi teist töötajat ebavõrdselt kohelnud. Hageja väide, et kostja on rikkunud PS § 12, on ebaõige. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu koondamisega, seoses tööjõu vajaduse vähenemisega. Parimate töötajate väljaselgitamiseks viis kostja läbi töötajate hindamise ning töösuhet jätkati töötajatega, kelle töötulemused olid parimad. Kostja ei ole keeldunud selgitamast õiguskantslerile oma otsuste põhjuseid. Hageja on põhistanud nõude suurust preemiate suurusega, mida kostja on maksnud teistele töötajatele peale hagejaga töölepingu lõpetamist 19.05.2008. Kostja on 2008.a suvel läbi viinud suuremahulised rekonstrueerimistööd katlamaja kaasajastamise eesmärgil. Töötajate töörežiim ja töö intensiivsus 2008.a suveperioodil oli ebasoodsam kui varasematel perioodidel. Sellest tulenevalt tasus kostja töötajatele preemiaid oma ühepoolse otsusega vastavalt 2008.a kehtinud palgaseaduse (PalS) § 2 lg-le 4. Kostja poolt 2008.a suvel töötajatele makstud preemiad ei olnud seotud töölepingutega. 20.05.2008 alates hageja enam kostja juures ei töötanud ning seega palga nõudmiseks hagejal alust ei ole. Maakohtu otsus ja selle põhjendused

Kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 102 lg 1 alusel on töötaja või töölesoovija otsene ja kaudne ebavõrdne kohtlemine keelatud. TLS § 103 lg 1 kohaselt töötajal ja töölesoovijal, keda tööandja kohtles TLS § 10 lg-s 3 nimetatud põhjustel ebavõrdselt, on õigus nõuda tööandjalt talle ebavõrdse kohtlemisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. PalS § 2 lg 1 järgi on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. PalS § 2 lg 2 järgi on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala-, või kuupalgamäära alusel arvestatud palk. PalS § 2 lg 4 kohaselt on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Töölepingus oli kokku lepitud, et kostja maksab hagejale põhipalka ja lisatasu öötöö, ületunnitöö ning pühade ajal töötamise eest. Pooled ei vaielnud selle üle, et nimetatud lisatasud olid hagejale välja makstud. Preemia nõudmise õigus hagejal puudus. Preemia maksmise kohustuse osas pooled töölepingus ega muudes kokkulepetes kokku ei ole leppinud. Kohus leidis, et hageja seisukohad ja nõue ei tugine seadusele. Hageja, viidates TLS § 10 lg-le 2 ja §-dele 101 ja 102, luges ebavõrdse kohtlemise ilminguks asjaolu, et väidetavalt lubatud preemiat maksti küll teistele töötajatele, kuid mitte hagejale. Hageja ei ole põhjendanud, milles seisnes konkreetselt tema diskrimineerimine faktiliselt asetleidnud tunnusel. Hageja ei ole tõendanud, et väidetava preemia suurus pidi olema 10 000 krooni ja et selline summa maksti teistele töötajatele. Isegi kui kostja maksis teistele töötajatele preemiat, puudub hagejal alus nõuda preemia maksmist suurimas väljamakstud summas. Hageja on jätnud tähelepanuta PalS § 2 lg-s 4 sätestatud kostja õiguse ühepoolse otsuse alusel maksta töötajale preemiat, seega preemia maksmine kui ka selle suurus on seadusega antud tööandja /kostja ainupädevusse. TLS § 144 1 lg 1 kohaselt on kostja oma vastuväites põhjendanud, et ta ei kohelnud hagejat ebavõrdselt. Õiguskantsleri poolt pakutud lepitusmenetluses mitteosalemine ei ole tõlgendatav kui ebavõrdse kohtlemise tunnistamine kostja poolt. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt preemia maksmist ja seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused

6.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 25.11.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. 19.05.2008 lõpetas kostja hagejaga töölepingu TLS § 86 p 3 alusel koondamisega. Töölepingu lõpetamise päeval maksti hagejale välja töölepingust ja seadusest tulenevad hüvitised 52 794 krooni, sealjuures preemiana 1 800 krooni. Maakohus leidis õigesti, et kostja on täitnud hageja ees oma kohustuse ning tasunud töölepingu lõpetamisel lõpptasu, mis hõlmas endas ka preemiat. PalS § 2 lg 4 kohaselt on preemia maksmine tööandja ühepoolne otsus. Kostja on märkinud, et preemiate väljamaksmisel, sealjuures hagejale lõpparve ja preemia 1 800 krooni maksmisel arvestati töötaja panust ning töö tulemuslikkust. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu ja kostjaga selles, et kostja soov mitte osaleda õiguskantsleri lepitusmenetluses ei ole tõlgendatav hageja ebavõrdse kohtlemise tunnistamisena kostja poolt. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et kostja pole rikkunud hageja õigust preemia saamisel ja kohelnud teda teiste töötajatega ebavõrdselt. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.