Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. aprill 2010. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-24679
Tsiviilasi
OÜ Vara ja Hooldus hagi Raul Koovi vastu 11.162, 26 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
11.162, 26 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 4. mai 2009. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Vara ja Hooldus apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant OÜ Vara ja Hooldus (registrikood 10057567, asukoht Kotka 1, Tallinn), juhatuse liige Urmas Kivisalu Vastustaja Raul Koov (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxxx, xxxxxxxxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxx xxxxxxx), lepinguline esindaja Raul Sillandi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Lisada Harju Maakohtu 4. mai 2009. a. otsuse resolutsiooni OÜ Vara ja Hooldus hagis Raul Koovi vastu 11.162, 26 krooni väljamõistmiseks, et menetluskulud jäävad OÜ Vara ja Hooldus kanda. Ülejäänud osas jätta otsuse resolutsioon muutmata, arvestades motiivide osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
2.Maakohtu otsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: „OÜ Vara ja Hooldus hagi Raul Koovi vastu 11.162, 26 krooni väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja OÜ Vara ja Hooldus kanda.“
4.Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta apellandi OÜ Vara ja Hooldus kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
28.juunil 2005. a. esitas OÜ Vara ja Hooldus Tallinna Linnakohtusse (nüüdne Harju Maakohus) hagi Viktor Ebruki vastu 11.162, 26 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja eluruumide erastamise kohustatud subjekt ning AS-i Elumaja õigusjärglane. Hageja on kandnud kulutusi Tallinnas XXXXXX XXX asuva elamu ja selle ümbruse hoolduseks ning remondiks, eesmärgiga säilitada elamu kasutamiskõlblik seisukord ja tagada elamu ümbruse korrashoid. Hoolduse raames on hageja taganud ehituskonstruktsioonide, elamu osade, elamusiseste ja elamu juurde kuuluvate tehnosüsteemide regulaarse järelevalve ja teenindamise. Tegemist on hageja majandamiskuludega, mis tuleb hüvitada korteriomanikel, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta. Hageja on vahendanud korteriomanikele, s. h. korteri nr. XX omanikuks olevale kostjale, vajalikke kommunaalteenuseid nagu küte, vesi, kanalisatsioon, elekter, soojusenergia, prügivedu. Poolte vahel puudus kirjalikult sõlmitud kokkulepe haldus ja hoolduskulude hüvitamiseks, kuid kostja on korteriomanikuna tarbinud talle hageja poolt osutatavaid teenuseid. Pooltevahelise kirjaliku kokkuleppe puudumine ei välista hageja kohustusi korraldada elamu haldamist ega anna õigust kostjal säästa oma vara, jättes temale osutatud ja vahendatud teenuste eest tasumata. Kostja on alusetult tarbinud kommunaalteenuseid hageja arvel ja rikastunud. Hageja on kostjale igakuiselt esitanud arveid haldus- ja
hoolduskulude eest, samuti kommunaalteenuste eest, mida tasutud ei ole. Võlgnevus korteri eest on tekkinud ajavahemikul 1. jaanuarist 1999. a. kuni 31. maini 2001. a. Vastavalt raamatupidamise arvetusele on võlgnevus 11.162, 26 krooni.
