Kohtulahend

Tsiviilasja number

2-06-2728

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv, Mare Merimaa, Imbi Sidok

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.04.2010, Tallinn

Tsiviilasi

P. M. hagi OÜ K. vastu 120 000 krooni ja viivise väljamõistmiseks ning OÜ K. vastuhagi õiguse tagasinõudmiseks hagejalt

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.10.2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17.03.2010, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: P. M. (A. Õ. OÜ, XXXXXXXX XXX XXXXX

XXXXXXX

XXXXX;

e-post:

[email protected]);

Kostja: OÜ K. (registrikood XXXXXXXX, asukoht XXXXXXX X XXXXXXX XXXXX), e-post: [email protected]), seadusjärgne esindaja juhatuse liige A. L., lepinguline esindaja advokaat Denis Piskunov;

RESOLUTSIOON

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Asjaolud ja hageja nõue 08.02.2006 esitas P. P. hagi OÜ K. vastu võla 83 050 krooni väljamõistmiseks. Menetluse käigus suurendas hageja põhinõuet 120 000 kroonini ja viivisenõuet 120 000 kroonini, kuna hagi alusena esitatud võlatunnistusest tulenev võlasumma on muutunud täies mahus sissenõutavaks vastavalt võlatunnistusele märgitud ja kostja poolt endale kohustuslikuks täitmiseks võetud maksetingimustele. 06.04.2009 määrusega on kohus asendanud kooskõlas TsMS § 210 lg-ga 3 esialgse hageja P. P.u uue hagejaga P. M.ga. Kostja OÜ K. kinnitas 22.06.2005 P. M.le antud võlatunnistuses, et ta on kohustatud viimasele tasuma igakuiselt 10 000 krooni, kokku 150 000 krooni. Maksetega viivitamise juhuks tunnistas kostja võlausaldaja õigust nõuda temalt viivist viivitatud maksetelt 0,5% päevas. 10.08.2005 oli kostja võlatunnistuses märgitud kohustusest täitnud P. M. kokku 30 000 krooni (osaliselt ülekannetega, osaliselt sularahas), arusaamatuste vältimiseks on pooled koostanud sellel päeval võlakohustuse täitmise vahearuande, kust nähtuvalt tasumata võla jääk on 120 000 krooni. 12.08.2005 võõrandas hageja võlatunnistuse edasi P. P.ule. Nõude loovutamisest teavitati kostjat nõuetekohaselt. Pärast nõudeõiguse üleminekut keeldus võlgnik maksete tegemisest uuele võlausaldajale, kuid ei vaidlustanud nõuet. 08.01.2006 sai P. P. kostjalt võlakirja tühistamise avalduse, milles kostja teatab, et tühistab võlatunnistuse. Võlakiri on kostja hinnangul fiktiivne, sest on „ilma rahalise katteta". Võlakirjale olevat kostja andnud allkirja sunni ja terrori mõjul ning on ära kasutatud tema kogenematust juriidilistes küsimustes. Tegelikkuses ei ole P. M. talle mingit laenu andnud. 24.02.2009 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutas P. P. hagi esemeks oleva nõude P. M.le tagasi. Võlgnik on võlakirjast tulenevat maksekohustust korduvalt kinnitanud - tehes esmalt seda võladokumendi allkirjastamisega, seejärel mitmete maksete tegemisega (täitmine) ning seejärel täitmise vahearuande allkirjastamisega (ülekinnitamine) ning hoiatustele nõusolekut väljendava reageerimisega (vaikimine). Kostja juhatuse liige pole kunagi vaidlustanud asjaolu, et allkirja võlakirjale on ta ise andnud. Võlakirja tagastamist ei ole kostja nõudnud ega ole esitanud ka ühtegi mõistlikku põhjendust, miks hageja peaks talle võlatunnistuse tagasi andma. Kostja seadusliku esindaja A. L. väited, et tal olid isiklikku laadi suhtes omavahelised probleemid P. M.ga, ei saa olla asjassepuutuvad. Ühtegi tõsiseltvõetavat ähvardust või psüühilisele terrorile viitavat tegu, mida oleks toime pandud, pole teada. A. L. on ise väitnud, et P. M. on teda isiklikus plaanis palju aidanud, nad elasid pikemat aega koos ning peamised arusaamatused tekkisid pärast lahkuminekut, kuid siis oli võlakiri juba koostatud. Kostja pole selgitanud, mis ajal ning asjaoludel tema jaoks ähvardavad mõjutused algasid ja lõppesid või milles need seisnesid. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Võlatunnistusega tunnistatud kohustust kostja väitel tegelikult ei ole, kuivõrd OÜ K. on võlakirja tühistanud 06.01.2006 tühistamisavalduse tegemisega P. M.le ja P. P.ule. Olemasolevatel asjaoludel nõude loovutamine ei toimunud heas usus. P. M. ja OÜ K.

