Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

korral nõuda kas töö parandamist või asendamist ning sellise nõude mõistliku aja jooksul esitamata jätmisel on tal õigus puudus ise kõrvaldada ning nõuda selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Hageja ei ole kulutusi teinud. Pealegi lõppes tee-ehitus 30. augustiks 2004. a. ning 2005. a. novembris teed ainult parandati. Enne 2005. a. septembrikuud (mõistliku aja jooksul) ei ole hageja kostjat täiendava töö tegemise või tee parandamise vajadusest teavitanud. Seega on hageja õigus pretensioone esitada lõppenud. Hageja oleks saanud esitada esmalt töö parandamise või uue töö tegemise nõude ning seejärel, kui kostja ei oleks nõustud mõistliku aja jooksul seda tegema, tellida töö kolmandalt isikult ning alles seejärel esitada nõude mõistlike kulutuste hüvitamiseks. Hagis esitatud väited ei ole tõendatud. Hageja nõuded on aegunud. Kohus peaks lähtuma hageja esialgsest hagiavaldusest ning hiljem esitatud nõude suurendamise jätma läbi vaatamata, sest hageja ei ole täiendavat riigilõivu tasunud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 6. juuni 2008. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitamiseks 10.000 krooni ja viivise 913, 90 krooni. Kohus mõistis riigituludesse hagejalt eksperditasu 9089 krooni ning kostjalt 1000 krooni. Hagejalt mõistis kohus kostja kasuks välja menetluskulu 3000 krooni.

kokkulepitud töö mittevastavuse korral kostja, mitte hageja ees; OÜ Marper Invest kohustus täitma hageja poolt esitatud nõuded OÜ-le Helmako, mitte hagejale. Lähtuvalt VÕS § 208 lg. 2 teisest lausest on lepingu määratlemisel oluline kaaluda soorituse mõlema komponendi omavahelist väärtust. Lähtuvalt vaidlusaluse kohustuse sisust ning eesmärgist, on leping määratletav siiski müügilepinguna. VÕS § 217 lg. 2 järgi ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi, seega juurdepääsu kinnistule ja killustikkattega tee olemasolu. Õigusliku tagajärje suhtes on lepingu määratlus väheoluline, sest müügi ning töövõtulepingu regulatsioon on vastavas osas sarnane. VÕS § 29 reguleerib lepingu tõlgendamist ja selle paragrahvi lg. 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Riigikohus on muuhulgas rõhutanud, et lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta VÕS § 29 lg. 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. TeeS § 2 lg. 1 (31. märtsil 2004. a. jõustunud redaktsioon) kohaselt on tee maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis; lg. 2 p. 1 kohaselt moodustavad tee liiklemiseks kasutatav sõidutee ning sellega külgnevale alale sissesõidu ja sealt väljasõidu tee ning kõnnitee. TeeS § 6 järgi on tänav linnas, alevis või alevikus paiknev rajatis, mis on ehitatud või kohandatud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks. TeeS § 10 lg. 1 kohaselt peab tee seisund võimaldama ohutult liigelda ning olema keskkonnakaitsenõuete ja tee klassi kohta kehtestatud tehniliste nõuete kohane. TeeS § 17 lg. 1 järgi koostatakse tee ehitamiseks ettenähtud maa-ala planeering planeerimisseaduse (PlanS) kohaselt. TeeS § 19 lg. 1 järgi on tee ehitamise aluseks projekt ja eelarve, lg. 3 kohaselt asulate vahel ja läbi asulate üldiseks liiklemiseks ettenähtud tee projekteerimise nõuded annab Maanteeamet. Kohalikuks liiklemiseks ettenähtud tee projekteerimise nõuded annab valla- või linnavalitsus. TeeS § 22 lg. 2 järgi võib tee kasutusloa anda pärast tee projektikohast valmimist ja ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist. Poolte arusaam rajatava tee nõuetest on erinev, kuid lähtuvalt TeeS sätetest ning mõistlikkuse põhimõttest määrab vaidlusaluse tee nõuetekohasuse eelkõige detailplaneering. Detailplaneeringu kohaselt pidi sõidutee laius Hindreku tänaval olema 4, 5 m. Olemasolev tee on eksperdi hinnangul ebamäärase laiusega teekallete ja –profiilita teerada, millel puuduvad igasugused nõuetele vastava tee tunnused. Eksperdi arvamus on erapooletu ning asjatundlik, lähtudes muuhulgas heast ehitustavast (ET-1 0207-0068) ja MaaRYL ehitustööde üldistest kvaliteedinõuetest. Fotodelt on näha, et killustik on kohati mullasegune, tee kihid puuduvad, kohati vedelevad suured paelahmaka tükid ning ositi killustik puudub üldse. Seega ei ole tee mistahes kriteeriumide järgi mõistlikult sõidetav ning kahju hüvitamise nõue on põhjendatud. Harku valla andmetel puudub tal kohustus Hindreku tänav välja ehitada. EhS § 13 vabatahtlik täitmine (detailplaneeringukohaste teede rajamiseks vajaliku raha leidmine omavalitsuse poolt) ei ole seega eeldatav. VÕS 218 lg. 1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks ja müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Sätte lg. 3 alusel vastutab müüja ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt.

