Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Poolte vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et hageja ja M. M.i kooselust sündinud last M. M.it tuleb käsitleda kui hukkunu ülalpeetavat, olenemata sellest, et ta ei olnud õnnetuse toimumise ajal veel sündinud. LKindlS § 32 lg 4 p 1 sätestab, et elatise vähenemise hüvitis ehk kindlustuspension määratakse pere igale liikmele, kelle elatis vähenes hukkunu osa äralangemise tõttu, kusjuures hukkunu ülalpeetavaiks (pereliikmeks) võivad olla tema lesk, alaealised lapsed, töövõimetud täisealised lapsed, ülalpidamisel olnud töövõimetud vanemad, muud ülalpidamisel olnud töövõimetud isikud. Perekonna mõistel ei ole Eesti õiguses antud legaaldefinitsiooni. Perekonnaseadus määratleb abielu mõiste, kuid mitte perekonna mõiste. Liikluskindlustuse seaduse § 32 lg 4 p 1 ei seo perekonna mõistet otseselt abieluga, üksnes elatise saamise õigus on hukkunu abikaasal, mitte elukaaslasel. Alaealise lapse puhul ei tee LKindlS § 32 lg 4 vahet abielust sündinud lastel ja abieluväliselt sündinud lastel. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus PKS § 45 sätetega. Kohus asus seisukohale, et käesolev vaidlus tuleb lahendada lähtudes LKindlS § 32 sätetest. Perekonnaseadus sätestab vanema ja lapse ülalpidamiskohustuse ning seda ei saa laiendada kohustusliku kindlustuse suhtes, kuivõrd on olemas sellekohane eriseadus. Kohus on pooltele selgitanud kohaldatavat seadust korraldaval istungil. LKindlS § 32 lg 4 p 2 sätestab, et pere elatise moodustavad pereliikmete sissetulek, perioodiliselt makstavad pensionid, abirahad ja alimendid (elatis). Pere sissetulekute arvestamisel tuleb lähtuda käesoleval juhul nii hageja kui ka hukkunu sissetulekutest olenemata asjaolust, et nad ei olnud omavahel abielus. Seaduse vastupidine tõlgendamine kohtleks abielust sündinud lapsi ja abieluväliselt sündinud lapsi ebavõrdselt. Seaduse tõlgendamisel tuleb lähtuda selle eesmärgist. LKindlS § 32 lg 4 p 2 eesmärgist tulenevalt on perena käsitletavad isikud, kellel on vastastikkused ülalpidamiskohustused. LKindlS § 32 lg 4 p 3 sätestab, et pere elatisest moodustavad pere üldkulud kuni 30%. Ülejäänud elatise summa jaotatakse pereliikmete vahel, kusjuures perekonnapeale arvestatakse kolm osa, tema abikaasale kaks osa ja ülejäänud pereliikmetele igaühele üks osa. Perekonnapea käesoleva seaduse tähenduses on pereliikmetest kõige suuremat perioodilist tulu saav isik. Perekonna peana käsitles kohus hukkunut ja tema abikaasana hagejat. Pere üldkuluna tuleb arvestada kommunaalkulusid, mille puhul ei ole võimalik täpselt määratleda, millise osa neist moodustavad iga pereliikme kulud eraldi. Hageja on esitanud tõendid pere üldkulude kohta. Kohtule esitatud arvetest nähtub, et pere üldkulud kuus on eluruumi hoolduskulud summas 378,85 krooni, elektrikulu 866 krooni, sidekulud 687,94 krooni, tehnilise valve kulud 280 krooni, seega kokku 2 212,79 krooni. Kohus leidis, et üldkuluna ei saa arvestada laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisele kulutatud summasid. Hukkunu ja Hansapanga vahel sõlmitud laenulepingust nr 07-067728-EV ega laenulepingust nr 06-118868-EV ei nähtu laenu sihtotstarve, seega ei saa seda pidada eluruumi soetamiseks võetud laenuks. Laenulepingust nr 05-000267-EL nähtub, et see on sõlmitud eluaseme soetamiseks, kuid sellest ei ole välja lugeda igakuist laenusummat. Laenuintressid ei ole kuidagi seotud lapse vajadustega ega pere üldkuludega. Pere üldkulude alla võib liigitada eluaseme olemasolu tagamisele tehtud kulutused, kuid eluaseme tagamine ei tähenda ilmtingimata selle omandisse ostmist. LKindlS § 29 lg 5 p 1 sätestab, et pereliikme sissetulek tuleb arvestada võttes arvesse kaheteistkümne vahetult liikluskahju tekkimisele eelnenud kuu jooksul saadud sissetuleku ja kalendripäevade arvu. Kohus leiab, et selle sätte puhul tuleb kohaldada 2.11.2007 jõustunud redaktsiooni, sest laps, kelle ülalpidamiseks elatist makstakse, sündis pärast seaduse muudatust.