30.märtsil 2006. a. esitas hageja kohtule 29. märtsi kuupäeva kandva taotluse esialgse kostja asendamiseks, paludes kaasata kostjana menetlusse endise kostja asemel Raul Koovi. Avalduse kohaselt selgus menetluse käigus, et Viktor Ebruk ei olnud korteri omanik, vaid kasutas eluruumi ajutiselt (tl. 43). Hageja esitas ka täpsustatud hagiavalduse (tl. 44 – 45), mille kohaselt vaidlusalune võlg tekkis ajavahemikul 1. detsembrist 1999. a. kuni 31. maini 2001. a., mil Tallinnas XXXXXX XXX – XX asuva korteri omanik jättis osutatud teenuste eest 11.162, 26 krooni tasumata. Hagejal ja korteriomanikul ei olnud kirjalikku kokkulepet korteri haldus- ja hoolduskulude hüvitamiseks, kuid see ei välistanud hageja kohustust korraldad elamu haldamist ega toonud korteriomanikule kaasa õigust säästa oma vara, jättes osutatud ja vahendatud teenuste eest tasumata. Võla tekkimise ajal oli korteriomanikuna registreeritud S. O., kes suri 27. novembril 1997. a. ja kelle pärijaks oli V. K.. Nimetatu suri
10.aprillil 2001. a. ja temast jäänud pärandi vastuvõtmiseks on avalduse esitanud Raul Koov. Et Raul Koovile kui pärijale on üle läinud pärandaja õigused ja kohustused, siis peab ta võla eest vastutama. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal tuleb omanikuvastutusele tuginedes tõendada, et kostja on vaidlusaluse korteri omanik. Kinnistusraamatu järgi on korteri omanik S. G.. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg. 3 kohaselt tekib omand ainult seaduses sätestatud juhtudel. Arhiiviteatis ei kinnita omandiõigust, seda saab kinnitada vaid müügileping või õiguslikku tähendust omav registrikanne. Harju Maakohtu pärimisregistri teatise kohaselt S. O. testamenti või pärimislepingut teinud ei ole. V. K. on korteri võõrandanud A. O. 25. mail 2001. a., mis on aga võimatu, sest V. K. suri 10. aprillil 2001. a. Omandiõiguse üleminek ei ole tõendatud ei V. K.ile ega Raul Koovile. Hageja ei ole tõendanud teenuste osutamist ning teenuste hind ületab turuhinda. Hageja ei ole tõendanud, kellele ta arved esitas. Kostja taotles hagi aegumise kohaldamist. Esimese astme kohtu otsus 4. mai 2009. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hagi on aegunud. Eluruumi, mille suhtes on esitatud vaidlusalune võlgnevuse nõue, on erastanud S. O. 14. juunil 1999. a. OÜ Vara ja Hooldus raamatupidamise õiendist nähtub üheselt, et XXXXXX XXX – XX asuva korteri hooldustasusid ja kommunaalmakseid on ajavahemikul 1. jaanuarist 1999. a. kuni 31. maini 2001. a. arvestatud kokku 16.217, 66 krooni, millest tasutud on 5055, 40 krooni ja võlgnevus on 11.162, 26 krooni. Hageja on rahalises nõudes arvestanud kulutusi hoolduse, remondi, prügiveo ja halduskulude eest, samuti maamaksu, vee- ja kanalisatsooni ja kütte eest. Hageja on esitanud 2. septembri 1999. a. teeninduslepingu, teenustasude kinnitused, lepingu soojaenergiaga varustamiseks, veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste kasutamise lepingud. Pärandvara üleminekul kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 130 lg. 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Kui pärandvarast ei piisa pärandaja kõigi võlgade tasumiseks ning ei ole tehtud pärandi inventuuri ega pärandvara eraldatud, on pärija kohustatud tasuma pärandaja võlad ka oma vara arvel. Harju Maakohtu pärimisregistri teatise nr. 2498/PR kohaselt on avatud pärimisasja toimik 4085-01 Raul Koovi avalduse alusel
10.aprillil 2001. a. surnud V. K.i pärimisasjas. Pärimisteade on avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded 15. märtsil 2001. a. S. O.i asjas ja 14. juunil 2001. a. V. K.i pärimisasjas. Tallinna Linnaarhiivi inventariseerimistoimiku andmete järgi on 21. mail 2001.