vahel võlasuhet ei ole ega ole kunagi olnud, võlakiri on fiktiivne. OÜ K. A. L.a isikus sõlmis võlakirja ähvarduste ja jätkuva psühholoogilise terrori mõjul, kus P. M. kasutas ära oma seisundit ja A. L. kogenematust juriidilistes küsimustes. P. M. ähvardused nähtuvad A. L. ja P. M. kirjavahetusest. A. L. sõlmis OÜ K. nimel võlakirja, kuivõrd P. M. ähvardas muidu OÜ K. kodulehe sulgeda, halvustada OÜ-d K. klientide ees, esitada väljamõeldisi tervisekaitseametile OÜ K. kontrollimisega kurnamise eesmärgil ning maksu- ja tolliametile. Võlakirja tegelikust juriidilisest olemusest ei olnud A. L. teadlik. A. L. ja hageja olid elukaaslased alates 2003 augustist. P. M. aitas A. L. OÜ K. asjaajamistes, elas faktiliselt A. L. majas, tõi oma lapsed sinna elama, registreeris oma õigusbüroo sellel aadressil ja pidas seal kontorit tasuta. Asjaosaliste suhted jahenesid 2004. lõpus, põhjuseks iseloomude sobimatus, erinev arusaam OÜ K. olemusest ja tulevikust ning hageja algatusel OÜ K. nimel volituseta tehtud ebaõnnestunud, suure kahjuga lõppenud äritehingud. Suhted kulmineerusid, kui kasutades ära isiklikku suhet, tegi P. M. A. L.le 2005. kevadsuvel ettepaneku anda temale pool äriühingust OÜ K., et ta saaks samuti end omanikuna tunda. A. L. poole osaluse loovutamisest keeldus, millele P. M. vastas ähvarduste ja psühhoterroriga, kuritarvitades tema suhtes olnud usaldust. Arvestades vaidlusaluse võlakirja tühisust, on P. M. A. L. arvel alusetult rikastunud ning alusetu rikastumise järgi saadu peab P. M. tagastama. P. M. makstud summade näol ei ole tegemist võlatunnistamisega P. M. ees (või P. P.u ees). Võlakiri on kehtetu eelkõige võlakirja tühistamise alustest tulenevalt. Võlakirjaga antud õigus on tühine, kuna selle õiguse sai P. M. läbi tegude, mis on vastuolus heade kommetega. P. M., olles õigusteadmistega isik, õigussuhtes tugevam pool, kasutas rikastumise eesmärgil ära õigusteadmisteta isikut, kes oli mõjutatud isiklikust suhtest, samuti ähvarduste kaudu, kasutades ära A. L. emotsionaalset sundseisu. Seesugune teguviis on vastuolus ühiskonna üldise arusaamisega kõlblusest - hageja teod on taunitavad ja ebamoraalsed. Kostja vastuhagi OÜ K. esitas vastuhagi õiguse tagasiandmiseks. Vastuhagi kohaselt tähendab võimalik 22.06.2005 võlatunnistusega antud õigus, mida hageja soovib kohtu kaudu realiseerida, sisuliselt õigust saada OÜ-lt K. perioodilisi makseid summas, mis nähtub võlakirjast. Võlatunnistuse järgi kohustatud isikul on võimalik hagi korras VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Põhihagi aluseks oleva võlatunnistusega tunnistatud kohustust kostja väidetel tegelikult ei ole, kuivõrd OÜ K. on võlakirja tühistanud 06.01.2006 tühistamisavalduse tegemisega P. M.le ja P. P.ule. TsÜS § 98 järgi toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. P. M. ja K. OÜ vahel võlasuhet ei ole ega ole kunagi olnud. Võlakiri on fiktiivne. Juhul, kui kohus leiab OÜ K. vastuväidetest ja asjas esitatud tõenditest tulenevalt, et võlakirja näol on tegemist reaalse, mitte abstraktse kohustusega, tuleb arvestada, et kohtuistungil 14.11.2006 on esialgne hageja P. P. avaldanud, et võlakirja järgi ei ole antud OÜ-le K. ühtegi krooni raha (rahatuse omaksvõtt). Kuivõrd isikud ei ole saanud võlakirja järgi raha, ei pea OÜ K. ka midagi tagasi maksma. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata. Vastuhagi nõuet saab käsitleda kui põhihagi tasaarveldamisele suunatud võlatunnistuse tagastamise nõuet, mille rahuldamine tooks kaasa põhihagi rahuldamata jätmise.

Kostja ei saa esitada kehtivuse vastuväiteid võlatunnistusele, kuna kehtivust on ta ise ilma sunnita kinnitanud. Võlatunnistuse täitmisest keeldumise kavatsuse puhul ei saa kõne alla tulla üksnes selle hagi korras tagasinõudmine VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alustel. Mingil juhul ei saa kord välja antud võlakirja tühistada või kehtetuks tunnistada tsiviilseadustiku üldosa seaduses tehingu kohta sätestatu alusel, sest seadus seda võlakirja puhul ei võimalda. Menetluse käik 28.04.2008 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 120 000 krooni ning viivise 120 000 krooni, vastuhagi jättis kohus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja esitas maakohtu eelnimetatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata tsiviilasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. 13.10.2008 otsusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on vaidlustatud otsus vastuoluline ja olulises ulatuses põhjendamata, olulises ulatuses on täitmata ka eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392). Ringkonnakohtu otsuses sisalduvate juhiste järgi tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel täita veel täitmata eelmenetluse ülesanded, tuvastada pooltevaheline õigussuhe ja sellest tulenevalt vaidlus lahendada ning koostada seaduse nõuetele vastav kohtuotsus. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohtu 21.10.2009 otsusega rahuldati hagi ning jäeti vastuhagi rahuldamata. Otsuse kohaselt puudub vaidlus selles, et kostja on andnud välja hagis märgitud 22.06.2005 võlakirja. Samuti ei ole vaidlust selles, et võlakirja alusena ei ole hageja kostjale mingisuguseid rahasummasid üle andnud, s.t võlatunnistus ei ole välja antud kostja poolt saadud raha tagastamiseks. Samuti on pooled vaidlustamata asjaolude kohaselt allkirjastanud 10.08.2005 võlakohustuse täitmise aruande. Pooltel on vaidlus 22.06.2005 võlakirja kui võlatunnistuse õigusliku olemuse üle ning selle üle, kas võlakiri või võlakirja andmine on vastuolus heade kommetega ning kas võlakirja andmine (allkirjastamine) kostja poolt on toimunud ähvarduse mõjul. Poolte poolt esile toodud asjaolud ja asjas uuritud tõendid nende kogumis ei võimalda kohtu arvates teha järeldust, et 22.06.2005 võlakirja andmisel oli poolte tahe suunatud iseseisva (abstraktse) kohustuse loomisele. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et käesoleval juhul on tegu VÕS § 30 lg 1 kohase konstitutiivse võlatunnistusega. Nimetatud asjaolu kohta puuduvad tõendid. Hageja on menetluse käigus esitanud erinevaid ja osalt vastuolulisi väiteid kõnealuse võlakirja andmise aluseks olevate asjaolude ja poolte eesmärkide kohta. P. M. poolt 16.09.2009 kohtuistungil antud selgitustest, s.h vande all antud seletustest, nähtub, et ajavahemikus 2003. augustist kuni 2005. juunini oli hageja panustanud kostja äritegevusse oma energiat ja raha. Hageja tegutsemist kostja nimel ja huvides ei ole kostja eitanud. Hageja tegutsemise kohta OÜ K. tegevjuhina on andnud ütlusi hageja õde M. M.. Teiste asjas üle kuulatud tunnistajate M. V. ja J. K. ütluste põhjal ei saa teha kõnealuse asjaolu kohta teistsuguseid järeldusi. Eeltoodu põhjal võib järeldada, et hageja ja kostja vahel eksisteeris käsundisarnane võlasuhe

