Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas kaebusi, avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

selgitanud ka seda, mis ajal ning asjaoludel need tema jaoks ähvardavad mõjutused algasid ja lõppesid või milles need seisnesid. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. 22. juunil 2005. a. sõlmis OÜ K. A. L.a isikus P. M.ga kokkuleppe, mille pealkirjastasid kui võlakirja. Selle punktist 1 nähtub, nagu võlgneks selle sõlmimisel OÜ K. P. M.le 150.000 krooni, punktist 3 nähtub, et võlasumma tasub OÜ K. võlausaldajale tagasi igakuiste maksetega, milleks on 10.000 krooni kuus kuni võla lõpliku tasumiseni. Järgmine dokument, mis sõlmiti, oli P. M. ja OÜ K. vaheline võlakohustuse täitmise aruanne seisuga 10. august 2005. a. Sellest nähtub, nagu oleks OÜ K. 10. augustil 2005. a. maksnud P. M.le 30.000 krooni, misjärel võla jääk oleks 120.000 krooni. Dokumendid valmistas ette ja esitas A. L.ale allakirjutamiseks P. M.. Võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole, kuivõrd OÜ K. on võlakirja tühistanud 6. jaanuaril 2006. a. tühistamisavalduse tegemisega P. M.le ja P. P.le. Olemasolevatel asjaoludel nõude loovutamine ja ka pankrotiavalduse esitamine kohtusse ei toimunud heas usus. P. M. ja OÜ K. vahel võlasuhet ei ole ega ole kunagi olnud, võlakiri on fiktiivne. OÜ K. A. L.a isikus sõlmis võlakirja ähvarduste ja jätkuva psühholoogilise terrori mõjul, kus P. M. kasutas ära oma seisundit ja A. L.a kogenematust juriidilistes küsimustes. P. M. ähvardused nähtuvad A. L.a ja P. M. kirjavahetusest. A. L. sõlmis OÜ K. nimel võlakirja, kuivõrd P. M. ähvardas muidu OÜ K. kodulehe sulgeda, halvustada OÜ-d K. klientide ees, esitada väljamõeldisi OÜ K. kontrollimisega kurnamise eesmärgil tervisekaitseametile ning maksu- ja tolliametile. Võlakirja tegelikust juriidilisest olemusest ei olnud A. L. teadlik. Suhte isiklikku iseloomu näitab ka tõik, et A. L. ise ja OÜ K. nimel loobus võlakirja täitmast pärast võlakirja loovutamist. A. L. ja P. M. olid elukaaslased alates 2003. a. augustist. P. M. aitas A. L.a OÜ K. asjaajamistes, elas faktiliselt A. L.a majas, tõi oma lapsed sinna elama, registreeris isegi oma õigusbüroo sellel aadressil ja pidas seal selle kontorit tasuta. Asjaosaliste suhted jahenesid 2004. a. lõpus, põhjuseks iseloomude sobimatus, erinev arusaam OÜ K. olemusest ja tulevikust, P. M. algatusel OÜ K. nimel volituseta tehtud ebaõnnestunud, suure kahjuga lõppenud äritehingud. Suhted kulmineerusid, kui, kasutades ära isiklikku suhet, tegi P. M. A. L.ale 2005. a. kevadsuvel ettepaneku anda temale pool firmast OÜ K. selleks, et ta saaks samuti end omanikuna, mitte aga ülalpeetavana tunda. A. L. firmat ei loovutanud, millele P. M. vastas ähvarduste ja psühhoterroriga, kuritarvitades tema suhtes olnud usaldust. Arvestades võlakirja tühisust on P. M. A. L.a arvel alusetult rikastunud ning alusetu rikastumise järgi saadu peab P. M. tagastama. P. M.le makstud summade näol ei ole tegemist võla tunnistamisega P. M. ees (või P. P. ees). Võlakiri on kehtetu eelkõige võlakirja tühistamise alustest tulenevalt. Võlakirjaga antud õigus on tühine, kuna selle õiguse sai võlakirja esialgne adressaat P. M. läbi tegude, missugused on vastuolus heade kommetega. P. M., olles õigusteadmistega isik, õigussuhtes tugevam pool, kasutas mitte millegagi õigustamatu rikastumise eesmärgil ära õigusteadmisteta isikut, kes oli mõjutatud isiklikust suhtest samuti ähvarduste kaudu, kasutades ära A. L.a emotsionaalset sundseisu. Seesugune teguviis on vastuolus ühiskonna üldise arusaamisega kõlblusest - seesugused P. M. teod on taunitavad ja ebamoraalsed. Vastuhagi OÜ K. esitas vastuhagi õiguse tagasiandmiseks. Võimalik võlatunnistusega antud õigus, mida P. P. soovib OÜ K. suhtes kohtu kaudu realiseerida, tähendab sisuliselt õigust saada OÜ-lt K. perioodilisi makseid summas, mis nähtub võlakirjast. Võlatunnistuse järgi kohustatud isikul on võimalik hagi korras VÕS § 1028 lg. 1 ja § 1032 lg. 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Põhihagi aluseks oleva

võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole, kuivõrd K. OÜ on võlakirja tühistanud 6. jaanuaril 2006. a. tühistamisavalduse tegemisega P. M.le ja P. P.le. TsÜS § 98 järgi toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. P. M. ja K. OÜ vahel võlasuhet ei ole ega ole kunagi olnud. Võlakiri on fiktiivne. Juhul, kui kohus leiab OÜ K. vastuväidetest ja asjas esitatud tõenditest tulenevalt, et võlakirja näol on tegemist reaalse, mitte aga abstraktse kohustusega, siis tuleb arvestada, et kohtuistungil 14. novembril 2006. a. on P. P. ja tema õiguseellane P. M. avaldanud, et võlakirja järgi ei ole nad andnud OÜ-le K. ühtegi krooni raha (rahatuse omaksvõtt). Osundatust tuleneb, et kuivõrd isikud ei ole saanud võlakirja järgi raha, ei pea OÜ K. ka midagi tagasi maksma, ning P. P. nõude saab nõude rahatusest tulenevalt jätta rahuldamata. Kostja vastus vastuhagile P. P. palus jätta vastuhagi rahuldamata. Vastuhagi nõuet saab käsitleda kui põhihagi tasaarveldamisele suunatud võlatunnistuse tagastamise nõuet, mille rahuldamine tooks kaasa põhihagi rahuldamata jätmise. Hageja ei saa esitada kehtivuse vastuväiteid võlatunnistusele, kuna kehtivust on ta ise ilma sunnita kinnitanud. Võlatunnistuse täitmisest keeldumise kavatsuse puhul ei saa kõne alla tulla üksnes selle hagi korras tagasinõudmine VÕS § 1028 lg. 1 ja § 1032 alustel. Mingil juhul ei saa kord välja antud võlakirja tühistada või kehtetuks tunnistada TsÜS-is tehingu kohta sätestatu alusel, sest seadus seda võlakirja puhul ei võimalda. Esimese astme kohtu otsus

kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt on võlakiri käsitletav võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses. Poolte vahel on sõlmitud võlakiri ning see on kehtiv. VÕS § 9 lg. 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega ja leping loetakse sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu olulistes tingimustes. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud võlakirja 22. juunist 2005. a. summas 150.000 krooni ja võlakohustuse täitmise aruande seisuga 10. august 2005. a., millest nähtub, et kostja on tagastanud P. M.le nimetatud võlakohustusest 30.000 krooni ning võlajääk on 120.000 krooni. Hageja ei eita pakkumuse tegemist. Kostja nõustumus ehk tahteavaldus, millega ta võttis endale lepingust tulenevad kohustused, võib TsÜS § 68 järgi olla nii otsene, kaudne kui ka vaikimisi (tegevusetusega) tehtud. Vaidlust ei ole asjaolus, et kostja kirjutas võlakirjale ja võlakohustuse täitmise aruandele ise alla pärast selle läbilugemist. Seega saab allkirja andmist käsitelda otsese tahteavaldusena. Allkirja tähendus võlakirjal ongi see, et allkirja andja kinnitab, et ta on nõus esitatud tingimustega, samuti on allkirja funktsioon identifitseerida tahteavalduse tegija. Seega on poolte vahel tekkinud võlasuhe. Tuvastatud pole, et nimetatud võlakiri ei kehtiks või oleks võltsitud. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda kõnealusest võlakirjast. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s. t. kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s. t. VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn. deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s. t. võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lõikes 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Eeltoodust tulenevalt on leping, millega tunnistatakse pooltevahelise vaidlusaluse kohustuse olemasolu ja lepitakse kokku selle täitmise modaliteedid, eelduslikult deklaratiivne võlatunnistus. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja ei ole aga nimetatud asjaolusid millegagi tõendanud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostja suhtes oleks kasutatud mingit sundi võlakirjale allakirjutamiseks nagu kostja on väitnud pooltele esitatud tühistamise avalduses. Kostja väited, et võlakiri oli tehtud P. M. sunnil ning võlakirja alusel ei ole ta mingit raha saanud, on paljasõnalised ja tõendamata. Kohtule esitatud e-kirjad ei tõenda, et leping sõlmiti kostjat ähvardades, kuna meilid on saadetud mitmeid kuid pärast lepingu sõlmimist. Kohtule esitatud töövaidluskomisjoni otsus tõendab üksnes seda, et P. M. poolt on töövaidlus-komisjonile esitatud avaldus töösuhte tuvastamiseks ja saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks, kuid see jäeti aegumise tõttu rahuldamata. Nõustuda ei saa kostjaga, et võlakiri on tühine, kuna on vastuolus heade kommetega. Võlatunnistuse olemasolu korral ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi, kui võlatunnistusega tunnistatakse tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Nii ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, muuhulgas ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. VÕS § 76 lg. 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud

isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 101 lg. 1 p. 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 113 lg. 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on arvestanud viiviseid perioodi 10. september 2005. a. – 10. november 2006. a. eest summas 155.500 krooni. Arvestades asjaolu, et viivis ei tohi ületada põhinõuet, vähendas hageja viivist 120.000 kroonini. Seoses sellega, et kostja ei ole viivise arvestusele vastu vaielnud, tuleb viivis 120 000 krooni kostjalt välja mõista. Apellatsioonkaebus K. OÜ palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata tsiviilasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Maakohus käsitles võlakirja võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses, leides, et kostja oli võlakirja sõlmimisega tunnistanud raha saamist. Kohus leidis ka, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ehk võlatunnistusega, mille eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine. Üldjuhul oleks kostja tõendamiskoormiseks näidata, et ta raha ei saanud, et võlga ei ole või see on lõppenud, s. h. esitada vastunõue võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise sätete järgi. Apellandi seaduslik esindaja ongi pöördunud kohtusse võlakirja eksomaniku vastu raha tagasisaamise eesmärgil. Kuid olemasolevatel asjaoludel ei olnud seesuguse tõendamiskoormise täitmine kostja poolt antud menetluses siiski vajalik, sest hageja võttis võlakirjaga väidetavalt kinnitatud võlakohustuse rahatuse omaks ning kinnitas seda, võttes sellega kostjalt ära selle asjaolu tõendamiskoormise. Seega hageja kinnitas ise sisuliselt seda, et hüpoteetilist raha saamisest tekkida võinud kohustust, mida oleks võinud võlatunnistusega kinnitada, ei ole. Selle asjaolu on kohus jätnud tähelepanuta. Kohus, olles ühelt poolt tuvastanud, et vaidlusaluse võlakirja sõlmimine eeldas varasemat raha saamist ja et võlakiri tähendas selle tunnistamist kostja poolt, oli teiselt poolt kohustatud arvestama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg. 1 ja § 436 lg. 4 ning jätma hagi rahuldamata, sest hageja enese võlakirja rahatuse jaatus välistas hagi rahuldamise. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Kuid tuvastades deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu, ei ole kohus määratlenud, milles seisnes tehing, mille kehtivust võlakirjaga väidetavalt tunnistati. Kui sellist tehingut ei ole võimalik tuvastada, ei ole hagejal võimalik ka deklaratiivsele võlatunnistusele tugineda. Maakohus on seevastu käsitlenud oferdi-aktsepti õigussuhet. Seesugune käsitlus välistab iseenesest deklaratiivse võlatunnistuse, kuna kohus ei ole eeldanud oferdi-aktseptina tunnustatava põhitehingu olemasolu - seega on otsus vastuoluline. Samuti ei ole vaidlevad pooled väitnud ega esitanud tõendeid, et nendevahelised õigussuhted oleksid kujunenud oferdi-aktsepti teel. Kohtuotsuses sisalduv viide VÕS § 396 lõikele 2 on käsitletav pelgalt Riigikohtu lahendi refereeringuna, kuivõrd "raha saamise" tuvastamine välistab teiselt poolt antud sätte kohaldamise. Kohtuotsus on selles osas vastuoluline, kuivõrd selles käsitletakse "P. M. õigust saada summat tööpanuse eest". Kohus on siin hinnanud töövaidluskomisjoni otsuse resolutiivosa, mis ei ole vaidluses üldse asjassepuutuv, jättes aga samas põhjendamatult hindamata töövaidluskomisjoni poole pöördunud isiku, võlakirja eksomaniku P. M., avaldused töövaidlusasjas ja seda kinnitavad tõendid. Üheks selliseks oli avaldus saamata jäänud töötasu nõudes (miinimumpalga ulatuses). Kui lugeda, et isik pidi kostjalt nn. "tööpanuse" eest saama 150.000 krooni, mida siis võlakirjaga tunnistati, siis isiku hilisem töövaidluskomisjoni pöördumine, avaldus sellest, et ta pole üldse midagi saanud, ning koos sellega esitatud miinimumpalga nõue ei anna mõistlikku võimalust tuvastada, et võlakirjaga väidetavalt tunnustatud summa võiks olla summa, mille isik pidi saama oma tööpanuse eest võlakirja eksomaniku avaldused välistavad selle. P. M. töövaidlusasjas tehtud avaldustest

taganenud ei ole. Kuivõrd asjaosalised seda ei eita ega vaidlusta, et enne võlakirja vormistamist olid K. OÜ juhatuse liikme ja P. M. vahel mehe-naise suhted, siis välistab TsÜS § 86 sedalaadi suhte käsitlemist nii tööpanusena kui rahaliselt hinnatavana. Kostja väited, argumendid ja tõendid, mis seondusid heade kommete vastasusega, olid suunatud just võlatunnistusele, mitte aga hüpoteetilisele kohustusele, mille olemasolu nagu tunnistati, mida aga de facto ei ole ei nüüd ega varem olemas olnud. Kostja argumendiks oli see, et võlakiri ise, selle sõlmimise (vormistamise) fakt kui selline, oli teatavatel asjaoludel ja teatavatele tõenditele tuginedes heade kommetega vastuolus. Kohus on jätnud kostja osundatud asjaolud ja tõendid hindamata, keskendudes asjaoludele, millel puudus tähendus heade kommetega vastuolu kontekstis ning mida vaidlusosalised ise esile ei toonud. Riigikohus on leidnud, et nii võlatunnistuse (konstitutiivse) kui selle aluseks oleva tehingu heade kommetega vastuolu võib tulla kõne alla, kui heade kommetega vastuolus on võlatunnistuse andmine ise. Samuti on Riigikohus leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus tuleneb kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Käsitledes võlakirja vormistamise asjaolusid, on kohus põhjendamatult jätnud hindamata tunnistajate