2.Mõista kostjalt Osaühing K hageja P M kasuks välja põhivõlg summas 120 000 (ükssada kakskümmend tuhat) krooni ning viivitusintress (viivis) põhinõude täitmisega viivitamise eest ajavahemikus 10.09.2005-10.11.2006 summas 120 000 (ükssada kakskümmend tuhat) krooni.
2-06-2728
3.Jätta kostja vastuhagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja Osaühing K kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 21. oktoobril 2009.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.8. veebruaril 2006.a esitas PP Harju Maakohtusse hagi Osaühingu (OÜ) K vastu võla 83 050 krooni väljamõistmiseks. Menetluse käigus hageja suurendas põhinõuet 120 000 kroonini ja viivisenõuet 120 000 kroonini, kuna hagi alusena esitatud võlatunnistusest tulenev võlasumma on muutunud täies mahus sissenõutavaks vastavalt võlatunnistusele märgitud ja kostja poolt endale kohustuslikuks täitmiseks võetud maksetingimustele.
2.6. aprilli 2009.a määrusega on kohus asendanud kooskõlas TsMS § 210 lg-ga 3 esialgse hageja PPuue hagejaga P M.
3.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt kinnitas kostja OÜ K 22. juunil 2005.a P M’le (edaspidi nimetatud ka hageja) antud võlatunnistuses, et ta on kohustatud viimasele tasuma igakuiselt 10 000 krooni, ühtekokku 150 000 krooni. Maksetega viivitamise juhuks tunnistas kostja võlausaldaja õigust nõuda temalt viivist viivitatud maksetelt 0,5% päevas.
10.augustiks 2005.a oli kostja võlatunnistuses märgitud kohustusest täitnud P M’le kokku 30000 krooni (osaliselt ülekannetega, osaliselt sularahas), arusaamatuste vältimiseks on pooled koostanud sellel päeval võlakohustuse täitmise vahearuande, kust nähtuvalt tasumata võla jääk on 120 000 krooni.
12.augustil 2005.a võõrandas hageja võlatunnistuse edasi PP’ule. Nõude loovutamisest teavitati kostjat nõuetekohaselt. Pärast nõudeõiguse üleminekut keeldus võlgnik aga maksete tegemisest uuele võlausaldajale, kuid ei vaidlustanud ka nõuet. Kostja sai 10. oktoobri 2005.a tähtkirjaga kätte võlakohustuse tasumise meeldetuletuse, samuti helistas PP
2-06-2728 hageja ainsale juhatuse liikmele AL mitmeid kordi. 11. novembri 2005.a kirjas nõudis hageja kostjalt kogu võla tasumist 16. novembriks 2005.a. Päev enne pankrotiasja eelistungit (08.01.2006.a) sai PP kostjalt võlakirja tühistamise avalduse, milles kostja teatab, et tühistab võlatunnistuse. Võlakiri on kostja hinnangul fiktiivne, sest see on "ilma rahalise katteta". Võlakirjale olevat kostja andnud allkirja sunni ja terrori mõjul ning on ära kasutatud tema kogenematust juriidilistes küsimustes ning tegelikkuses ei ole P M talle mingit laenu andnud. 24. veebruaril 2009.a sõlmitud nõude loovutamise lepinguga on PP hagi esemeks oleva nõude hagejale (P M) tagasi loovutanud. Hageja leiab, et kehtiv õiguskord ei võimalda võlatunnistust tühistada sarnaselt laenulepingule. Üksnes erandlikel asjaoludel võib nõuda võlakirja tagastamist selle otsese valdaja käest. Tühistamise avalduse esitamisega üldistel alustel ei kaasne võlakirja kehtetust. Võlakiri on vabalt võõrandatav nõudeõigus ning selle uus omanik ei pea teadma, miks selline kohustus taheti luua. Lähtuda saab ja tuleb ainult võlakirjal märgitud andmetest. Võlakiri on kehtiv ning kostjal lasuvat võlakohustust kinnitav dokument, mis pealegi on omandatud heauskselt. Võlgnik on võlakirjast tulenevat maksekohustust korduvalt kinnitanud - tehes esmalt seda võladokumendi allkirjastamisega, seejärel mitmete maksete tegemisega (täitmine) ning seejärel ka täitmise vahearuande allkirjastamisega (ülekinnitamine) ning hoiatustele nõusolekut väljendava reageerimisega (vaikimine). Kostja juhatuse liige pole kunagi vaidlustanud asjaolu, et allkirja võlakirjale on ta ise andnud. Võlakirja tagastamist ei ole kostja nõudnud ega ole esitanud ka ühtegi mõistlikku põhjendust, miks hageja peaks talle võlatunnistuse tagasi andma. Kostja väited sellest, et tal olid isiklikku laadi suhtes omavahelised probleemid P M , ei saa olla asjassepuutuvad. Ühtegi tõsiseltvõetavat ähvardust või psüühilisele terrorile viitavat tegu, mida kostja suhtes oleks toime pandud, pole teada. Kostja on ise väitnud, et P M on teda isiklikus plaanis palju aidanud, nad elasid pikemat aega koos ning peamised arusaamatused tekkisid alles pärast lahkuminekut, kuid siis oli võlakiri juba koostatud. Kostja pole selgitanud ka seda, mis ajal ning asjaoludel need tema jaoks ähvardavad mõjutused algasid ja lõppesid või milles need seisnesid.