või kokkulepe hageja poolt teenuste osutamise kohta kostjale. Kuivõrd hagejal tekkisid vaidlustamata asjaolude kohaselt 2005. juunis kostja juhatuse liikmega erimeelsused ning usalduse kaotus, otsustasid pooled eeldatavalt oma seniseid õigussuhteid korrastada ning koondada hageja võimalikud tegevjuhina tegutsemisest tulenevad nõuded kostja vastu ühte võladokumenti. Võlakirjas leppisid pooled lisaks kokku võla tasumise tingimustes, mh kostja juhatuse liikme õiguses täita kohustusi kostja eest. Samas ei ole üheselt tõendatud, et võlakirjaga soovis kostja luua iseseisvat (abstraktset) kohustust. Võlatunnistuse õigusliku sisu hindamine on TsMS § 438 lg 1 järgi kohtu pädevuses ning kohus ei ole seejuures seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). 22.06.2005 võlakirjas on kostja tunnistanud hageja nõuet summas 150 000 krooni. Lisaks on pooled allkirjastanud 10.08.2005 võlakohustuse täitmise aruande, kus on deklareerinud 22.06.2005 võlakirjast tulenevate kohustuste täidetust 30 000 krooni ulatuses ning võla jääki 120 000 krooni. Viidatud võlakohustuse täitmise aruanne on vaadeldav võla teistkordse (deklaratiivse) tunnistamisena kostja poolt. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise peamiseks õiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine, selle ülekandumine võlgnikule. Seega peaks kostja suutma tõendada, et põhihagis esitatud nõuet ei ole tekkinud või et nõue on lõppenud (täitmise, tasaarvestamise vms tõttu). Kohtu hinnangul kostja seda tõendanud ei ole. Määrav on võlatunnistuse andmise põhjus ning eesmärk. VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võimalus rahalise kohustuse vormistamiseks laenuna on küll peamiseks, kuid samas mitte ainsaks deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise võimaluseks. Võlgnik saab võlga tunnistada ka muul viisil ning deklaratiivse võlatunnistuse sisuks võib olla raha maksmise kohustuse kinnitamine, mitte ainult raha tagasi maksmise kohustuse kinnitamine. Asja materjalidest nähtuvalt on algne hageja P. P. saatnud kostjale teate lepingu ülesütlemisest ja kirja laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest. Samas puudub vaidlus, et mingit laenusuhet poolte vahel ei olnud. Seetõttu ei saa nimetatud dokumentides sisalduvatele (ekslikele) õiguslikele seisukohtadele omistada määravat tähtsust. Hageja poolt menetluses esitatud väidetega on mõnevõrra vastuolus hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisalduvad seisukohad, kus hageja nõudis OÜ-lt K. saamata palka summas 44 640 krooni. Hageja on avalduses väitnud, et tegi OÜ-s K. tööd suulise töölepingu alusel. Samas on töövaidluskomisjonile esitatud avalduses viidatud ka muudele võimalikele pooltevahelistele tsiviilõiguslikele suhetele ja kokkulepetele, mis ei seonduvat töövaidluskomisjonile esitatud nõuetega. Kohtu hinnangul saab lugeda tõendatuks kostja väiteid A. L. ja hageja vabaabielu kohta. Seda kinnitavad tunnistajate J. K. ja M. V. ütlused, samuti kostja juhatuse liikme A. L. poolt vande all antud seletused. Lisaks on hageja nimetanud ennast ise A. L. elukaaslaseks 11.01.2006 töövaidluskomisjonile esitatud avalduses. Samas ei saa käsitletavast faktist teha järeldust, et 22.06.2005 võlakirjas märgitud kohustust ei eksisteeri või et hageja poolt väidetud võlakirja n.ö alussuhe puudub. Kostja on väitnud, et ta on võlatunnistuse algsele hagejale P. P.ule saadetud avaldusega tühistanud kui ähvarduse mõjul tehtud tehingu ja et võlatunnistuse andmine kostja poolt on vastuolus heade kommetega. Kohtule esitatud hagiavaldusele on lisatud 06.01.2006 kuupäeva kandev kostja avaldus hagejale ja P. P.ule, milles kostja väidab võlakirja olevat fiktiivse ning seda, et kostja A. L. sõlmis võlakirja ähvarduste ja jätkuva psühholoogilise terrori mõjul. Hageja väidete kohaselt sai tema õiguseellane kostja poolt saadetud avalduse kätte 08.01.2006.

Enne 01.05.2009 kehtinud TsÜS § 86 redaktsiooni kohaselt oli heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine (sama tuleneb kehtiva redaktsiooni § 86 lg-st 1). Tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Ka käesoleval juhul on kostja samade asjaoludega põhjendanud tehingu vastuolu heade kommetega ning selle tühistamist TsÜS § 96 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul ei võimalda poolte esitatud asjaolud käesoleval juhul teha järeldust võlatunnistuse andmise kui tehingu vastuolu kohta heade kommetega. Seega ei ole tehing seaduse (TsÜS § 86) alusel tühine. Isegi, kui kostjal eksisteeris õigus tehingu tühistamiseks TsÜS § 96 lg 1 alusel, oli see õigus tühistamisavalduse tegemise hetkeks lõppenud. TsÜS § 100 lg 1 kohaselt lõpeb tehingu tühistamise õigus, kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik tehingut kinnitab. Kinnitus ei pea olema tehinguga samas vormis. Kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik, kes tühistamise alusest teab, tehingu täidab, loetakse tehing kinnitatuks. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et A. L. on 22.06.2005 võlakirjast tulenevaid kostja kohustusi hageja ees vähemalt 30 000 krooni ulatuses täitnud. Samuti on pooled 10.08.2005 allkirjastanud võlakohustuse täitmise aruande. Nii kohustuse täitmisega kui aruande allkirjastamisega on kostja tegelikult tehingut kinnitanud. Puuduvad andmed selle kohta, et hagejapoolse väidetava ähvarduse mõju oleks kestnud ka 10.08.2005, mistõttu puudub alus TsÜS § 100 lg-s 2 sätestatu rakendamiseks. Enamik kostja poolt tõenditena esitatud elektronkirjadest on saadetud perioodil 12.13.08.2005, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et 10.08.2005 võlakohustuse täitmise aruanne oleks allkirjastatud nendest e-kirjadest nähtuvate ähvarduste mõjul. Viidatud hageja elektronkirjad kostja juhatuse liikmele on küll ründava alatooniga, kuid kirjades sisalduvad võimalikud viited kostja jaoks negatiivsete tagajärgede saabumisele on abstraktse ja üldise iseloomuga. Paljuski on kirjades jutt võimalike nõuete esitamisest kostja või A. L. vastu isiklikult. Ka tunnistaja M. V. on andnud ütlusi, mille kohaselt on P. M. ähvardanud kostja mainet kahjustada, esitada hagisid ja nõudeid. Võla- ja asjaõiguslike nõuete esitamist oma eeldatavate õiguste realiseerimiseks ei saa pidada õigusvastaseks TsÜS § 96 lg 2 tähenduses, samuti ei saa selleks olla taoliste nõuete võimalikust esitamisest informeerimine tehingu tegemisele kallutamise eesmärgil. Kostja üldsõnalised väited OÜ K. maine kahjustamisest on kohtu arvates ebapiisavalt tõendatud. Samuti ei saa tunnistaja J. K. ütluste ja kostja juhatuse liikme poolt vande all antud seletusega tõendada kostja kodulehe sulgemist või domeeninime kasutamise takistamist hageja poolt. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et kirjeldatud ähvardused oleks olnud nii vahetud ja tõsised, et poleks jätnud A. L.le kui kostja esindajale võlakirja allkirjastamisel mingit mõistlikku valikut. Kostja väited A. L. emotsionaalse mõjutamise, psühholoogilise surve avaldamise jms kohta on piisavalt konkretiseerimata. Ei ole üheselt selge, kas ülalkäsitletud ähvardused üldse omasid kostja esindaja A. L. jaoks määravat mõju võlakirja allkirjastamisel. Kostja esindaja A. L. väited on selles osas vastuolulised. Nii on kostja esindaja A. L. kohtule vande all antud seletuses väitnud, et allkirjastas võlatunnistuse 22.06.2005, kuna hageja lubas tema elu põrguks teha ja kätte maksta. Samas kinnitas kostja esindaja, et ta ei uskunud, et hageja hakkab ka reaalselt raha nõudma ning allkirjastas võlakirja emotsiooni ajel. A. L.l oli kohtu arvates reaalne võimalus jätta võlakiri allkirjastamata. Hagejaga tekkinud konflikti teravnemise oht ning selle vältimise soov kostja poolt ei anna kohtu hinnangul õiguslikku alust tehingu vaidlustamiseks TsÜS § 96 lg 1 alusel.