ütlused, mis on tõendiks esitatud võlakirja vormistamisele eelneva perioodi olukorra põhistamiseks. Kohus ei ole märkinud, et need tõendid oleks tulnud arvestamata jätta, samas aga on kohus neile jätnud üldse hinnangu andmata, isegi viited nendele puuduvad. Küll on kohus leidnud, et kostjale on saadetud meilid pärast lepingu sõlmimist, millest kohus järeldas, et kostja ei ole suutnud ähvardamist põhistada. Samuti ei ole kohus kaalunud seda, et sund või ähvardus ei pruugi tähendada pelgalt ühe isiku poolt teise füüsilist mõjutamist. Kaalutud ei ole isikliku sõltuvuse ning usaldusseisundi ärakasutamise võimalikke mõjusid, emotsionaalse vägivalla mõju, isikutevahelisi suhteid ja käitumist. Pankrotimenetluse kohta esitatud tõenditest nähtuvad võlakirja endise ja praeguse omaniku eesmärgid ja kavatsused - saavutada koostöös kontroll kostja äriühingu üle. Läbi hageja poolt P. M. antud volikirja on tuvastatav võlakirjasumma sissenõudmismenetluse ettekavatsetus veel enne võlakirja vormistamist tandemis hageja ja tema esindaja. Seega ei ole kohus hinnanud olukorda tervikuna. Konstitutiivse kohustuse loomise tahet pidi tõendama võlausaldaja, hageja ei ole seda tõendanud. Kui eeldada, et võlakiri kehtis, ei ole kohus hinnangut andnud asjaolule, et hageja ise ütles 10. oktoobri 2005. a. avaldusega lepingu üles ning hageja ei ole ülesütlemisavaldusest taganenud. VÕS § 195 lg. 2 kohaselt on ülesütlemise tagajärgedeks muuhulgas poolte ülesütlemisjärgsete lepinguliste kohustuste täitmisest vabanemine. Tulenevalt ülesütlemisest on kostja siiski esitanud vastuväited ka viivisenõudele, kuid kohus on viidatud asjaolu põhjendamatult tähelepanuta jätnud. Kui isegi lugeda võlakiri kehtivaks ja selle täitmine kostjale kohustuslikuks, siis kostja ei pea maksma viivist vähemalt ülesütlemisjärgse perioodi eest. Kohus ei ole osutanud tähelepanu sellele, missugustes summades oli võlakirja eksomanikule tasutud ning mis sellest tuleneda võis. Asjas on esitatud tõendeid (võlakirja n.ö. täitmisaruanne, maksekorraldused), et võlakirja eksomanik oli saanud 50.400 krooni. Isegi eeldades võlakirja kehtivust ja võla olemasolu ei olnud võimalik loovutada praegusele hagejale nõuet enamas kui 99.600 krooni summas. Võimaliku võlatunnistuse järgi kohustatud isikul oli võimalik VÕS § 1028 lg. 1 ja § 1032 lg. 1 järgi võlausaldajalt nõuda võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist. Võimalik võlatunnistusega antud õigus, mida P. P. soovib OÜ K. suhtes realiseerida, tähendab sisuliselt õigust saada OÜ-lt K. võlakirja alusel perioodilisi makseid summas, mis nähtub võlakirjast. Seega lähtuvalt eeltoodud käsitlusest saab OÜ K. nõuda P. P.lt võlakirjaga antud õiguse

tagasiandmist. OÜ K. palus seda nõuet käsitleda alternatiivsena tulenevalt TsMS § 370 lg. 2 tsiviilasjas esitatud vastuväidetele, milles osundati võlakirja reaalsele iseloomule. Kohtu poolt põhihagi menetluses kostja vastuväidete arvestamine tingib kostja (põhihagis) arvates hagi rahuldamata jätmise, mistõttu vastaval juhul, kui kohus jätab hagi rahuldamata tulenevalt kostja vastuväidete tõendatusest ja põhjendatusest, pole vastuhagi nõude osas vaja sisulist otsust teha. Võlakirja n. ö. eelkohustuse rahatuse tuvastamise puhul ei oleks kohus pidanud läbi vaatama ja rahuldama OÜ K. vastunõuet "Võtta ära P. P.lt õigus saada OÜ-lt K. 22. juuni 2005. a. võlakirja järgse võlasumma tagastamist perioodiliste maksetega 10.000 krooni kuus". Apellant peab vajalikuks alternatiivselt vaidlustada ka vastuhagi rahuldamata jätmise. Maakohus on vastuhagi jätnud rahuldamata