Maanteeameti tõendist nähtub, et hageja sissetulek perioodil aprill kuni august 2007 oli 42 170 krooni. Kostja võttis vastuses omaks asjaolu, et hageja sissetulek oli keskmiselt 10 471 krooni ning hukkunu sissetulek 16 940,70 krooni. Maanteeameti tõend on esitatud lühema perioodi kui 12 kuu kohta, seega ei välista nimetatud tõend kostja poolt omaksvõetud asjaolu hageja sisetuleku suuruse kohta. Lapse elatise osa väljaarvutamisel tuleb lähtuda järgmisest arvutuskäigust: hukkunu sissetulek 16 940,70 krooni + hageja sissetulek 10 471 krooni = pere elatise kogusumma 27 411,70 krooni – üldkulud 2 212,79 krooni = 22 986,12 / 6 = lapse elatise osa 3 831,02 krooni. LKindlS § 32 lg 4 p 4 sätestab, et pere iga liikme elatise summast hüvitatakse perioodiliselt makstava kindlustuspensionina see osa, mille tema elatisest kattis hukkunu. Hukkunu sissetulek moodustas 61,8% pere elatisest, seega tuleb kostjal hüvitada hagejale lapse elatis 3 831,02* 0,618 = 2 367,57 krooni. Elatise nõude esitamise õigus on lapse vanemal. Kohus leidis, et hageja saab nõude esitada oma nimel ja elatis tuleb välja mõista hageja kasuks. Kindlustushüvitis tuleb kohtu poolt määratud suuruses välja mõista alates M. M.i sünnist 21.02.2008 kuni tema täisealiseks saamiseni. Kohus selgitas, et asjaolude muutumisel sh kui laps saab teise pere liikmeks, on kostjal õigus kindlustushüvitise maksmine lõpetada, kuid kohus ei saa otsuses määratleda hüvitise maksmise lõpptähtajaks muud tähtaega, kui lapse täisealiseks saamine. TsMS § 163 lg 1 alusel tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskulud hagi rahuldatud osalt, muus osas jättis kohus menetluskulud poolte kanda. L. L. apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant on seisukohal, et arvestades kogutud tõendeid kogumis, oleks kohus pidanud kindlustushüvitise suuruseks määrama 8 000 krooni kuus, mitte 2367,57 krooni kuus. Samas oleks kindlustushüvitis tulnud välja mõista M. M.i kasuks, mitte L. L. kasuks (TsMS § 633 lg 2 p2). Apellant on seisukohal, et materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine, protsessiõigusnormide rikkumine ning asjaolude ebaõige ja ebapiisav tuvastamine viisid vale kohtuotsuseni. Lähtuvalt LkindlS § 32 lg 1 p-st 2 on surmaga lõppenud liiklusõnnetuse korral hüvitise saamise õigus isikutel, kelle elatiseks kujunenud summa vähenes hukkunu osa äralangemise tõttu pere ülalpidamiskuludest. LkindlS § 32 lg-st 4 nähtuvalt on käesoleva kindlustushüvitise näol tegemist elatise vähenemise hüvitisega. 04.11.2009 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt, võttis kohus seisukoha antud asjas kohaldatava seaduse osas, asudes seisukohale, et vaidlus tuleks lahendada liikluskindlustuse seaduse (erisäte) alusel. Lähtuvalt eelnevast juhtis kohus poolte tähelepanu asjaolule, et tekkinud olukorras on vaja välja selgitada, kas L. L. saab esitada nõuet oma nimel, või saab ta seda teha lapse esindajana. Kohus sedastas, et LkindlS järgi on hageja oma lapse seaduslik esindaja. Hageja esitas seepeale kohtule selgituse, et tema on hagiavaldust esitades pidanud silmas, et ta tegutseb lapse esindajana, kuivõrd alaealine laps ei saa iseseisvalt hagi esitada. Samas, kui asi kuulub lahendamisele LkindlS järgi, saab hagejaks olla laps, mitte lapse ema, kuigi laps osaleb protsessis oma seadusliku esindaja kaudu. Niisiis oli hagejaks antud protsessis alaealine laps, kelle esindajana esitas hagiavalduse tema ema (L. L.). Vastavalt TsMS § 392 lg 1 p-le 6 peab kohus eelmenetluses välja selgitama kes on menetlusosalised.