Eeltoodut arvestades ei omanud hageja poolt 06.01.2006 esitatud tühistamisavaldus õiguslikke tagajärgi, s.t ei toonud kaasa võlakirja kehtetuks muutmist. Kohus ei nõustu kostja käsitlusega nagu tuleks hagejat vaadelda suhetes kostjaga kui märkimisväärselt tugevamat poolt. Hageja eeliseks võiks pidada üksnes seda, et ta teadis kostja majandusseisu ning ka informatsiooni, mida kostja võis eeldatavalt pidada enda ärisaladuseks, või muud sellelaadset teavet. Samas ei saa kostja esindajat A. L. pidada käibes kogenematuks isikuks. A. L. näol on tegemist pikemat aega turul tegutsenud äriühingu OÜ K. omaniku ja juhatuse liikmega. Seega pidi A. L. aru saama võlakirja sisust ja selle allkirjastamise õiguslikest tagajärgedest. A. L. on 16.09.2009 kohtuistungil kinnitanud, et oli ka enne vaidlusaluse võlakirja allkirjastamist võlakirju andnud. Eeltoodut arvestades ei oma kohtu hinnangul õiguslikku tähtsust, et vaidlusaluse võlakirja kui ka võlakohustuse täitmise aruande teksti on ette valmistanud hageja. Määravaks on nimetatud dokumentide allkirjastamine kostja poolt. Hageja on hagiavalduses esitatud ka viivisenõude, suurendades seda 30.11.2006 avaldusega 120 000 kroonini. Viivisnõude esitamisel on hageja lähtunud 22.06.2005 võlakirja neljandas punktis kokkulepitud viivisemäärast 0,5% tasumata summalt päevas igakuise makse (10 000 krooni) tasumisega viivitamise eest. Kohtu hinnangul on hageja esitatud viivisenõue õiguslikult põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja § 113 lg-st 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt 22.06.2005 võlakirjale pidi kostja tasuma võlasumma 150 000 krooni hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks tagasi igakuiste maksetena 10 000 krooni. Puudub vaidlus selles, et pärast 10.08.2005 ei ole kostja võlakirjast tulenevaid kohustusi täitnud ning seda ei ole kostja eest teinud ka ükski teine isik. Kostja on esitanud viivisenõudele vastuväiteid üksnes põhinõude olemasolust ja sissenõutavusest lähtuvalt. Lähtudes ülaltoodust, rahuldas kohus hageja poolt esitatud nõuded, mõistis kostjalt OÜ K. hageja P. M. kasuks välja põhivõla summas 120 000 krooni ning viivise põhinõude täitmisega viivitamise eest ajaperioodil 10.09.2005-10.11.2006 summas 120 000 krooni. Kostja on esitanud vastuhagi VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel nõudega võtta hagejalt ära õigus saada OÜ-lt K. 22.06.2005 järgse võlasumma tagastamist perioodiliste maksetega 10 000 krooni kuus. Kostja on vastuhagi esitanud juhuks, kui menetluse käigus leiab tuvastamist, et 22.06.2005 võlakirja näol oli tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole 22.06.2005 võlakirja näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, on esitatud vastuhagi õiguslikult ainetu. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata. Kostja on alternatiivselt väitnud, et isegi kui 22.06.2005 võlakirjas kajastatud kohustus eksisteerib, on ta kohustusi täitnud suuremas ulatuses kui 30 000 krooni, täpsemalt summas 50 400 krooni. Kostja on oma väidete kinnituseks esitanud ka maksekorraldused. Kostja nimetatud väited ei ole kohtu jaoks veenvad. Maksekorraldustel kajastatud rahaülekanded on tehtud perioodil 30.06.-10.08.2005. Seega on tasumised toimunud enne võlakohustuse täitmise aruande allkirjastamist. Viidatud aruandes on pooled allkirjadega kinnitanud võlakohustuse täitmist 30 000 krooni ulatuses. Lisaks on kostja esindaja A. L. enda poolt vande all antud selgitustes kinnitanud, et oli võlakohustuse täitmise aruande allkirjastamise ajaks tasunud sularahas ja ülekannetega 30 000 krooni. Kostja on vastuväidetes muu hulgas tuginenud sellele, et 22.06.2005 võlakirja on allkirjastanud ainult kostja, hageja allkiri dokumendil puudub. See kostja väide on iseenesest õige, kuid ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt määravat tähtsust. Nii on Riigikohus

19.10.2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 tehtud otsuse p-s 28 selgitanud, et võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti. Õigustatud poole nõusolek võlatunnistuses sisalduvaga võib seisneda nõude esitamises kohustatud poole vastu. Kuigi osundatud kohtulahend käsitleb VÕS § 30 kohast konstitutiivset võlatunnistust, saab selles sisalduvatest seisukohtadest juhinduda ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Lisaks on mõlemad pooled 10.08.2005 allkirjastanud võlakohustuse täitmise aruande, milles on veelkordselt kinnitatud kohustuse olemasolu. Poolte poolt esitatud väited kostja ja OÜ A. Õ. vaheliste suhete kohta ei oma käesoleva tsiviilasjaga õiguslikult otsest puutumust. Vaidlusaluse võlakirja järgi on õigustatud isikuks P. M..

Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta P. M. hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Alternatiivselt, kui kohus vaatamata esitatud asjaoludele leiab, et võlakirjaga tunnistatud kohustuse alusel kostja raha ei saanud ega pidanudki saama ega ole tegemist ka õigussuhtega, mis vormistati võlana, kuid temal on hageja ees sellest hoolimata võlakirjast tulenevad rahalised kohustused, mis välistavad vastunõude olemasoluta hagi rahuldamatajätmise, palub apellant tühistada maakohtu otsuse ja rahuldada vastuhagi, ning jätta vastuhagi rahuldamise tõttu põhihagi rahuldamata. Kui osundatu ei ole menetluslikult võimalik, palub apellant saata tsiviilasi hagi ja vastuhagi osas maakohtule ühiseks läbivaatamiseks ja uueks arutamiseks. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ning kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Esitatud tõendite ja asjaolude kohaselt oleks kohus pidanud tegema teistsuguse otsuse. Ühelt poolt on kohus möönnud, ning seda osaliselt õigesti, et poolte tahe ei olnud suunatud abstraktse kohustuse loomisele. Seesugune mööndus on tõendeid, hageja ning kostja väiteid ja põhistusi arvestades kohane kostja osas. Samas ei ole kohtu järeldus põhjendatud hageja osas. Kohus on viitega hageja kohtuistungil antud seletustele sedastanud, et hageja tahe luua abstraktne kohustus ei ole välistatud. Maakohus ei ole möönnud olukorra võimalust, kus hageja on küll selgelt tõendanud tema enese tahte luua iseseisev abstraktne kohustus, kuid jätnud tõendamata vastava tahte kostjal. Kohus on põhimõtteliselt õigesti tuvastanud hageja faktiväidete ja seletuste vasturääkivused. Muuhulgas ei osanud hageja kohtuistungil määratleda, missuguse kohustusega, kas abstraktse või deklaratiivsega, on tegemist, jättes kõik kohtu otsustada. Sisuliselt on sellisel juhul tegemist olukorraga, kus hageja ei olnud suuteline määratlema, mis on hagi alus. Seega ei olnud nõue selge. Sellistel asjaoludel ei saa maakohus teha kostjale etteheidet, et kostja peaks suutma tõendada, et põhihagis esitatud nõuet ei ole tekkinud või et nõue on lõppenud, kuigi kostja on seda teinud, tuues välja asjaolud ja tõendid, millest nähtuvalt nõuet ei ole tekkinud. Hageja põhistused võlakohustuse, kas abstraktse või deklaratiivse, iseloomu osas ei olnud oma olemuselt ega ka nii, nagu hageja poolt esitatud, alternatiivsed. Arvestades hageja õigusharidust ja sellest tulenevat mõistlikult eeldatavat eriteadmist ei ole võimalik hageja poolt seda küsimust jätta lahtiseks. Apellant leiab, et valikut abstraktse ja deklaratiivse võlatunnistuse vahel ei saanud TsMS §5

lg-st 1 tulenevalt hageja eest teha maakohus nii, et see viiks hagi rahuldamisele. Ei ole võimalik, et võlatunnistus, mis hageja käsitlusel oli abstraktne, saaks hageja positsioonilt vaadatuna muutuda ühtäkki deklaratiivseks ilma minimaalselt tõendamiskoormise ka deklaratiivse võlakohustuse loomise tahte osas temale enesele ülekandumata. Maakohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud tahet luua abstraktne kohustus, kuigi hageja ise samas tugines sellele, seega oleks võlakirjal deklaratiivse võlatunnistuse tunnuste sedastamisel pidanud jätma hagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud kostja tahet luua deklaratiivne võlakohustus. Kostja on tõendanud temal vastava tahte puudumist, hageja argumentide vaieldavust, vastuolulisust ja ebausutavust, olemasolevatel asjaoludel ka sellise tahte ebamõistuspärastust. Maakohtu käsitlus, et olemasolevatel asjaoludel on tõendamiskoormis kostjal, on väär. Maakohus on jätnud tuvastamata poolte tahte, kuid õigesti tuvastanud ebaselguse hageja tahtes ja tegevuses ning eeldanud põhjendamatult (muidu ei ole selles olukorras mõistlikult seletatav hagi rahuldamine), et hageja ebaselge tahe ja vastuoluline tegevus ei ole asja lahendamisel oluline. Olemasolevatel asjaoludel ei olnud rahatuse tõendamiskoormise täitmine kostjapoolselt antud menetluses vajalik, sest hageja võttis võlakohustuse rahatuse omaks ja esitas hagi aluse ebaselgelt kahe mittealternatiivse variandina, nii abstraktse kui deklaratiivse võlakohustusena, andes vastuolulisi selgitusi ja põhjendusi. Hageja ei vaidlustanud varasemas apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu seisukohti, mis käsitlesid võlakirja kehtivust reaalse raha saamisest tulenevalt. Viidatu laiendab veelgi hageja vastuolulist positsiooni (seega hagejale sobis tinglikult ka see alus). Menetluses vande all on hageja öelnud, et panustas OÜ-sse K. raha. Siiski on maakohus tuvastanud tegelikult vaidlusvälise raha mittesaamise OÜ K. poolt. Hageja vande all antud ütlused on vastuolus tema poolt varasemalt avaldatuga ning pelgalt vande andmine ei kompenseeri neid vastuolusid. Hagi alus ei saa olla sedavõrd laiaulatuslik ja vastuoluline. Hageja peab põhistama hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja laialivalguvast positsioonist tingituna ei ole võimalik määratleda käsundisarnaseks või teenuste osutamise kokkuleppena kostjale tehingut, mille baasilt võiks võlatunnistus olla võimalik. Maakohus on õigesti tuvastanud vabaabielulise suhte hageja ja kostja juhatuse liikme vahel, kuid jätnud käsitlemata, kuidas selline suhe mõjutab maakohtu poolt esiletoodud nö käsundilaadset suhet või kas ja kuidas need konkureerivad. Riigikohus 24.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 on selgitanud, et üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud. Hagejal tuleb tõendada ka deklaratiivse võlakohustuse sõlmimise tahet (eriti kostjal) ning võla olemasolu. Hageja seda teinud ei ole. Maakohus ei ole otsust tehes osundatuga arvestanud. Ka ilmsele vabaabielusuhte olemasolule vaidles hageja vastu. Kui hageja vaidleb vastu ilmsetele asjaoludele, siis võib eeldada mõningast ebasiirust ka muudes tema poolt avaldatud nüanssides, mis kokkuvõttes viib järjekordse tõdemuseni, et hageja esitatut ei saa tõlgendada tema kasuks.