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja hagi ei tunnista. 22. juunil 2005.a sõlmis OÜ KAL’a isikus P M’ga kokkuleppe, mille pealkirjastasid kui võlakirja. Selle punktist 1 nähtub, nagu võlgneks selle sõlmimisel OÜ K P M’le 150 000 krooni, punktist 3 nähtub, et võlasumma tasub OÜ Kvõlausaldajale tagasi igakuiste maksetega, milleks on 10000 krooni kuus kuni võla lõpliku tasumiseni. Järgmine dokument, mis sõlmiti, oli P M ja OÜ K vaheline võlakohustuse täitmise aruanne seisuga 10. august 2005.a. Sellest nähtub, nagu oleks OÜ K10. augustil 2005.a. maksnud P Mle 30000 krooni, misjärel võla jääk oleks 120 000 krooni. Dokumendid valmistas ette ja esitas AL’ale allakirjutamiseks hageja. Võlatunnistusega tunnistatud kohustust kostja väitel tegelikult ei ole, kuivõrd OÜ K on võlakirja tühistanud 6. jaanuaril 2006.a tühistamisavalduse tegemisega P M’le ja PP u’le. Olemasolevatel asjaoludel nõude loovutamine ei toimunud heas usus. P M ja OÜ K vahel võlasuhet ei ole ega ole kunagi olnud, võlakiri on fiktiivne. OÜ KAL’a isikus sõlmis võlakirja ähvarduste ja jätkuva psühholoogilise terrori mõjul, kus P M kasutas ära oma seisundit ja AL’a kogenematust juriidilistes küsimustes. P M ähvardused nähtuvad AL’a ja P M kirjavahetusest. AL sõlmis OÜ K nimel võlakirja, kuivõrd P M ähvardas muidu OÜ Kkodulehe sulgeda, halvustada OÜ-d K klientide ees, esitada väljamõeldisi OÜ Kkontrollimisega kurnamise eesmärgil tervisekaitseametile ning maksu- ja tolliametile. Võlakirja tegelikust juriidilisest olemusest ei olnud AL teadlik. Hageja ja AL’a suhte isiklikku iseloomu näitab ka tõik, et AL ise ja kostja nimel loobus võlakirja täitmast pärast võlakirja loovutamist.
2-06-2728 Kostja väidab, et AL ja hageja olid elukaaslased alates 2003.a augustist. P M aitas AL’a OÜ K asjaajamistes, elas faktiliselt AL’a majas, tõi oma lapsed sinna elama, registreeris isegi oma õigusbüroo sellel aadressil ja pidas seal selle kontorit tasuta. Asjaosaliste suhted jahenesid 2004.a lõpus, põhjuseks iseloomude sobimatus, erinev arusaam OÜ K olemusest ja tulevikust ning hageja algatusel OÜ K nimel volituseta tehtud ebaõnnestunud, suure kahjuga lõppenud äritehingud. Suhted kulmineerusid, kui, kasutades ära isiklikku suhet, tegi P M AL’ale 2005.a kevadsuvel ettepaneku anda temale pool äriühingust OÜ K selleks, et ta saaks samuti end omanikuna tunda. AL poole osaluse loovutamisest keeldus, millele P M vastas ähvarduste ja psühhoterroriga, kuritarvitades tema suhtes olnud usaldust. Arvestades vaidlusaluse võlakirja tühisust, on P M ALa arvel alusetult rikastunud ning alusetu rikastumise järgi saadu peab P M tagastama. P M’le makstud summade näol ei ole tegemist võla tunnistamisega P M ees (või PPu ees). Võlakiri on kehtetu eelkõige võlakirja tühistamise alustest tulenevalt. Võlakirjaga antud õigus on tühine, kuna selle õiguse sai P M läbi tegude, missugused on vastuolus heade kommetega. P M, olles õigusteadmistega isik, õigussuhtes tugevam pool, kasutas mitte millegagi õigustamatu rikastumise eesmärgil ära õigusteadmisteta isikut, kes oli mõjutatud isiklikust suhtest samuti ähvarduste kaudu, kasutades ära AL’a emotsionaalset sundseisu. Seesugune teguviis on vastuolus ühiskonna üldise arusaamisega kõlblusest - seesugused hageja teod on taunitavad ja ebamoraalsed.