a. testamendijärgse pärimistunnistuse alusel S. O.i pärandvara üle läinud pärijale V. K.ile. Raul Koov on esitanud V. K.i pärandi vastuvõtu avalduse 1. juunil 2001. a. Vaidlusaluse korteri suhtes on selgunud, et 25. mail 2001. a. on selle korteri osas sõlmitud leping, kus V. K. on korteri müünud A. O., ning 15. juunil 2001. a. sõlmitud lepinguga on A. O. müünud korteri R. T.. 24. oktoobril 2001. a. võõrandas R. T. omakorda korteri O. S.. Kostja on leidnud, et tehingud ei ole õiguspärased ning on need vaidlustanud. Kostja on esitanud nõude M. V. ja O. S. vastu tekitatud kahju hüvitamiseks. Tsiviilasjas nr. 2-07- 2663 on sõlmitud kompromiss ja menetlus lõpetatud. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et pärand vastu võeti, kuid jäi aegumise vastuväite juurde. Kohtu hinnangul on nõue aegunud. Põhjendatud on kostja seisukoht, et määrav on, millal hagi esitati tema vastu ning tähtsust ei oma, et see oli esitatud kohtusse 28. juunil 2005. a. kostja Viktor Ebruki vastu. Raul Koov ei ole viimase õigusjärglane, sisuliselt esitati hagi samas nõudes osaliselt uutel asjaoludel uue kostja vastu. Vaidlust ei ole, et vaidlusalune nõue on tekkinud ajavahemikul 1. jaanuarist 1999. a. kuni 31. maini 2001. a., tegemist on perioodiliste maksetega ning hagi aluseks on alusetu rikastumise nõue. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) §-le 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Kohaldub VÕS RakS § 9 lõige 2, mille alusel juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates
1.juulist 2002. a. Kui enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust. Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest, esitatud hagiavalduse kohaselt oli selleks 31. mai 2001. a. Varasemalt kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 kohaselt oli üldine hagi aegumistähtaeg 10 aastat, alates 1. juulist 2002. a. kehtiva TsÜS § 151 lg. 1 järgne aegumistähtaeg on kolm aastat. Maakohtule on hagi esitatud R. Koovi vastu 30. märtsil 2006. a. Seega kuulub kohaldamisele VÕS RakS § 9 lg. 2 ja kuni 1. juulini 2002. a. kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 ja hagi esitamise tähtaeg vaidlusaluse alusetu rikastumise nõudes lõppes 1. juulil 2005. a. Aegumise argument on olnud üks kostja peamisi vastuväiteid ja seega tuleb alusetust rikastumisest tulenev nõue jätta rahuldamata aegumise tõttu. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on põhjendamatult kohaldanud aegumist. Hagi on esitatud Raul Koovi kui V. K.i pärija vastu, tuginedes PärS § 130 lg. 1, mille kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Raul Koov on võtnud V. K. jäänud korteri vastu seadusjärgse pärijana, mida tõendab tema poolt notarile esitatud pärandi vastuvõtmise avaldus. Seega tuleneb hageja nõue kostja vastu seadusest ning kohaldada tuleb TsÜS § 149, mille kohaselt seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. R. Koov on koos pärandiga võtnud enda peale kõik pärandaja kohustused. Vaidlusalusel korteril lasuv võlgnevus on sissenõutav ja tõendatud. Maakohus ei ole järginud seadust ning on jätnud tähelepanuta olulise fakti, et asja läbivaatamise käigus on kostja võlga tunnistanud ja lubanud tasuda võlgnevuse kohe, kui Harju Maakohus rahuldab tema hagi M. V. ja O. S. vastu oamndiõiguse tunnistamiseks ja