VÕS 219 lg. 1 järgi, kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 220 lg. 1 järgi peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. VÕS § 644 lg. 1 kohaselt peab tellija analoogiliselt teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul (sarnane säte on müügilepingu puhul § 220 lg. 3). Järelduvalt VÕS §-st 643, on tellijal kohustus töö üle vaadata, kui töövõtuleping on seotud tellija majandus- või kutsetegevusega. Hageja ei sõlminud lepingut oma majandus- või kutsetegevuses ning seadusest tulenev kohustus asi (valminud töö) üle vaadata ja kontrollida järelikult puudus. Seega määras puudustest teadasaamise või teadma pidamise hetke üksnes puuduste tegeliku avastamise hetk või hetk, millal hageja oleks pidanud puudustest teada saama. Eeldatavalt pidi hageja puuduse avastama siis, kui puudus on oma iseloomu poolest niivõrd ilmne, et selle peab spetsiaalse ülevaatuseta avastama iga mõistlik isik. Arvestades teeehituse spetsiifikat, ei olnud see antud juhul eeldatav, sest hagi esitamise ajal tööd jätkusid. Tulenevalt lepingust oli hagejal õiguspärane ootus, et vaidlusalused tööd talle aktiga üle antakse. Lepingu p. 4. 2 eeldas tööde hagejale üleandmiseks tööde vastuvõtmise akti vormistamist. Seda võimalust pakkus kostja hagejale alles kohtumenetluse käigus. Töö üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt on AS Water Ser killustikkattega tee kostjale 25. novembril 2005. a. üle andnud, seega lõpetati tööd alles kohtumenetluse ajal. Kostja hilisemad väited, et tee oli juba varem välja ehitatud ning 2005. a. seda parandati, on ebaveenvad ning juba analüüsitud akti ning kostja esialgsete seisukohtadega vastuolus. Seega ei ole hageja nõude esitamise tähtaega minetanud. VÕS § 646 lg. 5, millele kostja viitas, reguleerib töövõtulepingute täitmise nõuet. Hageja on valinud kahju hüvitamise nõude ning olenemata lepingu määratlusest osundatud säte kohaldamisele ei kuulu. VÕS § 115 lg. 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 115 lg. 2 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast sama seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Viidatud sätte lg. 3 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti sama seaduse § 116 lg. 2 punktides 1 – 4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohene hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Arvestades poolte erinevat arusaama kohustuse sisust, oli täiendava tähtaja andmine ainetu. Kostja oli kohustuse täitmise tähtaega niigi oluliselt ületanud. Täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmine (nn. suur kahju hüvitamise nõue) tähendab seda, et võlausaldaja on kaotanud huvi primaarse soorituse, s. o. kohustuse täitmise vastu ja soovib edaspidi vaid seda, et talle hüvitataks rikkumisest tekkinud kahju. Seega peaks võlausaldaja saama esmajoones raha maksmise läbi asetatud täitmisega võrreldavasse positsiooni. Eksperdi andmetel on teehoiutööde tehnoloogianõuetele vastava killustikkattega tee rajamise maksumus kogu teelõigu ulatuses 670.000 krooni. 70.000-kroonine kahju hüvitamise nõue seoses Hindreku tänava nõuetekohase väljaehitamisega, mille pindala on 1826 m2, on seega põhjendatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS RakS) § 3 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse

puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne 1. jaanuari kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 50 lg. 4 kohaselt tasutakse nõude suurendamise korral täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurendamisele. Kui hageja täiendavat riigilõivu kohtu määratud tähtpäevaks ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Hageja on hagi esitamisel tasunud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu 700 krooni, määrates nõude suuruseks 10.000 krooni. Menetluse käigus suurendas hageja kahju hüvitamise nõuet sellelt täiendavat riigilõivu tasumata. Kohtuistungil esitatud lõppnõudes soovis hageja 70.000 krooni hüvitamist. TsMS § 50 lg. 4 (kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud redaktsioon) kohaselt loetakse nõude suuruseks seega 10.000 krooni. Viivisenõudelt tasutud riigilõivu kahju hüvitamise nõudele ümber arvestamist TsMS § 50 lg. 4 ei võimalda. Lähtuvalt TsMS §-st 51 on nõudelt tasutud riigilõivu käsutusõigus piiratud. Riigilõivu tasumise üks eesmärkidest on õigusmõistmise kulude tagamine. Seaduse eesmärgiga ei ole kooskõlas, et lõivustamisele kuuluvat nõuet aastaid menetletakse, misjärel hageja teatab kohtuistungil, et riigilõiv tuleb mõnele teisele nõudele ümber suunata. Kohtuistungil loobus hageja lepingujärgse viivise nõudest, asendades selle seadusest tuleneva viivise nõudega. VÕS § 113 lg. 2 järgi, kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. VÕS § 94 lg. 1 järgi, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja sai 10.000-kroonisest nõudest teada 11. novembril 2005. a. Viivisenõude on hageja 362 päeva ulatuses esitanud, olles seisukohal, et selle suurus on 10.136 krooni. Seega on periood, mille eest viivist nõutakse, 11. novembrist 2005. a. kuni 9. novembrini 2006. a. Vahemikus 11. novembrist kuni 31. detsembrini 2005. a. on viivise määr 9% aastas ja 0, 02465734 päevas, kusjuures ühe päeva viivis tuleb korrutada 51 päevaga. 1. jaanuarist kuni 9. novembrini 2006. a. on viivise määr 9, 25% aastas ja 0, 025342466 päevas, kusjuures ühe päeva viivis tuleb korrutada 311 päevaga. Kokku on viivis seega 913, 90 krooni. Aegumise kohaldamiseks puudub alus. Täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on minimaalselt kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg. 1 ja § 147 lg. 1). Lepingu p. 4. 2 järgi muutus nõue sissenõutavaks 20. augustil 2004. a. Hagi on esitatud 6. septembril 2005. a. ning aegumise kohaldamine ei ole eeldatav. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata ning kohtukulud hageja kanda. Maakohus kohaldas vaidluse lahendamiseks ebaõigesti peamiselt VÕS üldosa norme, jättes asjakohased eriosa normid kohaldamata. See tõi kaasa ebaõige lahendi. Ebaõige on järeldus, et vaieldavas osas - killustikkattega tee ehitamine - on tegemist müügilepinguga. Pooled leppisid kokku kinnistu ostus ning ka kinnistuni viiva tee ehitamises - järelikult on tegemist kahe erineva lepinguga ja killustikkattega tee ehituse osas on tegemist töövõtulepinguga. Poolte lepingus kokkulepitud kohustuste hindamisel saab lähtuda ainult sellest, mida pooled lepingu sõlmimisel tegelikkuses mõistsid või said mõista termini killustikkattega tee all. Kostja pakkus hagejale lepingu sõlmimise ajal sellise tee ehitamise all just killustikkattega tee ehitamist, s. t. tee maa-ala sõidetavaks muutmist selle killustikuga katmise läbi ning selline kokkulepe nähtub nii 21. juunil 2004. a. sõlmitud notariaalselt