KOSTJA VASTUHAGI SISU
5.OÜ Kon esitanud tsiviilasja menetluse käigus vastuhagi õiguse tagasiandmiseks.
6.Vastuhagi kohaselt tähendab võimalik 22. juuni 2005.a võlatunnistusega antud õigus, mida hageja soovib kohtu kaudu realiseerida, sisuliselt õigust saada OÜ-lt K perioodilisi makseid summas, mis nähtub võlakirjast. Võlatunnistuse järgi kohustatud isikul on võimalik hagi korras võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Põhihagi aluseks oleva võlatunnistusega tunnistatud kohustust kostja väidetel tegelikult ei ole, kuivõrd OÜ K on võlakirja tühistanud 6. jaanuaril 2006.a tühistamisavalduse tegemisega P M’le ja PP’ule. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 järgi toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. P M ja KOÜ vahel võlasuhet ei ole ega ole kunagi olnud. Võlakiri on fiktiivne. Juhul, kui kohus leiab OÜ K vastuväidetest ja asjas esitatud tõenditest tulenevalt, et võlakirja näol on tegemist reaalse, mitte aga abstraktse kohustusega, siis tuleb arvestada, et kohtuistungil 14. novembril 2006.a on esialgne hageja PP avaldanud, et võlakirja järgi ei ole antud OÜ-le K ühtegi krooni raha (rahatuse omaksvõtt). Osundatust tuleneb, et kuivõrd isikud ei ole saanud võlakirja järgi raha, ei pea OÜ K ka midagi tagasi maksma, ning PPu nõude saab nõude rahatusest tulenevalt jätta rahuldamata.
HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE
7.Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata. Vastuhagi nõuet saab käsitleda kui põhihagi tasaarveldamisele suunatud võlatunnistuse tagastamise nõuet, mille rahuldamine tooks kaasa põhihagi rahuldamata jätmise. Hageja leiab, et kostja ei saa esitada kehtivuse vastuväiteid võlatunnistusele, kuna kehtivust on ta ise ilma sunnita kinnitanud. Võlatunnistuse täitmisest keeldumise kavatsuse puhul ei saa kõne alla tulla üksnes selle hagi korras tagasinõudmine VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alustel. Mingil juhul ei saa kord välja antud võlakirja tühistada või kehtetuks tunnistada tsiviilseadustiku üldosa seaduses tehingu kohta sätestatu alusel, sest seadus seda võlakirja puhul ei võimalda.
2-06-2728
MENETLUSE KÄIK
8.28. aprilli 2008.a otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 120 000 krooni ning viivise 120 000 krooni, vastuhagi jättis kohus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
9.Kostja esitas Harju Maakohtu eelnimetatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus Harju Maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata tsiviilasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
10.13. oktoobri 2008.a otsusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on vaidlustatud otsus vastuoluline ja olulises ulatuses põhjendamata, olulises ulatuses on täitmata ka eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392). Ringkonnakohtu otsuses sisalduvate juhiste järgi tuleb makohtul asja uuel läbivaatamisel täita veel täitmata eelmenetluse ülesanded, tuvastada pooltevaheline õigussuhe ja sellest tulenevalt vaidlus lahendada ning koostada seaduse nõuetele vastav kohtuotsus.
11.Asja teistkordse läbivaatamise käigus maakohtus on hageja täiendavalt selgitanud, et 22. juuni 2005.a võlakiri allkirjastati kompenseerimaks hageja panust OÜ Ktegevusse. Läbirääkimiste käigus AL’aga arutasid pooled erinevaid variante ning jõudsid lõpuks kokkuleppele 150 000 krooni tasumise osas. Hageja väitel vormistati võlakiri kostja soovil selliselt, et AL’al oleks ka eraisikuna seda raha hagejale maksta. Samas on hageja ka väitnud, et võlakiri vormistati hüvitamaks hagejale tema ja AL’a vahel kavandatud OÜ Kosa müügitehingu ärajäämist. Kostja on jäänud oma seniste vastuväidete juurde ning muutnud seoses hageja vahetumisega vastuhagis esitatud nõuet.
12.Kohtuistungil jäi hageja varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindajad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Alternatiivselt palusid kostja esindajad rahuldada vastuhagi. Kohus kuulas kohtusitungil üle tunnistajad M.M ja J.K ning võttis vande all seletuse hagejalt ning kostja seadusjärgselt esindajalt AL.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
13.Kohus leiab, et põhihagi kuulub rahuldamisele ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
14.Puudub vaidlus selles, et kostja on andnud välja hagis märgitud 22. juuni 2005.a võlakirja. Samuti ei ole vaidlust selles, et võlakirja alusena ei ole hageja kostjale mingisuguseid rahasummasid üle andnud, s.t võlatunnistus ei ole välja antud kostja poolt saadud raha tagastamiseks. Samuti on pooled vaidlustamata asjaolude kohaselt allkirjastanud 10. augustil 2005.a võlakohustuse täitmise aruande. Pooltel on vaidlus eeskätt 22. juuni 2005.a võlakirja kui võlatunnistuse õigusliku olemuse üle. Samuti on vaidlus selle üle, kas võlakiri või võlakirja andmine on vastuolus heade kommetega ning kas võlakirja andmine (allkirjastamine) kostja poolt on toimunud ähvarduse mõjul.