Kohus seda teinud ei ole. Kohus on esimesel istungil võtnud seisukoha kohaldatava seaduse osas ja sedastanud, et LkindS järgi saab hagejaks olla laps, kuid peale täpsustatud hagiavalduse ja hageja poolsete selgituste saamist ei ole kohus välja selgitanud, kes on hageja. Kohus on sellekohase seisukoha võtnud alles kohtuotsuse viimasel leheküljel. Hageja täpsustas ka nõude sõnastust ja palus mõista AS-ilt Salva Kindlustus M. M.i kasuks välja igakuine kindlustushüvitis 8 000 krooni alates M. M.i sünnist kuni tema täisealiseks saamiseni. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus on kindlustushüvitise välja mõistnud L. L. kasuks. Peale nõude sõnastuse täpsustamist tuleb asuda seisukohale, et sellist nõuet esitatud ei ole. Niisiis ei oleks kohus saanud sellist otsust teha. Vastavalt TsMS § 232 lg-le 1 ja 2 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 236 lg 2 sätestab, et kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist. Tõendite kogumine on kohtu tegevus menetluses tõendite kättesaadavaks tegemiseks ja nende uurimise võimaldamiseks. Hageja esitas kohtule taotluse tõendi esitamise tähtaja pikendamiseks, kuivõrd tõendit ei olnud võimalik kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitada. Kohus keeldus tähtaega pikendamast. Kuivõrd vahepeal oli selgunud asjaolu, et eelmainitud tõendit ei olegi võimalik esitada (pank keeldus tõendit väljastamast) esitas hageja kohtule taotluse tõendi kogumiseks koos tõendiga, mis kinnitas, et hagejal ei olnud tõendit ise võimalik esitada. Kohus jättis eelnimetatud taotluse rahuldamata mitte ainult väidetava hilinemise tõttu vaid seetõttu, et kohtu väitel ei tõendavat eelmainitud tõend neid asjaolusid, mida antud menetluses oleks vaja tõendada. Niisiis on kohus omistanud eelmainitud tõendile (surnud isiku arvelduskonto väljavõtted) ettemääratud jõu. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et lapse vajadused ja surnud isiku sissetulekud on antud asjas vaja tuvastada (tuvastuslik asjaolu) selleks, et antud asjas teha seaduslikku ja põhjendatud otsust. Kohus tekitas eelnevaga olukorra, kus ei olnudki võimalik täiel määral tuvastada lapse isa varanduslikku olukorda. Kohus oleks pidanud antud asja menetlemisel lähtuma avalikust huvist ja ka vajadusel ise tõendeid koguma ja/või aitama kaasa nende kogumisel. Kohus on kohtuotsuses sedastanud, et pere üldkulude alla võib liigitada eluaseme olemasolu tagamisele tehtud kulutused. Samas on kohus jätnud üldkuludena käsitlemata eluaseme soetamiseks võetud laenu. Eluase oli laenuga ostetud liiklusõnnetuses hukkunud lapse isa poolt ja seal elab laps ka käesoleval ajal. Lapse huvidest lähtuvalt on tal vaja eluaset. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks mõtteline osa eluasemelaenust ei võiks käesolevas asjas olla pere üldkulu. Kohtuotsus peab olema mitte ainult seaduslik vaid ka põhjendatud (TsMS § 436 lg 1). Apellant leiab, et TsMS §§ 392 lg 1 p 6 ja § 439 rikkumise tõttu tuleks asi saata tagasi esimese astme kohtusse. Salva Kindlustuse AS apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 21.12.2009 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-09-26572

osaliselt ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega muudetakse kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendusi selliselt, et apellandilt mõistetakse välja kindlustushüvitis viisil, et maksimaalne igakuine hüvitis on 2 367,57 krooni, kuid selle igakuisel tasumisel tuleb hüvitisest lahutada Pensioniameti poolt tasutud toitjakaotuspensioni suurus. Apellant ei vaidlusta esimese astme kohtu arvutuskäiku ja õiguslikku põhjendust kindlustushüvitise põhimõttelise summa 2 367,57 krooni saamiseks, kuid vaidlustab asjaolu, et nimetatud summa kuulub kohtuotsuse resolutsiooni alusel tingimusteta igakuiselt apellandilt otse välja mõistmisele. Maakohus on jätnud arvestamata asjaolu, et mõlemad vaidluse osapooled viitasid maakohtus, et apellandil on õigus maha arvata apellandi poolt makstavast hüvitisest Pensioniameti poolt vastustajale makstav