tõestatud lepingust, mille sõlmimisel notar poolte tahet kontrollis, kui ka poolte 28. aprillil 2004. a. sõlmitud lihtkirjalikust kokkuleppest. Hageja, eksperthinnangu koostanud ekspert ja kohus on eksinud, leides, et õigusakti „Teehoiutööde tehnoloogianõuded" alusel on sätestatud killustikkattega tee ehitus. Selles on vaid asfaltkattega ja kruuskattega tee ehitamise nõuded. Killustikuga kaetud tee ei ole kindlasti samane kohustusega valmistada ette asfaltkattega tee ehitamise aluspõhi killustikust (ja sellele eelnevalt vastav muldkeha). Pooled ei võtnud lepinguliste kohustuste määratlemisel aluseks detailplaneeringus sätestatud tee mahtu. Kohus ei saa panna lepingupoolele suuremat kohustust, kui ta endale lepinguga võtnud on. Koostatud projektis tee ehituseks, mis hõlmab ka asfaltkattega tee ehitust, pooled kokku ei leppinud. Tee projekti ostjale ei tutvustatudki ning leiti, et tee asfalteerimine tehakse tulevikus kohaliku omavalitsuse poolt. EhS § 13 kohaselt tagab kohalik omavalitsus detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Seega saab hageja nõuda detailplaneeringukohase tee ehitamist kohalikult omavalitsuselt. Hageja nõue on täielikult tõendamata - kohtuotsus on rajatud vaid tee-ehituse eksperdi arvamusele, kes arvab, et tee maksab 670.000 krooni. Eeltoodud summa on meelevaldne, ei põhine ühelgi objektiivsel andmekandjal ning ei ole kasutatav tõendina hüvituse väljamõistmiseks. Eksperthinnangu koostamisel ei ole arvestatud asjaoluga, et tee killustikuga katmisest kuni eksperthinnangu koostamiseni on möödunud 2, 5 aastat ning tee remontimisest novembris 2005. a. 1, 5 aastat, mistõttu see tõend ei ole adekvaatne, välja arvatud fotomaterjal. Eksperthinnangus on lähtutud vaid õigusaktile „Teehoiutööde tehnoloogianõuded" kehtestatud nõuetest killustikaluse ehitamisele, mis on ebaõige ja kõrvalekalduv lepingus kokkulepitust. Killustikkattega tee deformeerub 1, 5 - 2, 5 aasta jooksul ning sellise ajavahemiku järel ei saa enam anda hinnangut sellele, kas tee ehitati vastavalt lepingus sätestatud nõuetele või mitte. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta „Tee teostusjoonised". Need on koostatud 2004. a. pärast tee ehitust ning sellel on punase punktiirjoonega märgitud killustikuga kaetud tee pindala. See tõend tõendab tee ehitamist 2004. a. Hageja pidi esitama kostjale pärast 20. augustit 2004. a. mõistliku aja jooksul nõude töö parandamiseks või uue töö tegemiseks, kuid ei teinud seda, esitades nõude kohtusse septembris 2005. a. Tee ehitamise osas kostja vastu nõuete esitamise tähtaega hakkas kulgema

sättele antud tõlgendus õige, ei saaks hageja nõuda töö tegemise eest kompensatsiooni, vaid peaks juhinduma VÕS § 646 lõigetest 1 ja 5, mille kohaselt ei ole õiguslikult võimalik nõuda kompensatsiooni selliselt, nagu seda püüab teha hageja, vaid esmalt tuleb nõuda töö tegemist. Samad õiguslikud tagajärjed sätestavad VÕS § 222 lõiked l ja 5 müügilepingu rikkumisel. Hageja aga vältis enne hagi esitamist igasugust dialoogi, esitas hagi ning hagi esitamise ajal on esitanud ebaõigeid nõudeid tee seisukorra osas. Maakohtu otsus annab kõikidele teega piirnevate kinnistute omanikele võimaluse saada hüvituseks summa, mille maakohus luges otsuses põhjendatuks, ehk 