15.TsMS § 658 lg-st 1 tulenevalt teeb maakohus ringkonnakohtu poolt otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral uuesti menetlustoimingud, mis ringkonnakohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad
2-06-2728 õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud.
16.Vaidluse lahendamiseks on vajalik esmalt kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. VÕS § 30 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Samas on õigusalases kirjanduses ja Eesti kohtupraktikas avaldatud korduvalt seisukohata, et VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Lisaks VÕS § 30 lg 1 kohasele konstitutiivsele (abstraktsele) võlatunnistusele võivad pooled kokku leppida deklaratiivses võlatunnistuses, mille eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ja seeläbi välistada võlgniku võimalikud vastuväited sellest kohustusest ning lihtsustada selle sissenõutavust. Võlatunnistuse olemuse väljaselgitamiseks tuleb arvesse võtta võlatunnistuse sisu ja ulatust. (vt: Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2006, lk 113). Seejuures ei saa eeldada poolte tahet luua abstraktne võlakohustus, seda peab võlausaldaja tõendema (vt nt: Riigikohtu 6. septembri 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13, või 23. septembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-08, p 12).
17.Poolte poolt esile toodud asjaolud ja asjas uuritud tõendeid nende kogumis ei võimalda kohtu arvates teha järeldust, et 22. juuni 2005.a võlakirja andmisel oli selle poolte tahe suunatud iseseisva (abstraktse) kohustuse loomisele. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et käesoleval juhul on tegu VÕS § 30 lg 1 kohase konstitutiivse võlatunnistusega. Nimetatud asjaolu kohta puuduvad tõendid, peale hageja enda poolt kohtuistungil antud seletuste (vt toimik, III kd, lk 19). Ka asjaolust, et 22. juuni 2005.a võlakiri ei viita selle aluseks olevale võlasuhtele, ei saa veel iseenesest teha järeldust, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja on menetluse käigus esitanud erinevaid ja osalt vastuolulisi väiteid kõnealuse võlakirja andmise aluseks olevate asjaolude ja poolte eesmärkide kohta. P M poolt 16. septembril 2009.a kohtuistungil antud selgitustest, s.h vande all antud seletustest, nähtub et ajavahemikus 2003.a augustist kuni 2005.a juunini oli hageja panustanud kostja äritegevusse oma energiat ja raha (vt toimik, III kd, lk 19). Hageja tegutsemist kostja nimel ja huvides ei ole kostja iseenesest ka eitanud. Hageja tegutsemise kohta OÜ K tegevjuhina on andnud ütlusi hageja õde M.M (vt toimik, III kd, lk 15), teiste asjas üle kuulatud tunnistajate M.V ja J.K ’e ütluste põhjal ei saa teha kõnealuse asjaolu kohta teistsuguseid järeldusi. Eeltoodu põhjal võib järeldada, et hageja ja kostja vahel eksisteeris käsundisarnane võlasuhe või kokkulepe hageja poolt teenuste osutamise kohta kostjale. Kuivõrd hagejal tekkisid vaidlustamata asjaolude kohaselt 2005.a juunis kostja juhatuse liikmega erimeelsused ning vastastikune usalduse kaotus, otsustasid pooled eeldatavalt oma seniseid õigussuhteid korrastada ning koondada hageja võimalikud tegevjuhina tegutsemisest tulenevad nõuded kostja vastu ühte võladokumenti. Võlakirjas leppisid pooled lisaks kokku võla tasumise tingimustes, m.h kostja juhatuse liikme õiguses täita kohustusi kostja eest. Samas ei ole üheselt tõendatud, et võlakirjaga soovis kostja luua iseseisvat (abstraktset) kohustust. Hageja poolt koos 26. veebruari 2009.a menetlusdokumendiga esitatud tõendid ei tõenda poolte soovi luua vaidlusaluse võlakirjaga iseseisvat kohustust. Need ei anna ka mingisugust täiendavat informatsiooni vaidlusaluste asjaolude kohta lisaks ülalviidatud ütlustele ja seletustele.
