Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Egon Konsand, Viivi Tomson, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. aprill 2010 Tartu
Tsiviilasja number
2-08-92171
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) hagi N.K. vastu 13 280 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
5400 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
N.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): N.K. , esindaja Viktor Karhu
esindajad
Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu), esindaja Silvia Azojan Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009 otsus muutmata.
Edasikaebamise kord
Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009 otsus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus N.K. kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kuis seaduses ei
ole sätestaud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
mõistis
N.K.
Eesti
Vabariigi
Otsuse kohaselt ei ole hageja nõue aegunud. Hagi on kohtusse esitatud 30.12.2008. Hageja sai teada asjaolust, mis annavad aluse kostjalt peretoetuse sissenõudmisele, jaanuaris 2007. Hageja
nõude õiguslik alus tuleneb Riiklike peretoetuste seadusest. TsÜS § 149 kohaselt seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole ette nähtud teisti. Hageja on tuginenud Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud ja 01.10.1997 jõustunud sotsiaalkindlustuslepingu art-le 29. Rahvusvahelisest lepingust ei tulene otseselt õigusi ja kohustusi lepinguosaliste riikide kodanikele, mistõttu ei saa rahvusvahelise lepingu säte olla isikult alusetult saadud raha tagasinõudmise õiguslikuks aluseks. Seega saavad hageja nõudeõiguse õiguslikuks aluseks olla ainult Eesti Vabariigis vastaval ajaperioodil kehtinud seadused. Kostjal oli taotluse esitamise ajal 11.01.1996 õigus saada E.K. eest toetust tol ajal (kuni 01.01.1998) kehtinud Lastetoetuste seaduse alusel. Hageja väitel kaotas kostja selle õiguse hetkest, mil Soome Vabariik hakkas kostjale lapsetoetust maksma. Hageja nõudis makstud lapsetoetuse tagastamist alates 01.10.1997 põhjusel, et kostjal ei olnud õiguslikku alust lapsetoetuse saamiseks. Sellist tagajärge Lastetoetuse seaduse ette ei näinud. Lastetoetuse seaduse § 16 lubas Eesti Sotsiaalfondil liigselt makstud lastetoetuste summad tagasi nõuda ainult siis, kui enammakse oli tingitud toetusesaaja kuritarvitusest. Kohus on seisukohal, et lastetoetuse seaduse § 16 oli erinorm TsK § 477 lg 1 suhtes. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud kostja poolset kuritarvitust lapsetoetuse saamiseks. Riiklike peretoetuste seaduse, mis asendas lastetoetuste seaduse ja kehtis perioodil 01.01.1998 kuni 01.01.2002, § 16 kohaselt käesoleva seaduse alusel liigselt makstud toetussummad nõutakse tagasi või tehakse tasaarvestus, kui enammakse on tingitud toetuse saaja kuritarvitusest. Toetuse maksja võis toetust tagasi nõuda ainult toetuse saaja poolse kuritarvituse puhul. Tegemist on erinormiga TsK § 477 lg 1 suhtes. Seega ei põhine seadusel hageja nõue kostja vastu makstud lapsetoetuse tagasinõudmiseks perioodi eest 01.10.1997 kuni 31.12.2001. Alates 01.01.2002 kehtivas redaktsioonis Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 30 lg 1 sätestab enammakstud peretoetuse tagasinõudmise alusena peretoetuste saamist mõjutavatest asjaoludest mitteteatamise. RPTS § 29 lg 1 kohaselt asjaoludest, mis mõjutavad peretoetuste saamist või toetuste suurust, on toetuste saaja kohustatud elukohajärgsele pensioniametile kirjalikult teatama kümne tööpäeva jooksul. RPTS § 2 lg 3 kohaselt peretoetusi ei maksta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud perekonnaliikme kohta, kes saab mõne teise riigi vastavat toetust. Seega ei olnud Eesti Vabariigil seadusest tulenevat kohustust maksta kostjale lapsetoetust, sest kostja sai lapsetoetust Soome Vabariigilt. Kostjal oli seaduses sätestatud kohustus teatada elukohajärgsele pensioniametile 10 päeva jooksul asjaoludest, mis mõjutavad peretoetuse saamist. Seaduse kohaselt on toetuse maksjal õigus teatamata jätmise korral enammakstud summad tagasi nõuda. Perioodi eest 01.02.2002 kuni 31.05.2004 makstud lapsetoetus tuleb kostjalt välja mõista RPTS § 30 lg 1 alusel. Seega mõistis kohus kostjalt välja 5 400 krooni, s.t 1 650 krooni 2002. a 11 kuu eest, 2 250 krooni terve 2003 a eest ja 1 500 krooni 2004. a 5 kuu eest.
1) täiendas hageja oma esialgset nõuet alusetust rikastumisest tuleneva nõudega alles kohtuistungil, mistõttu on rikutud kostja õigusi ning hagejal ei olnud võimalust ette valmistada asja arutamiseks. Kohus ei ole andnud oma hinnangut hagi aluse muutmisele; 2) on nõude aegunud. Hageja esitatud alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 alusel kolm aastat. Kostja tagastas saadud peretoetuse perioodi eest 09.06.2004 kuni 01.02.2007. Nõue perioodi eest 01.10.1997 kuni 31.12.2005 on aegunud; 3) ei näe Eesti ja Soome vahel sõlmitud sotsiaalkindlustuse lepingu art 29 liigselt makstud summade sissenõudmist toetuse saajalt. Toetust saab nõuda ainult juhul, kui toetus oli saadud kuritarvitamise teel. Maakohus ei ole arvestanud Tartu Halduskohtu 12.10.2007 otsusega, milles on tuvastatud, et hageja ei saanud lapsetoetust Eesti Vabariigilt kuritarvitamise teel. Seega ei olnud maakohtul õigust revideerida jõustunud kohtulahend ning teistmoodi tõlgendada seal tuvastatud asjaolud; 4) kaotas kostja Riiklike peretoetuse seaduse kehtestamisega alates 01.01.2002 õiguse saada toetust kahelt riigilt. Hagejal lasus kohustus teavitada kostjat muutunud lapsetoetuse saamise tingimustest ja kuna hageja ei ole seda teinud, ei vastuta kostja hageja informeerimise kohustuse täitmata jätmise tagajärjel kostjale makstud lapsetoetuse eest. Samuti ei ole hageja kunagi varjanud lapsetoetuse saamist Soome Vabariigilt.
RPTS § 29 lg 1 alusel asjaoludest, mis mõjutavad peretoetuste saamist või toetuste suurust, on toetuse saaja kohustatud elukohajärgsele pensioniametile kirjalikult teatama kümne tööpäeva jooksul, arvates nende asjaolude tekkimise päevast. Kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata ning tema seisukoht, et hoopis hageja pidi välja selgitama, kas tal oli õigus lastetoetust saada või mitte, ei põhine seadusel.
Egon Konsand
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.