670.000 krooni. See on vastuolus hea usu põhimõttega ning VÕS § 6 lõike 2 alusel tuleks sellised nõuded kõik rahuldamata jätta. Kohus on teinud meelevaldse järelduse, et olemasolev tee ei ole mõistlikult sõidetav. Selliseid asjaolusid ei tulene eksperthinnangust ega ühestki teisest tõendist. Hagejale lepingurikkumisest (kui see oli) tekkinud kahju ei saa olla summas 670.000 krooni. Hageja ostis kostjalt kinnistu 360.000 krooni eest. Arvestades lepingu hinda, ei saa lepingu rikkumise tõttu hagejale tekkinud kahju olla 670.000 krooni, vaid igal juhul väiksem. Kahju hüvitamise nõuded ei tohi olla poole rikastumise aluseks. Kostja taotleb sellise põhjenduse kohtuotsusest väljajätmist. Vastuapellatsioonkaebus Getrut Veer palub maakohtu otsuse täielikult tühistada ja saata tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja menetlemisel esimese astme kohtus toimetati kostja tõendid hagejale kätte alles päev pärast kohtuistungit TsMS § 306 lõiget 1 rikkudes. Kohus edastas hagejale kostja vastuväited hagile küll elektrooniliselt, kuid neis puudusid lisad. Poolte 28. aprilli 2004. a. lepingu punktis 1. 1 lepiti kokku, et kinnistu hinnas sisaldub killustikkattega tee. Kuigi notariaalne leping tühistab kõik eelnenud lepingud, omab eelnevalt kokkulepitu tähendust juhul, kui poolte vahel on vaidlus hilisemalt kokkulepitu üle. Ka kostja on oma apellatsioonkaebuses möönnud, et notariaalses kinnistu müügilepingus on punkti 4. 1 sisu raskelt tõlgendatav hindamaks, kas killustikkattega tee rajamise osas on tegu müügi- või töövõtulepinguga. VÕS § 29 lg. 5 p. 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lepingueelseid läbirääkimisi. Ka sama paragrahvi sama lõike järgmised punktid sätestavad ilmselgelt, et kohtul lasus kohustus tõlgendada segaselt sõnastatud notariaalse lepingu punkti, lähtudes poolte poolt varem kokkulepitust, samuti eksperdi poolt ekspertarvamuses väljatoodud asjaolust, et müügikuulutuste järgi müüdi kinnistut, mille hinnas sisaldus muuhulgas teede kasutusõigus. Seega on leidnud tõendamist, et poolte vahel oli sõlmitud vaid müügileping ning üheks müügiobjektiks oli killustikkattega tee. Hageja sai sellest asjaolust teada alles päev pärast kohtuistungit, kuna kostja poolt kohtule esitatud leping oli hagejal kaduma läinud, kohtuistungi algul keeldus kostja seda esitamast ning kohus jättis tõendi uurimata ja üldse tähelepanuta. Hageja oleks kindlasti kooskõlas TsMS § 376 lõikega 1 muutnud hagi alust, kui oleks olnud enne kohtulikke vaidlusi teadlik sõlmitud lepingu sisust, kuna kostja on saanud müügihinnas sisalduvana raha asja eest, mida ta ei ole üle andnud (killustikkattega tee), on seega alusetult rikastunud ning hinnas sisaldunud killustikkattega tee eest enammakstud summa tuleb tagastada, tuginedes VÕS 52. peatükile. Hageja ei nõustunud kohtuvaidluste alustamisega 28. aprilli 2008. a. kohtuistungil ning palus anda vähemalt võimalus esitada kohtulike vaidluste kirjalikud teesid järgmisel päeval, tagamaks võimalust tutvuda põhjalikumalt kostja väidetega. Kohus sellist võimalust ei andnud. Kostjal oli võimalus esitada vastuväiteid ekspertarvamusele praktiliselt kalendriaasta jooksul, kuid kostja asus seda tegema alles kohtuistungil, samas ise kordusekspertiisi mitte soovides. Nii saigi hageja sisuliselt vastaspoole argumendid teada alles kohtuistungil.