18.Eelnenu ei välista kohtu hinnangul käesoleval juhul siiski hagi rahuldamist. Võlatunnistuse õigusliku sisu hindamine on TsMS § 438 lg 1 järgi kohtu pädevuses ning kohus ei ole seejuures seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). 22. juuni 2005.a võlakirjas on kostja tunnistanud hageja nõuet summas 150 000 krooni. Lisaks on
2-06-2728 pooled allkirjastanud 10. augustil 2005.a. võlakohustuse täitmise aruande, kus pooled on deklareerinud 22. juuni 2005.a võlakirjast tulenevate kohustuste täidetust 30 000 krooni ulatuses ning võla jääki 120 000 krooni (vt toimik, I kd, lk 10). Viidatud võlakohustuse täitmise aruanne on vaadeldav võla teistkordse (deklaratiivse) tunnistamisena kostja poolt. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise peamiseks õiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine, selle ülekandumine võlgnikule. Seega peaks kostja suutma tõendada, et põhihagis esitatud nõuet ei ole tekkinud või et nõue on lõppenud (täitmise, tasaarvestamise vms tõttu). Kohtu hinnangul kostja seda tõendanud ei ole. Kostja väidete kohaselt puudus võlatunnistuse andmiseks alus, kuna mingeid õiguslikult siduvaid kohustusi ei olnud poolte vahel tekkinud, kuna hageja aitas teda kostja juhatuse liikme kohustuste täitmisel kui pereliige. Kostja väiteid hageja ja kostja juhatuse liikme AL’a kooselu (e vabaabielu) kohta (mis lõppes 2005.a juunis) võib iseenesest lugeda tõendatuks (vt täpsemalt otsuse p 20). Samas ei välista see eelkirjeldatud õigussuhete olemasolu hageja ja kostja vahel. 22. juuni 2005.a võlakirja kolmanda punkti ja 10. augusti 2005.a võlakohustuse täitmise aruande sõnastusest, milles räägitakse võlasumma tagasimaksmisest, ei saa veel teha lõplikke õiguslikke järeldusi. Määrav on võlatunnistuse andmise põhjus ning eesmärk.
19.Kohus märgib, et VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võimalus rahalise kohustuse vormistamiseks laenuna on küll peamiseks, kuid samas mitte ainsaks deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise võimaluseks. Võlgnik saab siiski võlga tunnistada ka muul viisil ning deklaratiivse võlatunnistuse sisuks võib olla raha maksmise kohustuse kinnitamine, mitte ainult raha tagasi maksmise kohustuse kinnitamine. Asja materjalidest nähtuvalt on algne hageja PP saatnud kostjale teate lepingu ülesütlemisest ja kirja laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest (vt toimik, I kd, lk 12 ja lk 13). Samas puudub asjas vaidlus, et mingit laenusuhet poolte vahel ei olnud. Seetõttu ei saa nimetatud dokumentides sisalduvatele (ekslikele) õiguslikele seisukohtadele omistada määravat tähtsust. Kohtu hinnangul ei ole nendel PP’u avaldustel poolte jaoks siduvaid õiguslikke tagajärgi. Kohus nõustub hageja käsitlusega, mille kohaselt oli PP’u eeldatavaks sooviks (avalduste esitamisel) muuta kogu 22. juuni 2005.a võlakirjast tulenev täitmata nõue (120 000 kr) sissenõutavaks, kuna kostja ei olnud täitnud võlakirja kolmandast punktist tulenevat igakuiste maksete tasumise kohustust. Kohus lisab, et hageja poolt käesolevas menetluses esitatud väidetega on mõnevõrra vastuolus hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisalduvad seisukohad, kus hageja nõudis OÜ-lt K saamata palka summas 44 640 krooni (vt toimik, I kd, lk 44-47). Hageja on nimelt avalduses väitnud, et tegi OÜ-s Ktööd suulise töölepingu alusel. Samas on töövaidluskomisjonile esitatud avalduses viidatud ka muudele võimalikele pooltevahelistele tsiviilõiguslikele suhetele ja kokkulepetele, mis ei seonduvat töövaidluskomisjonile esitatud nõuetega. Töövaidluskomisjoni menetluses ei ole väidetavat töösuhte olemasolu siiski siduvalt tuvastatud ning P M avalduses esitatud väiteid ja tõendeid oma otsuses sisuliselt hinnanud (vt toimik, II kd, lk 30-31).
20.Kohtu hinnangul saab lugeda tõendatuks kostja väiteid AL’a ja hageja vabaabielu kohta (mis lõppes 2005.a juunis). Seda kinnitavad tunnistajate J. K ’e ja M.V ütlused (vt toimik, II kd, lk 43 ja III kd, lk 17-18 ning II kd, lk 44), samuti kostja juhatuse liikme A.L ’a poolt vande all antud seletused (vt toimik, III kd, lk 21). Lisaks on hageja nimetanud ennast ise AL’a elukaaslaseks 11. jaanuaril 2006.a töövaidluskomisjonile esitatud avalduses (vt toimik, I kd, lk 44-47). Kaudselt tõendavad hageja ja A.L ’a perekondlikke suhteid ka asja materjalide juures olevad e-kirjad (vt toimik, I kd, lk 210-216, ja II kd, lk 194-196 ja lk 209) nende familiaarse alatooni tõttu. Hageja poolt esitatud väiteid vastupidise kohta on eeltoodut arvestades paljasõnalised. Samas ei saa käsitletavast faktist teha järeldust, et 22.