toitjakaotuspension, milles suuruseks on hetkel 1 460 krooni. Pensionikindlustuse seaduse § 48 (pensionisummade tagasinõudmine) lg 3 kohaselt liiklusõnnetuse tõttu isiku püsivalt töövõimetuks tunnistamise või toitjakaotuse korral nõuab Pensioniamet väljamakstud summad sisse liikluskindlustusega tegelevalt kindlustusandjalt, kui riiklikku pensioni saaval isikul tekib nõudeõigus liikluskindlustusega tegeleva kindlustusandja vastu. Maakohtu otsuse alusel võib antud juhul tekkida õiguslikult olukord, kus apellant, tasudes vastavalt LKindlS § 32 lg 4 kohtu poolt väljamõistetud kindlustushüvitise täies ulatuses (2 367,57 krooni) otse vastustajale, peab rahuldama täiendavalt pensioniseaduse § 48 lg 3 alusel esitatud tagasinõuded Pensioniameti poolt väljamakstud summade ulatuses. Sellisele menetluskäigule on antud juhul viidanud ka Pensioniameti esindaja apellandile nimetatud kohtuotsusega seoses peetud konsultatsiooni käigus. Pensioniamet on väljendanud seisukohta, et nende jaoks ei ole tagasinõuete esitamisel pensionikindlustuse § 48 alusel õiguslikult siduv kohtulahend kindlustusandja suhtes olukorras, kus kohus mõistab LKindlS § 32 lg 4 alusel kindlustusandjalt välja hüvitise, mille tasumise kohustus lasub kindlustusandjal. Pensioniseaduse mõtte kohaselt peaks liiklusõnnetuste korral kompenseerima Eesti Vabariigile väljamakstud toitjakaotuspensionid liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutava isiku kindlustusandja (antud juhul apellant) ning sellised summad peaksid kindlasti riigieelarvesse tagasi laekuma. Seega võib tekkida olukord, kus apellandist kindlustusandja peab tasuma hüvitist põhjendamatult topelt. Kohtuotsusega on antud juhul määratletud apellandi poolt kindlustushüvitise tasumise kord selliselt, et olukorras, kus LKindlS alusel tuleks apellandil tasuda vastustajale maksimaalselt 2 367,57 krooni, kuuluks kohtuotsuse kui täitedokumendi alusel nimetatud summa tingimusteta väljamõistmisele, saab vastustaja täiendavat toitjakaotuspensioni riigieelarvelistest vahenditest (hetkel) summas 1 460 krooni. Kokku oleks vastustajale väljamakstava toitjakaotuspensioni suuruseks 2 367,57 (maksab apellant) + 1 460 (maksab Pensioniamet) = 3 827,57 krooni. Seega on kohtuotsusega tekitatud õiguslik olukord, kus apellant ei saa olla kindel, et ta vabaneb Pensioniametile tagasinõuete rahuldamise kohustusest, vaatamata asjaolule, et ta hüvitab vastustajale kohtuotsuse alusel otse 2 367,57 krooni, mistõttu ei ole välistatud, et apellandil võivad tekkida tulevikus suured rahalised kohustused, mille kandmist ei näe ette LKindlS, kuid mille võib põhjendamatult põhjustada maakohtu otsus. Apellant on seisukohal, et tuvastades apellandi poolt väljamaksmisele kuuluva kindlustushüvitise suuruses 2 367,57 krooni (s.o. maksimaalne hüvitis, mida apellant peaks igakuiselt kindlustuspensionina tasuma), oleks maakohus pidanud otsuse tegemisel arvestama Pensioniameti poolt igakuiselt makstava pensioniga ja vähendama LKindlS § 32 lg 4 alusel

määratud ja apellandilt väljamõistetud kindlustushüvitist nimetatud summa (hetkel 1 460 krooni) võrra, sest nimetatud ulatuses kompenseerib vastustajale Eesti Vabariik pensioniseaduse alusel toitjakaotuspensioni maksmisega. Riikliku toitjakaotuspensioni mahaarvamise põhjendatusele apellandi poolt otse vastustajale tasutavast kindlustushüvitisest, on apellant viidanud oma vastuses hagiavaldusele ning sellele on vastustaja viidanud täpsustatud hagiavalduses kindlustushüvitise nõudes. Vastused apellatsioonkaebustele Hageja ja kostja ei nõustu vastaspoole apellatsioonkaebusega. Ringkonnakohtu otsus ja selle põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab otsus olema seaduslik ja põhjendatud, mis tähendab ka otsuses põhjendamiskohustuse täitmist. TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti seaduse, mida kohus kohaldas. Samuti peab otsuses vastama poolte väidetele ja vastuväidetele ning põhjendama, miks kohus ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kolleegium leiab, et kohus on rikkunud eelnimetatud menetlusõiguse