Kostja tahte hindamisel ei ole maakohus lähtunud seostest järelduste tegemisel esiletoodud asjaolude vahel ega oma järeldusi põhistanud. Maakohtu poolt esiletoodud ega asjas esitatud asjaoludel pole kostja tahtele deklaratiivse võlakirja sõlmimiseks võimalik anda mõistlikku põhjendust. Näiteks ei eelda maakohtu poolt tuvastatud asjaolu – vastastikune usalduse kaotus kuidagi, et selle tagajärjeks oleks usalduse kuritarvitajale ning seda veel erimeelsuste olemasolul mingite teenete eest võlakirja seesuguses summas väljakirjutamine. Selline eeldus oleks ebamõistlik. Sellises olukorras võlakirja väljakirjutamine eeldab mõistlikult hoopis mingit erilist täiendavat mõju võlakirja allkirjastajale, mis ületaksid vastuseisu allkirja andmisele, mis mõistlikult tulenes või vähemalt pidi tulenema usalduse kaotusest ja erimeelsustest. Usalduse kaotus ei vääri kuidagi premeerimist. Saab pidada mõistlikuks, et mõju kostja juhatuse liikmele võis tuleneda ohutundest nii kostja seadusliku esindaja pere majanduslikule jätkusuutlikkusele kui äritegevusele (siseinfo kuritarvitamise oht, samuti muu, sh isikliku teabe kuritarvitamise oht), millele lisandus manipuleerimine nii otse kui teiste isikute kaudu. Kostja tõi esile olukordi (sh ka tunnistaja J. K.), kus juhtudel kui kostja seaduslik esindaja võimaldas hagejal viimase pealekäimisel teatud tegevusi, mööndes nii käsundilaadset tegevust abieluvälises peresuhtes, tegutses hageja kostjale kahjulikult, võttis põhjendamatuid riske (nt Telliskivi projekt). Kohus ei ole teinud ühtegi käsundile viitavat tuvastust. Hageja väited kostjale mingite hüvede loomisest tema tegevuse läbi, tuleb pidada hageja paljasõnaliseks põhjendamatult kõrge enesehinnangu väljundiks, kuivõrd tõendeid hageja esitanud ei ole. Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta, et kui hagejale kuuluv OÜ A. Õ. osutaski kostjale teeneid, siis arveldas ebatavapärasel moel. Ei saa pidada mõistlikuks, et abieluliste suhete korrastamiseks soovis kostja juhatuse liige sõlmida võlakirja. Tegelikult soovis A. L., et P. M. tema elust lahkuks ning lõpetaks ohustamise ja manipuleerimise, mis tingis kehtiva võlakirja vormistamise. Käsundilaadse tasulise võlasuhte tuvastamine, veel vähem tasulise kokkuleppe tuvastamine hagejalt teenuste osutamiseks kostjale, ei ole kohtu poolt tuvastatud vastavalt esitatud tõenditele ja poolte faktiväidetele ega pooltel lasuva tõendamiskoormise raames. Poolte poolt esitatud tõenditest ja faktiväidetest ei saa osundatu mõistlikult tuleneda. Maakohus on põhjendamatult keskendunud TsÜS § 96 lg-le 1, kui tehingu vaidlustamise alusele eraldi. Kostja tugines eelkõige võlakirja sõlmimise (loomise) vastuolule heade kommetega. Kostja nõustub maakohtuga, et TsÜS § 96 lg 1 alus eraldisesivana ei ole veenev ega antud asjas kohaldatav, kuid see ei olnud ka kostja vastuväidete eraldiseisev alus. Kostja ei väitnud, ning ei saanudki asjaoludest tulenevalt väita, et ähvardused ja vägivald olid niivõrd vahetud ja tõsised, et temal puudusid mõistlikud valikud. Kostja tõi esile asjaolusid, millest nähtusid ähvardused ja emotsionaalne vägivald TsÜS § 96 lg 1 kohaldamise künnist ületamata. Sedalaadi hageja käitumine, mida kostja kirjeldas, kuulub kogumis käitumise alla, mida tuntakse kui käitumist „vastuolus heade kommetega“. Vastavat on möönnud ka ringkonnakohus 13.10.2008 otsuses. Tuleb arvestada ka hageja isikuga, kes omades juriidilist haridust ja olles ühtlasi endine politsei- kui kohaliku omavalitsuse juhtivtöötaja, omas eeldatavalt oskusi situatsiooni