seoses sellega, et põhihagi rahuldamine välistab vastuhagi rahuldamise. Vastuhagi oleks tulnud käsitleda, kui faktiliselt olemasolevad õigussuhted oleksid seesugused, et oleks võimalik tuvastada, et võlakirjaga tunnistatud kohustuse alusel kostja raha ei saanud ega pidanudki saama, kohustust, mida võlakirjaga tunnistada, ei ole, kuid kostjal on hageja ees sellest hoolimata võlakirjast tulenevad rahalised kohustused, mis välistavad vastunõude olemasoluta hagi rahuldamata jätmise. Juhul, kui esitatud väidetest ja tõenditest hoolimata asub kohus eelviidatud seisukohale, leiab apellant, et vastunõude rahuldamise eeldusel ei saa hagi rahuldada. Maakohus ei ole vastuhagi sisuliselt lahendanud ning on kaheldav, et juhul, kui esinevad asjaolud, mis annavad alust vastuhagi käsitlemisele, saab apellatsioonikohus seda teha ilma asja maakohtusse tagasi saatmata. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg. 1 p. 5 ja lg. 2 alusel tühistada, tsiviilasi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Nii tühistab ringkonnakohus TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 656 lg. 2 lause 2 võimaldab ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka paragrahvi lõikes 1 nimetamata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus on vastuoluline ja olulises ulatuses põhjendamata, olulises ulatuses on täitmata ka eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392). TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg. 8 lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Otsuses ei ole tuvastatud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude kogumit ega analüüsitud poolte kõiki väiteid, samuti ei põhine kõik kohtu järeldused poolte poolt esitatud asjaoludel ja tõenditel. Hageja tugines oma rahalise nõude alusena kostja poolt 22. juunil 2005. a. antud võlakirjale. Selle üle, et kostja on vaidlusaluse võlakirja välja andnud, pooled ei vaielnud. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et mingit raha ei ole võlausaldaja kostjale andnud: asjaolu, et raha andmist ega saamist ei toimunud, on sõnaselgelt kinnitanud mõlemad pooled nii esimese astme kohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses. Asjaolule, nagu oleks

võlatunnistus välja antud kostja poolt saadud raha tagastamiseks, ei olnud hageja tuginenud ka oma hagi alusena. Vastupidi, hageja väitis, et rahatuse probleemi ei saa tekkida, kuna võlakirja andmise eesmärgiks oli abstraktse kohustuse loomine. Seega on ebaõige maakohtu otsuse põhjenduses märgitu, nagu vaidleksid pooled muuhulgas selle üle, kas kostja on ka tegelikult P. M.lt 150.000 krooni saanud. Märkinud otsuses, nagu oleks vaidlusaluse võlakirjaga tõendatud kostja poolt raha saamine, hindas kohus kostja poolt võlakirja andmise fakti erinevalt mõlemast poolest ja lahendas asja asjaolust lähtudes, millele kumbki pooltest ei olnud oma nõuete või vastuväidete alusena tuginenud. Veel enamgi, kohus rajas otsuse asjaolule, mille asetleidmist mõlemad pooled olid eitanud. Sellega rikkus maakohus TsMS § 5 lõiget 1, mille kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, aga ka § 436 lõiget 4, mille kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud; samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Muuhulgas ei ole maakohus otsuses isegi põhjendanud, miks ta ei arvestanud poolte ühiste väidetega, mille kohaselt mingit raha üleandmist kostjale ei ole toimunud. Hagiavalduse kohaselt pidas hageja kostja 22. juuni 2005. a. võlakirja abstraktseks võlatunnistuseks, mille alusel kostjal tekkis raha