Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Pankrotimenetluse algatamisel 21.09.2009 kohaldatud võlgniku A K vara suhtes toimuva sundtäitmise peatamine - tühistada. Määrus tehakse teatavaks maakohtu kantselei kaudu 19.04.2010 kell 15.00. Edasikaebe kord Määrusele on õigus esitada määruskaebus 15 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule sama maakohtu kaudu määruse kättesaamisest alates. Ärakiri määrusest saata: 1) võlausaldajale 2) võlgnikule 3) ajutisele haldurile 4) LääneVirumaa kohtutäituritele. Määruse aluseks olevad asjaolud: 14.04.2010 esitati võlausaldaja A H`i volitatud esindaja vandeadvokaat Küllike Namm` poolt tsiviilasjas nr 2-09-41454 Viru Maakohtule taotlus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel füüsilise isiku A K suhtes alustatud menetluse lõpetamiseks seoses avaldusest loobumisega. Pankrotiavalduses esitatud asjaolud. 19.08.2009 esitas A H Viru Maakohtule pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 alusel pankrotiavalduse A K suhtes pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks Avalduse kohaselt on A K (võlgnik) ja A H (võlausaldaja) sõlminud 26.04.2009 laenulepingu 250 000 krooni laenamisest võlgniku poolt tähtajaga kuni 30.04.2011. Võlgnik on kohustunud tasuma 10 000 krooni iga kuu 30.kuupäevaks, kuid pankrotiavalduse esitamiseni ühtegi osamakset ei ole tasunud ning seisuga 19.08.2009 võlgneb võlausaldajale 251 861.50 krooni. Võlgnetav summa koosnes laenusummast 250 000 krooni ja lepingu ülesütlemisest alates sissenõutavaks muutunud viivisest 1861.50 krooni. 03.07.2009 saatis võlausaldaja võlgnikule nõudeavalduse ja pankrotihoiatuse ning tähtajalise laenulepingu ülesütlemisavalduse. Pankrotihoiatuses sisaldus ka nõue, et võlgnik tasuks hiljemalt 10 päeva jooksul võlausaldajale võlgnetava summa 250 000 krooni. Dokumendid saadeti tähitud kirjaga ning võlgnik sai need kätte 08.07.2009, kuid võlgnetavat summat ei tasunud. Kohtumenetluse käik Kohus võttis 25.08.2009 pankrotiavalduse menetlusse ning väljastas selle võlgnikule tutvumiseks, selgitades, et PankrS § 12 lg 2 kohaselt on võlgnikul pankrotiavaldusega mittenõustumisel õigus esitada vastuväide kuni eelistungini. Võlgniku poolt pankrotiavaldusele vastuväiteid ei esitatud. 11.09.2009 pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks määratud eelistungile võlgnik ei ilmunud, mitteilmumise põhjustest kohtule ei teatanud. Kohtukutse koos pankrotiavaldusega oli võlgniku poolt 08.09.2009 isiklikult vastu võetud. 21.09.2009 kohtumäärusega algatati A K suhtes pankrotimenetlus ning ajutiseks pankrotihalduriks määrati Tiia Kalaus. 04.11.2009 kohtuistungil seletust andes väitis võlgnik, et tegelikuks võlausaldajalt saadud laenusummaks oli vaid 60 000 krooni.