kontrollimisel nii, et TsÜS § 96 lg 1 kohaldamise või kriminaalvastutuse künnis ei saaks ületatud. See oli hageja isiksust arvestades pigem eeldatav. Kostja juhatuse liikme mõjutamine kuni selleni, et ta oli valmis võlakirja allkirjastama, toimus mitmete kombineeritud võtete ja vahenditega, mis olid nii otsesed kui kaudsed, vahetud ja vahendatud ning kogumis saavutasid hagejale eesmärgi. Hageja omas mitte ainult ärilist vaid ka isiklikku informatsiooni ja oskas seda kasutada (nt. mõjutamine M. V. ja J. K. kaudu, neile teatud väiteid esitades õigesti eeldades, et isikud selle kostja juhatuse liikmele edastavad). Vastavat on tõdenud ka maakohus sellest aga järelmeid tegemata. Oluline oli olukord, milles kostja juhatuse liige oli ja keskkond, mis teda ümbritses võlakirja allkirjastamise ajal, ja sellele vahetult eelnevalt ja järgnevalt. A. L. on esitanud maakohtule vande all antud ütluste ebaõige protokollimise osas vastuväite ega nõustu nii vastuväidetes kui ka esitatud tõenditest nähtuvalt maakohtu käsitlusega sellest, nagu oleks hageja alusetu rikastumine võlakirja täitmise läbi olnud vaid 30 000 krooni. Maakohus ei ole osutanud tähelepanu asjaolule, et kostja esitatud ülekanded on tehtud peale võlakirja vormistamist. Ülekannete (versus sularaha) olemusest tulenevalt, kuivõrd need olid nähtavad, ei olnud vajalik neid eraldi aruandega kinnitada. Kostja on kogu aeg väitnud, et võlakiri ei ole tema tegelik tahe, sellel puudub alus (raha või rahaliselt hinnatav hüve, sealhulgas "käsundilaadne") ning võlakirja andmine on esiletoodud asjaoludel kogumis ja tervikuna vastuolus heade kommetega, sest hageja tegevus, mis viis kostja juhatuse liikme allkirja andmiseni võlakirjale, on vastuolus heade kommetega. Apellant on osundanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-21-06 p 15, milles tõdetakse, et võlatunnistuse kehtivus (pidades siin silmas deklaratiivset võlatunnistust) on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Antud käsitlusest tulenevalt peab olema tühine ka võlakirja kinnitav aruanne, kui võlakiri ise osutub tühiseks. Maakohus ei ole võlatunnistuse nö ülekinnitust vaaginud sellelt seisukohalt. Muude väidete kõrval on antud asjas esitatud väiteid ka sellest, kas võiks käsitleda võlakirjaga tunnustatud summat tasuna P. M.le mingi tööpanuse eest käsundilaadses õigussuhtes. Seetõttu osutab apellant täiendavat tähelepanu maakohtu poolt toimunud tõendite vastuolulisele hindamisele. Kostja on seisukohal, et hageja poolt on peale võlakirja vormistamist omaks võetud asjaoluks see, et ta kostjalt oma väidetava tööpanuse eest OÜ-s K. üldse mitte midagi ei saanud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et avalduses (P. M. 11.01.2006 Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse esileht) on hageja oma rolli, milles temal jäi väidetavalt saamata töötasu, nimetanud „tegevjuhi“ rollina, üksipulgi tuues välja oma ülesanded selles rollis. See roll katub maakohtu poolt esiletoodud tegevjuhi rolliga. Apellant leiab, et seda enam ei oleks saanud maakohus jaatada võlakirja vormistamist käsundilaadses suhte korrastamiseks, mis maakohtu käsitlusel tulenes just hageja tegutsemisest tegevjuhina. Maakohtu järeldused on tõendi sisuga vastuolus. „Muude kokkulepete" osas räägib P. M. kompensatsioonist mingi kokkuleppe rikkumise eest. Pealegi ei eelda isegi muud kokkulepped ja suhted, kui hageja neid oleks tõendanud, nende rahalisust. Kui lugeda, et hageja pidi kostjalt nn "tööpanuse" eest saama 150 000 krooni, mida nagu

võlakirjaga tunnistati, siis isiku võlakirja vormistamisest hilisem Töövaidluskomisjoni pöördumine, avaldus sellest, et ta pole üldse midagi saanud, ning koos sellega esitatud miinimumpalga nõue, ei anna mõistlikku võimalust tuvastada, et võlakirjaga väidetavalt tunnustatud summa võiks olla summa, mille isik pidi saama oma väidetava tööpanuse eest tegevjuhina - hageja enese avaldused välistavad selle. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et võlakirja sõlmimine ei olnud vastuolus heade kommetega, kuivõrd maakohus ei ole võlakirja hindamisel lähtunud võlakirjast ja selle sõlmimise (vormistamise) asjaoludest. Kostja argumentideks oli, et võlakiri ise, selle sõlmimise (vormistamise) fakt, kui selline, oli teatavatel asjaoludel ja teatavatele tõenditele tuginedes heade kommetega vastuolus. Kohus on jätnud kostja osundatud asjaolud ja tõendid kogumina hindamata, keskendudes üksikutele asjaoludele eraldi, millel igaühel eraldi võetult puudus oluline tähendus. Osundades Riigikohtu praktikale lahendis nr 3-2-1-76-01, palus kostja hinnata hageja käitumist just kogumis. Kohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. Maakohus ei ole selgitanud, miks kostja poolt esiletoodud õiguspraktika asjaolude hindamiste juhistest sedalaadi asjades ei oma tähendust. Maakohus ei ole kaalunud, et sund või ähvardus ei pruugi tähendada pelgalt ühe isiku poolt teise füüsilist ja otsest mõjutamist. Kaalutud ei ole isikliku sõltuvuse ning usaldusseisundi ärakasutamise võimalikke mõjusid, emotsionaalse vägivalla mõju, isikutevahelisi suhteid ja käitumist. Kohtupoolselt on jäänud tähelepanuta, et võis esineda ka usaldusseisundi ärakasutamine, erilise isikliku suhte ärakasutamine. Et eeltoodud asjaolud esinesid kostja seadusliku esindaja suhtes korduvalt erinevatel aegadel, kuid suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ja koosmõjus, ning päädisid vaidlusaluse võlakirja vormistamisega. Võlakirja vormistamise (allkirja andmise) ainus eesmärk oli mitte kinnitada mingi kohustuse olemasolu, veel vähem luua selline, vaid kostja seadusliku esindaja isiku P. M. poolsest emotsionaalsest vägivallast ja ähvardustest vabanemine, viimase nö maharahustamine, tema lahkumine seejärel, tülitamise lõppemine, kostja seadusliku esindaja ettevõtluse jätkusuutlikkuse võimaldamine, ning selle kaudu kostja seadusliku esindaja enese ja tema perekonna igapäevase toimetuleku tagamine. Sellistel asjaoludel võlakirja andmine on kostja käsitlusel vastuolus heade kommetega. Tunnistaja M. V. andis ütlusi , et "P. M. käis hommikuti poes (mõeldud pagariäri) kui kostja oli sanatooriumis. Ta ähvardas, et kahjustab K.a mainet, esitab hagisid ja nõudeid. Ta ütles, et hoolitseb selle eest, et kliendid kaovad ära". Samuti andis tunnistaja ütlusi sellest, et kostja seaduslik esindaja oli temale avaldanud, et ei tunne P. M. käitumise tõttu ennast enam turvaliselt, kardab, ning et P. M. kulutavat tema raha. Tunnistaja J. K. andis ütlusi, sellest, et P. M. oli oma olemuselt agressiivne, surus oma mõtteid peale, alandas - kõik see koos mahub mõiste emotsionaalne vägivald alla. Põhjendamatu ning TsMS § 442 lg 8 vastuolus on maakohtu poolne pankrotimenetluse kohta esitatud tõendite tähelepanuta jätmine, nende mittekäsitlemine otsuses. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Osundatud tõenditest nähtusid võlakirja endise ja praeguse omaniku eesmärgid ja kavatsused - saavutada koostöös kontroll kostja äriühingu üle. Apellant osundas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-80-05, p 23, kus leiti, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade

kommete vastasus tuleneb, kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Maakohus ei ole hageja käitumist kogumis analüüsinud. Apellant ei nõustu maakohtu käsitlusega, et on peetud võimalikuks OÜ K. garantiilaadse kohustuse olemasolu OÜ K. osade võõrandamise ärajäämisel. Võimaliku võlatunnistuse järgi kohustatud isikul oli võimalik VÕS § 1028 lg 1 ja 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist (Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-101-04 p 29, leidnud järgmist: "... on võlatunnistuse järgi kohustatud isikul võimalik hagi korras VÕS §1028 lg1 ja 1032 lg1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole"). Võimalik võlatunnistusega antud õigus, mida P. M. soovib OÜ K. suhtes realiseerida, tähendab sisuliselt õigust saada OÜ-lt K. võlakirja alusel perioodilisi makseid summas, mis nähtub võlakirjast (missugusest siiski tuli maha arvata enne nõude loovutamist A. L.a ja OÜ K. poolt P. M.le tasutu). Apellant osundas võlakirja p-le 3: "Osaühing tasub Võlausaldajale punktis 1 nimetatud võlasumma hiljemalt iga kuu 10. ks kuupäevaks tagasi igakuiste maksetega, milleks on 10 000 krooni kuus kuni võla lõpliku tasumiseni". Lähtuvalt eeltoodud käsitlusest saab OÜ K. nõuda P. M.lt võlakirjaga antud õiguse, saada OÜ-lt K. perioodilisi makseid, tagasiandmist. OÜ K. palus antud nõuet käsitleda alternatiivsena (TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt) tsiviilasjas esitatud vastuväidetele, milles osundati ühe võimalusena võlakirja reaalsele iseloomule. Kohtu poolt põhihagi menetluses kostja vastuväidete arvestamine tingib kostja (põhihagis) arvates hagi rahuldamata jätmise, mistõttu vastaval juhul, kui kohus jätab hagi rahuldamata tulenevalt kostja vastuväidete tõendatusest ja põhjendatusest, pole vastuhagi nõude osas vaja sisulist otsust teha. Apellant vaidlustab alternatiivselt ka vastuhagi rahuldamata jätmise, kuivõrd vaidlustamata jätmine võib apellatsioonikohtu lahendi ja selles tehtavate tuvastuste mitteetteaimatavuse tõttu halvendada kostja/vastuhageja menetluslikku olukorda. Maakohus on vastuhagi jätnud rahuldamata seoses sellega, et põhihagi rahuldamine välistab vastuhagi rahuldamise. Viidatud põhjendusel ei käsitlenud maakohus vastuhagi. Vastuhagi oleks tulnud käsitleda, kui faktiliselt olemasolevad õigussuhted oleks seesugused, et oleks võimalik tuvastada, et võlakirjaga tunnistatud kohustuse alusel kostja raha ei saanud ega pidanudki saama. Juhul, kui antud asjas esitatud väidetest ja tõenditest hoolimata asub kohus eelviidatud seisukohale, leiab apellant, et vastunõude rahuldamise eeldusel ei saa hagi rahuldada. Seesugusele seisukohale asumine eeldab apellatsioonikohtu poolselt maakohtu poolt võlakirjaga seoses esitatud asjaolude ümberhindamist, ning vähemalt maakohtu otsuse motiivide muutmist. Maakohtu otsuse motiveeriva osa võimalik muutmine võib tingida olukorra, kus tuleb käsitleda vastuhagi nõuet. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normide rikkumist. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt ning maakohtu järeldus

tugineb tõendite analüüsile. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuses olevaid põhjendusi. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses olevaid väiteid on maakohus otsuses käsitlenud. Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtuga, siis ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele peab kolleegium vajalikuks märkida alljärgnevat. Maakohus tuvastas alljärgnevad faktilised asjaolud:

esitamisega. Garantiivastutust on kohus käsitlenud seonduvalt poolte väidetega. Hageja taotles viiviste väljamõistmist, lähtudes 22.06.2005 võlatunnistuse p 4 kokkulepitud määrast, so 0,5 % päevas. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist, millist õigust ongi hageja kasutanud. Viivise arvestuse osas ei ole vastuväiteid esitatud apellatsioonkaebuses. Kohus on põhjendatult rahuldanud kõrvalnõude perioodi 10.09.2005-10.11.2006 eest viivise väljamõistmises summas 120 000 krooni. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha vastuhagi osas. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata põhjusel, et kuivõrd leidis tõendamist deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu, siis vastuhagis toodud väited konstitutiivse võlatunnistuse kohta on ainetud ning nõue hagejale kostja poolt tasutud summa tagastamiseks on jäetud rahuldamata. Maakohus on põhjendanud, miks ei ole võimalik vastuhagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda teha maakohtust erinevat otsust. Apellant esitas pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist apellatsioonkaebuse täpsustuse, milles tõi esile uue asjaolu, mida ei ole varem esitatud. Nimelt A. L.al, kes allkirjastas kostja võlatunnistuse, oli esindusõigus 22.06.2005 lõppenud. OÜ K. juhatuses on A. L. alates 10.07.1997 ning volitused kehtisid kolm aastat, seega lõppesid 10.07.2000 ning seda tähtaega ei ole pikendatud. Kolleegium leiab, et nimetatud uus asjaolu tuleb jätta tähelepanuta. Apellatsioonimenetluses on uute tõendite ja asjaolude esitamine piiratud ning selle esitamine peab olema põhjendatud. TsMS § 652 lg 4 kohaselt uue asjaolu esitamist peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama. TsMS § 652 lg 3 järgi ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta (TSMS § 652 lg 3 p 1) ning, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus (TSMS § 652 lg 3 p 2). Nimetatud asjaolusid uue asjaolu esitamiseks ringkonnakohtus kolleegium ei tuvastanud. Tsiviilasi on menetluses alates 08.02.2006, kusjuures kostjat esindas õigusteadmistega lepinguline esindaja. Asjaolu, kas juhatuse liikmel oli esindusõigus või mitte, pidi kostjale olema teada juba hagiavalduse ärakirja kättesaamisel. Kolleegium leiab, et kuivõrd apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust otsuse tühistamiseks, siis tuleb kaebus jätta rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Ele Liiv

Mare Merimaa

Imbi Sidok