tekitatud kahju hüvitamiseks, kuid ei ole oma kohustust täitnud vaatamata sellele, et nimetatud tsiviilasi on lõpetatud kompromissiga ja kostjad kohustusid R. Koovile tasuma 150.000 krooni. Kostja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hagi on aegunud. Hageja taotles kostja menetlusse kaasamist alles 29. märtsil 2006. a. ning maakohus kaasas kostja 4. aprilli 2006. a. määrusega. Alles siis algas menetlus kostja jaoks. Asjaolu, et kostja on V. K. pärija, ei katkest ega peata aegumistähtaja kulgemist, sest kostja õiguseellase vastu oleks hageja pidanud hagi esitama aegumistähtaja jooksul. Väidet, nagu tuleks kohaldada TsÜS § 149, ei ole hageja varem esitanud. Haginõue ei tulene seadusest, vaid pooltevahelisest tehingust: hageja osutas lepingulises suhtes olles teenuseid. Kostja ei ole menetluse kestel kordagi hagi omaks võtnud ega võlga tunnistanud. Pooled pidasid läbirääkimisi kompromissi saavutamiseks, mille käigus arutati erinevaid võimalusi asja lahendamiseks kokkuleppel, sealhulgas kostja poolt nõude osalist rahuldamist, kokkuleppele aga ei jõutud. Hageja on esitanud hagi ka vale kostja vastu, sest ei kostja ega tema isa ole kunagi olnud vaidlusalused korteri omanikud ega valdajad, kellel oleks tekkinud kohustus tasuda osutatud kommunaalteenuste eest. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada, küll tuleb täpsustada otsuse põhjendust ja lisada resolutsiooni, et menetluskulud jäävad hageja kanda. Hagiavalduses märkis hageja, et võlg, mille väljamõistmist ta kostjalt taotleb, on tekkinud ajavahemikul 1. detsembrist 1999. a. kuni 31. maini 2001. a. teenuste eest tasumata jätmisest. Hageja on pidanud oma rahalist nõuet alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks, kuigi kolleegiumi arvates võib tegemist olla ka kaudsete tahteavalduste vahetamise teel sõlmitud teenuse osutamise lepingust tuleneva nõudega. Sel ajal kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldiseks tähtajaks 10 aastat, kusjuures see tähtaeg kohaldus nii alusetust rikastumisest kui tehingust tulenevatele nõuetele. Vaidlusaluse nõude kohta, olgu see siis tehingust või alusetust rikastumisest tulenev, ei olnud sätestatud lühendatud aegumistähtaega ning tegemist ei olnud ka nõudega, millele aegumist ei oleks kohaldatud. Seega kohaldus hageja esitatud nõudele 10-aastane hagi aegumise tähtaeg.
1.juulil 2002. a. jõustus uus TsÜS, milles sätestati, et nii tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kui alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (uue TsÜS-i § 146 lg. 1 ja § 151 lg. 1). Seega nähti uues seaduses ette lühemad aegumistähtajad, võrreldes varasema seadusega. Uue TsÜS-i jõustumise ajaks ei olnud hageja nõue aegunud. VÕS RakS § 9 lg. 1 lauses 1 sätestatu kohaselt tuleb uue TsÜS-i sätteid kohaldada ka enne 1. juulit 2002. a. tekkinud aegumata nõuetele, seega ka hageja vaidlusalusele nõudele. Maakohus leidis õigesti, et vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 tuleb uues TsÜS-s sätestatud lühemat tähtaega arvestada alates 1. juulist 2002. a. Nii oli varasemas seaduses sätestatud aegumistähtaeg pikem kui uues TsÜS-s sätestatud aegumistähtaeg, kuid see vanas seaduses sätestatud aegumistähtaeg ei oleks lõppenud varem kui uues TsÜS-s sätestatud tähtaeg, arvestatuna 1. juulist 2002. a. Eespooltoodust nähtub, et olenemata sellest, kas hageja nõuet kvalifitseerida kui alusetust rikastumisest tulenevat nõuet või tehingust tulenevat nõuet, algas selle nõude aegumistähtaeg 1. juulil 2002. a. ja lõppes 30. juunil 2005. a. Hageja esitas kostja vastu nõude