norme. Hageja L. L. esitas kostja Salva Kindlustuse AS vastu igakuise kindlustushüvitise saamiseks liikluskindlustuse seaduse (LkindlS) § 32 lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt surmaga lõppenud liiklusõnnetuse korral on hüvitise saamise õigus isikutel, kelle elatiseks kujunenud summa vähenes hukkunu osa äralangemise tõtu pere ülalpidamiskuludest. Toimiku materjalidest ilmneb, et kohus juhtis tähelepanu vajadusele kindlaks määrata, kes on nõudes hagejaks (t.lk.51). Seepeale esitas hageja hagiavalduse täpsustuse, milles on küll hagejaks märgitud L. L., kuid on märgitud, et hageja tegutseb M. M.i seadusliku esindajana ning taotleb kindlustushüvitise välja mõista M. M.i kasuks. Apellatsioonkaebusest ilmneb, et hagiavalduse täpsustuses on peetud hagejaks M. M.it. Kolleegium leiab, et hagiavalduse täpsustuses ei ole see selgelt formuleeritud. Seega tulnuks kohtul menetlusosalised välja selgitada ja seda juba eelmenetluses. TsMS § 392 sätestab eelmenetluse ülesanded, mille kohaselt peab kohus muuhulgas välja selgitama menetlusosalised, nõuded, faktilised asjaolud ja õiguslikud väited ning tõendid. Maakohus ei pööranud sellele vajalikku tähelepanu ning ei selgitanud välja, kas kindlustushüvitise taotlemisel saab hagejaks olla L. L. või M. M.. Alaealisel kui piiratud teovõimega isikul on TsÜS § 7 lg 1 ja 2 järgi õigusvõime ning TsMS § 201 lg 2 järgi tsiviilkohtumenetlusõigusvõime. Tsiviilkohtumenetlusteovõime alaealisel kui piiratud teovõimega isikul TsMS § 201 lg 2 järgi puudub. TsMS § 217 lg 3 järgi tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab kohtus tema seaduslik esindaja, kelleks on ka vanem. Hageja taotles hüvitise väljamõistmist M. M.i kasuks, kohus rahuldas nõude hoopis L. L.i kasuks. TsMS § 439 järgi ei tohi kohus ületada nõude piire. LkindlS § 32 järgi liiklusõnnetuses korral hüvitise saamiseks oli oluline kindlaks määrata nii pere tulud kui üldkulud. Toimiku materjalidest ilmneb, et nimelt hüvitise suurus oli vaidlusküsimuseks. Hageja taotles kohtupoolset abi Swedbank AS-lt tõendi väljanõudmiseks

hukkunu varalise seisu tuvastamiseks. Kohus jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et taotlus esitati hilinenult ning taotluse rahuldamine tooks kaasa kohtuistungi edasilükkamise. Õige on, et kõik taotlused ja tõendid tuleb esitada määratud ajaks, kuid kohtul tuleb ka välja selgitada, kas taotletav tõend on vajalik asjas tähtsust omava asjaolu tõendamise aspektist. Kohtuistungi protokollist ei ilmne, et eelnimetatu asjaolu üle toimus arutelu või et oleks küsitud teise menetlusosalise seisukohta. Kolleegium juhib tähelepanu, et käesolev tsiviilasi puudutab lapse huve ning TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus tõendeid koguda omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega lapse huve puudutavates vaidlustes ei saa kohus jätta taotluse rahuldamata üksnes menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades. Laenulepingute osas asus kohus seisukohale, et laenulepingust nr 06-118868-EV ei ilmne laenu sihtotstarve ning laenulepingust nr 05-000267-EL ei ilmne kuumakse. TsMS § 230 lg 2 kohaselt tulnuks kohtul juhtida sellele tähelepanu eelmenetluses. Kostja on esitanud vastuväitena asjaolu, et hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta lapsele makstavat toitjakaotuspensioni. Nimetatud vastuväiteid ei ole otsuses üldse analüüsitud. Kohus ei ole olnud järjekindel nõude määratlemisel. Otsuse resolutiivosas on välja mõistetud kindlustushüvitis, põhjendavas osas on asutud seisukohale, et hageja kasuks tuleb välja mõista elatis. Arvestades eeltoodut, maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg1 nõuetele ning kuulub tühistamisele. Kuivõrd tegemist on oluliste menetlusõiguse normide rikkumisega, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, siis tuleb tsiviilasi tühistada ning tsiviilasi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus tuleb otsustada uuel tsiviilasja läbivaatamisel.

Ele Liiv

Mare Merimaa

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.