Seoses võlgniku ja tema abikaasa ühisvara kohta vajalike andmete puudumisega ei olnud ajutisel halduril võimalik võlgniku tegeliku maksejõulisuse osas seisukohta anda. 09.11.2009 rahuldas kohus ajutise halduri taotluse võlgniku abikaasa K K varalise seisundi määramiseks andmete saamiseks. 11.12.2009 kohtule esitatud ettekandes leidis ajutine haldur Tiia Kalaus, et esitatud pankrotiavaldus kuuluks rahuldamata jätmisele ja menetlus lõpetamisele, kuna võlgnik on 11.12.2009 Viru Maakohtule esitatud hagiavalduses vaidlustanud pankrotiavalduse aluseks oleva nõude, samuti ületas võlgniku varaline seis tema vastu esitatud võlanõudeid, kuna varad kokku moodustasid ca 385 000 krooni (eelduslikult 50% ühisvarast) ning teadaolevad kohustused kokku 153 922.76 krooni (lähtudes võlgniku väidetud laenusummast - 60 000 krooni). 14.12.2009 kohtuistungil täpsustas võlgnik, et võlakirjas märgitud summa sisaldab detsembris 2007 A Hilt laenuks saadud rahasummat (vaid 40 000 krooni) ning 20 000 krooni ulatuses laenatud kütuse väärtust. Samal istungil pidas võlausaldaja volitatud esindaja vajalikuks täpsustada oma volitajaga võlanõudega seotud asjaolusid. 26.02.2010 kohtuistungil taotles võlgniku esindaja pankrotimenetluse lõpetamist seoses võlanõude vaidlustamisega hagimenetluses. Võlausaldaja jäi pankrotiavalduses toodud asjaolude ja nõude juurde. Tulenevalt poolte seisukohtadest, pidas kohus asja sisuliseks lahendamiseks vajalikuks täpsustada võlgniku vara tegelikku väärtust ja kohustuste seisu. 22.03.2010 esitatud aruande kohaselt on ajutise halduri hinnangul võlgniku varaosa väärtuseks 375 000 - 400 000 krooni ning kohustuste suuruseks kokku 341 387.98 krooni (sh ka ühisvaralised kohustused). 05.04.2010 kohtuistungil jõudsid võlausaldaja ja võlgik pankrotiavalduse aluseks oleva võlanõude hüvitamises kokkuleppele. Võlgniku poolt hüvitatavaks summaks jäi kokku 93 000 krooni, sellest 3000 krooni moodustab 1⁄2 võlausaldaja poolt avalduse esitamisel tasutud riigilõivust. Esimese makse summas 10 000 krooni kohustus võlgnik tegema 06.04.2010. Ajutise halduri tasu ja kulud (kokku 17 957.20 krooni) nõustus kandma võlgnik. Pooled taotlesid kirjalikus avalduses komromissi kinnitamisega menetluse lõpetamist, märkides, et seoses kompromissiga loobub võlgnik ka tema poolt kohtule esitatud võlanõude vaidlustamise hagist. 06.04.2010 korraldava määrusega kohustas kohus pooli täpsustama kompromissi kinnitamiseks esitatud taotlust pankrotimenetluse lõpetamise kohta PankrS § 157 ja 29 sätestatust tulenevalt. 14.04.2010 esitatud menetluse lõpetamise taotluses märgib võlausaldaja volitatud esindaja, et seoses 05.04.2010 saavutatud kompromissiga loobub võlausaldaja A H tema poolt esitatud pankrotiavaldusest ja palub menetluskulud jagada vastavalt võlgnikuga kokkulepitule, s.o. menetluskulud (1⁄2 riigilõivu ja ajutise halduri tasu) jäävad A K kanda. Võlausaldaja kinnitas ka, et 12.04.2010 on võlgnik tagatisena esimese makse summas 10 000 krooni tasunud. Võlausaldaja hinnangul on võimalik käesoleval juhul avaldusest loobumisega pankrotimenetluse lõpetamise osas kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid Võlgniku volitatud esindaja Harland Paas teatas 14.04.2010 oma vastuses, et võlgnik nõustub võlausaldaja loobumisega pankrotiavaldusest ja menetluskulude jagamisega vastavalt saavutatud kokkuleppele. Nii võlausaldaja kui ka võlgnik on palunud esitatud taotluse läbivaatamist kirjalikus menetluses, kinnitades, et avaldusest loobumise ja menetluse lõpetamise õiguslikud tagajärjed on neile teada.