2-06-2728 juuni 2005.a võlakirjas märgitud kohustust ei eksisteeri või et hageja poolt väidetud võlakirja n.ö alussuhe puudub.
21.Kostja on ka väitnud, et ta on võlatunnistuse algsele hagejale PPsaadetud avaldusega tühistanud kui ähvarduse mõjul tehtud tehingu ja et võlatunnistuse andmine kostja poolt on vastuolus heade kommetega. Kohtule esitatud hagiavaldusele on lisatud 6. jaanuari 2006.a kuupäeva kandev kostja avaldus hagejale ja PP’ule, milles kostja väidab võlakirja olevat fiktiivse ning seda, et kostja AL sõlmis võlakirja ähvarduste ja jätkuva psühholoogilise terrori mõjul (vt toimik, I kd, lk 19). Hageja väidete kohaselt sai tema õiguseellane kostja poolt saadetud avalduse kätte 8. jaanuaril 2006.a.
22.Enne 1. maid 2009.a kehtinud TsÜS § 86 redaktsiooni kohaselt oli heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine (sama tuleneb kehtiva redaktsiooni § 86 lg-st 1). Kohus märgib esmalt, et tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt nt: Riigikohtu
22.oktoobri 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, p 11, ja 31. märtsi 2004.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-04, p 16, samuti otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Ka käesoleval juhul on kostja samade asjaoludega põhjendanud tehingu vastuolu heade kommetega ning selle tühistamist TsÜS § 96 lg 1 alusel. Eesti kohtute senise praktika kohaselt võivad tehingud olla heade kommetega vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Nii on tehing vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt nt: Riigikohtu 21 novembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23). Kohtu hinnangul ei võimalda poolte esitatud asjaolud käesoleval juhul teha järeldust võlatunnistuse andmise kui tehingu vastuolu kohta heade kommetega. Seega ei ole tehing seaduse (TsÜS § 86) alusel tühine.
23.Vastavalt TsÜS § 96 lg-le 1 võib isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest on ähvardus õigusvastane juhul, kui õigusvastane on tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati või kui õigusvastane on ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk või kui õigusvastaseks saab lugeda teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamist tehingu tegemisele kallutamiseks. Selleks et tühistamisavaldus omaks õiguslikke tagajärgi peavad lisaks formaalsetele tingimustele (tühistamisavalduse tegemine ja selle kättesaamine) olema täidetud ka materiaalsed eeldused, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks.
24.Kohus peab siinkohal vajalikuks kõigepealt märkida, et isegi kui kostjal eksisteeris õigus tehingu tühistamiseks TsÜS § 96 lg 1 alusel, oli see õigus tühistamisavalduse tegemise hetkeks lõppenud. TsÜS § 100 lg 1 kohaselt lõpeb tehingu tühistamise õigus, kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik tehingut kinnitab. Kinnitus ei pea olema tehinguga samas vormis. Kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik, kes tühistamise alusest teab, tehingu täidab, loetakse tehing kinnitatuks. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et AL (kostja ainus juhatuse liige) on 22. juuni 2005.a võlakirjast tulenevaid kostja kohustusi hageja ees vähemalt 30 000 krooni ulatuses täitnud. Samuti on pooled 10. augustil 2005.a allkirjastanud võlakohustuse täitmise aruande. Nii kohustuse täitmisega kui aruande allkirjastamisega on kostja tegelikult tehingut kinnitanud. Puuduvad andmed selle kohta, et
2-06-2728 hageja poolse väidetava ähvarduse mõju oleks kestnud ka 10. augustil 2005.a, mistõttu puudub alus TsÜS § 100 lg-s 2 sätestatu rakendamiseks. Enamik kostja poolt tõenditena esitatud elektronkirjadest on saadetud küll perioodil 12.-13. august 2005.a (vt toimik, I kd, lk 210-216), kuid puuduvad tõendid selle kohta, et 10. augusti 2005.a võlakohustuse täitmise aruanne oleks allkirjastatud nendest e-kirjadest nähtuvate ähvarduste mõjul.