30.märtsil 2006. a. ehk pärast hagi aegumistähtaja möödumist. Hagi tuleb juba ainuüksi aegumisest tulenevalt jätta rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et asjakohatu on väide, nagu tuleks hageja esitatud nõude aegumisele kohaldada uue TsÜS § 149 lausest 1 tulenevat 10-aastast aegumistähtaega. Osundatud sätte kohaselt on seadusest tuleneva nõude
aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegemist on seadusest tulenevate nõuete aegumise kohta käiva üldnormiga, millest §-s 151 kui alusetu rikastumise nõude kohta käivas erinormis sätestatakse üldnormist erinev, 3-aastane aegumistähtaeg. Seega ei oleks isegi juhul, kui pidada hageja nõuet alusetust rikastumisest ja mitte tehingust tulenevaks, sellele kohaldatav TsÜS §-s 149 sätestatu. Ebaõige on ja seadusel ei põhine ka hageja käsitlus, nagu tuleks kohustatud isiku pärija vastu hagi esitamise korral olenemata nõude alusest iseenesest kohaldada 10-aastast aegumistähtaega. Kui vaidlusaluse võla eest olekski vastutav kostja õiguseellane, nagu hageja on väitnud, ei muudaks see hageja nõude õiguslikku alust, milleks on alusetu rikastumine või tehing. Et kostja väidetava õiguseellase vastu ei olnud hageja hagi esitanud, siis ei ole kostja vastu esitatud hagi aegumise üle otsustamisel oluline see, kas kostja oli vaidlusaluse võla suhtes väidetavalt kohustatud isikuks olnud V. K.i pärija või mitte. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja märkinud, millal on kostja väidetavalt hagi õigeks võtnud. Kohtumenetluse käigus on kostja korduvalt sõnaselgelt ja ühemõtteliselt väitnud, et ei võta hagi õigeks (tl. 69, 79, 174, 178). Samas ei ole toimikus kostja tahteavaldust, milles ta võtaks hagi õigeks. 28. veebruari 2007. a. menetlusdokumendis on ka hageja tõdenud, et kostja hagi ei tunnista (tl. 150). Kostja on küll olnud valmis hagejaga läbi rääkima kompromissi sõlmimiseks ja teinud selleks omapoolseid ettepanekuid, kuid kompromissi tingimuste osas ei ole pooled kokkuleppele jõudnud ja vaidlusaluses asjas ei ole kompromissi sündinud. Seega ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuses maakohtule tehtud etteheide, nagu oleks maakohus kostja poolt hagi õigeksvõtu jätnud tähelepanuta. Maakohus jättis resolutsioonis kindlaks määramata menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel, kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsM) § 173 lg. 2 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Kolleegium leiab, et kuna nii hagi kui hageja esitatud apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis tuleb hagejal kanda nii maakohtu kui apellatsioonikohtu menetluskulud (TsMS § 162 lg. 1 ja § 171 lg. 1). Ebaõige on maakohtu otsuse põhjenduses esitatud seisukoht, nagu kohalduksid vaidlusaluses asjas menetluskulude jaotamisele kuni
31.detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS-i sätteid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS RakS) § 3 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Vaidlusalune hagi kostja Raul Koovi vastu esitati aga 30. märtsil 2006. a., seega pärast TsMS RakS §-s 3 märgitud tähtaega ning osundatud säte ei ole menetluskulude jaotamisele vaidlusaluses asjas kohaldatav. Et kostjal ei ole puutumust Viktor Ebrukiga, kelle vastu hagi algselt esitati, siis ei mõjuta menetluskulude jaotust vaidlusaluses asjas poolteks olevate isikute vahel asjaolu, et Viktor Ebruki vastu esitati hagi enne 1. juulit 2006. a. ning et nimetatu ja Raul Koovi vastu esitatud hagid on ühtede kaante vahel ning mõlemal tsiviilasjal on üks ja sama number.
Iko Nõmm
Imbi Sidok
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.