Kohtu otsustus ja määruse õiguslik põhistus. Kohus leiab, et võlgniku avaldus pankrotiavaldusest loobumises kuulub kohtu poolt vastuvõtmisele. Vastavalt PankrS § 3 lg 2 kohaldatakse pankrotimenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui pankrotiseadustest ei tulene teisiti. Pankrotimenetluse algatamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. TsMS § 477 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Vastavalt TsMS § 206 lg 1-le on hagejal õigus muuta hagi alust või eset, suurendada või vähendada oma nõuet või loobuda hagist. Käesolevas asjas on nii võlausaldajaks kui võlgnikuks füüsilised isikud. PankrS § 2 teises lauses sätestatu kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest käesolevas seaduses ettenähtud korras. Alates 01.01.2010 kehtiva PankrS § 31 lg 2 redaktsiooni kohaselt, olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest, jätab kohus pankroti välja kuulutamata, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Tulenevalt PankrS § 2, 3 lg 2, 31 lg 2 ja TsMS § 206 lg 1 sätestatust, leiab kohus, et kahe füüsilise isiku vahel võlasuhtest tulenevas vaidluses kokkuleppele jõudmisega on põhjendatud pankrotiavaldusest loobuda ja avaldusest loobumisega ka alustatud pankrotimenetlus lõpetada pankrotti välja kuulutamata. Vastavad õiguslikud tagajärjed, samuti kohustus menetluse algatamisega seoses ajutise halduri kantud kulude kandmiseks on võlgnikule 04.05.2010 kohtuistungil selgitatud. Võlausaldaja on kirjalikult kohtule kinnitanud, et jääb pankrotimenetluse lõpetamise taotluse juurde seoses avaldusest loobumisega ning võlgnik on asjas menetluse lõpetamisega ja kulutuste kandmise kohustusega nõustunud. TsMS § 428 lg 1 p 3 sätestatu kohaselt lõpetab kohus asjas menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Menetlus lõpetatakse määrusega (TsMS § 431). TsMS § 432 tulenevalt, kui menetlus on asjas lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Analoogselt TsMS § 428 lg 1 p 3 sätestatuga peab kohus seega võimalikuks pankrotiavaldusest loobumisega menetluse lõpetamist. Vastavalt PankrS § 17 lg 3 sätestatule peatas kohus pankrotimenetluse algatamisel 21.09.2009 koheselt võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise. Seoses avaldusest loobumisega kuulub pankrotimenetluse lõpetamisel sundtäitmise peatamine tühistamisele. Vastavalt PankrS § 23 lg 1 on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Ajutine haldur on esitanud käesolevas menetluses taotluse tasu hüvitamiseks summas 17 050 krooni ja OÜ Volenter kasuks bürookulude hüvitamiseks summas 907.20 krooni (koos käibemaksuga), s.o. kokku summa 17 957.20 krooni hüvitamiseks.

Kohus leiab, et arvestades antud asjas ajutise halduri tehtud tööd, aruannete täpsustamist ning osavõttu toimunud kohtuistungitest, on halduri taotlus tasu ja kantud kulude suuruse osas igati põhjendatud. TsMS § 1741 lg 1 sätestab, et asja menetluse lõpetamise korral kompromissi või hagist loobumise tõttu või kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrab kohus menetluse lõpetamise määruses või õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Kohus leiab, et arvestades antud pankrotiavalduse menetlemise asjaolusid on põhjendatud jätta ajutise halduri tasu ja kulud võlgniku kanda. Pankrotimenetluse algatamise ajal kehtinud PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestatu kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotiavaldusele vastuväidete esitamise õigust PankrS § 12 lg 2 tulenevalt selgitati võlgnikule juba pankrotiavalduse väljastamisel. Võlgniku poolt vastuväidete mitteesitamisel ja ka pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks määratud eelistungile mitteilmumisel, leidis kohus 21.09.2009 kohtumääruses, et PankrS § 10 lg 2 p 1 tulenevalt on võlausaldaja esitatud pankrotiavalduse alusel A K suhtes pankrotimenetluse algatamine põhjendatud. Esimesed põhistatud vastuväited võlausaldaja esitatud pankrotiavaldusele esitas võlgnik alles 11.12.2009 nõude vaidustamise hagi esitamisel. TsMS § 150 lg 2 p 2 tulenevalt tagastatakse pool menetluses tasutud riigilõivust, kui hageja loobub hagist. Tsiviilasja nr. 2-09-41454 materjalidest nähtub, et avaldaja on avalduse esitamisel tasunud 13.08.2009 maksekorralduse alusel riigilõivu summas 6000 krooni rahandusministeeriumi kontole nr 221025778606. TsMS § 150 lg 3 kohaselt kuulub riigilõiv tagastamisele riigilõivu tasunud isiku taotlusel määruse alusel. Avaldaja on taotluse esitamisel märkinud riigilõivu tagastamise alused ja tõendanud ka tagastamisele kuuluva summa 6000 : 2 = 3000 krooni. Kohus lähtus eeltoodust ja juhindus TsMS § 428 lg 1 p 3; 429; § 661 lg 2 sätteist. Kohtunik:

/allkiri/

Irma Külavee

Ärakiri õige Nooremreferent

Lea Herne

Kohtumäärus jõustus 05. mail 2010. a. Nooremreferent

Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.