25.Juba ülalviidatud hageja elektronkirjad kostja juhatuse liikmele (vt toimik, I kd, lk 210216) on küll ründava alatooniga, kuid kirjades sisalduvad võimalikud viited kostja jaoks negatiivsete tagajärgede saabumisele on abstraktse ja üldise iseloomuga. Paljuski on kirjades jutt üksnes võimalike nõuete esitamisest kostja või AL’a vastu isiklikult. Ka tunnistaja M.V on andnud ütlusi, mille kohaselt on P M ähvardanud kostja mainet kahjustada, esitada hagisid ja nõudeid (vt toimik, II kd, lk 44). Võla- ja asjaõiguslike nõuete esitamist oma eeldatavate õiguste realiseerimiseks ei saa pidada õigusvastaseks TsÜS § 96 lg 2 tähenduses, samuti ei saa selleks olla taoliste nõuete võimalikust esitamisest informeerimine tehingu tegemisele kallutamise eesmärgil. Kostja üldsõnalised väited OÜ Kmaine kahjustamisest on kohtu arvates ebapiisavalt tõendatud. Samuti ei saa üksnes tunnistaja J.K ’e ütluste ja kostja juhatuse liikme poolt vande all antud seletusega tõendada kostja kodulehe sulgemist või domeeninime kasutamise takistamist hageja poolt. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et kirjeldatud ähvardused oleks olnud nii vahetu ja tõsised, et poeks jätnud AL’ale kui kostja esindajale võlakirja allkirjastamisel mingit mõistlikku valikut. Kostja väited AL’a emotsionaalse mõjutamise, psühholoogilise surve avaldamise jms kohta on piisavalt konkretiseerimata.
26.Lisaks ei ole üheselt selge, kas ülalkäsitletud ähvardused üldse omasid kostja esindaja AL’a jaoks määravat mõju võlakirja allkirjastamisel. AL’a kostja esindaja väited on selles osas vastuolulised. Nii on kostja esindaja AL kohtule vande all antud seletuses väitnud, et allkirjastas võlatunnistuse 22. juunil 2005.a, kuna hageja lubas tema elu põrguks teha ja kätte maksta. Samas kinnitas kostja esindaja, et ta ei uskunud, et hageja hakkab ka reaalselt raha nõudma ning et allkirjastas võlakirja emotsiooni ajel (vt toimik, III kd, lk 21). Kostjal AL’a isikus oli seega kohtu arvates reaalne võimalus jätta võlakiri allkirjastamata. Hagejaga tekkinud konflikti teravnemise oht ning selle vältimise soov kostja poolt ei anna kohtu hinnangul veel õiguslikku alust tehingu vaidlustamiseks TsÜS § 96 lg 1 alusel.
27.Eeltoodut arvestades ei omanud hageja poolt 6. jaanuaril 2006.a esitatud tühistamisavaldus õiguslikke tagajärgi, s.t ei toonud kaasa võlakirja kehtetuks muutmist. Kohus lisab, et ei nõustu kostja käsitlusega nagu tuleks hagejat vaadelda suhetes kostjaga kui märkimisväärselt tugevamat poolt. Hageja eeliseks võiks pidada üksnes seda, et ta teadis kostja majandusseisu ning ka informatsiooni, mida kostja võis eeldatavalt pidada enda ärisaladuseks, või muud sellelaadset teavet. Samas ei saa kostja esindajat AL’a pidada käibes kogenematuks isikuks. AL’a näol on tegemist pikemat aega turul tegutsenud äriühingu OÜ Komaniku ja juhatuse liikmega. Seega pidi AL aru saama võlakirja sisust ja selle allkirjastamise õiguslikest tagajärgedest. AL on 16. septembri 2009.a kohtuistungil kinnitanud, et oli ka enne vaidlusaluse võlakirja allkirjastamist võlakirju andnud (vt toimik, III kd, lk 21). Eeltoodut arvestades ei oma kohtu hinnangul õiguslikku tähtsust ka see, et vaidlusaluse võlakirja kui ka võlakohustuse täitmise aruande teksti on ette valmistanud hageja. Määravaks on nimetatud dokumentide allkirjastamine kostja poolt.
28.Hageja on hagiavalduses esitatud ka viivisenõude, suurendades seda 30. novembril 2006.a kohtule saabunud avaldusega 120 000 kroonini (vt toimik, I kd, lk 124-125). Viivisnõude esitamisel on hageja lähtunud 22. juuni 2005.a võlakirja neljandas punktis kokkulepitud viivisemäärast 0,5% tasumata summalt päevas igakuise makse (10 000 krooni) tasumisega viivitamise eest. Kohtu hinnangul on hageja esitatud viivisenõue õiguslikult põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja § 113 lg-st 1
2-06-2728 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt 22. juuni 2005.a võlakirjale pidi kostja tasuma võlasumma 150 000 krooni hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks tagasi igakuiste maksetena suuruses 10 000 krooni. Puudub vaidlus selles, et pärast 10. augustit 2005.a ei ole kostja võlakirjast tulenevaid kohustusi täitnud ning seda ei ole kostja eest teinud ka ükski teine isik. Kostja on esitanud viivisenõudele vastuväiteid üksnes põhinõude olemasolust ja sissenõutavusest lähtuvalt. Arvestades ülalesitatud põhjendusi, kohus kostja taoliste vastuväidetega ei nõustu.