maksmise kohustus. Maakohus leidis õigesti, et võlakirja näol on tegemist võlatunnistusega. Et võlatunnistus on oma sisult ühepoolne lubadus kohustus täita ja pooled ei vaidle selle üle, et niisuguse lubaduse kostja andis, siis ei ole asjakohane maakohtu otsuses sisalduv käsitlus lepingu sõlmimise kohta pakkumuse esitamise ja nõustumuse andmisega. Küll on õige tõdemus, et muuhulgas vaidlevad pooled selle üle, kas tegemist on abstraktse või deklaratiivse võlatunnistusega. Maakohtu vaidlustatud otsus on selles osas aga vastuoluline, sest maakohus on pidanud võlatunnistust kord deklaratiivseks ja samas jälle abstraktseks võlatunnistuseks. Kumbagi seisukohta ei ole kohus nõuetekohaselt põhjendanud. Otsuses ei ole tuvastatud ka faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid anda vaidlusalusele võlatunnistusele õigusliku hinnangu ja mille tuvastamine on vaidluse lahendamise eelduseks. Abstraktse võlatunnistuse mõiste on sätestatud VÕS § 30 lõikes 1, mille kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Selle sätte kohase võlatunnistusega luuakse uus kohustus, mis võib olla kas iseseisev või loodud olemasoleva kohustuse kõrvale. Niisugune võlatunnistus ei vaja võlaõiguslikku alust ja selle kehtivus ei sõltu taolise aluse olemasolust või kehtivusest ning abstraktsest võlatunnistusest tulenevale nõudele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest. Maakohus märkis otsuses õigesti, et mitte kõik võlatunnistused ei ole abstraktsed. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat. Niisugune võlatunnistus sõltub selle aluseks olevast põhikohustusest, sellele saab esitada võlatunnistuse aluseks olevast suhtest tulenevaid vastuväiteid ning deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks on panna võlatunnistuses tunnistatud kohustuse puudumise tõendamise koormis võlgnikule. Vaidluse lahendamiseks tuli maakohtul pooltevaheline õigussuhe esmalt kvalifitseerida, sest sellest oleneb tõendamisele kuuluvate asjaolude koosseis ja see, kuidas jaguneb tõendamiskoormis poolte vahel. Et otsustada selle üle, kas tegemist on abstraktse või deklaratiivse võlatunnistusega, tuli hinnata võlatunnistuse sisu ja ulatust. Maakohtu otsus niisugust hinnangut vaidlusalusele 22. juuni 2005. a. võlakirjale ei sisalda vaatamata sellele, et vastuses hagile on kostja oma sellekohased seisukohad esitanud. Ka kostja seisukohtadele ei ole kohus hinnangut andnud. Poolte tahet luua abstraktne võlakohustus peab tõendama võlausaldaja, seega hageja. Kui hageja ei suuda taolist tahet tõendada, siis lähtutakse sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Hagiavalduses on hageja küll väitnud, et 22. juuni 2005. a. võlakiri on abstraktne võlatunnistus, ei ole aga esile toonud asjaolusid, mille alusel võiks teha järeldusi

poolte tahte kohta võlatunnistuse väljaandmisel. Taolistest asjaoludest kõneles hageja esmakordselt apellatsioonikohtu istungil. Maakohus ei juhtinud hageja tähelepanu esiletoodud faktiliste asjaolude ebapiisavusele ega teinud talle ettepanekut nende faktiliste asjaolude esiletoomiseks, millega hageja põhjendab võlatunnistusega loodud kohustuse abstraktsust, samuti nende asjaolude kohta tõendite esitamiseks. Sellega rikkus maakohus TsMS § 392 lg. 1 punkte 3 ja 4, mis panevad kohtule kohustuse selgitada eelmenetluses muuhulgas eelkõige välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Pooltevahelise õigussuhte kvalifikatsioonist sõltub see, milliseid vastuväiteid saab kostja nõudele esitada. Seega saab alles pärast õigussuhte kvalifitseerimist hinnata