Kostja väidab apellatsioonkaebuses killustikkattega tee osas, justkui puuduks selle parameetreid sätestavad normid. Samas on ekspert oma arvamuses viidanud rajatise tegemise ja lepingu sõlmimise hetkel kehtinud Teede-ja sideministri 28. septembri 1999. a. määrusega nr. 55 kinnitatud tee projekteerimise normidele ja nõuetele, milles spetsialistid on viidanud tabelitele 4. 13 kuni 4. 15, millest tulenevad ka nõuded killustikkattega teele. Kohus on killustikkattega tee puudumist nõrgalt motiveerinud. Hageja ei nõustu aga kostja poolt esitatud tõlgendustega killustikkattega tee ja selle nõuete mõistetele. Õiglase ärakuulamise printsiibist lähtudes oleks kohus pidanud andma hagejale võimaluse tõenditega enne kohtuistungit tutvuda, samuti oleks kohus pidanud omal algatusel kutsuma kohtusse tunnistusi andma eksperdi, kes oleks saanud vahetult selgitusi anda. Kuna hagejale ei antud piisavat aega oma õiguste kaitseks tõenditega tutvuda, siis ei saanud hageja ka võimalust taotleda eksperdi ülekuulamist. Kostja poolt esitatud „Tee teostusjoonised" ei ole tõendiks seaduse mõistes, kuna teid ehitatakse projekti alusel ja ei seadus ega selle alusel antud normid tunne mõistet „teostusjoonis“. Teostusjoonis ei näita, et on rajatud killustikkattega tee, märgitud joonis näitab vaid, et on tehtud midagi, mis on mingitel kõrgustel. Tõendi rolli saab täita vaid tee ehitusprojekt ja pädeva järelvalveisiku dokumendid selle kohta, et tee on rajatud projektile vastavalt. Märgitud dokumente ei ole kostja kohtule esitanud. Olematutele asjaoludele tuginedes on rikutud TsMS § 656 lg. 1 punktis 1 märgitud õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Hageja on tasunud asja eest, mida ta ei ole saanud, kuid kohtu poolt hageja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitisega ei ole võimalik heastada olukorda, milles hageja oleks, kui kostja ei oleks oma kohustust rikkunud. Killustikkattega tee puudumine - tuginedes killustikkattega tee tavamõistele - on tõendatud ka hageja poolt hagiavaldusele lisatud õiendiga, millest nähtub, et ka teine vastavaid erialateadmisi omav isik on asunud samale seisukohale.

küll vastuapellatsioonkaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, kuid pärast TsMS § 632 lõikes 1 sätestatud apellatsioonitähtaega. Seega on TsMS § 644 lõikes 4 sätestatud alus tsiviilasjas apellatsioonimenetluse lõpetamiseks. TsMS § 644 lõikes 6 kohustatakse kohut apellatsioonkaebusest loobumise kohta tehtud määruses märkima apellatsioonkaebusest loobumise õiguslikud tagajärjed. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt loetakse apellatsioonkaebusest loobumise korral, et apellant ei ole apellatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud. Apellatsioonkaebusest loobumise korral ei saa apellant esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud. Vastuapellatsioonkaebuselt tasus hageja riigilõivu 3500 krooni (29. juuli 2008. a. maksekorraldusega nr. 218 summas 150 krooni ja 2. septembri 2008. a. maksekorraldusega nr. 220 summas 3350 krooni). Kohtuistungil taotles hageja, et kohus tagastaks talle vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu. Kolleegium leiab, et kuna vastuapellatsioonkaebus jäetakse sisuliselt läbi vaatamata sellest tulenevalt, et apellant on oma apellatsioonkaebusest loobunud, seega asjaoludel, mis ei ole hagejale etteheidetavad, siis tuleb riigilõivu tagastamisele analoogia alusel kohaldada TsMS § 150 lg. 1 punkti 3, mille kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse muuhulgas juhul, kui avaldus jäetakse läbi vaatamata.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.