29.Lähtudes ülaltoodust, rahuldab kohus hageja poolt esitatud nõuded, mõistes kostjalt OÜ Khageja P M kasuks välja põhivõla summas 120 000 krooni ning viivise põhinõude täitmisega viivitamise eest ajaperioodil 10.09.2005-10.11.2006 summas 120 000 krooni.
30.Kostja on esitanud vastuhagi VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel nõudega võtta hagejalt ära õigus saada OÜ-lt K22. juuni 2005.a järgse võlasumma tagastamist perioodiliste maksetega 10 000 krooni kuus. Kostja on vastuhagi esitanud juhuks, kui menetluse käigus leiab tuvastamist, et 22. juuni 2005.a võlakirja näol oli tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole 22. juunil 2005.a võlakirja näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, on esitatud vastuhagi õiguslikult ainetu. Kohus jätab vastuhagi rahuldamata ning selles esitatud väiteid sisuliselt ei käsitle. Kohus märgib, et on ülalpool siiski analüüsinud kostja väideteid hageja heade kommete vastasest käitumisest kostja poolt võlatunnistuse andmisel.
31.Seonduvalt poolte väidetega märgib kohus veel järgmist. Hageja on andnud menetluse käigus erineva sisuga selgitusi võlakirja allkirjastamise asjaolude kohta. Muu hulgas on hageja menetluse käigus väitnud nagu oleks võlatunnistus 150 000 krooni tasumise kohustuse kohta allkirjastatud kompenseerimaks hageja ja AL vahel kavandatud OÜ Kosa võõrandamise tehingu ärajäämist. Nimetatud väide läheb vastuollu hageja poolt esitatud muu õigusliku käsitlusega. 22. juuni 2005.a võlakirja järgi on kohustatud isikuks OÜ Kodusai, mitte AL isiklikult (võlakirja sisu kohaselt võib ta küll tasuda hagejale igakuiseid makseid OÜ Keest). Juhul kui OÜ Kvõtnuks vaidlusaluse võlakirjaga kohustuse täita AL’a (kolmanda isiku) kohustusi, oleks tegemist garantiisarnase kokkuleppega (VÕS § 155 lg 1), mitte võlatunnistusega. See siiski ei välistaks käesoleval juhul kostja kohustust hagetav kohustus täita, kuna garantii puhul on eelduslikult tegemist abstraktse, s.t tagatavast kohustusest sõltumatu, kohustusega. Kostja on alternatiivselt väitnud, et isegi kui 22. juuni 2005.a võlakirjas kajastatud kohustus eksisteerib, on ta kohustusi täitnud suuremas ulatuses kui 30 000 krooni, täpsemalt summas 50 400 krooni. Kostja on oma väidete kinnituseks esitanud ka maksekorraldused (vt toimik, I kd, lk 218-221). Kostja nimetatud väited ei ole kohtu jaoks veenvad. Maksekorraldustel kajastatud rahaülekanded on tehtud perioodil 30.06.-10.08.2005. Seega on tasumised toimunud enne võlakohustuse täitmise aruande allkirjastamist (vt toimik, I kd, lk 10). Viidatud aruandes on pooled allkirjadega kinnitanud võlakohustuse täitmist 30 000 krooni ulatuses. Lisaks on kostja esindaja AL enda poolt vande all antud selgitustes kinnitanud, et oli võlakohustuse täitmise aruande allkirjastamise ajaks tasunud sularahas ja ülekannetega 30 000 krooni (vt toimik, III kd, lk 21). Kostja on oma vastuväidetes muu hulgas tuginenud sellele, et 22. juuni 2005.a võlakirja on allkirjastanud ainult kostja, hageja allkiri dokumendil puudub. See kostja väide on iseenesest õige, kuid ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt määravat tähtsust. Nii on Riigikohus 19. oktoobril 2004.a tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 tehtud otsuse punktis 28 selgitanud, et võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti. Õigustatud poole nõusolek võlatunnistuses sisalduvaga võib seisneda
2-06-2728 nõude esitamises kohustatud poole vastu. Kuigi osundatud kohtulahend käsitleb VÕS § 30 kohast (konstitutiivset) võlatunnistust, saab selles sisalduvatest seisukohtadest juhinduda ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Lisaks on mõlemad pooled 10. augustil 2005.a allkirjastanud võlakohustuse täitmise aruande, milles on veelkordselt kinnitatud kohustuse olemasolu. Poolte poolt esitatud väited kostja ja OÜ AÕvaheliste suhete kohta ei oma käesoleva tsiviilasjaga õiguslikult otsest puutumust. Vaidlusaluse võlakirja järgi on õigustatud isikuks P M.
32.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab põhihagi ning jätab vastuahi rahuldamata, jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus selgitab, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE. KOHTUNIK
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.