seda, millised kostja poolt esitatud vastuväidetest on asjakohased. Hinnata tuleb üksnes asjakohaste vastuväidete tõendatust. Siiski ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, nagu ei saaks võlakiri iseenesest olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Et deklaratiivne võlatunnistus sõltub selle aluseks olevast põhikohustusest ja sellele saab esitada võlatunnistuse aluseks olevast suhtest tulenevaid vastuväiteid, siis võib taolise võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisus, sealhulgas vastuolu tõttu heade kommetega, tuua kaasa ka võlatunnistuse tühisuse. Abstraktne kui õiguslikult neutraalne võlatunnistus ei saa küll reeglina olla vastuolus heade kommetega, kuid erandina võib see kõne alla tulla, kui heade kommetega on vastuolus võlatunnistuse andmine ise (vt. Riigikohtu lahend 3-2-1-21-06). Maakohus ei ole kostja sellekohaseid vastuväiteid tulenevalt pooltevahelise õigussuhte kvalifikatsioonist otsuses käsitlenud. Vastuhagi ja selle aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ei ole kohus otsuses üldse käsitlenud. Nõustuda ei saa ka maakohtu poolt tõendite hindamise viisiga. Et hageja ei ole kunagi väitnud, nagu oleks võlakirja aluseks kostja poolt raha saamine, siis on asjaga seostamatu kohtu järeldus, mille kohaselt ebaõige olevat kostja seisukoht, nagu ei oleks hageja üritanud raha saamist tõendada. Samal põhjusel on ebaõige kohtu järeldus, nagu oleksid paljasõnalised ja tõendamata kostja väited, et ta P. M.lt raha saanud ei ole. Kuna asjaolu üle, et raha ei antud ega saadud, ei ole vaidlust, siis ei pidanudki kostja seda tõendama (TsMS § 231 lg. 2 lause 1, mille kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks). Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt maakohus ei ole otsuses analüüsinud kõiki tõendeid. Nii on, näiteks, üldse igasuguse hinnanguta P. M. poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus (kd. I, tl. 44 – 47) ja tunnistajate J. K. (kd. II, tl. 43) ning M. V. (kd. II, tl. 44) ütlused, millele tugines kostja. Sisulist hinnangut ei ole antud ka võlakohustuse täitmise aruandele seisuga 10. august 2005, millele on tuginenud mõlemad pooled (kd. I, tl. 10 ja tl. 201). Samas ei ole kohus otsuses põhjendanud, miks ta nende tõenditega ei arvesta. Mingit seisukohta ei ole võetud kostja poolt tehtud ülesütlemis- ja tühistamisavalduste kohta. Mis kostjale saadetud e-kirju puudutab, siis leiab kolleegium, et ainuüksi asjaolu, et kirjad on saadetud pärast võlatunnistuse andmist, ei ole piisav, järeldamaks, et nendega ei saa lepingu sõlmimise asjaolusid tõendada. Sisulist hinnangut neile tõenditele ei ole maakohus andnud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita veel täitmata eelmenetluse ülesanded, tuvastada pooltevaheline õigussuhe ja sellest tulenevalt vaidlus lahendada ning koostada seaduse nõuetele vastav kohtuotsus. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik eespoolkirjeldatud rikkumisi kõrvaldada: selles menetluses ei ole võimalik täita eelmenetluse ülesandeid ning tõendite hindamise alusel tuvastada esmakordselt suures ulatuses faktilisi asjaolusid, sest vastasel juhul oleks ebaproportsionaalselt piiratud poolte võimalust otsuse peale edasi kaevata, kuna kassatsioonimenetluses ei ole selle menetluse eripära arvestades võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale ja seetõttu kaotaksid pooled üldse võimaluse selles osas otsust vaidlustada.

Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Ülle Jänes

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.